Surnud kosilane. Ühel tüdrukul sureb peigmees ära, tüdruk nutab ja igatseb teda taga. Siis kuuvalgel ööl sõidab surnud peigmees hobusega tüdruku koju ja ütleb. Säti end valmis. Olin sulle järele. Tüdruk hakkab kartma, aga pane pentsiski, valmis. Sõida, avad, sõidavad, kosilane, ütleb. Paistab koolias sõidad, kallike, kas kardad. Aga tüdruk vastab, mida mul karta, kui armsam juures? Sõidavad väheke maad edasi. Peigmees küsib jälle. Paistab, koolias sõidab. Kullake, kas kardad? Tüdruk vastu, mida mul karta, kui kallim juures? Jõuavad surnuaeda, peigmees ütleb kalmu juures. Meie hauda. Aga mõrsja ütleb. Sajuta olid seal tunnet, teed, mine ees, siis ma tulen järel. Peiu lähebki hauda ja kutsub. Tule nüüd tüdruk vastu. Ma annan enne riided sinu kätte. Ta hakkab riideid ühekaupa seljast võtma, Yakuzilasele kätte andma. Peigmees kiirustab mõrsja tagant, kuid tüdruk lausub. Oota, oota. Kosilane küünitab käsi. Toole juba. Hommik jõuab kätte. Kikeriki kireb kukk ja peiu kukkub hauda. Nii saab mõrsja kosilasest lahti. Läheb kirikusse, hakkab kella lööma, selle peale tuleb preester ja tüdruk räägib selle kõik ära. Pärast seda ta enam peigmeest ei leinanud ja see ei käinud ka enam neiut kimbutama.