Vooluallikas. Toredamat ilma üheks jalutuskäiguks oli raske ette kujutada. Katiiva naise ja Julius olid maavanaema pull suvitamas ja sättisid end pisikesele retkele. Päike paistis ja parasjagu soe oli ka. Otse vanaema lina tagant algas hõremets. Vanaisa rääkis, et kohe varsti jääb nende teele üks väikeallikas ja seda nad vaatama lähevadki. Katki keksis emises laulda nagu väikesed tüdrukud ikka. Koer Julius liidus kõigepealt tükk maad teistest ette, siis pidurdas järsult ning tuiskas seejärel veel suurema hooga tagasi. Ühesõnaga, see allikas on veel kaugel, küsis kati, kui järjekordne koera tekitatud tolmupilt teda läkastama ajas. Üldsegi mitte, näe, juulis on seal juba mitu korda härra käinud. Koer haugatas Limses keelt ja raputas veepritsmed kasukalt. Teekond jätkus ning ühtäkki oldigi kohal suurte sõnajala puhmaste tagasi illerdas väike veesilm. Noh, ühmas vanaisa ja kummardas vee kohale. Kas proovime, ka? Naisel oli kaasas väike plekist kruus, mille te need kristallselgesse allikasse kastis ja seejärel mitu head sõõmu võttis. Vanad eestlased uskusid ikka, et selle allikavesi on eriline, teeb nooreks, terveks ja tugevaks. Kati võttis ettevaatlikult lonksu tolle ulatatud kruusist. Kas ma muutun kohediteks või läheb sellega homseni aega? Vanaisa arvas, et muretseda ei tasu. See nooreks saamise värk olla rohkem nagu uskumise asi. Nii oli vanasti ja nii on see ka täna. Ehkki see oleks tore küll, kui allikavesi mulle uued juuksed kasvataks, itsitas vanaisa ja patsutas märja käega oma paljast pealage. Kati tegi veekogust oma väikese fotoaparaadiga veel pilti, seejärel läksid rahulolevad matkajad koju. Õhtul, kui Kati juba voodis lebas, tulise juuste jutt meelde. Olgugi, et ta sellest naeruga pooleks rääkis, oli vanaisa mures, selge see. Nüüd tuli midagi ette võtta. Rohi, mis juuksed uuesti kasvama panev, oli olemas tuttav allikavesi. Seda tuli vaid piisavas koguses hankida. Kati otsustas, et eesootavat tähtsat tootja jäi rahulikult magama. Järgmise hommikutoimingud venisid teosammul. Lõpuks ei sööks siiski söödud vanaema aidatud ja Kati võis õue lipata. Esimese asjana oli vaja hiilida kuuri, kus seisis terve hulk tühje moosipurke. Kati haaras kummassegi kätte ühe purgi, väljus hoolega ringi vaadates kuurist ja kadus välgukiirusel maja taha metsa. Allikas oli õnneks lähemal, kui eile tundus. Tati ammutas mõlemasse purki nii palju vett, kui oskused jaksab tassida ja hakkas vaikselt kodu poole liikuma. Raske oli küll, aga mõte sellest, kuidas vanaisa peas varsti lokid lehvivad, andis jõudu juurde. Kojujõudmisega läks jälle hästi, keegi ei märganud, kuidas väike tüdruk kahe v purgiga oma tuppa puges. Asjast rääkida polnud mõtet, vanaisa ütles alati, et talle pole midagi vaja. Siin tuli tegutseda salaja ja asi ootamatult. Et vanaisa jõuaks vastu vaidlema hakatagi. Jõudis kätte lõunasöögi aeg. Kati ootas, kuni kõik lauda istusid. Siis aga selgus, naabrionu oli sööma palutud. Ja huvitaval kombel oli tema pealagi samuti paljas. Kati pidas hetke aru. Mõlemad purgitäied olid mõeldud küll vanaisale, ent külalislahke tuli ju ka olla. Ning allikas ei kao kuskile, seal saab käia nii palju, kui kulub. Kati, mida sina ootad, küsis vanaisa imestunult. Otsustav hetk oligi käes. Kati haaras kindlakäeliselt ühe purgi ja valas selle sisu puhtast viisakusest kõigepealt külaonule pähe. Et su juuksed kasvaksid, see on võluallikavesi vanaisa ise ütles. Patsuta pead, siis kasvavad kiiremini. Nagu arvata võib vanaisa kiilas Peravimiseni seekord ei jõutudki. Kirjeldamatus segaduses läks teine purk lihtsalt ümber ja Julius lakkus põrandalt kogu vee ära.