Piia uurib kelgumäge. Ühel külmal talvehommikul tõid vanemad Piia vanaema juurde nädalavahetust veetma. Õues oli imeilus puudel Sadalas pehme värske lumi. Kuuse alt paistsid tillukesed oravajäljed ja kogu soov oli vaikne, justkui võlutud vatimaailma sees. Vanaema, kas me kelgutama ka lähme? Nuias Piia pudrutaldriku tagajalgu põlgutades sinna mäe juurde, kus me eelmisel aastal käisime. Mul on täna hirmus palju tegemist, raputas vanaema pead. Aga küsi rasmuselt, talle kuluks küll natuke värsket õhku ära. Nagu Piia oliga onu Rasmus mõneks ajaks maale sõitnud. Ülikoolis olid tulemas eksamid ja onu oli lõbusa ühikaelu mõneks ajaks maha jätnud. Teistes päevad läbi tasakesi toas ja õppis ega lubanud vanaemal isegi valjult telekat vaadata. Iga paari tunni tagant lasi ta endale kandikuga võileibu ja kakaod tuua ning käitus üldse väga kuninglikult. Piia lippas trepist üles ja paugutas ust. Onu raskus, mis sa teed? Kas sa minuga õue kelgutama tuled? Kontoritool pöördus ja tüdruk ehmatas. Onu Rasmus nägi täna erakordselt metsik välja. Onu juuksed olid sassis nagu linnupesa nägu kahvatu ja ta nägi üldse kuidagi õnnetu ja määrdunud. Väljakirjutuslaud oli paksult raamatuid ja tühje kruuse täis. Onu tooli ümber vedelas aga saiapuru ja sadu kommipabereid. Tahaks küll, aga ei saa, ohkas onu Rasmus Modole kahe diivalisi veel üldse vaadanud. Eksamil tuleb nende kohta vähemalt 10 küsimust ja ma pean nad veel pildi pealt ära tundma. Kes need kahetiivalised veel on? Küsis Piia põnevusega. Ja kus nad elavad? Nad on putukad, ütles onu tähtsalt. Noh, näiteks igasugused kärbsed nagu parmud ja äädikakärbsed, aga tali, Koonlased ja lumekärbsed ka. Onu kratsisid kukalt ja ta näole ilmus kaval naeratus. Lumekärbsed, hüüdis ta ja hüppas püsti. Ma arvan, et just praegu on parim aeg neid looduses vaadelda. Lähme, uurime, kas neid kelgumäel ka on. Jaajaa, onu Rasmus kelgutasid terve päeva tegid mäe otsa uhke lumememme. Kui nad õhtul üleni lumistena tagasi jõudsid, võttis vanaema just ahjust õunakooki. Kuidas läks? Küsis ta muiates. Mitu lumekärbest mäe peal oli. Onu Rasmus haaras koogilt õunatüki ja neelas selle ühe korraga alla. Täna neid polnud, ütles ta Matsutades. Aga homme, lähme otsime edasi. Piia naeratas. Onu Rasmusega oli alati korraga nii õpetlik kui ka lõbus. Ühel päeval läheb temaga ülikooli kärbseid õppiva kärbseteadlane. See kõlas palju paremini kui mingi igav printsess.