Maailmapilt. Tänases maailmapildis räägivad teoloogiamagister Peeter Roosimaa ja Andres hügar ühes tänapäeval enim tähelepanu pälvinud raamatust mis kirjutatud esimese sajandilõpumeeleoludes. See on Johannese ilmutusraamat ja veel tuleb juttu sealsest arvu sümboolikast. Johannese ilmutusraamat, et on uues testamendis järjekorras kõige viimane raamat, aga samas on ta ka võib-olla ehk üks tuntumaid raamatuid. Ja tema omapära on selles. Ta püüab heita omamoodi pilku ka tulevikku ja Johannese ilmutusraamatuga on ka palju seotud tänapäeva mitmeid uusi liikumisi. See raamat on täis sümboleid mitmesuguseid pilte, et maailma lõpust. Ja võib-olla see ongi põhjus, mis on köitnud ka fanaatiline usuliikumisi või ka muid ekstreemseid gruppe. Vahetevahel eriliselt selles raamatus kirjutatu, et välja ütlema, näiteks tooma väga sagedasti on valitud teatud arvud, mis siis ilmutusraamatus on toodud metsalise arv 666 või eriliste õndsat arv 120000 ja teised. Ja seetõttu sooviksime käsitleda pisut ilmutusraamatu teemasid, kuid käsitleda näid fragmentidena. Nii, et saate võiks pealkirjastada pilte ilmutusraamatust. Ilmutusraamat on kirjutatud esimese sajandi lõpumeeleoludes. Esimene sajand siis peale Kristust Need olid ajad, kui ristikogudust oli valdavas enamuses Vana-Rooma riigi territooriumist tabanud tagakiusamised. Kristlus hakkas formeeruma tugevaks liikumiseks ja sellel väga raskel ajal. Johannese ilmutusraamat oli justkui lohutuseks neile, kes olid tagakiusatud, kes võib-olla kippusid vahetevahel kahtlema oma usus. Ja selle raamatu meeleolud püüavad julgustada neid, kes on jäänud kindlaks Kristuse õpetusele. Piiblis on kokku 66 raamatut ja piibli esimeses osas vanas testamendis. Mitmed nendest raamatutest on prohvetite raamatud. Sise ilmutuse raamat. Piibli kõige viimane raamat on piibli teise osa uue testamendi ainus prohvetlik raamat. Ja see on väga vana traditsioon. Et selle viimase raamatu autoriks on esimese sajandi üks vaimulikest suurkujudest Apostel Johannes esse ilmutuse raamat on väga mitmepalgeline teos ja on tähele pandud, et seal on ideid ja mõtteid vast kõigist piibli raamatutest. Kuid tõepoolest see pilk ei ole suunatud mitte niivõrd minevikku kujustulevi. Võib-olla selle tõttu ongi see raamat pälvinud erilist huvi ka tänapäeval. Selles prohveti raamatust võib ära tunda mitmeid pilte et meie suhtes ajaloost ja võib oodata, ehkki on ka mitmeid ennustusi meie kas kaugema või lähema tuleviku suhtes. Nüüd oma ülesehituselt on Johannese ilmutusraamat väga läbimõeldud ja kindla struktuuriga teos. Kõigepealt on toodud sõnumid seitsmele tolleaegsele Väike-Aasia kogudusele. Nendes läkistustes avaldatakse kogudustele mitmetel põhjustel tunnustust kuid juhitakse tähelepanu ka esinevatele puudustele. Nüüd raamatu teises osas, mis on pikem, seal räägitakse, mis siis tulevikus peab toimuma. Ja see pikem osa jaguneb selgelt kolme suurde alajaotuses. Iga sellisel ala jaotusel on teatud eellukku. Ja seejärel kirjeldatakse seitset nuhtlust mis on seoses kord teatava erilise rullraamatu, seitsime pitseri avamisega siis trompetit puhumisega, siis apokalüptiliste lõpu ajastu jumala vihakausside tühjendamisega. Ja seejuures teine ja kolmas osa lõpevad veel kolme lisaga, mis moodustavad nagu teatud välja suurendused käsitletavast teemast. Johannese ilmutusraamatus on kasutatud mitmesuguseid märke ja ilmutusraamatul on ja tõenäoliselt oma taotlused. Mida ilmutusraamat siis taotleb? Jah, see on olnud läbi aegade üheks üsna erutavaks küsimuseks, mis on raamatu peamine eesmärk. Kui me tabame raamatu eesmärgi siis võime paru paremini aru saada ka selle sisust. Ja nii. Sellest eesmärgist on välja kasvanud mitmed oletused ja välja kasvanud ka mitmesugused erinevad tõlgendusmeetodeid. Võib olla. Alustaks üldajaloolise meetodiga. Selle meetodi tüüpiliseks esindajaks oli üks seitsmeteistkümnenda 18. sajandi saksa teoloog Johann Alla parajast Bengel. Ja selle meetodi kohaselt asetati ilmutusraamatu mingi sündmus vastavusse autori mõttekäigu kohaselt sobiva ajaloolise sündmusega. Ja sellise meetodiga seoses on näiteks paljude poolda nähtud sidet Tšernobõli katastroofi ja ilmutuse raamatu kaheksanda peatüki 10. ja 11. salmis oleva sõnumi vahel. Nimelt seal on niimoodi kirjutatud ja kolmas ingel puhus pasunat siis kukkus taevast maha suur täht, mis põles otsekui tõrva lont ja langes kolmanda osa jõgede peale ja veeallikate peale. Ja tähe nimi oli koirohi. Ja kolmas osa vetest muutus koirohuks ja palju inimesi suri vete kätte, sest need olid mõruks läinud. Selles on siis ära tuntud, et küllap see täh võiks kuidagi sümboliseerida või olla seotud tuumaprotsessidega, sest ega esimese sajandi lõpuinimene ei osanud leida ka õiget väljendit selle suhtes, mida ta võis näha. Ja, ja kuidas seda ära rikutud vet kirjeldada? Koirohi, see oli mõistetav, see on üks väga vastik, vastik asi. Tšernobõl see tõlkes peaks tähendama just koirohtu. Sellised seosed on jah leitud ja seda võiks toetada, see üldajalooline meetod. Tõsi, selle meetode suureks puuduseks on, et seni pole õnnestunud koostada kahte ühesugust kronoloogilise jaotust. Tähendab, kui ajalugu on läinud sajandeid edasi siis on tulnud tarvitusele võtta jälle uus jaotus järamiseks tuntud meetodiks oleks kaasaegne ajalooline meetod. See meetod on välja pakutud valgustusaja liberaalse koolkonna poolt 18. 19. sajandil. Ja sellest ajast pärineb idee, et ilmutusraamatu sündmuste ja sümbolite tähendust tuleb otsida raamatu autori kaasaegsetest ajaloolistest sündmustest. Nii olevat ilmutusraamat suunatud Rooma vastu. Need seal raamatus siis iseloomustatakse konkreetseid keisrid ja tulevad esile konkreetsed ajalookroonikad. Seal on kajastuma inimeste ootused. Ja esimese sajandi lõpul ähvardava keisrikultuse taustal kuulutavad siis Johannes Rooma riigi hävingut Jeesuse taastuleku kaudu. Ma arvan, et selles meetodis on väga mitmeid olulisi momente. Siiski vast tasub arvestada sellega, et piibli prohvet ütlus pole kunagi piiratud üksnes ühe sündmusega. Mingit ajaloosündmust iseloomustades väljendab see alati jumala valitsuse üldisi seoseid ja printsiipe. Johannese kuulutus haaras kindlasti ka esimese sajandi lõpuosa motiive. Kuid mitte üksnes vast seda. On olemas. Ka kolmas lõpu ajastu meetod. Ja selles meetodis asetatakse siis ilmutusraamatu sündmused peal lihtsalt maailmalõpuajastusse. Ja paljud näevad raamatu esimeses osas toodud seitsme koguduse kirjelduses kiriku ajalooperioode ja ülejäänud ilmutused aga kirjeldavad siis sündmusi, mis seostuvad Kristuse taastulekuga ja sellega on siis noh, on teatud ajaloo perioodid, on kas siis kalaatia, koguduse periood ja on kasutatud ka neid, nagu täitis kogu kristliku kiriku kohta ajaloos. Mis on siis konkreetses sõnumis ilmutas rahuldus mõne koguduse kohta toodud nagu kogu kiriku ajaloo kohta öeldakse, et see on siis mõni koht, on näiteks laudeekia, kogudus aeg, see on selline, kui usk läheb leigeks ja kord läheb käest ära ja samas on jälle teatud Ajad kui kirik ristikirikuna, eriti heas seisundis. Aga selle tõlgenduse põhiline puudus on selles, et see kaotaks ilmutusraamatu mõte paljude inimgeneratsioonide jaoks täiesti ära. Ilmutusraamatus on kirjeldatud kolme seitsmeastmelist visiooni, seal on nägemused pitseeritud raamatu piitserite lahti võtmisest siis pasunate puhumisest ja viha kausidest. Nende seitsmeliste visioonide osas on tõlgenduse jaoks küsitud, et milline võiks olla nende sündmuste omavaheline suhe. Nende ajaline järjestus. Ja küsimuseks on, kas neis versioonides kirjeldatud sündmused järgnevad selliselt üksteisele. Et iga järgnev visioon on eelneva aguajaliseks jätkuks. Selliselt, nagu kirjeldab võõrapärase nimega Suht sessiooni teooria tav, sellisel juhul näiteks ses viimase pitseri lahti võtmise sündmustikust areneb välja trompetit puhumise sündmustik ning viimase trompetipuhumine annab õiguse seis vihakausside kohtutele mis seejärel viivad lõpule maailma ajaloo. Või on küsitud, äkki on tegemist Nende visioonide puhul juba öeldu kokkuvõtliku kordamisega nagu seda kirjeldab näiteks härra kapitulatsiooniteooria. Ja nüüd valitud arusaamast sõltuvalt muutus kujuteldava lõpu sündmuste pilt üsna tunduvalt. Minu arvates annab üsna rahuldava lahenduse teoloog nimega Matias Rissi kes püüab arvestada selle teose autori mõttekäikude oma Garaga. Ja selle kohaselt selline järjepidev mõtteliin üsna uudne tahtmatult katkeb. See mõte hüppab kuhugi tagasi. See tähendab, et teemat ei käsitleta mitte järjepidevalt algusest kuni lõpuni see tajub nagu ringidena või mõnikord ka nagu sirgjooneliselt, aga tagasihüpetega. Igal korral on ka kirjelduses nagu teatud uus hoovõtt, uus algus. Iga uus ring haarab endasse ka uut materjali kuid samas tõuseb esile midagi varasemast. Kui süvenesin ilmutuse raamatu probleemidesse, siis pidasin õigeks endale nagu teatud piirid seada ja tahaksin ka neid piire tutvustada. Ilmutuse raamatus on valdavalt kasutatud sümbolite keelt. Näiteks seal on öeldud, kui kellelgi on kõrv, siis ta kuul. Ilmselt on siin viide alle kooriale sümbolite keelele. Tähendab, raamatu autor väidab, ma ei saa seda otse öelda. Ilma sündmusi sümboliseerimata oleks olnud selle raamatu lugemine ohtlik. Kasutatud pildid ja sümbolid olid oma kaasajale arusaadavad. Aga noh, päris seaduslikult kinni haarata ei saanud. Seejuures olen mõistnud, et tegemist on terlik piltidega kus mitte igale detailile eraldi ei ole mõtet otsida mingit sümboolset tähendust. Ilmutuse raamat on küllalt range struktuuriga ning üksiknähtused ja detailid alluvad sellele üldisele ülesehitusele. Seepärast on oluline jälgida üldist teema arengut. Tasub arvestada autori stiil ja mõttekäike, omapärased aga mitte võtta mingi üksiksümbol üksik niisugune eriline arv või atribuut, et siis teda lahti mõtestada ja sealt midagi tuleviku välja mõelda. Siis arvestan eeldusega, et kuigi ilmutusraamatu pildid ja sümbolid lähtuvad eelkõige oma ajastu maailmast see tähendab Helenistlikust Kreeka maailmast siis põhilised mõttekäigud on leida algkristlaste pühakirjast. See tähendab meie vanast testamendist. Ja ühe tõlgendus piirava tingimusena olen mõistnud, et ilmutusraamat ei paku põhimõtteliselt uut õndsusloolist ilmutust. Ta ei paku uut sellist jumala kava inimkonna heaks vaid ta süvendab juba olemasolevat, avab selle olemasoleva kuulutuse tähendust, toob esile uusi rõhuasetusi. Kui jälgida ka arve, mida on kasutatud ilmutusraamatus, siis tuleb silmas pidada, et nendel arvudel on mingid sümboolsed tähendused. Osa arve, mida on kasutatud ilmutusraamatus, on nagu põhiarvudena lihtarvudena midagi tähendavad, aga osa arve on saadud, et ka matemaatiliste tehete tulemusena väga sagedasti kasutab ilmutusraamat selliseid suuri arve nagu 10000 korda 10000 ja siis 1000 korda 1000. Need on sellised justkui ruutarvud ja need tähistasid suurimat, et hulka. Aga samas on näiteks tuhandet peetud ka igavikku tähistavaks arvuks. Nii et kui vahetevahel on juttu ainult sellisest, kas või 1000-st aastast, siis see pigem tähendab igaviku arvu. Ja tavaliselt ka need suured ruutarvud olid sellised nagu võib-olla veel nagu põlistama, eks seda igaviku arvu suurtest arvudest on siis ilmutusraamatus 144000. Ja see arv iseenesest on tõenäoliselt tule, kus siis kõigepealt 12 korda 12 korda 1012 oli sellises kristlikust sümboolikast selline üks kristlaste lemmikarve. Se tähistas apostlite hulka nende hulka, kes ustavaks, jäik ja see tähendas ka tervet kirikut sellises üldises mõistes kogu kirik. Ja kui need on see arv 12, kord 12, kord 1000 siis seda võiks justkui eesti keelde tõlkida, et see on terve kristlik igavene kirik on väiksemaid arve väga sagedasti kasutatakse arvu kolm. Ja antiikmaailmapildis oli see kolm matemaatikast lähtuva teooria järgi lõpetatuse arv. See tähendas antiikpildis Tagroselt võetud süsteemi algu, siis algust, keskpaika ja lõppu. Aga kristluses sai see tähistama ka sellist jumala kolmainsust ja viidet ka kolmele päevale, mis Kristus hauas oli. Kolm on siis justkui jumalikkuse erinev arv. Näiteks arv seitse, tähendab täissaamist, küllust ja samadeks võib ka pidada kümmet ja nelja. Ja kui nüüd on kasutatud arvu seitse, vahetevahel tähendab see arv seitse mõnes kohas üksteisele järgnevate sündmuste täius on olemas. Ja kui kasutatakse näiteks arvu neli väga sagedasti just ilmutusraamatus on juttu siis maa või täidetusest, näiteks kui ilmamaa, neljast nurgast või neljast tuulest siis on mõeldud, et kogu maailmast. Nüüd on ka teatud arvud, mis täid näitavad murd arvudena teatud piiratust näiteks üks, kolmas kolmandik või kolmas osa või üks neljandik või neljas osa. Ja need näitavad sellist piiratust ja ebatäiuslikkust. Võib-olla ehk üks tuntuim ja ka skandaalseima arv Johannese ilmutusraamatust on arv 666 niinimetatud metsalise või saatan arv. Teatavasti on paljud kuulajad tähele pannud, et erinevatel rahvastel esineb erinev arvusümboolika. Arvusümboolika ei ole ainult võib-olla Euraasia mandril levinud asi. Seda võib ka mujal esineda. Aga ka põhiliselt eri kultuurid, mis meie mandril on olnud. Või siis kasvõi naabermandril Aafrikas. Nendes on arve erinevalt tõlgendatud ja seetõttu on ka tänapäeval raskusi. Kui mõned arvud viia teise tuur konteksti, siis võib juhtuda niimoodi, et inimesed võivad mõista asju teisiti ja sarnaseid jooni on ka Johannese ilmutusraamatuga. Ilmnenud on inimesi siis teiste skulptuurides, kes püüavad anda arvudele oma kultuuri tähendust. Ja kui me nüüd tuleme ka niinimetatud metsalise arvu 666 juurde siis ei tohi ka seda unustada, et mõnel pool võib see tähendada või anda teistsuguseid seletusi, kui samas teisal. Alguseks loen Johannese ilmutusraamatu 13.-st peatükist 16.-st kuni 18. Salmini et kuulajale meelde tuletada või siis ka aimdust anda, kust see arv on võetud. Ma tsiteerin. Ja tema teeb, et kõik nii pisukesed kui suured, nii rikkad kui vaesed, nii vabad kui orjad, võtavad märgi oma parema käe peale või oma otsaesisele. Ja et ükski muu ei saa osta ega müüa. Kui aga see, kellel on see märk, metsalise nimi või tema nime arv. Siin on tarkus, kellel on mõistust, see arvaku ära metsalise arv, sest see on inimese arv ja tema arv on 666. Ja sellest ilmutusraamatulõigust on siis see arv läinud rändama inimeste mõtetesse ja meeltesse ja nagu ka siin on raamatus öeldud, kes, kellel on mõistust, see arvaku ära ja eks seda on siiski arvata püütud. Ja tuleb ka öelda, et, et on väga erinevaid seletusi sellele arvule. Nüüd üks esimene seletus on taoline, et see arv 666 tähendab keiser Neerot. Ja see järeldus on saadud niimoodi. Ta on liidetud nime tähtede summad. Vanal ajal on osades keeltest kasutatavatest tähestikes kas kõik tähed või osad tähed tähendanud ka arvu. Nüüd aramea keeles on tähestik olnud ju konso Nant kirjaline, ehk siis kaashäälikud vanas heebrea arameasüsteemis ja nii keiser Nero me saaksime, kui me kaotame ära täishäälikud, kokku seitse tähte. Igal tähel on ka oma number, nii et esimene tähtamaks 100, järgmine 60, siis 250, taas 200 veel kuus ja 50 ja need on kokku liidetud ja saadud arv 666. Tasub ka meeles pidada, et võib-olla on mõni kuulaja kirglik ristsõnade lahendaja et väga sagedasti ilmukale ristsõnas küsimus, et kuidas on rooma numbritega 500 või 1500 on t täht? 1000 on m ja mõelgem ka sellele, et osad rooma numbrid omasid arvulist tähendust üheaegselt. Nüüd see seletus, millest just juttu oli keiser Nero, see on üks katsetest olnud. Nüüd üks teine levinud seletuskatse on taoline, on järeldatud, et jumalik arv või jumala sellise erilise täiuse arv on seitse. Ja siis jumala vastase ehk saatana arv, see peab erinema sellest. Ja selleks arvuks on püütud anda arvu kuus. Mõned on järeldanud, et võib-olla see on tulnud sellest, et 12 selline koguduse täiuse arv, et see on kaheksas jagatud ja neid tuletusi on siis ka mitmeid olnud ja nii on püüdnud siis seletada, et saatan ei saa kunagi enda kasutada võta arvu number seitse, mis on jumala pärusmaa ja tema siis omale valinud seetõttu arvu kuus ja need kolm kuut reas siis rõhul võtavad seda. Kolmas lähenemisviis ei püüagi seda arvu tõlgendada, see püüab seda arvu võtta otseselt üle, et just selline arv saab kunagi olema jumala vastalisusel kuus, kuus, kuus. Ja on ka taolisi filme mõnedel aegadel kristlased vändanud, kus siis ilmutusraamat on nagu filmi aluseks. Ja siis seal filmis käib nende arvude, kas tätoveerimine või mingil muul menetlusel laubale või käele üles tähendamine. Ja muidugi selle arvu on ka üle võtta NUT kuuekümnendatel aastatel kinud satanism. Muidugi, kui arvata välja üks haru, mis on keskajast pärit aga seda arvu on siis püütud mitmeti kasutada ja temale tähendusi anda. Võib-olla neid tagasi tulles veel kord selle juurde, et tegemist on inimese arvuga. Tasub tähele panna neid leide, mis on arheoloogid teinud. Noh, on leidnud mitmesuguseid tunnistusi, ka mitmeid münte, kus on näiteks keisritiitlid ja nimetus antud lühenditena. Ja selliselt on Edelberg Stoufer leidnud et sobiks see arv 666 keiser tomitsiaalasele. Nimelt on leitud selliseid lühendeid, kus on A, Kai Toomet, Sepp ja kee siis kreekakeelsete tähtedena annaks tähe väärtuse järgi ristsummaks 666 ja selle lühendi täisnimetus oleks auto kraator, kai, sääre autometsianas, Sebastas Kärmaanikas. Ja küllap võib-olla see oli tollal selle arvu sümboli ase otsene tähendus, sest sarnaselt Johannese ilmutuse raamat ongi just keiser Tomizzyanose ajal kirjutatud. Aga küllap ka mitmesugustel muudel variantidel on oma niisugune sisu ja sõnum öelda oma ajastu kohta. Võib-olla siin selle harvade sümboolika katkestaks ja läheks üle ilmutuse raamatu ühe teise ka üsna palju vaidlusi ja huvi äratanud teema juurde. Nimelt ilmutusraamatu viiendas peatükis on juttu ühest salapärasest rullraamatust, mis on täis kirjutatud nii seest poolt kui ka väljastpoolt ja mis on siis seitsme pitseriga kinni pitseeritud. Seal nägemuses ilmub üks vägev ingel kes kuulutab suure häälega kes on vääriline seda raamatut avama. Ja kirjelduse kohaselt inglihääl kõlab läbi kõikide ruumide nii taevas kui maa peal, kui ta allilmas. Kogu maailm pidi osa võtma otsingutest, et leida siis vääriline isik. Alul sellise isikuotsingud tulemusi ei anna ja selle üle on prohvet väga kurb. Ja kui ta on nagu juba lootuse kaotanud siis leitakse siiski vastav isik. Ja seal on öeldud lõukoer juuda suguharust talla, kes oli otsekui tapetud. Ja temas me võime pühakirja tunnistuse kohaselt ära tunda surnuist ülestõusnud Jeesuse Kristuse. Ja nimelt tema on see isik, kes võib selle salapärase raamatu võtta ja selle pitserid avada. Küsimuseks ongi, millise raamatuga on siin tegemist. Selle üle on üsna palju arvamusi avaldatud. Näiteks on teada, et Viktor Jaanus bet taust, kes suri märtrina neljanda sajandi alguses nägi selles vana testamenti. Pühakirja, mille tõelist sisu üksnes Kristus suudab avada ja ilmutada. Teised näevad selles teatud karistuste raamatut sellepärast et kui toimus pitserite avamine, siis järgnesid mitmesugused karistavad sündmused. Samuti on seda peetud tulevikusündmuste kirjelduseks. Mõned on arvanud, et võib-olla on tegemist eluraamatuga, milles Khani ilmutuse raamatus juttu. Kuid vaevalt see nii on, sest kirjelduse kohaselt eluraamat ei olnud kinni pitseeritud. Ka nähakse selles maailmas A Dust. Tõsi käis need seletused on huvid, tavad ja sisaldavad palju ainet edasi mõtisklemiseks. Kuid ilmselt tasub tõepäraseks pidada muud lahendust. Arvestades ilmutusraamatu ajastuloolist tausta, see tähendab, selles raamatus esinevad pildid ja sündmused on pärit tolle ajastu ühiskonnast siis arvestades raamatu üldist sõnumit ja sündmuste arengut, võib öelda, et tegemist on valitsemistunnistusega tähendab valitsejale kuningliku ametisse määramise dokumendi üleandmisega. Ja see oli ka Rooma riigis troonile asumise tseremoonia kulminatsiooniks. See dokument sisaldab siis uue valitseja nime ning jumaliku valitsuse ja pika valitsus kestuse lubaduse selle raamatu sele tunnistus kirja pitserite avamisega toimuski tegelik võimula soomine. Käskjalg ametlike teadete väljakuulutaja tegi siis rahvale selle dokumendi sisu teatavaks. Ametikandjad põlvitasid, andsid austust, rahvas hõiskas mitmesugused ülistussõnu. Ja sellega oli ka põhjendatud, et keisrit teleüsna meeldis lasta end kujutada selline rullraamat käes. On mõistet tav, et ilmutuse raamatu viiendas peatükis on tegemist analoogilise ametisse määramise dokumendi üleandmisega. Ja selle raamatu piitserite lahti võtmine aga tähendab Kristuse valitsema. Asumist kui nüüd ilmutusraamatus on kasutatud sellist analoogi Rooma riigist kuidas siis ilmutusraamat annab selliselt edasi, mismoodi Kristuse valitsema asumine toimub ja mis sellega kaasneb? Jah, nagu nimetatud ilmutuse raamatu viiendas peatükis on juttu sellisest võimu dokumendi kättesaamisest ja see sündmustik jätkub kuuendas peatükis. Ja see on siis Kristuse valitsemise algus. Aga sünni nagu midagi täiesti ootamatut. Ilmutuse kuuenda peatüki teises salmis tuleb esile ratsanik valgel hobusel. Talon hamb käes talle antipärg ja ta väljus, võites ja võitu saavutama paar rida edasi. Seal tuleb jällegi ratsanik. Uuel hobusel tuleb nälg veel mõni rida, Jaan Uusratsanik, temaga kaasneb mõõk, nälg ja surm. Selline on nagu reaktsioon ja vastus Kristuse valitsusele. Kirjeldustest on selgesti näha, et need apokalüptilised hobused saadav ajalukku kristus see tähendab Kristuse valitsemisega kaasneb kurjuse saladuse ilmumine, selle paljastamine. Ja see on mõneti ootamatu ilmutusraamatu sõnumi kohaselt seal, kus Kristus hakkab valitsema, seal toimub hoopiski kurjuse esiletulek. Ta ei saa enam jääda varjule. Ja siin fas sobib tsiteerida Johannese evangeeliumi, kus on öeldud, aga see on kohus, et valgus on tulnud maailma ja inimesed armastasid pimedust rohkem kui valgust, sest nende teod olid kurjad. Et selles väljendub kurjusele omane saladus. Armastust ei armastata armastusele, vastatakse kurjusega. Ja eks selliselt toimunud ka Jeesuse Kristuse ristisurm Need, kurjus ja see, mida me patuks nimetame, toimivad tihti väga ebaloogiliselt ja seepärast on kurjus sageli kani mõistetamatu. Nii aimamatu. Nüüd ilmutusraamatus tuleb esile mõttekäik, et Jeesus ootabki kurjuse ilmsikstulekut otse provotseerib seda. Tähendab kristus, ei luu kurjust. Kuid ta provotseerib seda tegevusele ja seda väljendab ka seal ilmutuse raamatus enne nende ratsanike tulekut selline hüüdsõna tule siis tormavadki neli sellist apokalüptiliste ratsanikku esile. Ta korjas, mis nagunii oli olemas, peab saama avalikuks. Kurjus on just siis kõige hullem, kui teda ära ei tunta. Ja siin võib-olla tuleb esile ka see erinevus kahe valitsuse vahel. Kurjal on omane kõigi Harjata, ta tegutseb salaja, selja taga kuidagi teisel moel teiste siltidega. Kuid Jeesus valitseb kõike avalikkuse ette tuues. Ta nimetab kõiki asju just õigete nimedega, nii head kui halba. Ja sellised on mõistetav, et just Kristuse troonile asumine oligi põhjuseks järgnevatele tumedatele peatükkidele ilmutuse raamatus. Aga tegelikult see on nagu paranemise algus. Ja võime öelda täitsa juste Jeesuse Kristuse risti juures paljastas kurjus üsna avalikult. Ka annab selline avalikustatud kurjus selguse jumala kohtute jaoks. Johannese ilmutusraamatust ja sealsest arvu sümboolikast rääkisid bioloogiamagister Peeter Roosimaa ja Andres jagar. Maailmapilt.