Põhja, vanamees ja äikeselinnud. Kaugel põhjas elab vanamees, huuglutšogt. Ta on niisama vana kui maailm. Ta ei saa liikuda. Keegi ei hoolitse tema eest peale pisikeste mehikeste. Vicula, muide ta elab metsade taga. Keset tema viigvamit põleb tuli Vicula muid toovad vanamehele okassigu, kellel on kangesti maitsev liha. Kui nad korra panevad tulle puid põleb, tuli ühtesoodu 40 aastat. Mõned meie mehed tahtsid vanamehele külla minna. Nadolid seitsmekesi. Nad võtsid suure kannu, see oli oma 14 jalga pikk. Sõudsid seitse nädalat. Siis tõmbasid nad kanu kaldale ja läksid jala edasi. Nad läksid kaks nädalat. Viimaks jõudsid nad põhja vanamehe Viidvamini. Üks mees läks sisse. Ta ütles Kree. Schüülidaadeedeedid vastas vanamees. Tulge aga kõik sisse. Kust kaugelt te olete? Seitse nädalat veeteed, kaks nädalat maa teed. Me tulime sulle külla, vastasid mehed. Vanamees oli rõõmus, mehed jäid terveks, õhtuks tema juurde. Ma ei saa paigast liikuda, ütles vanamees. Vaateid millegagi kostitada, otsige ise endale süüa. Ma olen siin sedasi lamanud 600 aastat. Iga 100 aasta tagant keerab mõni külaline mul teise külje. Võtke pang, pott sealt ohust liud, otsige endale ise süüa. Mehed olid kolm päeva põhja vanamehe pool. Nad tegid talle suure tule, nad panid tulle jämeda puunati ja tugesid nutimõlemalt poolt väikeste halgudega. Siis nad tõid veegomisse kolm sületäit puid. Nüüd nad olid valmis tagasi minema. Vanamees ütles, mul on väga hea meel, et mulle külla tulite. Mehed kostsid, hüva, vanaisa, me tulime, et võib-olla saame sinu käest head õnne. Me tahame mitmet, sugu, taigu. Vanamees palusid nad tal teise külje pööraksid. Mehed pöörasid tal teise külje. Vanamehele olid juured alla kasvanud. Vanamees küsis esimese mehe käest, mida sina tahad. Mees pani käe vanamehele pihku ja vastas. Mina tahan kaua elada. Hästi, mu poeg, ütles vanamees. Mine välja, jää seisma 15 sammubikvamist. Mees läks ja jäi seisma. Kui ta tahtis tagasi tulla, ei saanud ta enam paigast liikuda. Mis on siis sina tahad, küsis vanamees teise mehe käest. Ma tahaksin heaks ravitsejaks saada, vastas mees. Võta üks juureke minu keha küljest, ütles vanamees. Kui sa tahad ravitseda, ütle sellele juurele teese inimene terveks. Kas ta juur vette ja anna seda vett haigele juua? Kolmas mees tahtis, et ta suudaks väga kiiresti käia joosta. Neljas tahtis kalaõnne. Viies tahtis jahionn kuuest tahtes, et tema käes hästi edeneks igasugupuu ja tohu töö. Seitsmest tahtis, et temal hästi õnnestuks ka Nuude valmistamine. Igaühele andis vanamees ühe juurekese. Nad jätsid kättpidi hüvasti ja ütlesid. Nüüd me läheme koju tagasi. Kui nad Vikvamist välja astusid, silmasid nad jämedat paksu koorelist puud, mis oli, nagu oleks ta seal alati seisnud. See puu oli mees, kes oli palunud pikka iga. Nad käisid kolm päeva ja kolm ööd, siis jõudsid nad jälle ühe Vigmami juurde. Viidvamis oli vanaeit vana mees. Mehed ütlesid. Me tahaksime siia öömajale jääda. Vanaeit ütles, teie olete esimesed inimesed, keda me siin üle pika aja näeme. Vanamees ütles, on neile midagi õhtulist süüa, nad on väsinud. Õhtul tulid koju nende kuus poega, nad tulid jahilt. Neil oli eide-taadi juures oma Vikvam, hulk augukesi põrandal maas ja okste peal hirve ja karunahad. Vanamees ütles poistele, võtke nad parem omavikvamisse. Mehed magasidki poiste vihkamise ööd. Hommikul läksid nad eide-taadi Vigmamisse tagasi. Eit oli nende mokassiinid ära kuivatanud. Pärast hommikusööki nad ütlesid. Nüüd me peame minema. Vanamees ütles, teil on ka Nuuni veel nii palju maad, las parem poisid viivad teid seelias pärale. Poisid kükitasin maha ja igaüks võttis ühe mehe turjale. Vanaeit ütles kõige nooremale pojale. Ärge siis liiga palju välku lööge ja müristage. Olge ettevaatlikud ette külaliste läbi ka idee. Eide ja taadi. Pojad olid nimelt äikesed ja kõige noorem poeg oli kõige kangem müristaja välgulööja. Äikesed said tiivulisteks lindudeks ja lendasid taevasse. Lennates tegid nad kõva äikest ja vihma. Viimaks laskusid nad kannu juurde. Nad panid külalised seljast maha ja lendasid kõuekõminat välku lüües tagasi. Mehed istusid kanuusse, sõudsid koju. Kodus nad rääkisid, mis oli saanud mehest, kes tahtis pikka iga. Nad ütlesid, sinna meest jäi. Temast oli saanud suur vana puu. Ta kestab veel kaua-kaua. Nii oli igaüks saanud mees, ta tahtis. Loomade tagasi laulja oli kord suur küla. Inimesed käisid jõe lõhet Iherust ja angerjat püüdmas. Nad küttisid, põtru, kuivatasid põdraliha, küpsetasid liha tulel pruuniks. Ükskord ütlesid kaks meest, me läheme vaatame, kas kaugemal ka inimesi elab. Millal te tagasi tulete, küsisid teised neilt. Enne me ei tule, kui kohtame kuskil inimesi. Kuhu poole me läheme? Küsis üks mees teiselt. Lähme lõuna poole, ütles teine. Nad hakkasid minema, läheksid ja läheksid. Nad käisid ja käisid kaks nädalat. Siis nad istusid puhkama. Üks mees suitsetas oma kivi, piibus Nesbybachan taime juuri. Ta suitsetas ja kuulates ja ütles, siis ma tunnen inimese lõhna. Lähme sinnapoole. Läksid, kuni jõudsid ühe vihma juurde. Vietnami juures olid tillukesed päkapikud Hama jalud. Hama jalud küsisid meestelt, kust olete. Meie oleme sealt, kus on palju rahvast ja paljuvigvame, vastasid mehed. Seal oli aga üksainus Viikvam. See oli pikk viigvam, tema mõlemas otsas olid uksed. Viigvamis olid mees ja vanaeit. Mees ütles kahele mehele. Ma elan siin maailma algusest saadik. Minu vanaema oli siin, kui maailm tehti. See siin on töö, Vigvam. Mis tööd sa teed, küsisid mehed. Seda te näete õhtul, kui ma tööle hakkan, vastas mees praegu, ma ei saa tööd teha. Vanaema, anna ruttu meestele õhtulist. Vana tõusis ja keetis natuke põdraliha ja maapähkleid, kui külalised söönud said, koristas vanad potid, kulbid, lusikad kokku. Neile tehti Vigolmi seinte äärde magamisase. Vanaeit ütles, et temal mehega läheb wifamit öösel vaja. Mees hakkas kasetohutükil trummi lööma ja laulma. Ta ütles, ma laulan loomadele, ma laulan kõikidele loomadele, et nad elusaks saaksid, et nad ellu ärkaksid kõigist neist loomade tükkidest, tiibadest, peadest, jalgadest, mis inimesed ära viskavad. Ta laulis, negane Sungul pesik viia kul. Ma kaotan jalatsid jalast. Puhte aegu jättis ta laulmise. Hommikul ütles ta külalistele, see on mu töö, iga öösi. Mulle ei meeldi, kui inimesed loomi raiskavad. Inimesed peavad kõik ära kasutama. Nad peavad ära kasutama angerjanahad ja muud osad, mida nad ei kasuta, selle peavad nad maha matma. Nad ei tohi lasta ainsal karvakeselgi kaotsi minna. Siis mees ütles minuga, luu on all jõe ääres. Nad läksid alla jõe äärde. Ta ütles, kas te näete kalu tulemas? Ta võttis teokarbist tehtud vile ja vilistas. Vesi oli väga selge. Mehed nägid igasugukalu. Need on minu kalad, ütles ta. Nad sünnivad kalatükkidest, mis inimesed ära viskavad. Ma laulan neile ja nad tulevad tagasi. Siis nad läksid tagasi piitwami juurde. Kas siinmail veel inimesi elab? Küsisid mehed. Elab küll, vastas loomade tagasi, laulja. Olgu peale, ütlesid mehed. Nüüd me lähme koju tagasi. Mehed hakkasid põhja poole tagasi minema. Nad käisid ja käisid, kuni said käinud kaks nädalat. Siis nad jõudsid koju. Kodus nad rääkisid, kuidas nad olid olnud külas loomade tagasi laulja juures. Nad rääkisid ka, mis loomade tagasi laulja nendele oli ütelnud. Suve tagasitoomine. Sakkis kisa ennemuiste oli 20 viigvamit, kus elasid inimesed. Oleval mäel oli karvaste metsavaimude veskite küla jaak, karude küla. Inimesed valmistasid korve mokas, seene kanuusid. Kütlesid põtru, hirvi, rebaseid ja igasugu karusloomi vahel. Inimesed surid. Surnud inimene suitsetati ära ja kaeti Kased ohuga. Terve surnukeha kaeti kasetohu ka nii et juukse karvakestki ei jäänud paistma. Ühes peres surid isa ja ema. Neist jäid järele tüdruk, kolm suurt poissi ja üks väike poiss. Väike poiss kasvas ja sai neli aastat vanaks. Üks õhtuda, küsis, kus on meie ema, kus on meie isa. Viimaks ütles õde talle, meie ema on surnud, meie isa on surnud. Ta rääkis, mis tehti surnud inimestega. Väike poiss tundis, et ta on väga üksi ja hakkas ema ja isa taga nutma. Ta nuttis kaks päeva ühtejärge. Viimaks ütles tüdruk vanemale vennale. Mine õige karude juurde, las tuleb mõni karu ja katsub meie väikest venda lohutada, et ainult taks. Üks vend läks üles mäele, kohtas seal vana karu, eit ja ütlus. Tule aita minu õde. Meie väikevend muudkui nutab, ema ja isa taga. Karu, et jättis oma kaks last koju ja tuli karvu. Eit võttis väikese poisi sülle. Laulis. Viimaks jäi pois magama aga hommikul hakkas ta jälle nutma. Oli talveaeg linnukuu märtsikuu Karu eit ütles vendadele, et nad teeksid poisile vibu ja nooled. Aga poissi etnud ikka nutmist. Siis küsis karueid poisilt, mida ta tahaks ta nutmise järele jätaks. Väike poiss ütles. Kui oleks suvi soe, siis ma ei nutaks. Tooge siia väikesed suvelinnud ja lilled, siis mainita enam. Kolme venna nimed olid Täär, Kaur ja saarmas. Nad asusid teele lääne poole, kus on soojad ilmad. Nad võtsid kaasa nahkkotid. Karu eit ütles, et nad peavad taeva käest sooja ilma paluma. Kui nad pärale said, oli ilm õige kuum. Nad tegid kotid lahti, tõstsid üles taeva poole ja ütlesid. Taevas, pane meie kotid kuuma ilma täis. Nad kuulsid, kuidas üks hääl ütles. Pange oma kotid kähku kinni. Mänge minu huvikvamisse. Võtke kaks lindu igast liigist ja mõned lilled koju kaasa. Kui te koju saate, tehke kotid lahti ja ilm läheb soojaks. Kui teil seal veel lund on, sulab lumi kohe. Kui lumi on läinud, laskelinnud lahti. Kui vennad tagasi said, tegid nad kotid lahti ja kõik lumi sulas. Nad lasid lahti palju igasugu kenasid suvelinde. Nad panid poisi jaoks kasvama ilusaid lilli. Karu eit ütles nüüd, ma pean koju minema. Teie Väikevend ei nuta enam. Ta naerab. Tal lähevad ema ja isa meelest. Väike poiss võttis vibu ja nooled. Nad käisid iga päev jahil. Väike poiss kasvas suureks ja temast sai kuulus pealik kes peanduksidki. Athekva peomees, kes võttis naiseks kari puu Aadeekva peokari puumees oli noorim neljast vennast. Nad ütlesid Caribuusid Ameerika põhjapõtru ja käisid ühe kari puukarja jälil. Üks öösi magasid nad väljas lahtise tuulevarju all. Athekva peonegi unes, et üks kari puu, lehm tuleb karjast tema juurde ja kõneleb temaga. Kutsub teda endale meheks, kari puukarja hulka elama. Järgmisel hommikul läks ta üksi unenäos näidatud kohta. Seal nägi ta kari puu lehma otsekui teda ootamas. Ta läks kari puu juurde. Caribu viis ta edasi, kus ootasid 13 karipuud. Nad juhtisid Atöökva peo karja juurde. Sestsaadik ta elab karipuudega. Ta sööb sammalt, sambliku nagu karipuud. Tarendab nendega ringi. Vahel ta ratsutab, vana kari puu seljas. Talun kari punast riided. Kui tal tuleb uusi riideid vaja, lubavad karipuutel mõne enda hulgast tappa. Tema lapsed on karipuud nagu Kariibud kunagi. Õhtul ta heidab magama ja paar karipuud heidab tema kõrvale. Tal soe oleks. Nii, ta elab ja on karipuude pealik ja kaitsja. Mõnikord on Askapid juhtunud Athekva peod nägema. Kui nad Caribuusid küttides kohtavad tema karja ei tapanat tema loata ühtegi looma. Mõned on temaga juttu ajanud. Viimati näinud teda üks vana kütt, mütsikam aujärve ääres. Atekva peo ütles talle, et ta oli 21 aastane, kui ta kari puude hulka läks. Sellest oli möödas juba oma 40 aastat. Ta ütles, et Nazcappide hädad tulevad sellest, et nad tapavad liiga palju kari puusid kuidas kapid satuvad tema karjale lubab ta neil tappa ainult nii palju, kui neil on vaja toiduks ja riietuseks. Nii räägivad Nazcapid. Oh, kes räägib iseendaga. Me ju räägib alati iseendaga. Ükskord läks mööda väikesest Järvikust ja nägi kopra jälgi. Oi kui palju kopraid. Meil on õige mõne ära, rääkis täiendamisi. Siis ta leidiski ühe kopravee äärest magamast. Surnud kobraas selle ma küpsetena ära. Ta sidus oma jahikoti koprale kaela ja läks küpsetusvarrast raiuma, kui ta oli läinud, ärkas kobras, hüppas püsti ja sulpsas kõige jahikotiga vette. Me ju nägi seda ja ütles. Haa, teine kobras, püüan selle ka kinni ja siis on mul kaks kobrast. Aga siis ta nägi, et koprad on tema jahikott kaelas. Ta hüüdis kobraste palused, kobras talle jahikoti tagasi tooks, kobras aga naeris ainult ja sukeldus lupsaki vee alla. Me oleks järve kallast mööda edasi rääkides jälle iseendaga. Varsti ta nägi taasjälgi ja siis magavat saarmast. Ahaa, kui kena saarmas ja surnud. Ta võttis saarma rinnust, kinnisaar mall hakkas kõdi, ta ärkas ja itsitas. Issa mõtleb minuga tehaa, küsis ta. Ma söön sind ära, maiustasime ju saarmas lipsestel kääste sulpsas Järvikusse. Siis läks meie üles mäkke ja äkki nägid Akaru. Karu kargas püsti ja me ju küsis, mis sa nüüd teed? Ma söön sind ära, ütles karu. Oota väheke rominud, kohe ära söö, ma tulin siia mängima, mängime paremen. Karu oli päri. Eio ehitas väikese sauna ja küttis mõned kivid leili tarvis kuumaks. Siis ta läks ise sauna ja kutsus karguga. Ta ütles siia, istun, mina sinna, istu, sina, ninad istusid saunas ja me ju hakkas laulma. Saunas oli kõva leil, karu ei kannatanud leili, ta kukkus pikali ja oligi surnud. Nii saime ju oma kõhutäie kätte. Sestsaadik on indiaani taanlastele saunad, Jenna scapid kasutavat sauna selleks, et kutsuda karujahimehe juurde, et jahimees saaks karu kätte. Siis läksime jogaasikusse, seal kasvasid ilusad sirged, sileda koorega kased. Ta vaatas, kaskija, ütles inimeste elu oleks liiga hõlpus, kui kasetoht olekski nii sile. Neil oleks liiga hõlpus ehitada, vingwameid, valmistada kanoosid Jastjaid. Ta võttis kasetüvest kinni, raputas ning väänas seda. Nii, et Kask jäi kõveraks ning Pahklikuks. Siis ta võttis kuusevitsejad peksis kaske. Nii et valge kasetoht sai täis armeia vorpe. Kuigi kasetoht ei ole enam nii sile kui muiste, teevad Nazcapid sellest tänini igasugu tarvilikke asju.