Emal on vaba päev. See juhtus maikuus, kui ema oli lõpetanud suurpuhastuse, pesnud puhtaks aknad ja terrassi, triikinud ära isa särgid ja istutanud maha terve koorma maasikataimi. Ühel hommikul ta lihtsalt istus köögilaua taga ja silmad ei säranud üldse. Kas midagi on halvasti, küsis Piia, kui ema juba mitu minutit laudali põrnitsevalt. Kas sul on täna paha tuju? Ei ole, ohkas ema, ma olen lihtsalt kuidagi ässinud. Ta sügas hajameelset nuustikut ja torkis kahvliga omletist. Isegi raadiost tulevad naljad ei teinud teda rõõmsamaks. Sa peaksid täna midagi toredat tegema, arvas isa ainult enda jaoks või siis koos sõbrannadega. Sa oled siin juba vaeva näinud küll. Täna hoolitseme sinu eest hoopis mina, yabiya. Oled sa kindel? Küsisema külmkapis ei ole peaaegu midagi. Kas te ikka saate hakkama? Või Me saame, naeris isa. Ära unusta, et sa räägid siiski vana kokaga. Maalin kunagi sõjaväes ju, mitu puud sööklas abiks paarile inimesele kokkamine on selle kõrval kukepea. Olgu siis pealegi, arvas ema, massis läheks tõesti ja jalutaks natuke linna peal. Ei mäletagi, millal ma viimati kinos ja kohvikus käisin. Mine muidugi, lubas Piia Jäärasa enne õhtut tule, muidu ennekõike kolme käiku valmis. Ema naeris. Küll on tore, et mul nii tublid ja osavad olete, patsutas ta pyyatt ja lippas magamistuppa. Ta riideid vahetama. Kleidi ja kontsakingadega ema linnapeale saadetud, asusid Piia ja isotööle. Kõigepealt sorteerisid nad köögis maitseaineriiulit ning leidsid sealt vähemalt kümmet sorti tundmatuid pulbreid. Järgmisena asusid nad pesu sorteerima. Tulemus oli vapustav. Ristil rippus 37 sorti sokke, 16 särki ja kleidid, kest 13 paari pükse ja 18 paari alukaid. Sokid olid kusjuures kõik täiesti erinevad. Kes küll selliseid räpakotid on, kes nii palju pesukorraga ära määrivad, imestas isa, kui kogu kraam põrandal nende ees seisis ja kuskil ema seda kõike hoiab. Piia ja isa riputasid parajasti viimast särki kappi kujuks paukus ja ema esikusse astus. Piia tardus paigale. Ema oli ikka seesama, aga samas ka täiesti teistsugune. Ta lõhnas kohvi ja parfüümi järele. Värskelt lakitud küüned särasid ja käe otsas rippus mitu uhket poekotti. Isa tegi o ja jõllitas emad, nagu oleks pika sabaga tulnukat näinud. Tere õhtust, mu kallid, hüüdis ema ja viskas elegantse liigutusega nagisse. Teate, ma tunnen ennast lihtsalt fantastiliselt ja kuidas teil siin on läinud, kas hakkame varsti sööma? Mul on kõht pärast sõbrannadega lõunatamist õudselt tühi. Isa pillas peos olnud soki põrandale ja nad vaatasid Piiaga üksteisele punastades otsa. Seda, et õhtusöögiga läheb veel natukene aega neelates, isa, aga metriikisime kõik sokid ära. Ema naeratas ja tõmbas isa ning Piia kaissu. Ahte, mu tublid perenaised, ütles ta. Kas teate, mul on praegu tegelikult kohutav pitsa isu. Sügavkülmas peaks neid minu mäletamist mööda täpselt kolm tükki olema. Ema silmad särasid seda öeldes rohkem kui kunagi enne. Sellest sai üks ütlemata tore pitsaõhtu Piia ja isa pissi tervelt nahka, kaks suurt pitsat ja ema toodud vaarikakoogikesed veel sinna otsa. Sokid olid neil võhma täitsa välja võtnud.