Kukeseen ja kärbseseen. Vanasti ei olnud Kukk nii suur ega kärbes, nii pisike nagu praegu olid mõlemad üsna tuvi mõõtu. Oskasid hästi lennata ja elasid kõrvuti ning soid omavahel hästi läbi sest mõlemad olid suured seenesõbrad. Nii kukel kui ta kärp seal oli oma lemmikseen, mida kumbki oma aianurgas kasvatas. Kukeseen oli väga ilus kõrge erepunase läikiva kübaraga mis oli kenasti ümmargune ja mida kaunistasid valged täpid. Jala ümber oli kena Sabluline rõngas kah valge. Ning maitses kukeseen väga hästi. Eriti kui sellest kastet tehti. Kärbseseenel seevastu pannud nägu ega tegu. Kübar oli kujult täiesti vildakas ja vormitu. Nii see kui ka seenejalg. Aga kahvatud kollast värvirõngast polnud olemaski. Süüa kärbseseen kah ei kõlvanud, oli mürgine ja ajas oksendama. Teised loomad ja inimesed kiitsid kukeseeni ning kuke ennast kui tublit lindu. Kõik tahtsid neid maitsta, aga kukk, pakkusseine praadi ainult oma parimatele sõpradele sõiduta, igatsesid kõik kukesõbraks saada. Kärbse ja tema seente kohta ei öelnud seevastu keegi ühtegi head sõna. Pikapeale hakkas ka kukk iseennast ja oma seent naabrist paremaks pidama. Varsti ei kõlvanud enam karpsaga juttu ajada. Veel mõne aja pärast hakkas ta endist sõpra koguni pilkama, et selle see nii kole ja vastik on. Kärbsele see ei meeldinud. Ta sõimas tublisti vastu, nimetades kukkel lolliks ülbeks linnuks. Tüli muutus aina suuremaks. Vast olid naabrid hommikust õhtuni õues teineteise peale karjumas. Kisa oli kohutav. Kuke kiremine polnud raasugi vaiksem kui praegu. Paljud väikesed linnud oskavad väga kõva häält teha, näiteks ööbik. Kärbse pinisemine oli aga palju valjem kui nüüd, sest tema ide häält mitte kõri vaidtiibade abil. Ja need olid palju suuremad. Aga lähikonnas elas kuulus võlur Merlin. Kära ja tüli tõttu ei saanud ta varsti enam üldse oma võlukunstidega tegeleda. Ning ühel päeval nõidus võlur mõlemad tülitsejad ära. Kärbse muutis ta nii pisikeseks ja kuke nii suureks, nagu nad tänapäevalgi välja näevad. Seente kasvatamisest loobusid nüüd mõlemad. Kärbes oli selleks liiga väike, nõrk kukele aga hakkasid meeldima hoopis kanad. Varem tema jaoks ehmatavalt suured linnud tahtis muudkui nende seltsis olla ning unustas oma seened hoopis. Seinad jäid omapead ja hakkasid maa-aluse juureniidistiku kaudu paljunema. Niidistik jõudis peagi metsa alla, kus oli pealegi niiskem hämaram kui aias. Just nii nagu seintele meeldib. Siin läksid kärbse ja kukeseente niidistiku taga sassi. Ja nende omadused samuti. Nii on kukeseen tänapäeval küll sama, maitseb nagu varem. Väljast muutus kohe kahvatumaks koledamaks ja pisemaks. Uhke punase kübara asemel vormitu kollakas lodumiks. Kärbseseene kübar muutus seevastu üha ilusamaks ja näeb nüüd välja nagu kukeseenel vanasti ainult päris väikesed kärbseseened on ka praegu kollased. Süüa ei kõlba aga suured ega väikesed. Kõik nad on sama mürgised kui vanasti. Kuke kasvamine, karpsa kahanemine mõjusid ka nende lennuvõimele. Esimene kaotas selle peaaegu üldse, teine aga muutus palju osavamaks. Kui kärbes sellest aru sai, läks ta kohe naabri juurde. Vähe sellest, et ma sama hästi lendan nagu varem. Ma oskan nüüd koguni jalad ülespidi laes kõndida ega kuku alla. Uhkustas ta. Aga sina, paksmagu ei jõua enam korralikult, joostagi. Jalad ülespidi, võid sa ju käijaid tola mängida, arvas kukk. Aga kassaga maas, õigetpidi käia oskad? Muidugi oskan, uhkustas kärbes lendas kukele lähemale ja sibas kõigil kuuel jalal. Aeg-ajalt kahte esimest edevalt vastamisi hõõrudes. Tule veel lähemale, sa oled ju nii pisikeseks muutunud, mitte ei näe. Kutsus kukk. Kärbes tuli. Kukk tegi nokaga kärmesti toks ja neelas kärbse alla. Kodus nagu kuke suhu, imestas võlur Merlin. Sellest ajast peale ei saa karpsadega kuked omavahel üldse läbi. Esimesed narrivad teisi lendavad nende lähedal ja käivad pea alaspidi. Kuked aga panevad liiga julgeks läinud, kärbsed kohe nahka. Ei tea, kas lepivadki enam kunagi ära.