Tere õhtust. Luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje. Täna sügise alguse päeval ja järgmisel kolmapäeval kuulame Ene Mihkelsoni luulet. Põimiku vananaistesuvi on sügiskoostaja ja helikujundaja on Lauri Kaldoja. Luulet loeb Jarmo reha. Helirežissöör Külliki Valdma. Kõlab ka Ene Mihkelsoni enda luule lugemine, heliarhiivist katkendid telesaatesarjast väike luulesaade aastast 1985. Voodi on ilmakaarte suhtes valesti. Maja nurk, mised, otsad näitavad suunda. Peaksin kompassi ostma. Linnas läheb väikegi meelest kõrvetab või sajab, ükskõik. Uuriksin siis kompassilt, kuhu lendavad linnud Emajõe luhal. Maal on kompassita muidugi lihtsam mõistuse juurde jääda. Lihtsalt rohi kasvab taldadest läbi. Ja tuulde, taevale juuksed. Sõbrad tulevad külla täna terekätt tere, Get Raina on uksed. Nõrguvad riided, riputan varna. Siis joome kohvi ja räägime ilmast, sõprusest, nagu möödagi minnes. Armastada on raske kogemata tulles. Roostekarvaline lumi. Kollase taeva all ühes väikelinnas. Tumesinised lillakad varjud kui põletushaavad. Õlgia laaste tee servas. Viimase talumehe regimajade tagant Filksatamas. Tänavanurgal telefoniautomaadid. Tundide kaupa, helistan teise linna läbi ragina ja kõneluste kostab su hääl. Plekist ja võõras. Ei ole midagi pahasti, ütled, ei ole midagi. Lause lõpmatu pära signaali. Telefonitoru käes, kui automaat. Tulistan läbi klaasi, tabades ennast. Külm raksu metsades. Tulistatakse vahetpidamata. Öösiti hauguvad koerad, pauguvad uksed. Süüdatakse aknad. Selja taga, terve linn, leekides. Hubisevad varjud üle lagendiku puude mustad siluetid. Rooma Rooma hangede vahele lumekaitse vajangi. Vahel linnas kuulda on ka äikest. Mul tundub, ligi tõmbab teda raud. Ja mõned korstnad, ka nõnda kõrged meelitavad taevast välja vihma. Siis sajab alla mööda kohvikuteseinu ja halli nõruliseks muudab näod. Kitsas kivi koridoris raske mõistan, kust poolt puhub tuul. Äng on suur, kui suruks aasta kudedesse kurbust. Suvi möödub. Varsti ongi talv. Paksus härmatises topeltklaasid. Ma abiellun lehti küdevast ahju. Ah, kuidas maitseb leekidele vaimu, veri, lihahalg, Nilpsat keeld ja muudab meelt. Ta sünnist peale mõistnud igatseda muundumisi tuhamäeksiazzoeks. Ma põleb jalge all olla Maardu, Sillamäe ja muuga. Ei ühtki kohtlastega õiget järve. Võidu ajaga ma kihutan siit lõunasse ja uputanet Vaskna järve. Kas seal linnukesel muret, kuidas see ja saab ära, sured? Mina pole linnukene, kui ma lõunamaale lähen põhjatähe alt ega kosta sealt nii kähe ära suitsetatud hääl. Säilinud tegelikult vähem kuigi kohtume kase. Ja sügis seisab hakkideks laotult püsti. Kui sa tagasi tuled Pole enam teed. Ja vesi on külmunud kinni. Pühapäevane õhtupoolik punetavad laeva kõlisevad lume ja külmunud puudega Toome nõlvadel. Nii kauge paik kodukülast vaadates. Just nüüd, kui videvik katab pildi, astun treppidest alla. Kirjutatakse tänane aasta. Hämarusest olevat ja hämarusse lähevad näod. Rütmita korrapäratu seadus ette. Kes oli, kes on ja kes ei jää? Sa tead, Ta teab, me kõik teame. Hakiparvedes kisab lagendik. Põimiku Ene Mihkelsoni luulest vananaistesuvi on sügis. Koostas Lauri Kaldoja, esitas Jarmo reha. Kõlasid katkendid 1985. aasta telesaatest väike luulesaade, kus Ene Mihkelson luges oma luulet. Luulekava helikujundaja Lauri Kaldoja, helirežissöör Külliki Valdma. Luuleruum 2015.