Koerailm. Lõpuks ometi oli vihm lõppenud. Kati surus nina vastu aknaklaasi ja heitis hindava pilgu õue. Tahaks jõulusega joosta ja mürada ja kõikuma, salapaigad üle vaadata. Aga ilmnes jätkuvalt kole. Puhus vinge tuul ja porine oli ka. Kati mõtles pisut ja taid passis, et tal oli tulnud hiilgav mõte. Seekord paneb ta soojad riided selga mitte ainult endale, vaid ka Juliusele. Muidugi, kas siis on vähene tehtud, sisse pakitud, penisid, kel ainult ninaots välja vahib. Julius neis perenaise mõtteid lugevat. Seda kinnitasid, küsis pilkja hoogsalt, pendeldas saba. Kati silmitses uurivalt kõrvaltoas tukuvad mina ise ja veendus, et õue lähevad nad seekord Juliusega kahekesi. Õnneks oli nende suurel majal ka suur hoov ja seal tõesti lubati lastel ka päris omapäi mängida. Nüüd tuli hakata Juliusele riideid valima. Kapi põhjast leidis kati kolm enda titeajast pärit tillukest kummikut ja need sobisid koerale nagu valatult. Ainus häda, et neljandat polnud kuskilt võtta. Julius, katsu täna kolme jala peal käia, sa oskad ju küll, meelitas kati. Julius haugetas kärsitult. Edasi ilmusid välja tepitud vest ja püksid. Kati hakkas sõpra riidesse pusima ja see oli ikka üks paras rassimine küll. Julius ise oli uskumatult kannatlik. Küllap taipas suurepäraselt, et enne õue ei saa, kui selle katsumuse üle elab. Lõpuks olid no enam-vähem valmis, ainult jõuliuse peakate oligi veel puudu. Vanaisa-kaabu oli liiga suur, kati enda mütsid liiga väikesed ja isa läkiläki alla ei mahtunud, jälle koera kõrvad kuidagi ära. Mis seal ikka jääb siis palja peaga. Kõrvaltoast kostis köhatus, mis tähendas, et vanaisa oli üles ärganud. Katil hakkas korraga kiire, oli ju teda mõnda aega närinud väike kahtluseuss. Äkki vanaisa ikka ei satu nendeni nägemisest teadmisvaimustusse, käsib jõulisel riided ära võtta. Või arvab, et oleks üldse targem tuppa jääda. Ma ei saa, ma käin jõulusega korraks kähku õues pasundas khati koera uksest välja nõgides ja kuulis läbijooksusammude veel vanaisa manitsust. Külma ei tohi saada. Kes siis külma saab, kui kõik on ninaotsani sisse pakitud, pomises kati õnnelikult ja lasi jõulise vabalt jooksma. Kõik kolm kummikut lendasid seepeale muidugi igasse ilmakaarde laiali, ent vest ja püksid jäid ringi traaviva peni selga kindlalt edasi. Sel hetkel kärgatas aiavärav ning sisse astus onu Artur. Nüüd meenus Katyled õige küll, vanaisale pidi ju täna jälle vana koolivend külla tulema. Nojah, eks sellepärast vanaisana nii lahkesti õue lubaski, et siis saab rahulikult juttu ajada. Pealegi oli kõigil meeles tobe lugu Arturi kaabuga. Juliusele mänguhoos pähe oli kukkunud. Seekord lihtsalt pidi kõik kõik siia viisakas olema. Kati teretaski viisakalt ja otsis silmadega. Juulist. Ta märkas, et koer seisis kahe käpaga aia najal ja vaatas ringi. Selja tagant nägi riietes koeri isegi natuke lapse moodi välja. Hehh, kas see on sinu vend, kõkutes Artur ja lehvitas uksele ilmunud vanaisale. On alles koerailm, mis, tule aga tule sisse, ära poriloiku, astu sul jälle nii uhked riided seljas, hõikas vanaisa. Onu Artur, silus tähtsalt oma mantlit ja hakkas hiiglasliku loigu servast eemaldudes ettevaatlikult ukse poole liikuma. Ent Julius ei mallanud enam aia najal vahtida ja tormas tuttavaid hääli kuuldes kohale. Näe, vend tuli sulle tere ütlema, teatas kati. Enne kui vanaisa jõudis röögatada, tõmbas Julius sõpruse märgiks keelega Arturi nina ja kutsus teda koonuga tonksates mängima. Kas onu oleks sellega nõustunud? Kuidagi oleks ehmatusest ülepeakaela porilompi kukkunud. Kes seda teab?