Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Eestis elav argentiinlane Jose Maria Cameron. Tere. Tere. Räägime kõigepealt sellest, millise muusikade algusesse valisite, et mille poolest see teile tähtis on? Ja oli üks esimesi lugusid, mis tuli meelde, kui küsisite, et mida võiksime mängida, kindlasti on laul, mis kõnetab argentiinlase, et ma julgen öelda, et kui mitte kõik peo kõigi argentiinlased vahemalt kindlasti minu vanuses ja vanemad oskavad laulda ja on seda laulnud, kas pidudel, kodus, jalgpallist, raadiumil erinevate sõnadega, aga laul on ikka südamelähedane seal laulja Fidobaes küsib või palub kelleltki tänna miinus südamele rõõmu, ta korduvalt ütleb neid sõnu, mis on võib-olla mitmele tuttavad, korrasson ja-le kirja, anname südamele rõõmu, see on see, mis mul tänava ja on. Ja sa näed, et siis kui on rõõm, kaovad kurbust, valuvarjud, mis võib-olla siiamaani ees olid, et et ta küsib. Mul oli eile raske päev, anna mulle südamele rõõmu, et siis õhk muutub ka paremaks. Et, et see on, ma arvan midagi, mis. Ma ise ka mõtlen tihti, et ega mina ei laule igale poole, andke mulle rõõmuga, aga ma olen mõnikord mõtlen, et keegi ilma laulmata võib-olla mõtleb, et tal on vaja seda rõõmu ja võib-olla alustada päeva töögajeva selle mõttega, et et ma võin võib-olla kellelegi pakkuda seda, seda rõõmu, et äkki tema päevgi on mingi mure vaalu või varieesi muutub kergemaks, paremaks. Kuulan teid ja mõtlen siin, et ise on argentiinlane, räägib sellist eesti keelt. Seal oleme siin olnud juba mõnda aega ja te ka ise väga rahul ei ole, aga aitäh alati. Täiustada, aga praegu on ka juba suurepärane, aga selle kõigeni Me jõuame, kuidas te siia tulite, kuidas eesti keel teil arenema hakkas, aga praegu läheme ja lapsepõlve tagasi, kus te sündisite ja milline oli lapsepõlvekodu ja lapsepõlveaeg. Sündisin Buenos Aireses ehk pealinnas linnas 40 aastat tagasi. Ja kodu on ma ütleksin, et milline minu kodu oli. Et kodu oli alati üks ja sama ette, nagu on öeldud seal, kus ema ja isa on, seal ongi kodu. Aga maju on meil olnud rohkem kui üks, et me kolisime minu lapsepõlve ajal viis korda. Et alati põhjus oli, just teete. Me ei mahtunud enam, et pere kasvas ja ja oli vaja suuremat majja. Mis oli, ütleme, väga põnev ka iga kolimine tähendas hästi palju Järgmiste otsimiste kokkupakkimist ja, ja see oli kõigile nagu alati suureks seikluseks ma ütleks. Teid oli kokku kaheksa last. Jah, et ma olen teine, sellepärast ma sain näha, kuidas pere ütleme, niimoodi kasvas. Ja rändasime ka, et kaks venda, viisude ja muidugi ema ja isa ja pidevalt ka loomi kodus, et et päris lõbus oli, ütleme nädalaid, kas linnud, koerad, kassid, konnad või igasuguseid olendeid, on seal meiega jaganud neid maju, ütleme niimoodi. See oli siis päris oma maja Buenos Aireses ja kas siis kuskil äärelinnas? Ma sündisin kesklinnas südalinnas, siis elasime korteris, pärast kolisime päris kaugele, umbes 200 kilomeetrit linnast olime kaks aastat seal ja tulime linna tagasi, mitte päris kesklinnaga ääreni äärelinnas ja sealt kolisime edasi samas kandis ja veel edasi viiendat korda ja nüüd vanemad elavadki seal, kus mina elasin, viimased 10 aastat minu noorusest, ütleme ennegi, ma kolisin põhjamaale ja elavadki seal, Mayon küll suur nende jooks, nüüd elab ema, isa ja üks õde. Aga ega nemad veel ei taha sealt ära kolida, kuigi raske on ja meie ka ei taha, kuna terve perekond koguneb tihti seal ja nüüd on lapselapsed ja on tubasid neile ka ja mänguruume ja aed, et et selles mõttes see on nüüd kujunenud või mitte kujunenud, vaid jäänud ühiseks koduks meile kõigile peretavad, kuidas nendega oli, meenuvad kohe sünnipäevad ja kui kodus on 10 inimest, sünnipäevi küll on, et meil kujunes mingil hetkel selline traditsioon, mis siiamaani kestab. Et me alustasime või hakkasime tähistama alati. No öösel kell null null ütleme õigel 12, et ükskõik, kas sünnipäevalaps oli üleval või magas, kui ta magas, siis ründasime tuppa ja lihtsalt laulsime ja võib-olla hüppasime voodi peale vanematele ka ja see on jäänud selliseks traditsiooniks, et nüüd, kui mul on sünnipäev, siis telefon heliseb. Et kuigi on meil kuus tundi, vahe on need julged, kes helistavad siis, kui mina juba magan ja, ja teised, kes helistavad oma järgi, nii et ööl vastu oma sünnipäeva, kui kell täpselt 12, ega te vist ei julge siis väga magama jääda, et kohe varsti helistavad ja et selles mõttes tavaliselt ja mõnikord väsimus võitis ja ikka oli teada, et ka põnev minna magama ja teeääred varsti rünnatakse, et see on selline ilus traditsioon, mis, mis on jäänud väike, eks ole. Jaga. Tore oli alati tunde, et meie sünnipäeva oodatakse, et kõik nagu teised ootavad seda sünnipäeva, et ise, kui mina lähen magama, ülejäänud üheksa on ärkvel ja planeerivad, küpsetavad, et see on, see oli hästi ilus. Kindlasti teine traditsioon oli seotud pühapäevaga, et me alustasime paeva tavaliselt pärast hommikusööki käisime kirikus ja käisime missal. Ütleme niimoodi, tavaliselt kõik koos ja see oli ka mõnus ühine ka tegevus, et meid oli palju, siis, kui tulime sisse, alati oli kuulda ja tunda, et me jõudsime, aga hästi tore oli, mõnikord isegi mõned vahelised tülid said nad ikka lahendatud, kuna teenistuse sees mäletanud on kombe, soovitaks teisele rahu ja tervitada siis, kui olime tülli läinud õega ja pidi rahu soovima ja suurima või suudelda, nagu seal kombe küll asjad lähenesid kergemini. Et see oli üks ka muidugi pühapäevased lõunasöögid ka tavaliselt kas vanavanemate juures või enda juures, aga tihti oli just see aeg, kus suguvõsa kogunesid väga tihti käidi samas kas vanavanemate juures või teised tulid meie juurde, see jättis ka väga ilusaid mälestusi. Need lõunasöögid venisid teinekord päris pikaks või mingi kindel aeg, mille jooksul tuli see lõuna ära süüa. See tseremoonia sai otsa sellega või, või see oli nii, kuidas kunagi? Vanavanemate juures oli kord võib-olla kindlam, kui vanaema ütles, et nüüd alustame, siis nüüd alustame. Mäletan, et vanavanematel oli värviteleviisor, meil oli mustvalge päris pikaks ajaks. Ja kui jõudsime koju, tavaliselt enamus lastest jooksis teleka ette lihtsalt, et vaadata, värvid. Mina tavaliselt jooksisin oma vanavanaisa juurde ja temaga mängisin. Kardijad õpetas mulle igasuguseid trikke ka natuke, kuidas sohki teha ja ja, ja siis, kui kell lõi üks, siis oli kutse, et ja siis kõik pidime lauale minema, kodus oli võib-olla paindlikum, kuigi alustasime alati kõik koos. Küll venis, eriti kui grillisime, siis, kui isa grillis võiks minna kolm tundi ja pärast rajamine ja aga kiire kellelgi ei olnud, et selleks me olime seal. Teil on ka tänasel päeval kaks onu ja kolm tädi ema, isa, mõistagi kaks venda, viis õde ja vanaema, kes on 94 aastane. Ei saa just öelda, et teil vähe sugulasi oleks. Kõik elavad siis Argentiinas, välja arvatud üks onu, kes on preestriks Roomas antakse ja siin külas käinud on neist, kui paljud neist. Käinud eelmisel aastal käisid isa ema, kaks õde, varem on ka käinud üks vend ja isegi see onu, kes Roomas elab, on käinud ka kaks korda Tallinnas ja erilise tähendusega viimane vanemad külaskäik mitte ainult minu sünnipäeva pärast, mille tõttu nad tulid, vaid et mingisugune armastus tekkis minu, eriti minu ema ja Eesti vahel ja mis varem ei kogenud, et kui ta läks siit ära ja ta ütles, et mul on nii kurb Sid ära minna ja mitte ainult sinu perearst ütles, et Ta oli nii-nii õnnelik siin Eestis ja talle nii meeldis, et ta iga kord räägime nüüd telefonist, ta ütleb, et kuidas ta kogub raha, et uuesti tulla ja seadsime nüüd sihiks, et järgmiseks laulupeoks võib-olla saaks tulla isaga. Aga millega seda seletada, mis te arvate, et mis seob just kuumaverelist Argentiin lannat ja põhjamaist Eestit? Ta ütles, eriti meeldis, et Tallinna rahu, et õppis käima ka ringi ja poes käima ja tal tekkisid isegi oma lemmikud poed ja kauplused aga ta ütles, et rahumidega ta hingas siin Tallinnas ja mitte ainult. Me käisime päris palju ringi, käisime eriti põhjarannikul ja ta ütles, et ühelt poolt selline nagu ja meeldiv rahu. Samas elu igal pool, et mitte rahu seal sellepärast et mitte midagi ei toimuvaid, sest igal pool suvel oli kas festivalid ja oli muusika ja, aga selles mõttes ta hingas, teatud rahumistele meeldis ja Ta ütles talle lihtsalt tava ja, ja samas neile meeldis ka see, et absoluutselt ükskõik, kus me käisime, leidsime tuttavaid või mina leidsin tuttavaid, et olgu Hiiumaal, Haapsalus, Tallinnas muidugi, ja et igal pool Läti oli kas minu tööga seotud inimesi, eriti ma töötan koolis pilasi, õpilaste vanemaid kolleege ja see rõõmustas neid väga tunda, et sellist nagu ühtsust ka ja et siin Eestis, et et ma usun, ma tahan uskuda, et mina olin ka osa sellest põhjusest, aga aga, aga kindlasti ma usun, et see tõesti puudutanud teda. Jah, koolis töötajate töö tõepoolest selleks kooliks on vanalinna hariduskolleegium, kus te olete õppealajuhataja ja ka filosoofia ja religiooniõpetaja. Aga selleni me veel jõuame, nüüd on siis kõige tähtsam küsimused, kuidas te üldse Rosemary ja Eestisse sattusite? Ma elasin Soomes juba seitse aastat, olen tegelikult käinud ülikoolis Helsingis, õppisin sealt riigiteadust ja kahe erineva projekti ja, ja töö tõttu tulin Tallinnasse alguses ajutiselt, aga kohe selgus, et et selle tegevuse tõttu võiksin siia jääda ja kohe sain aru, et mina tahan ka siin olla. Molin küll varem käinud ja mitu korda Tallinnas, et see ei ole ka üllatus, minul, et mulle nii meeldis tegevus, see oli üks oli seotud minu professionaalse tööga, ma töötasin metsatööstuse alal. Teine põhjus oli seotud ka tegevusega, mida ma arendan või kus ma panustan ühes katoliku kirikus institutsioonis nimega Opus Dei, et motelli tulla aitama või panustama. Ühes hobuseid keskuses Tallinnas, et, et see oli nagu mõte ja ma töötasin. Ma nagu mõtlesin metsatööstuse alal ikka nii Helsingis kui pärast Tallinnas. Ja proovisin oma panust anda seal keskuses, kus ma siiamaani tegutsen. Aga kuidas ma sattusin kooli, et see oli tegelikult üks ootamata üllatustest? Ma ei ole kunagi mõelnud, et ma töötaksin koolis, kuigi pärast meenus, et kui ma lõpetasin ise gümnaasenit kool kutsus mind tööle kooli kohe pärast, aga kuna seesama kool, seesama kool, millest me olime üllatunud ega meie suhted ei olnud nii nagu ütleksime, nii kerge, et juhtkonnaga, et ma olin see, kes alati läks nõudma õigusi klassi nimel ja aga kohe lõpetasin, kutsuti, et ega tahtsid jääda tööle kooli. Olin isegi kuu aega pärast. Astusin ülikooli ja osutus juba nii raskeks, et distantsid on nii suur, et me räägime Buenos Airesesse ette. Et see ei olnud enam võimalik. Pärast enam ei mõelnud üldse sellele, aga siis meie VHK direktor Kersti Nigesin kellega ma sain teistel põhjustel tuttavaks, pakkus tulla õpetama hispaania keelt 2004 või viis. Et ma olen siin olnud juba kaks, kolm aastat. Et kaks korda nädalas mõtlesin, et see halba ei tee kaks korda nädalas õpetada oma emakeelse raske peaks olema. Ja see, mis oli kaks korda nädalas esimesel aastal, oli juba kaks kursust filosoofilistel teemadel, järgmisel aastal ja kohe minu arust üks või kaks aastat hiljem juba klassijuhataja ja siis oli tunda igal pool ja, ja varsti nagu elus ikka koolis, et võetakse nii palju kui pakkuda, eks ole, et ja ma olen väga tänulik ja pärast, et nagu te ütlesite, õppele juhatajaks. Praegusel hetkel olen olnud kolmel klassil klassijuhataja ja nüüd gümnaasiumi juhataja. Te olete öelnud, et sellest on väga palju rääkida ja te olete nii vaimustatud ja teil on seal suurepärased kolleegid ja enamgi veel, et needsamad kooli inimesed ongi selleks põhjuseks, miks te ennast Eestis nii õnnelikult tunnete, et et kuidas siis sellega on, et äkki. Lähemalt ütlesite seda väga hästi, aga natukene põhjalikumalt eino ma no eriti viimasel ajal, kuna välismaalastest räägitakse nii palju ja tihti on küsitud, et miks, miks sa oled siin, mis sulle siin meeldib ja nad on asju, millele ma tihti ausalt öeldes ei mõtle. Ega margil Tiinas käinud, mõelnud, et kui mis meeldib, mis ei meeldi, tavaliselt asjad üldiselt meeldivad. Ei tea, et üks asi, mis mulle Eestis ei meeldi, ma võin seda öeldanud kohe. Süld sült ja toid. Aga ma söön, kui on vaja, kõik mu mulle meeldib toidud ka kõik, aga, aga selles mõttes, et, et kui inimene tunneb, et on teretulnud oodatud ja kusjuures koolis on huvitav see ma sellele ma olen küll mõelnud, et vaatame, kas ma oskan seda sõnastada, et ma ei tunne, et inimesed aktsepteerisid, et minu, ütleme niimoodi rasvusliku erinevust või või oleksid avatud sellele, et ma olen võib-olla teistmoodi või kuna ma olen välismaalane või teisest kultuurist tulnud või räägin keelt erinevalt ja vaid ette, nagu mingit vahet ei oleks, see on see tunne, mis mul tekib, et ma kunagi mõtle, olles tööl koolis, et, et ma ei ole siit. Et selles mõttes minu arust see ütleb päris palju, et olete nagu üks meie hulgast ja sellepärast on raske mõelda, kuidas ennast tunned siin no ma olen siin nagu kõik teised, et kuidas ma peaksin tundma, et õnnelik ja mõnikord ka kui on uudised, mis ajad ning kurjaks, olen kuri nagu teised ja rõõmus nagu teised ja naudin ilma nagu teised ja võib-olla kui ei ole ilus ilm ka ei ole nii rõõmus nagu teised. Kuigi ilm ei mõjuta mind eriti, peab ütlema. Aga, aga selles mõttes nagu ma tunnen, et, et ma olengi seal, kus ma pean olema ja kunagi küsiti, et kas ma tahaksin kuskil mujal olla või kas oleks parem koht, kus elada või kas Eesti on parim koht, kus ma ei mõelnud, ma võiksin mujal olla, et ma arvan, et see on mingil määral vastus, et kui mõtlen inimestel eriti, kellega ma veedan iga päev, ega ma küll mujal ei tahaks olla. No see on selline imeline sisseelamine. Teine küsimus on see, kuidas teised elavad sisse sellega, et peavad minu käele oma, aga erinevused külma võib-olla mainisin teile, et ma tunnen küll teatud kultuuri erinevust või, või võib-olla rahvusega seotud erinevus või kui käin Argentiinas, et seal ma tunnen, et miski ei ole, ei ole korras, et näiteks vanemate juures, et iga kord, kui ma olen seal käinud ja viimasel korral eriti istume kõik ümberlauda, meid on võib-olla juba 20, on meil vennad-õed, nende mehed, nende lapsed. Ja see on tüüpiline võib-olla klišee, kui räägitakse lõuna inimestest, aga ongi nii, et kõik räägivad samal ajal. Kõik karjuvad ja kõik saavad kõigest aru ja kõik jälgivad kõik vestlused, et kõik on korras, kõik on kontrolli all. Ja mina lihtsalt istun ja vaikin ja vaatan ja söön ja vaatan ja siis tuleb ema ja küsib, kas sul on kõik hästi tassinud, kas oled kurb, ega see haige ei ole, äikesehaige? Ei ole? Ei, kõik on korras, kui lihtsalt ma ei suuda. Viimasel korral tekkis mingil hetkel, ma mõtlesin nüüd nüüd on tekkinud midagi mingi šokk mul, et ma ei suutnud ühtegi sõna öelda. Aga künnad teevate sellega nali, et oo, sa oled nii muutunud, põhjamaa inimene, te olete seal nagu eestlaseks saanud seal lauas, kus ülejäänud argentiinlased ja teie olete justkui aeglane, võib-olla, et ma ei tea, kuidas eestlane seal tunneks ennast, aga minul on väga raske. No võib-olla, kui oleksin seal rohkem aega, harjusin uuesti, aga küll see on raske ja teine moment on siis, kui kohtun nendega, et et nende arust ma olen väga külm, kui väljendan oma kiindumust või armastus nende vastu ja siis eriti õed ja vennad, aga eriti õed tulevad ja kallistavad ja teevad pai, kogu aeg suudlevad ja, ja teadis mind häirib, aga heas mõttes, et teeme nalja selle üle, aga aga siis ütlevad ka uisa, oled nii teistsuguseks muutunud. Aga ma olen, ütleme niimoodi, et elanud nüüd põhjamaal 20 aastat, nüüd tasapisi rohkem siin, kui seal mingi mõju sellel võib-olla on. Aga Eesti sai lähedasemaks kui Soome kindlasti. Millega seda seletada? Ma olen väga tänulik ka kogu sellele kogemusele, mis ma omandasin Soomes ja inimestele, kellega ma elasin ja aga kui ma mõtlen töökohale või ülikoolile näiteks, et ma ei tundnud seda, mida ma siin tunned, seda kuuluvust, mida ma siin tunnen, et seal alati tundsin viisakust ja tähelepanu ja, ja korrektsust, aga aga mitte see, mis ma siin tunnen, et, et seda võib-olla rõõmusuhetes, et ma ei tea, kas on tingitud Eestist Tallinnast koolist või aga, aga võib-olla te olite eelmises elus eestlane ja võib-olla olin jah, et ma ei ole sellele mõelnud, aga mis juhtudena sattusin Argentiinasse pärast ta aga ei, selles mõttes tõsiselt, mõtlen, et, et see, see soojust ma ei ole kogenud, aga võib-olla oli juhuslik võib-olla see, et ka, et ma olen siin elanud juba kauem aega, kui, kui elasin Soomes. No ilmselt kõik see, mis te praegu rääkisite, see avaldas ka oma mõju teie keelele, noh pluss muidugi ilmselt ka keelevaist, mis teil ilmselgelt olemas on. Kuidas keel tuli teile, kuidas te õppisite, kuidas tundsite, kohe tuleb kergelt või ei olnud see sugugi alguses nii. Kerge ei olnud ja ei ole. No võib-olla alguses oli abiks siis see, et ma oskasin soome keelt, sest ma õppisin soome keelde Helsingis ja ülikoolis ka loenguid inglise keeles ja soome keeles tõid tuli kirjutada inglise keeles ja soome keeles. Aga eesti keelega pidi küll vaeva nägema ja keelekursustel käima ja raamatukogus istuma ja lugema ja kirjutama, aga siiamaani iga kord, kui ma kirjutan teksti, annan kellelegi toimetamiseks ega küll tulevad igal pool vigu ja komasid ja käänded on valesti või? Neid tuleb Eesti inimestel ka. Aga või siis ma tunnen, et tihti õpilastele rääkides küll nad on nii, nii. Nad on nii viisakad, näid, ütle kunagi, kui ma eksin, aga mõnikord paratamatult naeravad, sest mõnikord tuleb naljakaid lauseid või sõnu või või vastupidiseid tähendused ja, ja et sellest siis ma taipan, et midagi läks valesti. Aga kolleegidega ka, et mida sa tahtsid öelda. Aga selles mõttes keegi tee märkusi, aga küll, palun, kui ma eksin, öelge mulle, muidu ma õpi, aga seda ma tunnen, et eriti kirjutades tuleb alati toimetada ja küla on põhjust. Vanalinna hariduskolleegiumis, õpetajate vanemaid klasse gümnaasiumi sellel gümnaasiumis ja nii filosoofia kui religioon. Ja meil on niimoodi, et on, annan neli kursust, üks on sissejuhatus Kristlusesse, et noh, kristliku maailmapildialused, et, et kristlus tähendab ja üldiselt religiooni ja kuna väga palju aega ei ole ka keskendume Kristusele ja pärast on kolm kursuste eetikast kus vaatame ühes rohkem inimesele indiviidile, teisele inimesele kui ühiskonna osana ja kolmas inimesele kui perekondlik olend, et kõik, mis on seotud selle perekondliku dimensiooni, ikka, mis meil loomuses on. Ja nad on tõesti väga huvitavad kursused, kus õpilased avaldavad suuliselt ja kirjalikult oma mõtteid ja arvamus. Ja pean ütlema, et eriti kui nad kirjalikult arutavad iga kord, ma olen üllatunud, et kui, kui sügavad nad on. Ega ma ei ütle nüüd, et kõik tööd on samamoodi sügavad ja head, aga aga küll olen iga kord üllatunud, et kui kui, kui palju nad otsivad, kui pole neil juba endal on ideid, teid, igatsusi, soove, unistusi ja kui hea meelega sellest kirjutavad. Ja ja kunagi tahaks küll, et nad loeksid uuesti, mida nad ise on kirjutanud, et, et tõesti üllatav, et et ja kui ma võrdlen enda kooliajaga, ma tihti tekib lihtsalt arutasime ühe kolleegiga hiljuti, et ega ma ei mäleta, et ma läksin nii häid tekste või mõtteid kirjutanud kooli ajal et see on küll minu jaoks suur üllatus. No need teie tänaste õpilaste tekstid, neid hoitakse alles, te säilitate neid kuskil kool säilitab või antakse õpilastele tagasi, et lootused säilitavad ise või kuidas sellega on osata. Töödest antakse õpilastele ise, ma ütleme niimoodi, et reeglina ma annan neile tagasi, sest ma kommenteerin töid ja siis loevad kommentaarid ja küsimusi mida esitan seal tööl või soovitusi ka, kui saapa seda teksti ega mitte mõtteid, aga kuidas mõtteid arendada või seda teksti üles ehitada või, või vormistada paremini, siis, siis peab neile tagasiside küll andma. Aga ja enda klassi õpilaste töid olen säilitanud vähemalt mitu korda, olen endale koopiat teinud loodusega, et kuises meelest ära ei lähe. 20 aasta pärast külma saadan neile lugemiseks. Kuulates teid paratamatult. Küsimus, et millised olid siis tõed ja vanemate ja sugulaste nõuanded, mis teile kodunt kaasa anti, et mis on teid vorminud just selliseks, nagu ta tänavale. Aitäh, eks kindlasti võlgnen vanematele, ütleme kogu see arusaamine inimesest ja maailmast ja kõigest, mis mul on, muidugi on perearstiga inimene süveneb, ise otsib, leiab ega mina ja minu vennad ja õed ega meie, aga kõik täpselt samasuguseid põhimõtteid ja printsiipe eelduste igaüks on läinud oma tee, kuigi üks tugev ühine nimetaja on meil kõigil. Aga just sellest rääkisin hiljuti isaga, et kui ta mõtles, et kui erinevate õleti kui erinevaks kujunenud teie maailmavaate, eks ole. Minu, võib-olla minu enda oma on väga lähedal minu isa omale ja sellepärast võib-olla rääkisime sellest ja aga mina juhin tema tähelepanu sellele, et kui isegi kui me oleme nii erinevad ja tähtsates küsimustes ka mõtleme erinevalt tänapäeval ehk ühtne periood ja vedama väärtustan väga, et ma ütlesin, et ei ole seda kunagi ka lugenud, et kui on ühtsus vendade-õdede vahel ja vanematega, kõik muu ei loe. Või ei pea kartma muid ohtusid ja probleeme ja Eestis kõik saab korda. Ja see on midagi, mis on mind ka kujunenud nagu ühtlaselt tähtsusetu, et näiteks, kui meil on peregrupp seal, kus on ema, isa, vennad ja õed ja elumis käib seal, see on uskumatu ja kui tihti saavad kokku nüüd hiljuti, eelmisel nädalal teatas üks õde. Ta ootab kolmandat last. Ja kohe reaktsioon oli, saame kokku ja said kokku ja sõid ja et selles mõttes pidi tähistama. Muidugi, õde ootab last, et, et selles mõttes see ühtsus on väga minu arust väärtuslikaga, kui mõtleksin ka konkreetsetele sellistele õpetustele siis tuli meelde, et isa alati ütles meile. Vaatame, kas sõnastan seda õigesti, pole kaotanud, kes ei võida, vaid kes ei võitle, ja seda ta laulis meile ja ütles ja kirjutas seinale aknale. Mäletan, kunagi ka kirjutas. Ja ma arvan, et ta tahtis meile nagu salvestada kuidagi, et pole midagi, kui ei õnnestu ja seda ütles meile tihti. Isegi kui mina tulin Soome elama alguses kui me jätsime hüvasti, lennujaamas oli raske, ma pean ütlema, et see oli iga kord, kui ma lahkun, sealt on raske, kui aus olla. Ja naljakas, et ma arvasin, et ajaga läheb kergemaks ja vastupidi. Igal korduvalt midagi kuidagi raskem. Aga, aga siis ta ütles mulle, kui ei lähe hästi, kui ei õnnestu see plaan, mis sul seal on, Soomes ja tuled tagasi, sul on tuba, sul on pood. Siis ta vaikis, mis on minu arust väga hästi öeldud, et ma teadsin, et, et minu kodu ongi minu kodu. Ma olin 20 aastane ja ta lisas ära kohe tagasi tule. Et pinguta, et aga see mõte, et pole kaotanud, kes ei võida, kui ei lähe hästi, kui õnnestub, vaid, kes ei võitlegi proovib, kes ei ürita, ja see on mind saatnud see see mõtte isandil lausa filosoof. Ma mõtlesin, et see on väga huvitav isiksus. Aga millega isa on tegelenud, need on ta vist pensionile ja mitte veel mitte veel, mis on iseamet? Nüüd ta töötab, viimased, et 10 aastat on töötanud ühes ülikoolis nii-öelda ühes pere keskuse juhataja, näed, seal on nagu üks keskus ülikooli sees, kus analüüsitakse, arutatakse erinevaid perega seotud küsimusi, kus langevad kokku sotsioloogia, psühholoogia, filosoofia, natukene religioon, et aga enne ta on töötanud pangas ka mitu aastat ja ettevõtet Diana ja eks ta pidi ka hakkama saama kui suure perega, et kui me peaksime mõtlema, mis ta on õpetanud mulle, et kindlasti jätnud palju asju ütlemata ja tähtsaid, aga selliseid asju nagu töökus, et ma mõtlen isale kui inimene, kes on alati töötanud siiamaani, töötab, et ja kogu aeg mitte kogu aeg, et oleks tööl kogu aeg, aga, ja kui ta on kodus, ta tegutseb, parandab asju, värvib, remondib ausus. Huumorimeel kindlasti, et väga hea huumorimeel pahandab ka korralikult. Aga, aga selline väga rõõmus inimene ja oskab vahel nii mõndagi probleemi huumoriga võtta ja see probleem haistubki selles ja seal ära ja võib-olla selleks, et proovimiseks astuksid, on võib-olla ema roll seal hästi oluline, et tema oskab seda kuidagi midagi kuidagi seda pehmemat nagu õhku sisse puhuda. Et isa nagu mina, tal on tugev temperament, kui ta läheb põlema, küll läheb pärast hea asi on see, ta alati läheb üle, et mul meenus ka üks teine õpetus on seotud annestamisega. Et liti Kuliend teismelise e all läksime tihti tülli, aga alati oli võimalik isaga leppida ja, ja ma ei mäleta, et ma oleksin kunagi läinud magama, ilma et enne oleksime leppinud, et see oli selles mõttes reegel. Te olete tegelikult. Ikka päris tublit vaimuvara oma kodunt kaasa saanud ja kui te meenutate seda, kuidas te lapsena missal käisite kõik koos ja istusite isa, ema, kaheksa last ja kuidas te lugesite reedet D palvet, eks ole roosipärga ja sellised pildikesed, et see kõik kokku annab teile jõudu, energiat, head tuju hakkama saamist. Võib-olla. Aga tuleme korraks oma jutuga sellise asja juurde nagu köök. Argentiina köök, Eesti köök, no te juba jõudsid öelda, et kui on Eestis midagi, mis teile ei meeldi, siis on selle asja nimi, sült. Et ma saan aru, et kõik ülejäänud Eesti toitu Ta on täiesti söödav ja muidugi muidugi ja süldiga söön kui vaja, aga seda ütlesin proovinud teha mingit argentiina pärast toitu, noh, et nostalgia tunnetest nagu tiivustatuna või kuidas sellega on muidugi. Teatud asjad, mis mulle väga meeldivad, aga ma olen selles mõttes võib-olla natuke iga inimene, ega ma ei igatse toidu järel. Eriti elades Soomes, seal oli üks väga aktiivne seltskond Argentiinlastest, kes kogunes ja tegid süüa ja kirjutasid üksteisele. Nüüd tuleb see võimalus süüa. Janet, imestasin, et kes jõuab sellele mõelda, et mida süüa. Et selles mõttes ma igatse Argentiina toidu, aga olen küll proovinud, valmistades hingas, grillida natukene argentiina moodi või seal küll toit on. Ega midagi väga erilist ei ole, kuna meie kultuur pärineb Hispaaniast ja Itaaliast väga tugevalt ette, küll pastat süüakse, Paalyogapastad süüakse ka siin. Lihas süüakse Külpoli palju rohkem kui siin loomaliha. Aga, aga midagi väga spetsiifilist ei ole või ma ei oskaks öelda, nüüd aga küll. Ma arvan, et suvel see grillimine on küll see, see võib olla hetk, kus ma proovin midagi, nagu sealt tuua. No mingi gurmaan, nagu ma aru saan, ei ole, et süüa tuleb selleks, et elada. Veidi. Ja ma söön nii hästi, et ma ei selle, võib-olla sellepärast ei hakka nagu mõtlema toidule. Aga kui rääkida toidust, siis see viib alati mõttega sõpradele, sest kõige toredam ongi süüa koos sõpradega lisaks perele muidugi, täpselt. Ma sain teist aru, et siin elab mõni argentiinlane veel millega nad tegelevad ja kes nad on. Üks töötab ka koolis minuga ta on preester, minuvanune Pedro, tema nimi, isa Pedro, Serbia. No temaga suhtleme igapäevaselt ja, ja tihedalt ja kusjuures teda ma tunnen juba oma kooliajast, et selles mõttes pikk lugu, kui vahepeal me ei suhelnud, aga siis suhtlesime uuesti ja siis ta sattus Eestisse. Mis oli minu jaoks suur üllatus, et kuidas eluteed lähevad, et kunagi me ei tea, aga nad on põnevamad, kui see arvame ja töötab koolis töötab ka pool, käib ka eesti keelt. Ta räägib ka eesti keelt, on Eestis olnud nüüd kolm või neli aastat ette, jaga tublisti küll. Õpetab ladina keelt ja ja aitab ka teenist Dustega. Päris aktiivne ta on. Ja tean ka ühte, kellega ma väga tihedalt ei suhtle, jurist, tal on abikaasa, eestlane, kaks last, minu arust. Felipe, kellega tihti kohtume tänaval ja siis väga soojalt suhtleme ja küsima ja räägime, et väga-väga tore on teda näha, aga lihtsalt, et elu on ka selline, et me ei sattunud väga tihti kokku. Aga rohkem ma ausalt ei tea, ma loodan, et ma ei unusta kedagi, kes nüüd on väga solvunud. Aga vist ei ole, too Argentiinlasest jurist, on temalgi eesti keel suus. Eeldan, et on, kuna abikaasa on eestlane, aga iga kord, kui ma temaga kohtunud räägime hispaania keelt, siis ma ei oskaks öelda, kui, kui hästi, aga eeldan küll, ta töötab siin ja laulab koorid, ESTO on väga aktiivne ka, ma arvan, et ka ka on selline, kes on väga hästi sisse sulandunud, aga see on vist loomulik. Kui kohtad kaasmaalast harva oma kolleegiga koolis, näete te iga päev, aga kohtad veel mõnda kaasmaalast, no siis tahaks. Kida oma emakeeles ja kuigi mul on ka tuttavaid siin, kellega ikka hispaania keeles räägin, et jaa, aga küll tekib teatud nojah, mingi äratundmisrõõm või ma ei tea, kuidas öelda, et kui eriti ka suvel, kui turiste käib siin nii palju tihti satuvad ka argentiinlased ja neid on kerge ära tunda tänaval või poes või restoranis, et ja neile tere öelda ja see on võib-olla nende jaoks suurem üllatus, kui minul endale, et keegi elab siin ja, ja on argentiinlane. Te olete niimoodi parasjagu käinud 20 aasta jooksul ka oma sünnimaal, viis korda. Väidate, et liiga tihti seda nüüd ka ei ole, eks ole? Liiga lähedalt ka ei ole ja piletid maksavad ja ega kui minnakse sinna, ei minda nädalavahetuseks ette. Et on vaja aega ja, ja kallis küll, on, aga samas ka sellepärast, et tihti ma olen proovinud, et võib-olla vanemate tuleksid siia, siis ma olen oodanud ja öelnud, et võib-olla ma veel ei tule, tulge teie, ma tean, et see on nende jaoks ja väga oluline siin käia ja, ja kaugeks võimalused reisiks ja puhkaks siis muidu nad ei reisija puhkesiis. Kasutan seda võimalust, et, et nad puhkaksid ka ja eelmisel aastal töötas, vaatame, aga küll see on suur ettevõtmine, sinna minna, et lihtne ei ole. Rääkides veel ringisõitmisest, siis olete te mööda Eestit rännanud, teistes kohtades käinud. Olen olen, ma arvan, et olin käinud peaaegu igal pool, võib-olla Võrumaa on jäänud külastamata veel, aga mõtleksin kõigis suuremates linnades ja olen käinud ja mujal ka, et selle kahel põhjusel üks võib-olla see noh, suvel on siin väga mõnus käia Eestis ja ma arvan, et see kuulub eestlase olemisele, sest ka üks kogemus, mis mul on vähemalt minu sõprusringis, et suvel eestlane, püsi ühes paigas rohkem kui kaks paeva, sest tihti on nii, et helistad pere, kus sa oled, noh, mõne Haapsalus AG ja ülehomme helistad. Kuule, ma tulin Haapsalus äkki ei, ma olen tartus nüüd, eks ole. Ma ei tea, kas on festivalide tõttu või, aga inimesed alati liiguvad ja, ja see on tore, see on väga tore. Ja üks põhjus oli ka, et vahepeal Mul tekkis võimalus, pidasin ühte loengut Tallinna Ülikoolis, kus osalesid erinevate koolide direktorid, juhid ja pärast nemad kutsusid enda kooliga jagama mõtteid ja kogemusi ja tänu sellele olen käinud, et kohtades, kuhu muidu ma ei oleks sattunud küll tänu sellele olen külastanud võib-olla 30 kooli ja nii suured koolid, väiksed maakoolid ja see on olnud üks fantastiline kogemus kahe aasta jooksul käia igal pool. Ja loodan, et võimalusi avaneb veel. Kui me mõtleme natuke keeld. Te peale ja selge on see, et eesti keel ja hispaania keel ei saa segamini minna. Aga kui te elasite Soomest õppisite selgeks soome keele tulite Eestisse õppisite selgeks eesti keele, kas need kaks keelt ka vahel? Segamini lähevad, läksid ja lähevad, aga algus oli nii, et läks segamini niimoodi, et ma rääkisin eesti keelt ja kasutasin soome keeles sõnu. Ja mulle öeldi, ei, see on soome keel. Ei, see on soome keel, eriti õpetaja. Aga nüüd on niimoodi, et ma suhtlen ka soomlastega tihedalt ja küll nemad ütlevad, et oi, sul on nüüd nii kõva eesti aktsent või see sõna ei tähenda midagi. Meil ükskord oli niimoodi, helistasin Nordea pangale Helsingis rääkisid muidugi soome keelde nagu alati klienditeenindajaga ja hetkel küsib teenindajate, kas te räägite eesti keelt? Jah, oi, mina olen eestlane, räägime eesti keeles. Aga te siis reetsite, kes te tegelikult olete ja et see oli väga meeldiv, aga ma lähen absi Argentiina, siis ma ütlesin, tegelikult olen argentiinlane, aga räägime ikka eesti keelt eriti hästi. Väga lõbus oli see vestlus pärast, et aga nii läheb. Aga võib-olla niimoodi nagu kergesti segamini läheb itaalia ja hispaania keelt, ma ütleksin, et see on nagu samamoodi läheb tõesti ja, ja soome keelega tuleme lõpetuseks viivuks ka Eesti kultuurielu juurde, et noh, Tallinnasse on see suuresti ka ju kõik kokku koondunud, et käite teatris, vahel kontserdil? No küll minu kultuurielu on hästi, et ütleme peamiselt seotud koolieluga, kuna ütleme, minu kool on või minu kool, meie kool, VHK on selline, kuidas ma ütleksin, et selline nagu ilupomm et seal küll meil on muusikakool ja käin kui võimalik kontsertitel ja kooride kontserditel. Jaa jaa, etendustel meil on koolis ka teatrikool ja näitustel kunstikooli näitustel ja ja muidugi selle kaudu olen sattunud ka professionaalsele teatrile, mis ei olnud ka minu, ütleme, harrastuste ringis, enne kui ma Eestisse tulin ja avastasin hästi palju ju endale ka hästi tõsiselt, nii muusika kaudu, eriti ja teatri kaudu, et see on ka midagi, mis kui võrdlesime Soome ja Eesti mitte May kogenud Soomest, ma ütlen, et seal ei ole, aga kuidagi ilu valitseb eesti elus kuidagi, et kogu see muusika, kunsti, ilu, mad, tööd on vanalinnas, et kõik on nagu hoidud. Ja ma arvan, et see ilutunnetus peegeldub inimsuhetes, et midagi seal on. Et see ei ole juhuslik, et, et kõik eestlased laulavad ja laulavad, mitte niisama ja lapsed käivad tänaval, joon pill käes tihti, kas viiul, tšello, kitarr, et, et see on minu arust üks väga suur Tartus Eestis, et kui saab nii-öelda ilu, valitseb ja on tunne, et jäätegi Eestisse? No mul pole mitte mingit, plaanite siit ära minna ja ma loodan, et mind ei visata veel, aga, aga kunagi ei tea, ega ma ei oleks kunagi arvanud, et ma seda, ma jutustasin, õppinud Teile ka kunagi, et mul oli ajalooõpetaja kes aastal 91 panimaid lõikama aialehest füüsiliselt, kuna internet ei olnud lõikama uudiseid balti riikide kohta, et järgida seda iseseisvuse protsessi ja pidime iga paev lõikama ükskõik mida, mis ilmuks ajalehes Eesti, Läti ja Leedu kohta. Ja ma olen nagu väsinud ja ma ei tahtnud seda nagu teha, muidugi laisk ja siis vanem aitas ja tema lõikes minu jooks ja pani laua peale siis pärast mina ilusti panin kaustasse ja mäletan, et mõtlesin koolis natukene pahaselt, et miks ma pean nii palju uurima asju ühe riigi kohta, kus ma ei kavatse mitte kunagi käia. Ja ta ütles, et me peame teadma, mis maailmas toimub ja ja kes oleksid ja öelnud, et ma elangi selles riigis ja töötan koolis ja panengi õpilasi võib-olla lõikama uudiseid, et ja ma hiljutise õpetaja on juba vana pensionil juba ammu ja kirjutasin talle, jutustasin seda lugu ja ta oli väga õnnelik. Ja rääkisin emale, et ma olin seda kirjutanud sellele vanale õpetajale jätta, nii õnnelik oli ja ema vastaseid, aga mul on see kaust olemas. Ja ta saatis mulle ja mul on nüüd enda toast kaust, kus on need uudiseid ja viis pluss, mis ma olin saanud sellest tööst. No paremad lõpusaatele on raske ette kujutada. Ainult veel nii palju, et Te valinud ka lõpumuusika paar sõna ka selle kohta. Ja see on üks hästi ka populaarne laul Argentiinas kirjutatud, et seitsmekümnendatel aastatel, siis kui argentiinlased kannatasid sõjaväediktatuuri ajal ja Leon Hirgu väga armastatud autor ja laulja Argentiinas seal ka selle lauluga korduvalt ütleb ja palub ka. Ma kunagi jääks ükskõikseks, ta palub jumalalt, et ma ei jääks kunagi ükskõikseks, kui on valu, kõneba õiglus, see on sõda. Et palun, et mina ei jääks ükskõikseks, see on nagu see see mõte, mis teda saadab ja see oli semitada, tundis võib-olla tol ajal ja mida inimesed tunnevad siiamaani. Ja nüüd peab ütlema, et kui kontserditel Lyonchiku laulab seda laulu ta enam ise ei laula, seda laulab rahvas, et seal on kujunenud, ütleme, hümniks Argentiinas, et mees on minu arust väga ilus, võimas, aga sõnad ka kõnetavad mina käijaks kunagi ükskõikseks. Suur tänu teile, hose Maria game on, et saite aega meile siia saata. Sest see tulla, ega teil kuulame nüüd siis seda laulu ja stuudios olid ka veel Haldi Normet, saarlonigmaris Tombak. Kohtumiseni.