Imeväeline arst. Ühel väga vaesel perel on palju lapsi, aga ikka sünnib veel üks juurde. Last on vaja ristida, kuid keegi ei tule ristivanemaks. Isa läheb murrega, mets mõtleb, et surm ka teda ei taha. Äkki näeb, tuleb üks mees, kuhu ta astub, seal kuivavad lilled ja hein ära. See mees küsib, miks sa nii mures oled? Isa kaebab oma häda, et ei leia pojale vaderid mees lubabisevaderiks tulla. Kui laps on ristitud, ütleb ristiisa, saab, pead mu ristilapse hästi üles kasvatama. Hakka arstiks. Ma olen surm. Iga haige juures näed sa mind. Kui olen haigel voodipeats, siis, siis ta sureb. Kui olen tal jalutsis, anna mis tahes rohtu ja ta saab terveks. Mees saab rikas ja kuulus arst. Kord jääb kuningas haigeks, keegi ei suuda teda aidata. Kutsutakse imeväeline arst, seened voodipeatsi surma ja ütleb. Siin ei aita ükski rohi, kuningas sureb arstile, lubatakse palju varra, kui ta vaid kuninga terveks teeks. Mees mõtleb veidi ja ütleb kähku. Keerake kuninga jalad voodipeats sisse. Surm näitab küll mehele rusikat, aga kuningas saab terveks. Nüüd kutsub surm mehe endaga kaasa ja viib ta ühte suurde saali, kus põleb ilmatu hulk küünlaid. Bee Ki, lühikesi, mõni juba poole peal, mõni kohe lõppemas. Need on inimeste eluküünlad, ütleb surm. Mees tahab ema küünalt näha. Surm näitab ühele küünlale, mis poole peale põlenud. Seal kõrval on küünal kohe-kohe kustumas. Mees uurib, kelle oma see on. See oli enne kuninga oma, aga sina vahetasid enda küünla tema omaga ära. Mees palub küünalt jätkata, aga küünal kustub surma kätte. Ära.