Kööginurgas seisis kaks uut tämbrit, üks punane, teine kollane ja need tuli laupäeval maale viia. Ema oleks nad hea meelega küll pakendisse jätnud, aga kati nurumise peale harutas lõpuks lahti sest Katile väga meeldis neid aeg-ajalt imetlemas käia. Punane ja kollane olid jällegi tema lemmikvärvid. Ja seda oli ka huvitav mõelda, kuidas vanaema ühte ämbrisse seeni ja teise kurke suunama hakkab. Eriti kurke. Sellele mõeldes läks kõht väga tühjaks. Aga õnneks ema tegigi juba süüa. Sööjaid oli seekord kolm. Kati ema Julius. Vanaisa oli jäänud linna oma asju ajama ja isa oli alles tööl. Ema tõstis näljasele seltskonnale mehised portsud ette ja soovis head isu. Taldrikutel ja koera kausis auras makaronivorm juustuga. See maitses tavaliselt kõigile. Kui Kati esimese suutäie võttis, oli Juljusel juba kõik otsas ja ta tuli ütlemata õnnetu näoga teiste juurde. Ema pahandas seepeale, et koer on täiesti ära rikutud ja ammu ära unustanud, et laua ääres elunita ning vaatas etteheitvalt kati poole. Ma võin oma toidujõulusele anda, mulle ei maitse, teatas kati ootamatult. See on ju sinu lemmiktoit, oli ema väga imestunud. Tänaimaitse hakkas Katisu värisema. Julius lõi muidugi tõelist rõõmutantsu, mis ei tekitanud mitte mingisugust kahtlust. Ta oli viimsest kui sõnast äsjases jutus aru saanud. Ohates kummutas ema Kati taldriku koera kausi kohal tühjaks, tegi kolm suurt võileiba. Ja nende peres ei sunnitud kedagi vägisi sööma. Ei taha, pole vaja. Natukese aja pärast saabus vanaisa. Kui kati ja jõulus olid juba tükk aega üks ühe ja teineteise varruka küljes rippunud, teatas vanaisa, et nälg võtab silmanägemise ära. Jõuljuskobis seepeale oma asemele. Katiaga läks vanaisale kööki seltsiks või siis hoopis ämbritele, sest õigupoolest kükitas ta jälle nende juurde maha. Silme ette tuli pilt, kuidas vanaema lubab tal oma käega võtta esimese õrn soolase krõmpsu kurgi. Täpselt nii nagu eelmisel suvel. Ja eelmisel suvel sai ka vanaämbri aeg otsa. Auk tuli põhja. Nõnda meenutades ei pannud ta eriti tähelegi, mida ema ja vanaisa omavahel rääkisid, kuni korraga midagi hoopis imelikku kuulis. Nimelt teatas oma vanaisale, et oli seekord oma makaroniroaga või ämbrisse astunud. Malaisia Karvased söök, millega ämbris käidi, viib lihtsalt keele alla. Täielikus segaduses läks Kati oma tuppa pead murdma. Talle see toit täna ei maitsenud, sest tema oli kasutanud mingit teistsugust juustu. See oli selge. Aga mida see ämbri jutt tähendas? Äkki siis seda, et ema võttis pärast ülejäänud makaroni vormi ja astus sellega korraks uude ämbrisse. Ja seejärel muutus toit korraga heaks? Jah, nii vist oligi, mis see vanaisa muidu kiitis? Kati otsustas asja uurida. Ta kuulates köögis oli kõik vaikseks jäänud. Julius magas norinal. Ongi parem, ei keerle jalus. Ettevaatlikult pajatas kati köögiust ja nägi kohe potti alles jäänud roaga. Ta haaras juba lusikat esimest ampsu võtta, kuid mõtles siis ümber. Juba ühe ämbrisse astumisega nii heaks muutus, mis siis veel teisest korrast rääkida. Nii otsustas ta ka ise ämbris ära käia, selles kollases koos kastruliga võttis sangadest kõvasti kinni, nii tõmbas sügavalt hinge ja astus ettevaatlikult sisse. Uue, kuidas need ema jalad sinna küll ära mahtusid. Katil oli igatahes tublisti tegu edenda, omad kuidagimoodi sisse pressida. Aga maitsva suutäie nimel tuli kannatada valusaid varbaid ja rasket potis üles. Sel hetkel astusid ema ja vanaisa kööki. Ma astusin ämbrisse, et söök paremaks muutuks, hõikas Kati rõõmsalt, sest kaotada polnud enam midagi. Või peaaegu midagi, sest tasakaal see kadus. Nüüd küll. Vähemalt sai Kati enne magamaminekut teada, et täiskasvanud räägivad ämbrisse astumisest siis, kui arvavad, et ta midagi untsu keeranud. Unenägudes ilmusid välja suured portsud makaronivormi ja igasugust värviämbrid. Kati jooksis neid haarama ja rabeles voodiriided põrandale mis pidi talle öö jooksul mitu korda teki uuesti peale sikutama. Ta oli selles mõttes hea koer.