Vikerraadio Reporteritunnis. Tervist komöödiafilm klassikokkutulek-le rekordeid. Esilinastusele järgnenud kuu jooksul on vaatajaid tänaseks kogunenud üle 167000. Lähipäevil tõugatakse troonilt nimed marmortahvlil ja Eesti kinode kassa sissetuleku rekord, see on juba sündinud. Klassikokkutuleku piletimüügist on laekunud siis rohkem raha, kui tõi sisse senine rekorditegija. Hollywoodis valminud Avatar. Klassikokkutulek on tänaseks piletimüügist kogunenud juba üle 900000 euro. Aga leidub ka kinokülastajaid, kes on klassikokkutuleku labasusest häiritud ja küsivad, miks selline mage film Eesti riigi rahalisel toel üldse tehti. Ja nad imestavad, mis ikkagi toob inimesi lausa massidena seda filmi vaatama. Filmi, mis on Taani klasseffesdeni madalaeelarveline adaptsioon, mille on eesti vaatajatele kohandanud siis stsenarist Martin algus ja režissöör René Vilbre. Selle kõige üle palusin täna siia raadiomajja diskuteerima Postimehe kultuuriajakirjaniku Hendrik alla ja Sirbi filmitoimetaja Tristan Priimäe tere veele. Sellist tere. Mina olen saatejuht Arp Müller vastas. Hendrik alla sina alustasid oma 18. veebruaril ilmunud Postimehe arvustust nõnda. Seda filmi oli ammu vaja eesti filmide palju kannatanud, publik on klassikokkutuleku kuhjaga ära teeninud. Tsitaadi lõpp, miks siis sinu meelest on seda filmi nii väga vaja? Aga mis oli viimane tore eesti komöödia, mida me nägime? Kormorane võiks selleks nimetada, aga tagantjärele vaadates on see siiski väga piinlik läbikukkumine. Kõige toredam osa sellest filmist oli soundtrack tegelikult. Ja millal kormoranid oli, kes mäletab? Vaikus et ei mäleta 2009 midagi sellist? Ma räägin, ma kirjutan, et ammuli vaja ammuli vajalik, sest lihtsalt naljafilmi. Ja huvitav, millega ees Eesti publik siis on pidanud vahepeal? Eesti filmivaatamise kohta on üks ütlus, aga ei sobi raadios korrata. Aga see on seotud sanitaarseadmetega. Eesti filmid on kindlasti väga kõrgete kunstiliste tootlustega, aga ja see ei pruugi sobida võib-olla suuremale osale kinoskäijatest, kes tahaks saada kinost ka meelelahutust ja seda meelelahutust on kohutavalt vähe viimasel ajal olnud veiko hõlpu alla, mida nad eesti filmivaataja Eesti kinopublik kannatama? Seda ütles saatejuht. Küsimärgiga, aga miks seda Veikot alati näiteks tuuakse? Veiko on teinud neli filmi vist üldse, et me saame nelja filmi puhul üldistada siis kui pika ajajärku eesti filminduses ja selles mõttes ma ei saa aru sellest kunstilise ambitsiooni jutust, võtame mingi 1944 või ma võtan mingi vehkleja kannatuste osas, ma olen nõus, aga tegelikult on need täiesti tavalised narratiivsed, draamat ei ole mingisugust nagu autorlust, kui sellist või mis kunstilisuse määraks mingis mõttes filmi tegemise juures on ma seda seal ei näe, et nad on tegelikult põhimõtteliselt tavalised žanrifilmid, et seetõttu ma ei ole selles kunstilisi ambitsioonid, ütles nagu eriti nõus tunnistama, et pigem väiksemaid ambitsioone pisut rohkemale kaheti nõndaks, aga kui nüüd klassikokkutulek lühidalt kokku võtta, siis selles filmis saavad kokku kolm endist klassivenda, et valmistuda kooli lõpetamise 25. aastapäeva. Kokkutulekuks. Näeme nende meeste probleeme. Silmanägemine on nõrgenenud, hemorroidid teevad vaeva, püüavad naisi ebaõnnestunult ära rääkida, tehakse palju suguelunditega seotud nii-öelda nalju. Hendrik sina kirjutasid, et sinul seda filmi vaadates kordagi piinlik ei hakanud. Nii ma kirjutasin ja ma siiamaani ei ole millegipärast piinlik, aga Tristan tahaks lihtsalt täpsustuseks öelda, et see meetod, kuidas sa mind üksteise vastu mingil määral välja sead praegu ja nagu sa selle saad, sõnastasid, et see ei ole päris täpne. Et ma ei ole tulnud siia seda filmi maha tegema päris selgelt. Küll aga on sellega, kuna see on mitmes mõttes ainulaadne näide, siis on siin küsimusi, mille üle tuleb diskuteerida, onju ja kui ma siin saate alustades sain aru, et sa tahad seda diskussiooni läbi viia nagu sporditerminoloogia, siis me võime ka seda teha, mingitest numbritest rääkida. Aga ma peax kriitikuna siiski ütlema, et numbrid on nende filmide puhul erinevalt erinevate turundajate arvamusest siiski kõige vähem oluline osa, mis ei räägi filmist endast mitte midagi. Et mis seda piinlikkust puudutab, siis. Mul on üsnagi hea närviga, selles osas ma arvan ka, et aga kui võiks muidu arvata, et naistel hakkab enne ütleme, võib-olla pisut imelik meestele lähedal roppude naljadega kuskil trenni riietusruumis paremini harjunud, eks ole. Siis tundus mulle klassikokkutuleku seansil, et naersin, pigem naised tegelikult ja mehed olid need, kes pärast kaebasid, et nemad ei tahtnud seda näha kohati, et see on päris imelik ja huvitav pöörajadega. Kas sa pead silmas esilinastuse publikut? Seda seltskonda võib-olla võib-olla keskmisest publikust, kellele see film on orienteeritud, projekteeritud isegi ütleksin ma olla oluliselt erinev, ma panin ka tähele, et naised naersid rohkem, aga kas sa käisid seda Tallinnas vaatama seda ja ma arvan, et Tallinna publik erineb oluliselt ülejäänud eesti publikust ka mingis mõttes, nii et võib-olla ka sinu pilte. Vaata aga just nimelt kui arutleks põgusalt selle üle, miks see film teis naisvaatajatele samamoodi läheb korda ja võib-olla isegi paremini läheb korda, selle üle on ka lehe veergudel arutletud, aga teie teooriat? No minu meelest on see, kui tegelikult vaadata, mis seal toimub, siis hoolimata sellest, et Kaaversiinourphy kommuunis ja mujal on tugevalt välja toodud šovinistlik joon, mis on läbi, sest selge see, et mehed osades stseenides suht eba, meeldivalt objektistavad naisi, siis teisalt on niimoodi, et kui vaadata kõigi nende kolme peategelase lugu, kuhu nad suubuvad, siis on põhimõtteliselt vägagi feministlik, teisest küljest sellepärast et kõik need kolm annavad järgi oma võitluses ja annavad järgi naisele, ta ulatuvad selle mängu kõik kolm mingisuguses erinevas etapis seal lõpufaasis põhimõtteliselt annavad alla ja annavad selle jämeda otsa nii-öelda oma naise üle, nii et see tegelikult ma arvan, et on ideoloogiliselt naiste naiste kasuks film mingis mõttes ka olles siis kui ma, kui ma ei eksi, Sulevi Marju Luht, Ulfsak omorustuses, kes ütles, et film on sellest, kuidas kotitakse keskealist õllekõhuga meest siis ma saan aru, et tegelikult on ja ilmselt sellepärast, et ma olin nagu eeldanud, et nii hakkab juhtuma. Ja ma olen sellega harjunud, ma olen ise keskealine õllekõhuga mees, see on nii tavaline või ühiskonnas niukene, ohutu asi, mida saab jalaga veeretada. Aga ikkagi jah, kui, kui laiendada, et et tegemist on siis taasiseseisvumisaja kõige populaarsema kodumaise filmi ka Eesti kinolevis avanädalavahetus tõi kinno üle 33000 vaataja. Olgu võrdluseks öeldud, et 1944 tõi avanädalavahetusel 19000 vaatajat ja nagu saate sissejuhatuses ka juba ütlesin, et ilmselt ka kogu vaatajat arvus läheb kohe klassikokkutulek mööda. Milles ikkagi asi, mõtlesin seda oma arvustuse esimeses lauses. Meil oli vaja Niukest head lihtsat komöödiat mis kõnetab tegelikult väga paljusid neid keskealisi pelmeene kui ka naisootajaid selle vajaduse kohta Erik seal, et tegelikult keegi ütles, kuna repliigi, et see vajadus on tingitud pigem nagu ühiskonna haigusest, mitte sellest, mis seisus on filmikunst. Et see vajadus on, võib olla tingitud meie üldisest ühiskondlikust hetkeseisust pigem kui sellest, et me oleme näinud see samasuguseid Eesti filme. Aga mis puudutab seda edu, siis mul tuleb hea paralleel mingist muusikamaailmast kohe, kus igasugused produtsendid ja laulukirjutajad muuga ei tegelegi, üritavad hiti kirjutada, aga see üritamine, noh, selle lõpptulemus ei sõltu tegelikult neist suuresti. Et osadel puhkudel. Ma arvan isegi enamusel puhkudel ei ole võimalik seda lõpuni prognoosida, miks mingi asi läheb hitiks, miks mitte. Et ma arvan, et siin on täpselt samamoodi, kas võiksite seda natuke veel lahti mõtestada, saime aru, vajadus tuleneb ühiskonnaoleku hetkeseisust ja ma arvan küll, et see, et samamoodi kui me räägime suure depressiooni aegadest, ameeriklased kui hakati käima vaatamas muusikale, on ju siis mitte seetõttu, et neil oli enne näidatud liiga palju draamasid, vaid sellepärast, et elu oli lihtsalt väga halb. Et ma usun, et klassikokkutuleku kerge toon, see on pigem nagu Esscapistlikuks leevenduseks nagu argipäevast tegelikult mitte leevenduseks Eesti ülejäänud filmidest muidu nõus olla, et meie elu nii väga halb on. Aga võib-olla jah, teise saate teema mulle hoopis kangesti meeldis sinu heitigi kirjutamise võrdlus Vilbryodoskasvaid asjast õigesti aru, ma ei hakanud ise kirjutama, nad tegid cover'i, vaatasid, mis töötab ja viisid selle Kulka raha. Nojah, ja selles mõttes ei ole siin praegu mõtet nagu hakata kohe närvi minema, sellepärast kuidas nii, ja miks, nii et tegelikult on see ju esimene selline näide minu meelest üldse, kus on nii puhas aduktsioon. Et isegi detailideni on jäädud truuks, ütleme seal algversioonile, aga, ja ühesõnaga see üha huvitavam sündmusena markeerija praegu ja me saame näha, mis sellest saama hakkab. Kuidas kas ja kuidas see muudab üldse mingisugust meie filmimaastikku reedesse, sirpi vahendanud väga huvitava artikli kriitikult Ulrike roonilt, kes küsib, kuivõrd on see klassi kukutada, aga üldse Eesti film? Kuidas teie sellele küsimusele vastaksite puhttehniliselt on, kuna eestlased on rahastanud, on alati see väga lihtne demagoogiline viis sellistest kreemidest üle tulla on vaadata, kes on finantseerinud, seetõttu oleks mul sama hästi küsida, kas mandariinid on näiteks Eesti film või kas vehkleja on eesti film? Minul on, ma arvan, Meil on kõiki neid õigus ikkagi Eesti filmis kabidada, just nimelt nii, pauge mandariinid saab Ameerikas midagi, vehkleja saab jussi, eks ole, siis me kõik tunneme, et tegelikult need on ikkagi ilmid, tegelikult ikka on ja selles suhtes on klassikokku veel kõige rohkem neist eesti film. Jah, sest seal ei ole võõrast raha üldse. Näiteks vehkleja puhul ju tegelikult on see tehniliselt võttes on see soome film, kuna soomlased minu teada maksid rohkem kui eestlased, sellest aga eesti näitlejad eesti keeles ja Eestis toimub lugu on kõik need argumendid ikkagi räägivad meie kasuks ka. Aga miks ikkagi olla Eesti populaarseim film Taani filmi odavalt tehtud uus versioon, mitte mõni eesti originaallooming? Ulrike toppisin päris mitu näidet, et esiteks ongi see kokkuhoid, mis on iseenesest point, et kui siin hakata arutama selle üle, miks kas ja miks riik peaks seda maksma, siis see mingisugune 80000, mis sa, mis nad välja andsid, et see ei ole nüüd see summa, mille pärast põdema hakata. Minu meelest? Maurice väitel on ses summa väikses ka ja see piirang, mis võimaldaks seda filmi teistmoodi teha kui ainult sellise otsese atraktsiooni man'ina, et ma ei kujuta ette, kas ma oleksin imelikum, kui ma teaksid, nad said kolm miljonit ja nad tegid seal ise midagi ringi. Et noh, selles mõttes on see niikuinii ju puhas sihtgrupp ja vajaduse põhine žanrifilm. Et see ei lähegi mingisugust suurt kala püüdma nii-öelda kunstilises mõttes. Keldrit. Ma tean, et sina oled ära vaadanud, nii selle taani originaal oli kui ka siis soomlase tehtud versiooni filmist mole hea, võrdle palun põgusalt kuulajate jaoks. Jah, ma vaatasin kõigepealt Eesti filmi euro, siis kirjutasin arvustuse, siis läksin koju ja hakkasin vaatama taanlaste ja soome versiooni ja kui arvustuses kiitsin Martin olgust, siis ma pärast tahtsin oma sõnad natukene tagasi võtta. Olgu, see on muidugi väga tubli stsenarist ja noh, me teame tema teletöid, kus tekst tõesti hiilgab. Aga Taani originaali vaadates saime aru, et 98 protsenti nendest kildudest tulite troni keelest eesti keelde pandud ja kogu armastus ja sama täis mitmete stseenide kohta, mis olid täiesti lavastatud. Noh, nii et kui need kaks kaadrit üksteise peale panna, siis pilti muutuks oluliselt hägusemaks. Isegi näitlejate kehakeel, katus. Ja see pani mind Vilbre puhul üllatuma ja ma mõtlesin, et kas meil on tõesti selle frantsiisi karmid reeglid ette antud, siis ma tahtsin soomlaste lohku kogust, mis oli hoopis midagi muud, kõige halvem neist kolmest. Miks kõige halvem, mis graafilised ma olen kuulnud, nii? Jah, jah, jah, seal olid stsenaariumisse tehtud. Loo arengus sai tehtud mingid muudatused, mis minu meelest ennast ei õigustanud. Võimalik, et ma ei tunne soome keskkonda nii hästi. Ja noh, ma ei tea, kas niukene orgia hotellitoas kõnetab soomlasi rohkem kui taanlasi ja eestlasi näiteks eesti versioonis Yorgi ära, need olid juba kustunud, aga soomeversioonis põhimõtteliselt jah. Koli kova bana. Ja samas minu meelest ka soomlased ei kasutanud professionaalseid näitlejaid. Need osalised olid küll tuntud meediategelased. Noh, meil oli ainult Genka, eks ole, nendest kes ei ole professionaalne näitleja, sellel Soome versioon kannatas, aga see näitas seda, et tegelikult see frantsiis ei ole niivõrd algallikas kinni. Aga Eesti versiooni puhul öelda, et seda Eestit on seal üsna vähe, vaid näitlejad ja kosmeetilised muudatused stsenaariumis. Või jah, mõte kohale ja võttekohad, eks ole. Kas seda sellist filmi sellist komöödiafilm üldse on võimalik või kas on mõttekas selliste traditsiooniliste kriitika küsimustega ja analüüsida nagu näiteks stsenaarium või režiim või, või, või näitlejate töö? Mul on alati tuleb meelde selle peale üks näide, kuidas mingis vestluse käigus inimene ütles mulle selliseid lauset, sa ei saa ju neid kahte asja võrrelda. Mille peale ainus õige vastus on, ma saan kõike võrrelda, mida ma tahan ja samamoodi saab kriitika terminitega rääkida ka kõigest, et ei ole nii, et mingi asi ei allu kriitikale. Küll aga noh, küsimus võib olla selles, et see tõdemus, kuhu me üsna kiiresti jõuame, on seal, et võib-olla ei ole seal nagu mainida midagi erilist. Aga palun klassikokkutulekut teil professionaalsete kriitikutena hinnata. No räägime kõigepealt siis stsenaariumist, mille on siis eesti versioonile adapteerinud, kordame veelkord üle, Martin algus? No selles suhtes, et on ju selline, selles mõttes tüüpiline täpne žanrifilm, et me ju teame enam-vähem ette, mis hakkab juhtuma kogu filmi vältel võime üsnagi väikese eksimisvõimalusega ennustada mingit tüüpi seiklusi, mingit tüüpi stseene, mingit tüüpi lõpplahendusi. Nüüd oli kaks üllatust minu jaoks, mis, millest kumbki tegelikult ei olnud positiivne, ma pean tunnistama, esimene oli see, et kui võtta nagu klassikalise mingisuguse ameerika stsenaarse plaani järgi siis oleks pidanud Malmsteni lõpukõne olema nagu kõigest hoolimata. Et ta pekstakse alla, ta on purjus, ta sööb tablette, mis iganes, kõik need asjaolud nii-öelda mängivad tema vastu ja sellest hoolimata Tuuda suudab ta sealt luua mingisuguse suurepärase retoorilise etteaste, mis võtab silma märjaks. See oleks olnud nagu minu meelest väga ja nagu klassikaline, aga noh, me siin, kuna kõik Eestis on seda filmi juba näinud, siis me võime rahulikus boilerdada, ma saan aru, et see kõne ikkagi noh, oli läbikukkumine. Ja seda läbikukkumist valmistati nii kaua ette, mis põhimõtteliselt lõi nagu teatud sellise Inti kliimaksi minu jaoks, et selle äi kõik kuidagi õhku ja teiseks saigi suubuda ainult sinna, et mehed nagu lõik läksid põhimõtteliselt kaotajana koju, andsid oma naistele alla, on ju kõik nende unelmad viimane lootus elada oma elu purunes põhimõtteliselt ja edasi klassikokkutulek kaks võiks olla need film sellest, kuidas neist elus ikkagi mitte midagi ei saanud. Kuidas see üks klassikokkutulek, kus nad käisid, purustas neile viimase lootuse olla nagu tõeliselt mees, tõeliselt inimene? Minu arust on see. Ja teiseks on see asi, mis mind õudsalt häiris, oli see narkovastane propaganda. Et ma arvan, et igaüks peab mu narkootikume valima ja tegema nagu mõistuse energia, on ju seda kindlasti. Et mulle kahes stseenis eraldi filmi jooksul nagu väga didaktiliselt üritatakse selgeks teha, et see kõik on üdini halb minu meelest pedagoogilises mõttes jooksev täpselt vastupidise efekti, et nihukese uudishimuliku tiine, ise tahaksime kohe uurida, et mis seal siis nii väga halba on. Et ma ei ole sellise oraliseeriva tooniga tegelikult nagu selle filmi juures nõus minu arust vale Hendrik stsenaariumist. Narkootikumidest ütle seda selle puhul aitäh veel liberaalsetele taanlastele, eks ole, kus oli täpselt sedasama atrook, sõbrad. Stseen sees, sa mõtled mõlemad siis ta, sest üks oli seal filmi keskel, kui seal ise Kristiina hortensia port, kes ise endale pühalikult lubas kristiine, hortensia koordinatsiooni, mul jäi mulle niukseid Jungalt, see oli nagu täiesti näpuviibutamine. Kandiline ja siis lõpp oli muidugi see, et Malmsten sai nagu klassikalisi Hollywoodi stuudiosüsteemi ajal, tsensuurireeglid käskisid, kui tahadki, pattub, et saamu filmi jooksul ka karistada ja täpselt nii see läks. Aga üldüldistada statsionaarset lahendust. Tegelikult tegemist on tootega ju mis allub teatud kindlatele reeglitele, siis nagu auto tootmine, eks ole, seal peavad olema mingisugused asjad, et see auto edasi liiguks, reisija ellu jääks. No täpselt samamoodi on ka see film lahendatud, et ma ei oodanud sellest ka mingeid teadmisi, üllatusi, nii et seda enam, et filmile eelnev reklaamikampaania oli minu meelest üks agressiivse vaid üldse Eestis linastuse nädalal. Mis iganes hetkel ma raadio kohe lahti keerasin, tuli sealt jälle mingisugune klassikokkutuleku nänni või piletite loosimine ja sotsiaal meedias, et ma hakkasin seda vahepeal enda jaoks nagu tõrkuma, teadis, et ma pean seda vaatama minema arvustama. Nii et see sealt üllatusi ei tulnud, noh, minu meelest see ei ole viga. Ja mis puutub sellesse, Malmsten olla läksi olla, jäigi võrreldes Ameerika mudeliga mudeliga lugenud, me elame ikkagi põhjariigis. Kas see, kas ta oli versioonis, oli samamoodi? Jah, jah, jah, jah. Nii resiis, tegelikult sa juba rääkisid, et, et seal isegi stseenide samamoodi lavastatud, tahad sa veel midagi lisada? On veel midagi lisada? Üks asi pakub mulle suurt huvi, miks kõigis kolmes filmis kõrutavad ringi mingi Citroëni pirukakäruga. Müstiline sinine Berlingo kas on product placement või kui siis Citroën väga kõva diili teinud. Nendeks aga aga näitlejatest näitlejat Eesti olid Eestis tuntud persoonid. Mait Malmsten, Ago Anderson ja Henry Kõrvits, kes küll jah, professionaalne näitleja ei ole, aga kuidas seda, mis ekraanil oli, oli professionaali kriitiku pilguga hindate Malmsteni Andersoni võimetus, meil ei ole kellelgi kahtlust, eks ole, ja minule nad pettumust ei valmistanud seal filmis. Aga Genka oli tubli amatööri kohta, mis siis, et tal on nagu toeks oli antud filmi oma naine tema abikaasat mängima tuli täiesti ilusti välja, noh, roll oli talle ka ilmselt väga sobiv. Nõndaks, aga Tristan noh, ega mul seal midagi nagu vastu ei käinud, et võib-olla Andersoni puhul ikka seda draamanäitlejat natuke välja. Noh, Eesti filmis on see alati huvitav vaadata, kuidas pätte mängivad need heast perekonnast pärit ja korraliku kasvatusega näitlejad, kes võib-olla päti näinud ennem telekast, et siin Anders on võib-olla pidiga mängima natuke liiga loll lolli tüüp iseenda kohta, mis kohati vaatan, aga kui ikkagi seda intelligentsuse sädet ikkagi silmast ära ei saa kuidagi võib-olla lõpuni. Et seal natukene tekkis mul seesama tunne, aga noh, mul on võimatu võrrelda, kas mingid teised kolm näitlejad näiteks samamoodi võetuna üks draamateatrist, teine endast ja kolmas võtta mingi teine räppar peale Genka ja võib-olla nad saaksid sama hästi hakkama, ma ei tea, mul ei ole seda võimalik võrrelda, aga tundub, et teil endal oli vähemalt fun seda teha, see natuke nagu paistab sealt välja ka stsenaariumi või, või raamatut saab tegelikult ekraanile tuua ju ka väga erineval kujul. Siin juba tiba sai võrreldud ka toodud näiteid Taani ja Soome versiooniga. Aga kas seda klassikokkutulekut saanuks ka kuidagi teistmoodi teha, et et minul näiteks ei oleks kinos piinlik olnud, ma mõtlen kas või Martin alguse peale, kelle, kelle töid teleseriaalides nagu varjudemaa või, või kas veega keskea rõõmud või Renee Vilbre film kas või mina siin. Et need mehed on teinud paremaid asju, aga mispoolest paremaid selles mõttes, et mida, mida me siin nagu taga ajame üldse? Sellised küsimused tekivad. Et kui me räägime ühest küljest räägime tootest ju oleme kokku leppinud, et seda tehakse tootena ja siis hakata rääkima mingist nagu sellest, kas on parem või halvem mis kriteeriumide järgi. Kui selle filmi eesmärk oli kõnetada laiade masside maitset, siis selle ülesande täitis, me oleme seda tänaseks näinud, et ma pigem võib-olla helistakski praegu hetkel nagu seda varianti, et et see nii-öelda kasumimarginaal on suuremad, toetus on väike ja siis selle väikese toetusega nad ise vaatavad, mida nad teevad, et minu meelest selleks parem vähemuse püüdluseks on teistsugused filmid. Kas oleks saanud paremini teha, minu meelest nad tegid selle väga hästi. Vaatame seda asja selle pilguga, eks ole, et 167000 inimest seda praeguseks vaadanud. Ja ma olen päris kindel, et 160000 vähemalt naeris saalis. Inimestel läks tuju heaks võib-olla 7000 mustikas ja sõimab, aga, aga kui valdav enamus rõõmustab sellele, kui ta teeb neile nalja, künnad naeravad. Suurepärane tuhandetes Eesti peredes ma usun, seal muutis mingit peresisest võimudünaamikat pärast päris korralikult, sest et ilmselt ei olnud võõras see pilt, kuidas naine muhelevalt toksib oma meest, keda ta justkui arvab ära tundvat ekraanil ja mehel võetakse koduses võitluses veel üks relv käest ära. Et selles mõttes on see huvitav. Karlo Funk küsis oma Eesti Ekspressis ilmunud arvustuses, kas on põhjust joovastuseks, kui aastatepikkuse töö tulemusena suudab kohalik filmitööstus puhtalt mängida rokki seades suveniiri? Väga hea lause. Aga jah, vastust tegelikult ei oodanudki. Kellelt? No kas, kas Eesti filmitööstus on praegu selles, kas, mis siin joovastada, selles mõttes tasku ei ole, Eesti filmitööstus on muidugi, ka on ka eesti filmidest osa osa, eks ole, aga noh seisab alati tervet Eesti filmitööstust taandada ühele Taska filmile jah, et see ju, kui nüüd võtta ikkagi natuke laiemalt, siis ju oli neid madalaeelarvelisi filme kolm, kes toetust said, sellest samast voorust minu mäletamist mööda Kadri Kõusaare, tema ja kolmas on Mart Kivastiku film, mille nime ma ei mäleta, mis kunagi peakski tulema, milleni me millegipärast keegi ei mäleta. See oli mingi selline nimi, mis jää meelde, ma pean kohe tunnistama. Aga huvitav näide minu mäletamist mööda see ema, mille käsikirja kirjutas Laana jaluks, et ka see oli ju vähemalt tiitrites oli, et see on inspireeritud mingisugusest skandinaavia näidendist, nii et see on ka tegelikult vist teatud määral atraktsioon. Aga millise sõnumi see klassikokkutuleku edu olnud Eesti filmide eestlasele saadab, kuuldavasti plaanib produtsent Kris Taska juba klassikokkutulekule järge. Taani omal on väga edukas, järgib olemas osa, toimub Taani oma siis matustel, vaatame, kas nad selle võtavad ka üks-ühele maha ja 2016 tuleb toonis kolmas ja Eestiski tulemata. Mambriski soomlased teevad oma looka kogus kahte ka, mis peaks 2017 jõudma, et on täiesti kindel, et oskavad veel ühe selles kontekstis väike rahaline riiklik toetus. Minu arust ei ole üldse mingi paha asi, et alguses mõtlesin ka, et samamoodi võistluse Ulrike artiklis on üks väga hea point, et peaks nüüd hakkama ikkagi ette vaatama, et seal mingisugust pretsedenti ei loo. Filmitegijatele jätkamaks Taska radadel ise teha oma asja. No just kas ei toonud kaasa seda, et hakataksegi võtma ala teoseid? Hollywoodis tehtud kuum pirukas, ostetakse õigused ja tehakse lihtsalt eesti näitlejatega, võimalus on, aga tegelikult üks teine asi ka või võib ka nii mõelda, et edaspidi, kui keegi tuleb sellise filmiga ka küsima tavavoorust täis toetust, siis on kohe võtta see klassi, tuleb kokkutuleku näidata, et kuulge, et et siin ei olegi rohkem vaja kui paarsada 1000 sellise filmi tegemiseks, et olge head, jätke nüüd. See suured rahad jätke ikkagi filmidele, mille jaoks on seda mõtet kulutada. Et seetõttu on see jällegi mingis mõttes hea näide ja ma loodan, et rahastajatel on nagu tahtmist ja hoida seda aga sedaviisi näha. Ja mis puutub sellesse kriitikasse, et kas tõesti peaks nüüd Eesti riik finantseerima Niukest jalaga tagumikku komöödiat, siis lugemisrahadest? Me räägime, Ladituudid tuli 40000, eks ole, teist samapalju pulgalt kokku 80 ei 80 filmiinstituudilt ja 40 kultuurikapital tegelikult kokku kokku siis riigilt 80000, millele erakanalid kanal kaks pani veel 40000 juurde ja kokku eelarveks oli umbes 200000 eurot, niisiis 200-st 1000-st eurost riik andis 80000. Ja mitmed on küsinud, kas on õigustatud, et riik toetab kultuurirahadest Taani menukomöödia eesti adaptatsiooni, mis nüüd rehitseb kinokassadest eraettevõtjale kokku miljoneid. Roveri küsimus aga paneme selle asja perspektiivi, me räägime 80-st 1000-st, arvutame natukene. Kui riigikogu läheks üheks kuuks palgata puhkusele näiteks siis, kui nad parasjagu valmistuvad vastu võtma trahvimäärade suurendamise seadust, kui nad üheks kuuks läksid palgata puhkusele, siis kokkuhoitud palgaraha eest saaksime me samas mahus toetada veel nelja klassikokkutulekut ja mingi raha, eks ole, üle see ei ole mingi summa ju, tegelikult mul on muidugi hea rääkida, sest ma ei konkureeri sellel turul üldse. Ei ole stsenarist, režissöör, filmi toote. Et kindlasti ja on inimesi, kes leiaksid, et nende projektil oleks seda raha olnud rohkem vaja ja see oleks nagu märgatavalt kunstiliselt kõvemini kasutatud oleks meie rahvale ja kultuurile rohkem andnud. Aga noh, kui, kui ei näe neid veel, seda siis ei tea. Minu arust see eesti filmide rahastamine seal natuke meenutab mulle partisanisõda tegelikult või nagu sissisõda, et väheste vahenditega tuleb riske hajutada ja väike pomm siia panna, väike diversioon teises kohas ja nii edasi, et see, et selleks üheks suuremahuliseks rünnakuks otserünnakuks prae nagu võimalusi, et seetõttu tulebki mängida sellist hästi hajutatud mängu, et teha mitmeidki koostööfilme, leida mingeid võimalusi kaastoota riikidega ja hajutada neid raha natukesi rohkematesse projektidesse, mul on tunne ja see klassikokkutulek on nüüd ainukesed selline näide, kus rahastatigi puhast zhanri komöödiat mitte eriti suure summaga ka veel on ju, et minu meelest see, ma ei näe probleemi, et peabki olema. Ma nappide vahenditega peab olema leidlik, proovida leida üles mingisuguseid asju, mis võivad töötada ja tegelikult noh, kunagi oli selline, ütles, et film on sellisel juhul õnnestunud, kui ta suudab teha kahest asjast, ehk siis, kui ta suudab leida kodumaise publiku südame või siis suudab olla kõrgema kunstilise ambitsiooniga filmina edukas rahvusvahelistel festivalidel. Kui selle järgi võtta, siis see film on oma eesmärgi tegelikult täitma. Riigi panus ühe vaataja kohta on siis väikseim üldse Eesti riigi toetatud filmid, kes on, on siin ka esile toodud. Kui see on nii, siis võib-olla küll ma teada, aga jälle, kui me mõtleme palju kõneldud loomemajandusele, võib-olla siis klassikokkutulek ongi hea ja näide siin loomemajandusest ja ja Eesti riik võib-olla peaks ka tulevikus just nimelt panustama sellistesse projektidesse, mis toovad ka raha tagasi lisaks sellele, et et näitlejad oma tööd tõmbavad ka majandust käima ja mida iganes. Kuidas suhtute, kui, kui tuleb järgmine režissöör või või kui seesama Kristosca läheb nüüd klassikokkutulek kahe stsenaariumiga ja plaaniga teha filmi läheb? Ma ei tea, kas ta plaanib minna, kui ta läheks uuesti riigi käest raha küsima, kas riik peaks andma? Ma ei jõua neid rahasid ega maksumaksjale, kas see on see hästi paiguta, teatud raha? Maksumaksjana ma ei nuta? Minu raha, ma arvan, kasutatakse märgatavalt lollimad projektide jaoks. Ja küllap ta läheb ja küsib. Aga selleks, et seda kindlalt otsustada, kas see on hea või halb, peaks teadma konteksti. Kuhu seda raha võiks veel kulutada. Äkki kellelgil on hoopis mingi briljantne idee, ärme anname Taskale, eks ole, et äkki me saame suurepärase filmi? Saavadki öelda need inimesed, kes taotlusi läbi vaatavad, otsustavad raha. Küsisin põhimõtte kohta praegu, et kui keegi tuleb samasuguse potentsiaalselt palju publikut toova filmi ideega ja tahab ka 180000 ma ei näe põhjust keelduda argumendiga, et Toskalandsime, vaata, kui paljud raha teenis nüüd minu arust oleks probleem, seda tuleks selle teise osa jaoks küsima kolme miljonit selles mõttes ladudesse lauda või ka siis, kui selle argumendi, et vaat kui edukad me selle esimesega olime nagu näiteks Ameerikas on ju, kui sa tahad filmidega raha teha, peab sul olema valmisolek nendesse oma projektidesse investeerida. Niimoodi need asjad käivad. Et praegu sel juhul oleks niimoodi, et riik võtab riski ja produtsent võtab kasumi, et selline mudel. Et kui me teeme kommertsiga, Me teame toodet, siis teame seda aga selles mõttes kõigi reeglite järgi, et turumajanduse reeglid ise investeerid ise võtet, kasumi sellisel juhul oleks nagu fain tegelikult. Aga eks me siis näe, kui palju ta küsib. Aga samas on läbi aegade on olnud ka just nimelt vastupidist kriitikat ju, et miks rahastab riik läbi Epsa nüüdse nimega siis filmi Instituudi kaudu filme, mida mitte keegi ei vaata näiteks no siin oli üks koostööprojekte Läti ka koer, poiss ja laulupidu või mis iganes see oli, mida vaatas 64 inimest soli Layla Bakalina silm on nüüd täpselt, ei tea, palju teda vaadati Lätis jah, eks, või, või siis ka Marko Raadi lumekuninganna, mida käis kinodes vaatamas 1200, film ei ole üldse paha film, aga aga, aga jällegi no ütleme niimoodi, et kunstilise ambitsiooniga projektide puhul on selge, et ei pruugi ja noh, igaüks neist ei pruugi õnnestuda, et kui sa teed filmi justkui klassikokkutuleku võtmes, mis on puhas mehhaniseeritud tootmine, siis ei saa sa seal väga puusse panna millegagi. Tegelikult aga kui sul on oma käsikirjal põhinev suhteliselt ütleme, ausalt segase ideega paljulubavaid, seega film, mis seda koduse sadamasse tüürida on kohati, ma kujutan ette, väga keeruline ja see on see noh, see on loogiline, et siukseid projekte tuleb toetada, sest et need filmid ei hakka ennast kunagi ise tagasi teenima. Aga need on võib-olla õnnestumise korral Need filmid, mille järgi eestlased oma identiteeti ikkagi defineerivad nagu järgnevateks pilvedeks. Klassikokkutuleku järgi ma ei tahaks ennast defineerida eestlasena. Räägime natukene filmikriitikast ka, tegelikult kui ma valmistasin tänast saadet ette, ma helistasin päris paljudele eesti filmikriitikutele, filmist kirjutajatele ja ega üpris raske oli täna siia laua juurde ka inimesi saada. Siin küll kõlas põhjendusi, et käisin Vilbrega koos koolis, ma ei, ma ei taha tulla sellepärast rääkima või keegi teine ütles, et ega mul see film mulle ei meeldinud, aga Ma ei, ma ei taha siin avalikku avalikult hakata siin midagi halvasti ütlema ja ja neid põhjuseid tõi mitu inimest. Kas on Eesti ühiskonna väiksus või, või milles on asi, et, et Eestis on tegelikult ka keeruline saada inimene esifilmidest teatrietendustest rääkima ja eriti siis, kui sa tead, et inimene, kriitik on kriitiline tüki või filmi suhtes ta seda sulle nelja silma all öelnud, aga ta ütleb, et ei, avalikult ei taha rääkida. Huvitav jah, et ikkagi inimesed on nii emotsionaalselt, et nad ei suuda nagu isiklikku suhet ja võib-olla mingit professionaalset hinnangut üksteisest eristada, selles mõttes, et ma ei arva, et ma siin võib-olla julgemalt arvamust avaldas, täna pärast olen Vilbrega tülis või et Vilbre tõsiusklikult arvab, et klassikokkutulek on tema režissööri karjääri tippteos. Et noh, selles mõttes ikkagi innustaks inimesi nagu julgemalt tegutsema, aga mis on õige filminduse puhul küll, et kõik on nagu seotud kuidagi professionaalselt ja seetõttu mingis mõttes nad ei saagi kommenteerida, kuna ei saagi olla atraktiivsed, et see on küll arusaadav. Henrik, sama teema oled, oled sa kasvõi lehed kokku puutunud sellega, et on vaja mingil tükil või, või mõnele filmile arvustajad, aga kõik ütlevad, et hoidsin keegi teine Oja mõnes teatris on see asi isegi kohati veel pingelisem kui filmis. Vähemalt tehes järeldusi sellest sellest informatsioonist, mis meie kultuuritoimetusse jõuab. Mingitele asjadele ongi väga raske orgustajaid leida. Aga noh, meil on ju vähe kulm loodu viljakusest, haigete muserdatud rahvast, aga teatri puhul on muidugi natuke teistmoodi, et ma saan aru, et teatrikriitikas käputäis tugevaid kriitikuid, kes on ikkagi korüfeede, kes suudavad avalikku arvamust ütleme, tõsiselt kõigutada ja etendusele mõjuda kas hästi või halvasti. Et filmi puhul on film, on natuke nagu reklaam, on ju, et see on justkui vallasvara ja kõigi omand, need kõik kõik võivad ennast ääri-veeri kuidagi filmikriitikuks nimetada, arvamust avaldada keelatud ei ole ja seetõttu näiteks ka mina või keegi teine, kes võtab endale kriitikupositsiooni midagi arvata, siis sama palju kui seda kuulatakse, sama palju tekib sellega mingi ütleme vastureaktsioon on ju, et mis tegelikult filmikriitika puhul ei ole see ütleme, see mõju minu meelest nii tugev kui teatrikriitika puhul, mistõttu noh, võiksidki inimesed ka julgemalt oma arvamust tegelikult avaldada. Aa, et sa arvad, et või väidad, et negatiivne arvustus pärast esilinastust ei pruugi filmi põhja lasta, aga lavastusega võib niimoodi juhtuda. Mulle tundub, et osade kriitikute negatiivne arvustus mõjub inimestele, tead seltskonnal pigem inspireerivalt minna kinno. Minuga on niimoodi hiljuti juhtunud, seal oli vist Kadri Kõusaare film ema, mille kohtume, lugesin mitut negatiivset arvamust või arvustust ja, ja otsustasin ka, et ma, ma siis ei lähe kinno vaatama, lähen mõnda teist filmi vaatama, aga siis jälle kuuldes inimese käest vahetult hinnangut, kelle arvamust ma usaldan, siis ma oma esialgset ajalehe põhjal kujundatud seisukohta muutsin ja, ja ei pidanud pettuma, et, et niisiis kriitikal lasuga. No minu arust tuleks teha niimoodi, et kui arvustust lugeda, siis lugeda ainult mitte ainult seda, mis on kirjutatud, vaid ka, et kes on kirjutanud, et igaüks võiks võib-olla välja mõtlema, kes need kriitikud on, kelle, kelle maitsete usaldab või kelle maitse tundub kattuvate, siis saab ju tegelikult mingisuguseid juhtnööre ka kuulata. No kuidas tundub, kas klassikokkutuleku puhul Eesti lugejad ja raadiokuulajad televaatajad on saanud selle kriitikas selle vajaliku eelinfo et inimesed saaksid aru, et ei, see ei ole minu asi, ma ei lähe kinno või et just see on minu asi kinno vaatama? Selle kohta on ilmunud ju kõikides olulistes väljaannetes ja minu meelest võrdlemisi mitmekülgsed arvustused, nii et noh, vastus küsimusele. Aga hakkame joont alla tõmbama tänasele saatele. Mis soovituse te siis Renee Vilbrel annaksite just nimelt praegusest klassikokkutuleku järjeplaneerimise protsessis et äkki teha aga vahel midagi muud peale haltuura. Hendrik olla. Ülbradi, mida tema süda kutsub teda tegema. Vaba maa, vaba maa, jah, aga noh, selles mõttes, et kui ta režissöörina võimekas mees, siis on muidugi lihtsam teha selliseid asju praegu tegijaga, et võiks ka teha, muud, võiks ka teisi asju proovida, võiks ka päris oma filmiga teha. Et küllap leiab produtsent Kris Taska ka mõne teise režissööri, kes selle Taani filmi teise osa eesti keelde ümber tellib. Ma arvan, et nad ei muuda mitte midagi seal selles koosluses ma just tahtsin, lubadavadki tuleb klassikokkutulek kaks siis sedapuhku ma vaatan ette ära originaali ja siis Eesti toodangu ja siis võtab pulkadeks lahti. Huvitav, kas see Taani film ka kunagi Eestisse tuleb, kas filmilevitajad nüüd või kasvõi tele-eetrisse, see see tuuakse peale seda, kui Eesti film on oma ringi ära teinud. See võiks ju ka, et siis inimesed vähemalt teleri ette tuua kinno, mitte telekasse, võib-olla ma arvaks, ma ei näe pointi seda kinno tuua. Küllap kommertstelekanal, kui hästi töötab klassikokkutulek teles nüüd, kui nii paljud inimesed seda on juba kinos näinud, eks ole. Ja eks ta selle pealt otsustab. Mis soovituse te annate nendele raadiokuulajatele, kes veel ei ole nende 167100 seas, kes on klassikokkutuleku ära vaadanud? Mul on kaks üldist soovitust. Esimene on puht nagu kultuuripõhine järgi võiks öelda seda, et kõik Eesti inimesed võiksid olla läinud kõiki Eesti filme. Ma saan aru, et no nii palju neid ei ole, et see hakkaks rahakoti peale selleks et dialoogis osaleda võiksid filmi olema näinud, eks ole. Ja teiseks tahaksin öelda, et hoolimata sellest, kuivõrd hästi või halvasti mingeid filmid vastu võetakse või mis tonaalsuses, mis alles siin saates räägime, on fakt see, et kui eesti filmist räägitakse, kui Eesti film on esil, kui see on teema, siis ma olen alati õnnelik, sest et seesama klassikokkutuleku näide meid viia hoopis mingite teiste oluliste tulemusteni mingis teises filmi vallas, et kui inimesed hakkavad arvestama filmiga kui ühiskonna ja kultuuri lahutamatu osa, aga siis see on ainult tee asi Hendrik alla see konkreetne klassikokkutulek on tehniliselt ju hästi vähenõudlik asi ja ei nõua tingimata kinolina võiks ta vabalt ka teles joosta. Aga siis, kui te ei ole seda näinud ja asi ikkagi huvi äratab, ma soovitan minna kinno, sellepärast on sedasorti filmida suure seltskonnaga parem vaadata hulgakesi koos naerdes on magusam kui üksinda kodus. Aga pärast arvestage meesterahvastele suunatud lause siis, et kodus, hiljem naisega vaieldes on teil vähem argumente kui Telenneli vikerraadio stuudios Postimehe kultuuriajakirjanik Hendrik kalla ning Sirbi filmitoimetaja Tristan Priimägi. Teemaks oli Eesti rekordeid lööv mängufilm komöödia klassikokkutulek mis, nagu öeldud nädalavahetusel lõpuks kogus juba üle 167000 vaataja rahaliselt löönud ka Eestis absoluutse rekordi, kogunud üle 900000 euro piletituluna. Aitäh, et kuulasite mina olen saatejuht Arp Müller. Kohtumiseni vastasse.