Oleme siis helistanud Allan ära, selle käes on Eesti üks tuntumaid jalgrattureid. Tere hommikust. Ja, ja meid huvitab, võiks selline küsimus, mille algatas maid ning Mait uuris, miks on nõnda, et kui sõita mööda sirget teed olgu siis kui, kui kiiresti või kui rahulikult tahes, siis jalgratas püsib niimoodi sirge. Aga nii kui sa hakkad, eks ole mäkke sõitma või satud raskemale maastikule ja siis hakkab see jalgratas ei no vaata, maastikul tekib jälle see asi, et seal on nagu konarlik ja seetõttu jalga vänderdama. Aga kui sa tahad, eks ole niimoodi mäkke hakata tõusma, siis hakkabki nagu pedaalid niimoodi, et see jalgratas viskab ennast vasakule, paremale, vasakule, paremale valvest, et kas see on kuidagi kuidagi sellega põhjendatud, on. Ohohoo tegelikult kui päris aus olla polegi nagu sellelegi väga mõtlendise. Aga ma arvan, et nagu meie ratturitele nagu meil, tuleb see kõik nagu väga iseenesest välja. Aga kui päris aus olla, siis nagu keha hakkab rakendama muid lihaseid, sest mäkke minnes on nagu teatavasti ikkagi põhjust raske minna. Siis aga nagu paneb tööle kõik selja, käe õlalihased, kõik nagu muu kehaga tööle ja see on nagu selline kergem mäkke minna. Sa töötad kogu kehaga ratastel, vänderdama hakkab nagu iseenesest täpselt samamoodi on siledal teel nagu vini spurdid. Et sa nagu rakendad kogu keha ikkagi paned sellesse finišispurti ja, ja ratas hakkab nagu käima. Tõesti, kui meenutada just neid finišeid nähtud televisioonist, siis on tõesti niimoodi, et seal finishis toimub igavene nagu möll, selles mõttes digisõidan niimoodi rahulikult, otsekui ta just ei ole pika edumaaga, eks ju. Jajah, täpselt täpselt, et jah, ta lihtsalt istudes töötavatel ainult jalalihased, aga kui seal püsti tõuseb niimoodi, siis, siis läheb kogu viha läheb ikkagi tööle ja töösse. Nii et ühesõnaga rakenduse leiavad teised lihased ja küsimus on siis ka veel selles, et ka see mäkketõusul näiteks ütleme nagu mäkke üles, kas on ka mingisugune teine nagu stiil, kuidas sinna mäkke üles minnes otse läheksid, kas see on nagu oluliselt raskem kui nagu natuke siksakki näiteks. Siksakki minek ütleme mäkke nüüd maanteel, et see on nüüd natuke ulme, aga aga tõesti noh, on nähtud filmides ja mõned raskemad mägietapid, et tõesti mõni hakkab, käime ühest tee äärest teise siksakki, et see tegelikult ma arvan, pigem eelist kindlasti ei anna, aga see on, et kui on viimase jõud täiesti otsas, siis otsitakse kõige kergemat vastu, pole heidet mitte jalga veel maha panna või, või mida iganes, et tegelikult seal midagi nagu eelist kindlasti ei anna, jõudis, on tõusunurk nii suur või jõuvarud täitsa lõpukorral, et sellepärast hakatakse siksakki otsima. Aga mägiratas on see täiesti tavaline, mägiratas on? Jah, need tõusunurgad on tõesti väga järsud ja mitte jalga maha panna, siis otsitakse sellist, vaadatakse paremat pinnast ja tõesti käiakse ühe puu äärest teise äärde videot. Aga küsimus on selles, et kas seda jalgratta vänderdamist nii-öelda või nagu sa ütlesid erinevate lihaste rakendamist, seda õpitakse eraldi ka, kui jalgrattatrennis käiakse, sest et ma tean, et poisikesena ma mäletan kas või omast käest, et see kuidagi lihtsalt tuli. Jah, see tuleb nagu iseenesest, aga mõni rattur nii peale vaadata on natuke liiga kandiline külge, nagu alustab algajat, seda tõesti on võimalik õppida, et see. Meil on väga paljude arvates sportlased, lähevad väga kangelt väga jäigalt mäkke, et nad ei suuda neid lihaseid ikkagi tööle panna, kõiki keha nagu ilusti mängima, et see on tõesti abki õpitav. Ma arvan, et igaüks saab tegelikult sellega väga hästi hakkama. Suur tänu vastuse eest nõnda kõneles Eesti üks parimaid jalgrattureid, Allan Oras.