Tere õhtust, luuleruumi kutsub toimetaja Pilleri imburier. Kuulete põimikut Kristiina Ehini luulest. Tuleta meelde armastust. Kava koostas hinna küünfelt. Luulet esitab Ines Aru. Miski paneb luuletama kui aknaklaasid ja veetorud külmuvad. Ja hommikul seisab jälle ees üks kadunud asjade otsimine. Kiiruga söömine ja minek, kui ahjud jäävad jahtuma ja kuumaõhu värskeid pahvakuid aurab meiegi sisemusest. Külma ilmaruumi pani miski luuletama. Kui saunaasjad jäid maha ja tuleb kuidagi kombineerida, kui kuupäevad, kellaajad. Majade ja korterite numbrid läksid segi ja kogemata ütlesid, mida polnuks vaja. Kui ajalehed ei käi ja poed on kinni. Ja luuad, puhkavad laia elu lume pühkimisest. Ane, miski luuletama. Sinakasroheline kevad mu kõrval, nii lumehaige katkiste huultega. Sina kas roheline kevad, mu helge ja heitlik sõber võtab kinni mu unisest käest ja viib vaatama, kuidas öö käristab lõhki oma pilvedest kleidi ja kuhu ilmub mete ihualasti puupaljalt nagu loba. Kes ei nõua enam midagi ja mõtleb veel enne uinumist? Mis saab peale surma? See on sinu suur roosa. Põsine elu, mis veereb mööda elu nagu õun. Hulljulged korjavad hagu otse nõiamoori maja juurest. Hagu ja külmunud marju on merepühad ja kõik madalad lombid on kirmetanud kinni oma selged suve, silmad jääb elu nagu õhun, elu nagu küps sügis, joonik, ilu, mis ei veere veel mööda. Poetan ta seemneid maha. Et leiaksin tagasitee sealt, kuhu kõik on eksinud. Kui voolava vee ääres panid oma kuumad peod ümber mu piha jäime nii kauaks sisaliku vaatama. Et eksisime teelt. Tuul pani meid naerma. Kuid mida kauem me naersime, seda kiiremini katkesid imeniidid. Hakkasime rääkima ja ehmunult põgenesid linnud. Tants haaras meid kaasa ja üha enam jäime enestele võõraks. Ja teineteisele. Hõberaha teitu Humu tuhud ei tapa. Öösiti väravapostid hiilgavad Harjuallikad, auravad emakoja Samlases laukajärve sõõtsasid mu tütred ja pojad ronisid välja, roostes ester pab eest. Kus on vanaemad? Nad on juba surnud. Kus on vanaisad? Nad on juba surnud. Kus on sinusiidist kübaralint ja hõbesõrmus? Nad kadusid kolimise käigus selle suure koorma peale, mis viis meid linna. Aga Oremm jäi, jäi terve südame täiskoormat, suvelilledest lõkendavat lauskmaad. Jõuluviirastusi vana seinakella Kumedaid tunde ja kirju otsekui teisest ilmast ja fotosid kõigis neis suurtest ja kõigist neist pärnapuudest, kes kunagi olnud lapsed, oksad. Helerohelisi õisi täis. Laulud mu südamel nagu kivid. Nagu rasket paekivi. Poolikud rehetoas kasvavad puud. Lehised ladvad rebivad eest, katuselaudu juured on keerdunud läbi Kell. Triaknalaual lebavad kellelegi käejäljed. Treppidel kunutab sissemurdmishirm. Vanakraamiveokite vurrid sõidavad silmaallikast läbi. Sügisteedele jäävad neis sügavad roopad. Kände karikakra valge on juba ammu hundikasuka halliks saanud. Ja pääsukestist on saanud sell, Maja ainukesed noorikud. Laulud südamel nagu kivid, nagu raskelt pae diviipaolytmad. Olen vesi. Luulen hommikul välja. Mul on huuled, prillid, sõrmus ja käed. Olen vesi ühest unisest järvest sügavat maalt. Tungin välja, kui allikas kulinal trepist alla tänavale vaatan kylla. Kuidas siis läheb? Olen täna soojemaks saanud, mullune lumi on läinud. Ja mida sa, vesi siis tahaksid täna õppida? Tundma tuld. Tundmatult. Ennast kaotamata. See aeg on käes, kui maailm lõheneb. Kui mahl voolab kasetüve pidi ja kõik, mida sa teadsid, kukub aeglaselt pooleks. See aeg on käes. Kui sa tantsid oma, kohtacan Tantsu hõõrud puusi vastu oma varju, näed, jala taldadega, kuuled, keelega tunned lehtede langemist mägede taga. Kui su segame rauduks Lahti põrandakividel põleta käsipuu ei kõigu, kõik näha, millistest mineraalidest oled tehtud, kui liht. Sast veest Buy hõredast õhust. Mu armastuse marjakobarad Ruske ja rasked väljas vihm, ihu ümarad tööd, treppidel veeremas mahajätmist, täringud keskeid A verandal sõstraveini peekrid, sinu silmade põrkest, tahtiveerin, kaastundemärke, tirin rõõmu ja alles ahmimata hingetõmbeid. Sööstan. See nagu tärganud vee lendlane Peeerrigeeveeregi mustad mahajätmist päringud väljas, c5, tehku oma tööd, arvas varia kobar. Kuu on mul veres, nii et kuulen lõvilõugade lörinat ja tantsin värisevate jalgadel elupuu all. Kaevul. Mul veres nägugi mis tundlikult tapab looduse seaduse järgi. Kuhu on mul veres, sellepärast on varjud punased, sellepärast ei hoiame kinni ühtegi sõpra ega armasta armastusest inimese vastu, kedagi kogu jõust. Kuu on mul veres. Päev ei pane mulle päitseid pähe, olen hele ja õrn nagu kibuvits. Ja elu ise roosat minust vastu. Ma tulen aegade tagant. Jube ilusast kevadest. Vahajuukselised jumalannad peolt sattusin siia. Selgroogsete jää imetajate ilma. Assile uriseb ping. Vaikuses. But lind kust jalg enam läbi käida, lõplikud puiesteed, mis juba tahaksid põgeneda, põrandaks või paadiks, et ainult mitte seista selle kiiruse jõekalda ja kaitsta lehtedega viimast hingetõmbetäit, õhku, taastada pungadega uus kvartaleid, pinguseid, vere vingeid ja kõrgeid kaldaid. Alllinn kuhu peetava sügav Saginat täis lubaduste laevad kohe lahkuvas pikale teele. Võtsid tüdruku, said naise, võtsid poisi. Kellelegi silmaveest kust algavad pärjad kahest esimesest lillest kust tulevad laulud nagu jäetakse jäljed haljasse, hommikurohtu. Kuidas tekkisid tähed? Mu õde ö tahtis mehele minna. Heitsin oma kaelast helmed talle ehteks. Elu ei valuta pisut. Liiga prilu oleks praegu vilistades minna liigaku rõõmsalt lahkuda, liiga lahke olla. Liiga lihtne, lohutada. Liiga tüütus süütult kannatada. Ainus võimalus. Kuni tulevad sõnad kuni ilmuvad pilgud, mis peavad vastu sellele pingele Istuda majja öisel verandal, kirsipuu all ja vaadata kellemmus, täring veeretab suurema numbri langenud õielehtedel. Püüda tuult, püüdagi tuul kinni, vaikselt hoida teda pärisevas pihus, avada sõrmede, et vaadata. Läinud ta ongi. Hingata sisse seda hetke. Elada tõsiselt muretsemata rõõmsalt avamata lauluks Su. Enne minekut pakime kokku, oma õitsevad õunapuud. Oma Läänemaa aasad vanad värava kastanid. Pakime kokku oma ürgLaaned, naabrid koos koerakuudi ja talliga, kus parajasti magab paar muretut mära ja täku. Pakime veel metsa, seda läheb vaja. Vesiveski varemed muidugi, kiirteed ei paki, kõik läheb isegi kiiresti mööda. Suusarajad. Võtame ja paadisilla, need õhtud, sirelilillad ja Piiulite kõrged kriipivat viisid tuulevaikse kuuvalge bee, ainsa, milles peegeldub nii selgelt. Retsikad, võtame ja virmalised enne kevadist pööripäeva koorime lompidelt jääkirme sellega. Istume natuke enne minekut, kogu parandus kaasas. Tulevate suvede lumi. Tuleta meelde armastust kui jää teravatel treppidel astub ja hingab tuul. Tuleta meelde armastust. Kui tormilaternad põlistavad vaikust ja vanad männitüved, lõhnavad vaigust. Tuleta meelde armastust, kui viimased päikeselaigud unustavad end su silmade hallikaspruuni jõkke. Tuleta meelde armastust kui õhtu õhk annab ühe korraga igale möödunud päevale nime ja said jooksed, Peppine elujanus. Kristiina Ehini luulet esitas Ines Aru. Luulekava tuleta meelde armastust, koostas hinna küünfelt. Helirežissöör ja muusikaline kujundaja Külliki Valdma. Luuleruum 2015.