Reisi eesmärgiks oli tutvuda seal Cupi keelega ja sõlgupi rahva elu-oluga. Sõlgupi keel nagu ka teised samojeedi keeled on eesti keelega ja muidugi ka teiste soome-ugri keeltega kauges suguluses. Olgu veel öeldud, et tee kulges rongiga üle Kotlasest, Seida ja polaarUraalide Labot Nangi, sealt laevaga sale sale hardist lennukiga kaugele polaarjoone taga asuvasse taasovskisse ning taasovskist laevaga piki tassi jõge lõuna poole kuni rajoonikeskuse narrimaatseni vene keeles Krasnasel kupp. Järgnes elusal Cupi kalurite keskel närimaatilisel lähistel. Siit algas ka minu tutvus sõlgupi keelega, milles on hulk üsna koduselt kõlavaid sõnu ja isegi lauseid. Näiteksmann. Kõõlolla kõntak ma kalale kõnnin, man, sind õi ootak. Ma sind ootan. Me maata tulen jooman. Me majani tuleme, jõuame seltsi korraga. Maad, soogan ila. Seitse karu metsas elab Booton Illa Ama sonta puude all, ema kõnnib. Rõhuv enamus sõnu ja lauseid kõlavad siiski vägagi võõrapäraselt. Eriti võõrad on meie keelele ja kõrvalegi niisugused sõna moodustused nagu ta Päskolampo, hai, mida eesti keelde tuleb tõlkida terve lausega. Nemad kaks hakkasid oravaid küttima. Selg, gupide ja teiste siberi rahvaste kohanimed, aga ka suguharu nimed on iseloomult väga lähedased Põhja-Ameerika indiaanlaste koha ja suguharu nimedega. Ka eluviisis on palju sarnast. Sõlg kuppide elamu püstkoda, meenutab indiaani Vigvamit. Salkuppidel veesõiduriist anta meenutab indiaani kanuud. Nii ühed kui ka teised kannavad talvel karusnahkseid rüüsid. Rahva luuleski on mõndagi sarnast. Seal Cupi keeles on mitmeid omapäraseid jooni, mis raadiokuulajaile kahtlemata huvi pakuvad. Näiteks pole seal Cupi keeles võimalik öelda, taevas on sinine, rohi on roheline, liiv on kollane, puukoor on pruun. Sellised mõisted nagu sinine, roheline, kollane või pruun, puuduvad sõlgupi keeles täiesti. Tuntakse ainult kolme värvi musta, valget ja punast sääga. Söör ja neurosa. Ka teised keeled on kunagi eristunud ainult kolme värvi. Homerose iiliases ei leia te ühtki kohta, kus räägitakse rohelisest rohust või sinisest taevast või sinisest merest. Taevas on Homerose kas valge või must, meri on alati must, veri on punane, Endhüübivat verd nimetatakse juba mustaks, aga mitte tumepunaseks nägusad tänapäeva inimesele. Loogiline tundub. Ka eesti keeles on sõnad mustvalge ja punane, palju vanemat, muudest värve märkivais sõnadest. Võimalik, et muistsele eestlasele oli taevas valge meri must ja päike lihtsalt ere või erkvalge valgust andev. Mitte kunagi kollane. Teinegi põnev nähtus sõlgupi keeles sõnadele kaheksa ja üheksa pole sõlgupi keeles otseseid vasteid. Mõistet kaheksa tuleb sõlgupi keeles väljendada kolme sõnaga sit. Changtei könn, see tähendab kaks puudub 10-st. Samuti on mõiste üheksa väljendatav vaid kolme sõnaga hukkur Chanti pen. See tähendab üks puudub 10-st. See kõik viitab sellele, et sõlguppidel oli veel üsna hiljuti 150 kuni 200 aastat tagasi olnud seitsmeline arvusüsteem kus kaheksa, üheksa mõiste on täielikult puudunud. Seitsmeline arvusüsteem on väga kauges minevikus esinenud kõigis soome-ugri ja samojeedi keeltes. Näiteks ütlesid eestlaste esivanemad kaheksa ja üheksa asemel Kahadendeczan ja ühed n teksa. Kusjuures teksan on indoeuroopa laensõna, mis tähendab kümmet. Niisiis ei tähenda meil kaheksa ja 90 midagi muud kui kaks 10-st ja üks 10-st. Ent aitab nüüd filoloogilisest targutamisest. Pöördume tagasi kalurite juurde. Kalurid elavad Daci jõeäärseil liiva loitel. Igal liiva luitel on kaks kuni neli püstkoda. Mida endast kujutab püstkoda, on raadiokuulajaile arvatavasti teada. Son koonuse taoline on hulk hulk ritvu on poolviltu maasse löödud, need ridvad kaetakse suvel kase tohuga, talvel aga karusnahkadega. Ühes püstkojas elab kaks kuni kolm perekonda. Keskmise suurusega püstkoda mahutab kuni 15 inimest, suuremad aga isegi 20 inimest. Mingit mööblit kojas muidugi ei ole välja arvatud 15 20 sentimeetri kõrgune söögilauake ehk tundopo. Istutakse karusnahkadel või kuuseokstel rätsepistmes. Kusagil püstkoja seina ääres on veel paar kirstu. Puu, kirstudest, leiba, jahu, suhkrut, soolateed ja muud söödavat. Kase tohust märssides ja torbikutes hoitakse murakaid, punaseid ja musti sõstraid. Seintel ripuvad peremehe püssid. Koja keskel põleb lõke ja püstkoja koonuse ülal otsas on auk, kust suits välja läheb. Lõkkekoht on küllalt laia liivaribaga ümbritsetud, et tulesädemed, iste ja lamamispaikade juurde kuuseokstele ei kukuks. Püstkoja ukseaugu lähedal liiva peal on veel eriline suitsukolle ehk vene keeles Tõmokur et sääski püstkojast ära peletada. Kui poleks sääski ja suitsu, oleks suvel püstkojas päris mõnus elada. Igal juhul oleks mõnusam kui moodne telk, milles paljud matkahimulised Eestimaa elanikud vabatahtlikult oma puhkusekuu veedavad. Muide, kas seal kuppidel on telgid olemas, need on marlitelgikesed sääskede kaitseks. Mess ööseks püstkoja sisse püstitatakse. Suvi on sealmaal lühike, aga palju soojem kui meil. Minu sealviibimise ajal oli kogu aeg 25 kuni 30 kraadi sooja. Möödunud suve peeti seal aga jahedaks, tavaliselt juulis 30 kuni 35 kraadi sooja. Vaatamata külmale on talv siin palju meeldivam kui suvi. Suvel on muidugi sääsed need, kes elada ei lase. Omskis olevat küll konstrueeritud erilised ultraheli Pisiaparaadid, mis ühendatakse kellamehhanismiga. Sellised ultraheliga varustatud käekellad pidid sääski eemale peletama ja neid inimesest umbes kahe meetri kaugusel hoidma. Kahjuks pole need ultraheli kellad veel masstootmisele jõudnud ainult paarile eriti tähtsale geoloogia ekspeditsioonile olevat nad kaasa antud. Veidi solkuppide välimusest. Enamus inimesi on lühikest kasvu pruunisilmsed, mustajuukselised, kõrge Ta põsesarnad ja väikese ninaga. Kui nägu profiilis vaadata, siis kaob nina peaaegu et põsesarnad vahel ära. Ent esineb ka palju erandeid. Vahetevahel kohtad eht indiaani välimusega inimesi suurte kotkaninadega. Ühe endise Jaani perekonnaliikmete hulgas on aga palju sinisilmu. Seal Cupi ninade kasutegur on palju suurem kui meie ninade oma. Nina ise on väike, aga metslooma lõhna võtab kaugelt kinni. Sõlg, kuppide kõnnak on pehme ja sammud seetõttu kuuldamatud. Kas see omadus on jahimehele väga tarvilik? Üldse on seal kuppide olemises palju kassiliku ja seda mitte ainult naistel, vaid ka meestel. Nägu Ma vist juba varem märkisin, tarvitavad seal gupid valged päris rohkesti. Kui siis mehed omavahel kaklema lähevad, võib tähele panna, et nad teineteist küünistavad riietes tirivad, juukseid katkuvad nagu naised või kassid. Veel üks asi, mis mind Daci jõel kõvasti hämmastas, oli koerte silmade värv. Nimelt on enamus koeri seal helesiniste suurte silmadega. Ent õige tihti tuleb etega koeri, kellel üks silm on sinine ja teine pruun. Nii Liivikul püstkodade ümber kui kasulais on koeri palju rohkem kui inimesi. Et aga varastamist ja röövimist sõlkuppide hulgas ei esine, siis on koeri vaja ainult küttimisel. Koer, majavalvur, see on puhtal kujul euroopalik nähtus. Haukuvaid urisevaid koeri tuleb seal kuppide juures harva ette. Hammustavaid koeri veel vähem. On aeg veidi ka kala püüdmisest rääkida. Püüdmises iseäralikku palju polegi, veetakse noota. Kuidas aga on lood, aga kalu püütakse, seda teab vist iga eestlane. Küll on aga eestlasele tundmatu Ta need kalad, mida seal püütakse niinimetatud valged kalad muks Sun sirv Sõroc. Need meenutavad nii kujult kui maitselt siiga. Ainult et muks sunni, et sir on siia suuremad ja rasvasemad suurim sealne kala taimen on lõheline, kuid lõhest märksa suurem. Kaalub 60 kuni 80 kilo. Esineb seal ka meile väga hästi tuntud kalu, nägu, säinast, haugi, lutsu ja ahvenat. Säinaid on nii palju kotitäis, säinast antakse sulle ilma rahata. Pisikaladest esineb seal meie räime sarnane munktsik ja kilu sarnane Tugunsik. Kalu süüakse igat moodi. Toorest kala, veri, soolast, kala, soolakala, kuivatatud kala, Jukolat, praetud kala, kalasuppi, kalapirukat ja Chopsat. Mis on Tshops, seda ei tea meil vist küll keegi. Nimetatud sel Cupi rahvusrooga valmistatakse nii, kalal võetakse sisikond väljas sisse, raputatakse veidi soola ja siis torgatakse kala, enamasti haug või säinas rohkem kui meetri pikkuse kepi otsa. Kepid kaladega torgatakse suure lõkke lähedale poolviltu maa sisse just nii kaugele, et kepid põlema ei läheks. Aga et lõkkesoojust siiski tublisti tunda oleks kui kala hakkab rasva tilkuma, Syson Chopsa valmis. Maitselt meenutab Chops natuke suitsukala kalade suitsetamist Daci jõele ei tunta. Käesoleval kevadel oli mul au ehitada esimene suitsuahi Krasnasel Cupi rajoonis. Kalu on rikkalikult, kalade transportimine tarbijaskonnani on väga raske. Jookidest on 90 kuuekraadilise joogipiirituse kõrval populaarsuselt järgmine tee. Juuakse musta telliskivi teed. Telliskivi tee koosneb teatavasti kõvaks kamakaks pressitud teelehed kidest. Lõuna-Siberi steppides juuakse rohelist telliskivi, teed soola või ja piimaga. Seal gupid ja võib-olla mõned teisedki. Põhja-Siberi rahvad joovad musta telliskivi teed, pipra ja loorberilehtedega. Daci jõgi on siin umbes kilomeetri laiune. Jõe ühel kaldal on kena kuusemetsa jõe teisel kaldal on soist, põõsastikku ja tundrat. Metsaalune on täis punasesõstrapõõsaid. Punasesõstrapõõsaste vahel on näha karu jälgi. Karud on teatavasti suured marjasööjad. Mida enam lõuna poole Daci jõge pidi, seda enam on metsades karusid. Üks sõlg Kukk rääkis, et ülemjooksu lisa Sirta ääres oli ta ühe päeva jooksul kuut karu ja kahte karupoega näinud. Karude tõttu püstitavad sõlgupid oma kojad sagedamini tundrapoolsele kaldale. Soises tundras raske kehalised karumõmmi ringi tatsab ta ei armasta, kuigi tundra võiks neile Murakate näol maiuspalasid pakkuda. Hundid on Krasnodari Cupi rajoonis sama haruldane nähtus kui Eesti NSV-s ja huntide kohta pole seal Cupi keeles oma nimegi. Näiteks muinsusel Cupi keeles ootay Amage suur see tähendab põhjapõtru sööv loom. Jutt karudest aga läheb edasi, sest karu on seal gupide seas püha loom. Vanaisakaru kujul ilmutab end inimestele metsavaim maatsil loos. Teine tähtis metsahaldjas maad, tselluloos, nälja esineb emase karu kutsika näol. Iga noormees, kes tahtis samaniks saada, pidi esmalt võitma matsil loosung nälja, sõpruse ja armastuse. Mõne teise Siberi rahvaste hulgas. On karukultus veelgi tugevam. Näiteks peab Juka kiirkaru laiba juures lühikese kõne. Esmalt avaldab ta karule oma lugupidamist, siis püüab ta karu tapmise süüst ennast puhtaks pesta ja süü Jakuutide kaela veeretada. Tavaliselt karu inimeste puutu, kuid vahest juhtub siiski, et karu koguni püstkojale kallale tungib. Põhjuseks olevat väikelaste nutt ja kiljumine, mis karusid ärritavat karupoegade ning imikute nutt ja kiljumine olevat täiesti sarnane. Sellest, kuidas karu püstkotta tuleb. Räägitakse ühes huvitavas sõlgupi muinasjutus. Ennemuiste elasid kaks meest koos naistega. Veel naistest oli palju lapsi, teisel oli ainult üks sülelaps. Korra läksid mehed metsa jahile, naised jäid üksi. Paljulapseline ema hakkas oma poegadega vallatlema ja neid rinnad piimaga pritsima. Teine naine aga ütles nõnda ära vallatle, muidu tuleb järsku karu külla. Paljulapseline ema hakkas selle peale naerma. Jõe teiselt kaldalt vastas tallega õudne hääl. Paljulapseline ema jäi vakka sellest häälest takestel pea pööritama. Juba ilmuski jõe teisele kaldale, karu tuli kaldalt alla ja laskus vette. Tuleb üha lähemale ja lähemale juba anda põlvini vees, siis vööni, siis kaelani, siis suuni, siis silmini siis viimase karva tutini ja lõpuks kaob peanudki vee alla. Paljulapseline ema hakkas naerma. Karumõmmi uppus ära. Ent natukese aja pärast ronis karu juba veest välja. Lausudes. Karu sisenes püstkotta, istus maha ja ajas jalad laiali. Paljulapseline ema lõi verest ära, pakkus karule süüa. Etaga käppar, perenaine oli, siis ei kõlvanud tema tehtud söök mitte kuhugi. Teine naine andis karule hüva, Roo, käite. Vallatu naise rokkalikas, karu eemale, teise naise road, sõida ära. Too teine naine peitis oma imiku kleidisabasse. Häljaga pani kivis. Siis ütles ta karule. Vanaisa, anna teed, ma panen imikumähkmed välja kuivama. Karu andis talle teed ja naine jooksis kohe metsa. Sinna, kus mehed küttisid, jooksis, jooksis ja ise kuulates. Aga mingeid hääli pole kuulda. Kuidas seitsme lisajõe taha oli jõudnud, kuulis ta lõpuks kära. Viimaks jõudis ta meeste juurde, jutustas neile, milline hirmus asi oli juhtunud. Paljulapselise naise mees asus püstkoja poole teele. Aga päästa ei olnud enam kedagi. Mees hakkas neid üksi elama. Toome põelinel vaid sõnama mainud hundi. Ma näen ja tundra ja Oli. Ta eikeegi. Vahelduseks laule siberi maast. Ma käin läbi kõik. Kui ka ja iga pill ka mulle äkki erry jana. Olid. Haardesse saanud jääd teenzi. Nime. Malis. Eli. Keedi. Järsku orgarooga siis ta laseb. Jussi seen? R valmis ei. Sale. Kes ma ei Seedi. Mis kood sõuad? Ost. On ta iial seal. Nüüd puhub jällegi juttu edasi, Andrese ehing. Reis selgubki, Sisemaal jätkub. Tagasiteel rajoonikeskusesse peatasin veel teiseski kaluribrigaadis. Sõitsime mootorpaadiga püstkodades suunas. Juba on mootorpaat kalda ligi, tahan kaldale hüpata, aga äkki näen vanameest, kes sihib minu peale vibu ja noolega ning ütleb vigases vene keeles rukki pers. Tohoo kurat lahti, mõtlen ma ja tõstan käed üles. Hammess langetab vibu ja purskab naerma, vanapapi on kergelt napsi võtnud ja lihtsalt heas naljatujus. Küsin talt küll tõlgi kaudu, milleks tal vibu ja nooli vaja läheb ja kas tal püssi ei ole. Vanapapi vastab püsse on tal koguni kolm, üks vintpüssi ja kaks haavlipüssi, ent parte olevat kõige parem vibu ja noolega lasta, sest püssipaugu peale tõusevad pardid lendu, noolega läheneb pardile kuuldamatult ja Üht parti taba. Ega siis teised parditki alati kohe lendu ei tõuse vaid jäävad edasi samasse kohta ja võimalust teist korda õnne proovida. Palusime vanapapit oma osavust näidata. Vanapapi osutas ühele käbile, mis umbes 40 50 meetrit meist kaugel oli kõrgel kuuse otsas pingutas vibu ja laskis noole valla hetke pärast potsataski osutatud käbi maha. Ma arvan, et kui seal Cupi eesti vibulaskekoondised kohtuksid, siis jääksid seal gupid peale. Meie vibulaskjad võiksid igal juhul sinna sõita, kogemusi vahetama. Ma sain ka kuulda, et vanamees on üks paremaid muinasjutuvestjaid kogu Daci jõe keskjooksul. Mul õnnestus ka laulu lindistada, iga sõlgub on helilooja. Kui mõnel Kütil või kaluril pole omaloodud meloodiat ona Coimat, siis on see häbiasi. Laulusõnad improviseeritakse, kui näiteks kütt tuleb nartaga jahilt koju, siis laulata metsast, mis teda ümbritseb põhjapõtradega, kes valedest jooksevad, jahisaagist, mille ta koju toob. Kui rütm ei taha välja tulla, siis lisatakse siia-sinna silp. Kui ma hiljem tutvusin ratt asulas koolieluga, siis pani mind imestama see, et peaaegu kõik vahetunnid möödusid õpilastel lauluga. Õpilased laulsid aga vene ja läänelaule. Kui lapsed õhtul kinos mõnd uut laulukest kuulsid, siis võis seda järgmisel päeval juba koolis koridoris kuulda. Ent enamus rajoonist oli mulle veel terra incognito. Palju päevi. Käisin mala tihti postiasutuses ja sovhoosi kontoris parimas, kas avaneb mingi võimalus ülemjooksule sõitmiseks? Minu soov ülemjooksule sõita neis matše lasi üllatavat ülemjooksu jäärid. Rattaasula ümbruse kohta räägiti järgmist, seal on väga metsik, seal kihab metskarudest, tee sinna on pikk, raske tee peal võib nälga jääda. Ta on maailmamäär, sealt edasi pole enam kuhugi minna, sealt gupid on seal yhtsad, tigedad ja nii edasi ja nii edasi. Ent oli teisi, kes need kohti kiitsid. Ütles, et seal ei ole sääski. Sügisel on kaua sooja ilma, seal on ilus kuiv. Männi ja seedrimetsseal on kõige ilusamad kohad Lääne-Siberis. Serte seal nagu kuningas. Kuskil maailmas ei sööda nii palju metsise liha kui ratas, part, Teie metsiseid on seal tuhandete kaupa Ostkeppis. Sel kuplid annavad sulle valget kala ilma rahata nii palju, kui tahad. Rahvas on seal jõukas, ohku jõukas. Muidugi on nii ühte kui ka teiste sõnades kõvasti liialdust ent ometi on nii ühtedel kui teistel omajagu õigust, sest kogu nõukogude liidu mandrialal on raske leida eraldatumaid ja halvasti varustatumaid asulaid, kuid asi ülemjooksul. Mis puutub sealsetes salkuppidesse, siis võivad nad algul tõesti tunduda yhtsate ja tigedatena, sest paljudele meeldib uustulnukat petta, küsida kala või liha eest võimatu kallist hinda pakkuda kõige parema kala sildi all kõige kehvemaid ja nii edasi. Ent seda ei tehta mitte rahaahnusest, vaid lihtsalt narrimis, Pilamis lustist, et siis teiste ja kunagi hiljem ka kannatada saanu ees oma narri tempodega uhkeldada. Mõne nädala pärast imesta taga, kui mõni sulle kakskolm metsist pihku pistab ja kopikatki ei taha. Olen nüüd veidi ette rutanud. Niisiis istun ja istun, Jari Mattias ja ühel päeval teatatakse mulle, et alamjooksult on saabunud kaater, mis õhtul ülemjooksul edasi sõidab. Õhtul panen oma kraami seljakoti ja hakkan kaatri poole astuma. Kaatri peal aga teatatakse mulle ette väljuta enne järgmist hommikut. Minu vaene selg peab ühe hiigelkoti lähtekohta tagasi vedama. Järgmisel hommikul teatatakse, et kaater väljub õhtul õhtul teatatakse kindla peale väljuma homme hommikul hommikul jälle, et õhtul ja nii edasi. Lõpuks ühel õhtul kinnitatakse, nüüd polevat enam mingit kahtlust, et kaater järgmisel päeval teele läheb. Kõik vajalik last olevat juba peale laaditud. Öeldakse koguni kellaaeg väljuma. Täpselt kell 11. Null null. Järgmisel hommikul ärkasin kell 10, käisin poes ja istusin siis rahulikult laua taha keha kinnitama. Kell pool 11 kuulen, et jõel popsutab mingi mootor. Vaatan aknast välja ja näen, neetud kaater on juba ülemjooksu poole teele asunud. Olen maha jäänud, mis teha. Jooksen tulistjalu miilitsa juurde, ütlen, et nii ja naa, kulla miilitsamees panema mootorpaat, müür, kama ja püüame kaater võstrai kinni. Miilitsamees osutus lahkeks meheks ning panin mootorile hääled sisse. Nõnda siis kihutasimegi läbi külma vihmase tuulise augusti hommiku kaatrile järele. Lõpuks umbes 20 kilomeetri kaugusel rajoonikeskusest jõuame kaatrile järele. Kisame kõigest jõust ahoi, võtke seljakott vastu pardale ilmuv kedagi. Tuul viib meie sõnad ära. Viimaks ometi ilmub pardale üks siilipeaga noormees ja aitab seljakoti üles vinnata. Upitan endaga praamile, all praamitrümmis istuvad reisijad, tulevased metsatöölised, kes kikijaki metsapunkti siirduvad. Süüakse parajasti suppi ja pudel viina, Geon improviseeritud söögilaual. Mind kutsutakse ka lauda, olen võrdlemisi külmavõetud ning kuum supp ja kärakas kulub mulle ära. Saan meestega tuttavaks, mehi on siin Nõukogude Liidu igast kandist uraalist, Kasahstanist, Volga, maalt, Kesk-Venemaalt ja üks mees Baltikumist, Riiast. Mispärast siis kõik need mehed järsku metsikusse ja raskesti ligipääsetavasse KIKi jakis otsustasid sõita? Igaühe kohta ma täpselt seda teada ei saanud, ent mehi oli siin väga, mitmest mestist oli siin rahakogujaid, keda meelitasid kõrged palgad ja kes olid otsustanud Kaug-Põhjas mõne aastaga 10 kuni 20000 uues rahas kokku ajada. Oli siin lihtsaid töömehi, kellel oli ükskõik, kus nad käed töö külge panevad, oli siin inimesi, kes tulid siia, et raskes töös oma mured ja hinge kibestused unustada. Näiteks endine Tšeljabinski vabrikutööline, kelle perekond õnnetuse läbi surma ei saanud oli siin ka uudishimulikke, kes tahtsid lihtsalt kaugpõhjaga lähemalt tutvuda. Oli siin kav veendunud tsivilisatsiooni põlgureid, kes arvasid, et mida metsikum, seda parem. Ei maksa aga ka teistsuguste nähtuste eest silma kinni pigistada. Siin oli ka poolhulle joomareid, veidrikke ja kuritegeliku elementigi, kes pärast vanglakaristuse ärakandmist tööle saadeti. Üks viimati mainitud seast ütles mulle hiljem nii vanapoiss, mõnes teises kohas või mõnel teisel ajal oleksin ma võinud su paljaks varastada. Praegu on mullaga enam kui küll ja pealegi sinu riided mulle selga ei passi, ma ei saaks neid siin kellelegi maha müüa. Muidugi, vahest tuleb küll kange varastamise himu peale olen mõnikord varastanud nipet-näpet sinult varastasin noa. Et mul sõda aga vaja ei ole, siis annan ta sulle tagasi. Suurem osa osaga reisikaaslastest sain hästi läbi. Et ma nädalast sõitu polnud ette arvestanud, siis lõppes mul provient otsa. Püssi mul ka polnud, parte küttida. Reisikaaslased aitasid mu hädast välja ega lasknud nälga jääda. Ka ühe vatijupi sain kasutada. Patty job kuluski väga ära, sest praamil oli igal pool külm. Tõmbetuul. Popsutame edasi mööda käänulist ja lõputuna näivat asi jõge. Lagedat maad enam jõe ääres näha ei ole. Oleme jõudnud taiga alale. Kaldad on inimtühjad, sadade kilomeetrite ulatuses. Vastu ootusi jõudsime lõpuks siiski toll öösse asulast endast midagi erilist rääkida pole. Samasugused palkmajad nagu kõikjal Põhja-Siberi asulates. Ühes suuremas palkmajas asub sovhoosi kontor ja klubi saal, kus rahvale kino näidatakse. Teises suuremas palkmajas on cool. Palju huvitavam kui asula ise on siin. Daci suubub Toivo lisajõgi, mille järgi asula on oma nime saanud. Toll kõõl tähendab järvederikast jõge. Järverikas jõgi viib meid tervesse järvede süsteemi Kozarntollossolto võrroga pokat õlvkoto. See tähendab mammutijärv, kuradijärv ja suur üleminekujõejärv. Nende kolme suure järve kõrval on veel palju väikesi järvi. Samuti järv on saanud oma nime selle tõttu, et järve lähedalt metsast leitakse palju mammutiluid. Mammutiluust teevad seal Cupid, põhjapõdrapäitsed mõningaid osi. Mammuti kihvu peavad sõlgupid järvedeks ja keegi ei taha uskuda, et mammutil Kosaril nii suured hambad on olnud. Gupid räägivad veel, et mammutijärve lähedal metsas pidi olema hiiglasuur ja sügavam pauk, mille põhjagi pole näha. Selles augus pidavat veel üks elav Kozar. See tähendab mammut olema. Kui sa ei usu, et mammutile on suured sarved, siis mine sinna auku ja vaata järele, soovitavad seal gupid. Palju hullemaid jutte. Räägitakse paarikümne kilomeetri pikkuse kuradijärve kohta. Selle äärmiselt Kalarika järve keskel asub koonusekujuline ülimalt vulkaani meenutas mägiloost laga. Mäetipul asub aga omakorda väike järv. Loosunglaga on seal kuppide püha mägi. Mäe otsas vedeleb palju vanu odaotsi, poolmädanenud puu, puuslikke, põhjapõdra, pealuid ja muid ohvriesemeid. Tänapäevalgi pidi ohvreid toodama, kuid põhjapõtra ei hakka enam küll keegi ohverdama. Ohverdatakse mõni vaskraha või karbides paberisse. Naistele on püha mäe otsas mine kategooriliselt. Keelatud. Järv olevat tohutu sügav ja veepind olevat isegi päikesepaistelise ilmaga must. Talvel ei pidavat järv sõlguppide jutu järgi kinni, jäätuma jäätub ainult veidi kalda äärest. Sel gupid elavad raskesti ligipääsetaval ja väga hõredalt asustatud maa-alal. Seepärast ongi nende keeles ja eluolus palju ürgselt säilinud. Mis puutub sõlgupi rahvaluulesse, siis valdav koht on siin inimsööja muinasjuttudel. Paljud nendest on väga lihtsa süžeega. Üksikud on siiski keerulisemad. Võtame näiteks järgmise muinasjutu, mis kujutab endast rahvusvaheliselt tuntud sinihabemeloo seal Cupi pärast varianti. Enne tahaksin ma juhtida tähelepanu ühele omapärasele asjaolule. Taevast kujutatakse paljude rahvaste poolt ette jumalike olendite elupaigana. Järgnevas sel Cupi muinasjutus esinev taevane inimene on aga vastik ja verejanuline inimese ja. Ennemuiste elasid ühes, kolm perekond, valame muidugi olla, mul korra läks mees oma püstkojast metsa puid tooma. Lambale jõudis raiekohale, hakkas raiuma puid. Järsku laskus taevast alla mingi inimene ja hakkas vanamehelt tütart naiseks küsima. Ütles nõnda. Vanamees lausus. Ma enne küsin oma eide käest järele. Taevane inimene ütles. Küsi jaga peale eide käest, homme tule siia tagasi, ma ootan siin. Vanamees läks koju. Jõuab püstkotta, Endel, morn nägu ees. Iit küsib taat, miks sa nii morn oled? Taat on algul vaka pärast, ütleb et metsas mingi inimene küsis mult tütart. Mina ütlesin, et küsin enne eide käest järele. Eit lausus, mis mul öelda on, seda ma ka ütlen. Ütlen sulle oma kindla sõna, mina oma tütart ära ei anna. Eite-taati istusid selg-selja vastu ja hakkasid nutma. Järgmisel päeval läheb aga taat tütrega metsa. Kui jõuavad eilsele raiekohale, siis laskub taevast jälle inimene alla, küsib vanamees, kas küsisid eide käest järele? Vanamees vaikib. Taevane inimene võtab sõnatult vanamehe tütre ja lendab tagasi taevasse. Tõid tütarlapse oma koju paneta söögilaua taha, toob tüdrukule liha. Kuid tüdruk hakkab sööma, leiab ta järsku, lihas, inimküüned. Ja keeldub edasi söömast. Järgmise päeva hommikul annab taevane inimene tütarlapsele ühe võtme ja ütleb selle võtmega ära, ava üht kiust ning lendab ära. Ent päeval avad tüdruk võtmega köögis. Vaatab köögis pole midagi, sulgeb ukse. Vaatab teise tuppa kolmandasse tuppa, neljandasse tuppa ja saab aru, et taevane inimene on inimsööja. Ehmatusest kukub tüdrukul võti maha ja saab veriseks. Tüdruk tõstab võtme üles, suleb ukse ja peseb võtme puhtaks. Kärast tuleb taevane inimene, koju, lausub. Hakkan sööma. Tüdruk kattis laua taevani, inimene sõi. Pärast küsis, kus on võti? Tüdruk andis võtme. Kemaga leidis võtmel verd. Võttis tüdruku paras kirve. Raius tüdrukul pea maha. Pärast lendas jälle ära sinna, kus ta enne vanamehelt tütre võttis. Seal raius nüüd üks teine vanamees puid. Taevane inimene hakkas nyyd sellelt vanamehelt tütart paluma. Vanamees vaatas enne hoolega võõrast meest, nägi, et tollel olid huuled verega määritud. Vanamees ütles. Ma käin esmalt kodus ära. Vanamees läks koju ja ütles kõigile inimestele. Mingi inimene on hakanud meie metsas käima. Rändame siit kuhugile mujale, muidu sööb ta kõik meie tütred ja pojad ära. Inimesed võtsid teda kuulda ja rändasidki minema. Selles muinasjutus on palju mõistatuslikku. Esiteks, kuidas sinihabememotiiv jõudnud sel kuppideni või kes teab, järsku on see motiiv just Siberist pärit sellisel juhul, kuidas on jõudnud Lääne-Euroopasse? Teiseks, kuidas seletada järgmist vastuolu. Taevane inimene annab tüdrukule võtme, samas aga lausub selle võtmega ära mingeid uksi ava. Kolmandaks, millega seletada selgupi keeles üldse esineb sõna Taman ehk Damon iimen, mis tähendab võtit. Suvel kase tohuga ning talvel karusnahaga kaetud püstkodasid, kus sõlgupid elavad, ei lukustunud ta kunagi. Lukegi pole olemas. Mul õnnestus üles kirjutada ka seal Cupipärane Hansu ja kreetekese loo variant. Laste asemel esinevad siin täiskasvanud inimesed. Nõiamoori asemel esineb siin terve trobikond inimsööjaid ja ahju asemel kuu nõiamoor, lapsi meelitab, esineb siin šamaani tohutu nõiduskott. Kurjad inimesed pakuvad headele inimestele kärbseseenejooki juua ja meelitavad neid sellesse kotti. Head inimesed aga joovad, kärbseseenejooki väga vähe jäi, sattus šamaani mõju alla. Nad vastavad Samaanile. Meie ei oska kotiga mängida. Inimsööja šamaan pobiseb, ah nii, ah nii head inimesed ütlevad nõnda. Teronide enne ise koti ja näidake, mis teha, pärast poeme meiega inimsööjad poevadki, kõik kotti. Head inimesed panevad kotisuu kinni ja taovad seda kaigastega. Mis puutub muinasjutus nimetatud kärbseseenejooki siis oli see siin vanasti ainsaks jootlustavaks joogiks. Kärbseseenejooki joodi põhiliselt nädal enne šamaani nõidus seanssi seitse poolikut punast kärbseseent pandi kalaleeme sisse, keedeti koos kalaleemega. Kärbseseenejoogikeetmine on aga nii suur kunst, et ainult üksikud vanamehed oskavad seda ette võtta. Muidugi, kui kärbseseent niisama süüa, koor ära võtta, siis mõjub. Kuid sellisel eri viisil eri viisilisel joogil ei, ei olevat kohe pärast joomist mõju märgata olnud sõltupide jutu järgi alles seitsme päeva pärast hakanud inimesed laulma ja loitsima. No üldse homsel Cupi juttudes palju arhailist ja primitiivset. Huvipakkuv on ka maksakultus. Et meie sugu rahvad said ära võidetud vastase maksa mitte aga südame nagu sõda muul pool on tehtud, see on väga iseloomulik maks oli ürgset, soomeugrilaste ja samojeedi meelest kõige tähtsam siseorgan ning peale kõige muu ka armastustunde konventsionaalne sümbol. Isegi meie lähemad sugulasrahvad nagu vepslased, lüüdi, karjalased nimetavad oma kallimaid mitte südamekesteks, vaid maksakesteks. Et eestlased, soomlased ja ungarlased hingeliste piinade puhul räägivad südamevalust ja südametunnistusest mitte aga maksavalust ja maksatunnistusest. See viitab sellele, et oleme lootusetult euroopastunud. Olen nüüd teinud pikka kõrvalpõike. Daci ülemjooksu kirjeldamine on aga pooleli jäänud. Kõneleksin veidi veel rattaasulast, ehk nagu teda veel nimetatakse maailma äärest. Suvel võiksin kuurordi avada ilus liivarand, kõrge männimets. Sääski ei ole, vihma ei 100, sooja kuni 40 kraadi pesi jões, samuti soe metsas ülirohkesti igasuguseid marju. Kasseeni, kivipuravikke, šampinjone, mõtlesin muinasjutul sealhulgal. Ei oleksin halvem midagi kui Krimmis või Kaukaasias. Sügisel lendavad metsiselt lausa külatänaval ringi. Talvest jäävad meelde valged kuupaistelised ööd, kuu tundub siin olevat suurem kui meil ja paistab nii heledalt. Raamatut saab lugeda. Kuna hunte siin ei ole ja karud talvel magavad, siis võib suuskadel nii päeval kui öösel vabalt ringi lasta. Külmad ilmad on tuulevaiksed ja väga ilusad. Õhk on äärmiselt läbipaistev, piirjooned väga teravad. Hangede harjad on peaaegu sügavsinised ja päike on punane, kui veri. 23. mail läheb jää veel mõned päevad ja hakatakse kraami mootorpaatidesse ning ka nuudesse laadima. Ühel õhtul istutakse ise kottidesse ja algab teekond püügikohtadesse. Kes sõidab 500, kes 800, kes 1000 kilomeetri kaugusele. Paadid eemalduvad aeglaselt, mehed suunavad püssitorud taeva poole. Lahkumispaugud, tule jutid õhtutaeva foonil. Mahajääjat, kes seisavad jõe kõrgel kaldal, vastavad omapoolse kogu kogupauguga. Ei nähta ju 11 varem, kui sügisel. Juuni keskpaiku lahkun minagi. Olen näinud siin head ja halba. Ilusat ja inetut. Ükskõikseks pole see maa mind jätnud. Vaevalt näen kunagi Daci jõge uuesti ja kui peaksingi nägema, ei tunne teda kindlasti ära. Laev sõidab allavoolu, kaldad on täis õitsvaid toomingaid. Kuu aja pärast olen kodus.