Luuleruumi kutsub toimetaja Pille-Riin Purje täna sügiskuu lõpuõhtul, kuulame Ene Mihkelsoni luulet. Põimiku sügis, kortsus tiibadega koostaja ja helikujundaja on Lauri Kaldoja. Luulet loeb Jarmo reha, helirežissöör Külliki Valdma Kuulete Ene Mihkelsoni luule lugemist heliarhiivist 1985. aasta telesaatest. Väike luulesaade. Kortsus tiibadega. Värviline Jamalde. Anne kanalis suplevad pardid inimestega võidu. Kui tuleb lumi ja talv Saab vesi teise oleku. Ärkasin 37 aastasena ja teadsin, et elan üksinda maailmas. Ainuline on saatus, eraldi olevam tee. Sa ei solva mind, kui ütled, see pole luule. Vaimutee on aina roheline luuderohi ja jänesekapsad koduse kummeli lõhn. Keset metsajoon piparmündivartest keedetud teed ja küsi, on teid kedagi väljaspoolsena olemas? Õrnade lemmiksõna on jõhkrus. Neile aina tehakse. Neil ei olda head. Miks ma küll jutumärke ei tarvita? Kahju on. Mõisted lähevad nagunii segi. Tunnetest ei saa juba ammu tõsiselt rääkida. Nii et olgu siis pealegi õrn Vähemalt kujutleb Aeg on nagunii kui sulalumine vesi milles talv mulda niriseb. Kellele tema oma hingemees ja kellele laenas keha tühjas kirikus, nüüd luusib tuul. Hakiparv tukub katusel ega tea, mida endaga teha. Vaikus on ürgne ja hääletult lendab see lind hing võetud tiibade alla. On kaugel küll vist tema peremees. Pärisperemees koduhoidja. Ta valvab meid mägede harjadel. Ta hingus on elutuis asjades ja õhk võtab kõiki. Igiliikuja Toomemäele pandud ripu. Raske vihma ajal ta sees üks Kell tasakesi tiksub. Sügis sorib lehti, kirjuid, režkeid, kõdunevaid, siis päris kell, mitu kalki lööki, sa und näed? Päise päeva ajal? Siin käisime vist kord, kui oli talv. Lumi pimedusse, valgeid nooli kraapis. Puud tulid vastu, kaugenesid ihusoojast moodustasid sõnad. Küll ennegi neil teedel oli käidud kuid ei olnud lumi ööd nii valgeks sadanud. Mõrvar helistas usaldustelefonile. Ja leidis lohutust. Mõrvad olid aastakümnete tagused Ülikoolis kriisinõustajaks õppinud psühholoog Pikendas kahetsuspiinades vaevlev elu. Ta oli noor ja Leenev. Või vana ja tark. Ma ei tea seda. Soid, ma tean ja unistusi, mälu, pidulikke pöördeid, olnust olematuks põrmustuvad, taastad. Igal ööl Se algad uuesti. Ja Ulmi mööda teiseneb ka vastus. Heleneb su saatus. Endast kaugenedes kaitsed. Sa ise. Kui elad, elab keegi teine. Sa sellest endast öösiti vist suurt ei tea. On üksindusest ammu saanud kindlus seina paksust kee mõista, enam mõõta. Tool tasapisi rämbub hämarduvaist tubades. Põimiku Ene Mihkelsoni luulest sügis kortsus tiibadega koostas Lauri kaldoja, esitas Jarmo reha. Kõlasid katkendid 1985. aasta telesaatest väike luulesaade, kus Ene Mihkelson luges oma luulet. Luulekava helikujundaja Lauri Kaldoja, helirežissöör Külliki Valdma. Luuleruum 2015.