Helga ja tere, head kuulajad. Mina olen Kersti Inno algavas saates vaatame tagasi meie möödunud nädala muusikaelule. Marti raide räägib ERSO koostööst soome dirigendi, pianisti ja helilooja Olli Mustoneniga. Toomas Velmet paagib Eesti muusika ja teatriakadeemia sümfooniaorkestri kontserti, mida dirigeeris Paul Mägi ja kus solistina astus üles ka Silvia Ilves, kellele saame peagi hakata kaasa elama klassikatähtede, saates. Neljapäeval Estonia kontserdisaalis ettekandel olnud Johann Sebastian Bachi Matteuse passi joonist räägib Taavi mat sutt. Vallo Järvi jagab muljeid talve jätsi kontserdist, kus oli esiettekandel Rein Rannapi Concerto in rock ja kõlasid Ruja laulud muusikauudiseid maailmast, vahendab Nele-Eva Stein. Feldfookuses on täna kontratenor selle hääle ligi fenomenist räägib Risto Joost. Iha, pärg ja kabaga muljeid möödunud nädalal toimunud kontsertidelt, kus astus üles kaks eesti kontratenorit. Ivo Posti ja Kambodža kaja. Eelmisel reedel oli Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees taas väga mitmekülgne ja karismaatiline Soome muusik Olli Mustonen. Nii dirigendi, pianisti kui helilooja rollis. Marty Raide. Milline mulje sellest kontserdist, kuidas sujus seekord koostöö Eesti riikliku sümfooniaorkestri jahulli Mustoneniga? Sujus kontserdist jäid väga ülevad ja sellised positiivsed, et muljed ja meeleolud niimoodi helisema, et oli musta, need on tõesti ise nagu mees nagu orkester ja kes, kes tõesti teeb nagu kõike ja, ja mina ei olnud teda varem kui heliloojana kuulnud, pean tunnistama, et olin seda kuulnud pianistina. Aga missugust muusikat ta ise kirjutab, et lõpetuseks ja, ja peab tunnistama, et väga meeldivaks üllatuseks, et see teos trip, difon, mis kõlas kontserdi teise poole esimesena oli väga niisugune mõttetihe ja väga kriitilisest mõtlemisest kantud ja väga-väga hea niukse strukturaalse ülesehitusega lugu. Ja mis oli tema, võib olla omapära veel, et ta nagu ütleme niisuguse oma joont või teinekord see uus muusika ilmtingimata püüab ka ennast positsioneerida nii sihukesele, uue muusika skeenel või uue muusikastiili sees ja see helikeel ja võib-olla ütleme sees kõlapilt, mis sealt vastu kostis, see ei olnud nagu nende kõige modernsemat teoste vaimus, aga, aga see ei vähenda põrmugi tema nagu väärtust, et mulle jättis hästi sümpaatse mulje, kuidagi kompaktne, see oli läbimõeldud ja hästi kuulatav ja hästi jälgitav ja niisugune, nagu ma ütlesin, mõttetihe muusika, nii et isegi võib-olla teatavas mõttes vastuolus Mustoneni tuuriga. Milline avaldus meile pianisti või dirigendina, kus ta on küllaltki, võib olla ekstsentriline teinekord ja hästi sellise tundliku närviga ka, sest et see tema muusika oli pigem väga kaalutletud ja niisugune rahulik ja, ja pikkades perspektiivides ja Olli Mustonen dirigendina ei hakkaks ma vist kommenteerima tema otseselt žeste või ütleme seda dirigeerimise köögipoolt. Aga vist peab ütlema, et see, mis ta saavutas, et orkester nagu mõistis seda väga hästi ja, ja see koostöö laabus väga-väga kenasti. Ma tean, millised karid on näiteks Beethoveni avamängu Coriolanuse algusega seoses, et nii-öelda astuda neid neid Fordsando akorde õigesti ja ja selles suhtes peab üldse, ütleme muuseas ERSO mängu kohta, et, et see oli väga-väga heal tasemel ja mis puudutab vist sihukest puhtust, tasakaalustatust, pilligruppide omavahelist häälestumist, koosmängu, mis eriti ütlemisesse triini puhul suurt rolli mängis, siis see tegi ainult puhast rõõmu. Pianistina säilitas Olli Mustonen dirigendi rolli ja ettekandel oli siin siis Mozarti 25. klakontsert. Üks vähem kuuldud tegelikult Mozarti, nendest hilisema perioodi kontserdi teistega üks suuremaid exuse C-duur kontsertklaver oli ilma kaaneta, klaver oli asetatud natuke diagonaalis nagu orkestri sisse, nii et pianist, dirigent ühes isikus oli ikkagi näoga nagu pigem orkestri poole. No see Mozarti tõlgitsus Mustoneni poolt tõi neid küll, võiks öelda värskeid värve meie Mozarti arusaamisesse read kohe muidugi ütlema, et tema klaverimängu nagu tehniline pool klaverivaldamine, pianist ääretult kõrgel tasemel, et ta tuleb tõesti kõigega, mis ta kavasse võtab ka elegantselt ja perfektselt toime. Muidugi tekkis võib-olla selline tunne, et see tema nägemusi ei mahu hästi sellele Mozarti pinnale, siinse kuulusse, Mahleri tsitaat, et traditsioon on ainult laiskus. Lähtuda siis siis ta muidugi selles vaimus oli jah, ääretult ka teinekord ma ütleks aktsentrinile väga suurte kontrastide ka väga suurte dünaamiliste nüansivahedega ka väga lühikese, isegi lausa takti piires, mis muidugi harjumatu ja sinna juurde ka sellised puhtmängulised suure amplituudiga žestid, nii et selles Mozarti ühes passaažis võis tõesti olla nagu kujundeid niisugusest Prokofferlikust, löök pianismist kuni lausa varase muusika õhkõrnade pianissimateni, kusjuures tõesti au andes ükski noot ei kadunud ka selles kolme või nelja peale no skaala otsas ära. Tegelikult aga, aga võib-olla jah, natukene rahalise nagu oli või selles mõttes nagu veidi harjumatu ja ja veidi võõras, võib-olla publikule, aga mis seal salata, eks sellise originaalsus teisest küljest jälle mõjub värskendavalt ja paneb nagu mõtlema nende asjade peale, mis siis on oluline ja kuidas siis nagu peaks ja et kui tema nagu tõlgitseb seda oma kaasaja positsioonilt lähtudes, siis tuleb ma arvan meil seda niiviisi nagu ka võtta, et mitte hakata siin mingisugustele omadele liistudega nagu tõmbama, et igal juhul selline väga omapärane ja kogu selle nii-öelda näilise vabaduse juures koos mänd ei kannatanud selle all, kuigi seal tundus, et seal oli niisugune suuragoogiline vabadus. Aga see oli niisuguse fraasisiseselt, et ütleme, lõpud algused ja olulised punktid olid kõik hästi orkestriga sünkroonis. Et võib-olla kogusele asja juures tekib üks selline vastuolu, sest et ERSO mängis siiski nii nagu tavaks, umbes Viini klassikuid mängida ja solist oli siis täiesti teistmoodi, võiks isegi ütelda. Seal oli selline väike niisugune koht, mis tekitas nagu õlakehitused, võib-olla mis võib-olla minu poolt siiski etteheide oli, et, et selle kõige all kannatas niisugune pikem mõtlemine ja sellest vist ikka ei saa üle ega ümber, et selles muusikas ta ei ole kirjutatud niisuguste lausetest sööstu täna ütleme niimoodi, see on ikkagi läbikaalutletud ja, ja need loogilised liinid jooksevad seal, et selles mõttes oligi minu jaoks suur vastuolu see, kuidas ta interpreteerib ise ja kuidas ta ise muusikat kirjutad, sest see oli kõike muud kui, kui niisugune tsentri nime või eklektiline oli mustlase enda teos, eks ju, et et selles suhtes oli temas nagu väga mitu külge tuleb välja, kui sellest kavast veel rääkida, siis oli ääretult traditsiooniline kava selles mõttes, et ikkagi ühes pooles on üks avamäng, siis on instrumentaalkontsert dist teine kontserdi pool, noh külga jah, tehakse üks suurem sümfooniline teos, siin oli need kaks teost. Kusjuures tema enda lugu on eksju keelpillikoosseisule ja siis on triinse vastu jällegi ääretult rikkale koosseisule publikule kuulata. Ma arvan, et see, see ülesehitus oli just selline, et see oli tõesti kütkestavat mängitud ja nagu demonstreeris tegelikult orkestri võimekuste ja Kas see viimane Rodion trenni, orkestri kontsert number kolm vana vene tsirkuse muusika nõuab ju ka orkestrandilt lausa tsirkuseartisti osavust. Absoluutselt ja kõik oli tasemel oma personaalsest sele, selles partii esituses ja teiste oma pilli valdamisel, et see kõik nagu läks nagu väga sellise elegantse üleolekuga ja see oli selline fantaasiaküllane ja värviküllane ja väga hästi oli orkestrit ära kasutatud seal põnevad hetked, kus teatud pillide kombinatsioonid moodustasid nagu sellise kõla välja niisuguse Sonoristliku efekti, et sa nagu ei saagi aru, et mis pildistada mängib, aga asja Triin on osanud seal kombineerida. Tekivad täiesti niisuguse kokkuvõttes nagu pisut häälest ära mingi pasuna või vile fantaasiapildid, et hästi tore teos, on see, jah. Sorry. Artereid. Helgaja. Eelmisel pühapäeval esines Estonia kontserdisaalis Eesti muusika ja teatriakadeemia Sümfooniaorkester Paul Mägi juhatusel. Toomas Velmet, kas tudengite, sest on meie esindusorkestrile kasvamas väärikas vahetus? Kindel see sellest, kus neid mujalt võtta. Sealt nad tulevad, kuigi meie sümfooniaorkester, esindussümfooniaorkester on avatud kollektiiv, sinna võivad kandideerida head muusikud üle terve maailma. Aga Meid või õigemini mind rõõmustaks muidugi see, kui ta läks. Me mitte niivõrd riiklik, kuivõrd rahvuslik sümfooniaorkester. Aga ei ole probleem, kui seal on ka laiast maailmast inimesi. Eesti Muusikaakadeemia sümfooniaorkestrile on arvatavasti sama pikk ajalugu kui akadeemial endal. Alates Tallinna kõrgemast muusikakoolist ja konservatooriumist peale. Kavalehel on loetud üles terve rida dirigente, kes on seda orkestrit juhatanud aga on ka väga palju, kes on puudu. Sest näiteks sel ajal, kui mina käisin konservatooriumis, juhatas väga aktiivselt seda orkestrit, Vallo Järvi aga oli ka orkestri, Neeme Järvi ja Eri Klas on juhatanud seda orkestrit nii, et selle orkestri eest on läbi käinud. Ma olen veendunud selles kogu meie dirigentide ajalugu rääkimata tänapäevast. Ja kuidas kõlas orkester siis eelmisel pühapäeval? Sel pühapäeval oli natukene eriline kontsert, ei ole standartne kava, kus on üks avamäng ja kaks instrumentaalkontserti. Kuigi teine neist on täiesti sümfooniakontsert, siis ma mõtlen Trošoki tšellokontserte, mille mastaabid on suuremad kui nii mõnelgi romantilisel sümfoonia öelda kestab 40 minutit. Aga ikkagi on see mõnevõrra teistsugune ülesanne orkestrile ja väga kasulik ülesanne. Sest ei miski muu kui solisti saatmine ei aktiviseeri orkestrantide ei koonda tema tähelepanu mitte ainult solistile kõrvade kaudu, vaid ka dirigendile silmade kaudu. Nii et see on niisugune topelttegevus. Aga kui nüüd rääkida sellest kavast, siis peab siiski ütlema, et kõige õnnestunum ja päris kohe heal tasemel õnnestunud oli Weberi Oberoni avamäng. Kuna ma kaks päeva enne seda käisin ERSO kontserdil mängite Beethoveni Korealanost siis ma pean ütlema, et Muusikaakadeemia orkester tegi üks null ja seda just ansamblisse täpsuse poolest. Ka kõlaliselt oli ta hästi tasakaalus. Ja nüüd jääb ainult küsida ja kuhu seepärast kõiki saate moosikas. Weberi fagotikontserdist ei ole palju rääkida. Sest et minule küll tundub, et Weberi fagotikontsert ei ole just helilooja tippteoste hulgas kuigi ta on väga suurepäraste klarnetikontserdi kõrval kirjutatud, kohe nende järel kirjutatud, aga ilmselt ikkagi tolleaegse fagoti mõnevõrra piiratumad võimalused ja ka mängijate piiratumad võimalused muutsid selle teose just nimelt soolopartii kuidagi välja standardsed. See ei tähenda aga seda, et orkester, ma mõtlen iga orkestrantide eraldi võiks ennast lõdvaks lasta, võiks ennast nagu välja lülitada võttali, tunda nihukest tavapärast hariliku õpilasorkestri mängumaneeri. Vaat noored inimesed, eriti tudengid, juba peaksid olema väga aktiivsed. Ka kõige pikema noodi mängimise juures peaks tunda olema nii vaimne kui füüsiline aktiivsus. See on sinu elukutse. Selleks õppinud kõrgkoolis, kasuta ära iga võimalust. Ja Paul Mägi on see võimalus, mida tuleb ära kasutada. Sest nii täpse manuaaltehnikaga ja nii täpse kõlameelega dirigente ei ole meil palju. Ja ta ei tee mitte mingisugust hinnaalandust. Ei oma koduorkestri ees, ei külalisorkestrite ees, aga ka mitteakadeemia. Ja see on tõde, sest et kui sa oled kõrgkoolis, õpid instrumenti, sa pead olema juba vähemalt tehnoloogiliselt valmis kõike mängima. Solisti kohta võib ainult niipalju öelda, et ta sai kõigega hakkama. See ei ole lihtne teos, see on väga suure amplituudiga madalatest noortest väga kõrgete nootide nii. Ja kõik me teame kõrges registris Fargotiga pianos mängida on kui mitte võimatu, siis väga raske, igatahes aga ta sai sellega hakkama. Sacottiisoristeri Julius klima aabits ja ta on meil õppinud professor Sarapu juures ja minu teada on ta praegu Sibeliuse akadeemias suurepärane mängumees. Aga üldisest esitusest jäi kontserdist hall mulje. Ja nüüd nagu peateos peaks olema duaalseki tšellokontsert, nagu sa võid arvata, ma võin sellest tunde päevi rääkida sellest kontserdist. Aga esimene niisugune mulje on see, et no see ei olnud õnnestumine. Silvia Ilves on väga head sellist suurepärane tšellist. Aga Toshuki kontsert on selle valdkonna tippteos ja tal on omad väga teravate nurkadega karid. Ja esimene neist on partituur, orkester, see on täismõõdus sümfooniaorkester, selle esituses ei tehta kunagi seda, mis harilikult tehakse. Instrumentaalkontserte saadab väiksem koosseis. Ei, kuid instrumentalist solist, tšellist peab olema väga tuttav orkestratsiooniga mitte ainult kuulnud suurepäraseid esitusi, vaid läbi analüüsinud põhjalikult ja tegema endale dünaamilise plaani. Ma ütleks isegi niimoodi dünaamiliselt vastupidava plaani, et kestaks kõik see 40 minutit. Ei ole mõtet anda endast 150 protsenti seal, kus Orsake orgestratsioon ei luba sul niikuinii läbi lüüa. Eriti kui veel instrumente ei ole väga läbilöögivõimeline kõlaliselt. Aga seda rohkem tuleb ennast näidata seal, kus see on võimalik ja, ja see teos on väga tehniline, kuid tema sisuline aktsent ei ole virtuoosse peal, vaid hoopis teiste kujundite peal. Sellest kõigest jäi natuke puudu. Aga ma soovin Silviale edu kohe järgnevates katsumustes. Ja kindlasti ei ole see tal viimane kord, pigem algus, torge kontserdiga, sellega annab maadelda elu lõpuni. Kahtlemata andis Silvia Ilvesele väärtusliku kontserdikogemuse enne klassikatähti. Tahab selle proovi ja et ma ei unustaks siis väga kõrvatorkavalt hästi on asjad selles orkestris metsa sarvedega mis ei ole meie kultuuriruumis liiga sageli esinev. Sest nii operoniscoiga torsekes on esimesel metsasarvel vägevad repliigid ja need olid perfektsed ja suurepäraselt mängitud. Aitäh Toomas Velmet, selle positiivse noodiga lõpetame. Kaja. Neljapäeva õhtul oli Estonia kontserdisaalis ettekandel väga armastatud monumentaalne teos Johann Sebastian Bachi Matteuse passioon esitasid Eesti filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester Risto Joosti juhatusel. Solistid olid Anto õnnis, Daniel kirikal, Taavi Tampu, Katrin Targo, Iris Oja, Valter Soosalu, Olari viik kolm ja Rainer Vilu lavastas Lembit Peterson. Ma palusin stuudiosse Taavi-Mats vuti, et rääkida sellest etterändest. Ma pean kõigepealt sissejuhatuseks ütlema, et ega ma tulla ei tahtnud, ma lasin ennast ära rääkida. Ja põhjus, miks ma ei tahtnud tulla, on tervelt kolm. Esiteks suur eelhäälestus, kõigepealt laval on päris palju muusikuid, kellega ma koos töötan. Ja selles mõttes ma ei ole nagu parteitu, bolševike ma ei suuda olla päris objektiivne. See on alati paha variant. Teine paha variant on see, et mängitakse seda teost Estonia kontserdisaalis kaasaegsete pillidega, millesse ma nagu eos suhtun pisut umbusklikult, jällegi stardipositsioonil on nagu halb ja kolmas on lavastatud passioon. Sest nii palju, kui me tagasi mäletan, kui ma olin kolmeteistaastase jõnglasena, vaatasin Lembit Petersoni lavastatud Kodood, oodates sellest mitte midagi, tegelikult sellel ajal aru saades. Aga tajudes seda erilist fluidumi, eks ole, selle nimega on ainult ühemõtteliselt positiivsed kogemused. Ja nüüd, kui ma näen, Lembit Peterson lavastab matuse passioone siis minu sisetunne ei olnud väga hea. Ja nüüd mul on selles mõttes hea meel, et mingisugused asjad, mida ma mõtlesin. Ma olin mõnda asja sunnitud ümber hindama, aga mitte liiga palju, kui poleks tegelikult oma sisemust tahtnud. Vahel on kontserdi juures kaasas sellised lood, et mängivad mitte muusikalised asjad. Ja tüüpilise sellise Eesti kriitikuna peaks ma nüüd hoopis nendest ainult rääkimagi, sest asjast nagu ei tahaks rääkida. Sest kokkuvõttes oli kaunikesti pettumust õhtu. Aga Ma ei tahaks kuidagi teha sellist kriitikat või ärapanemise pärast või midagi säärast. Hoopis vastupidi, ma tean, et muusikud, kes on tõusnud sellisele üldiselt väga heale tasemele ja keda tunnustatakse, neil on teinekord tõeliselt raske saada mingitki tagasisidet peale selle, et öeldakse, et väga hea ja kui noh, siis kontsert vahel ei õnnestu, siis öeldakse, et aga väga huvitav kava oli ja see valgustus oli suurepärane. Need küünlad teatesse lõi nii toreda atmosfääri, eks ole. Mis tähendab seda, et nagu sellist tagasisidet, et mis võiks aidata järgmisel esitlusel, on kaunis raske saada, eks ole, ja nüüd ma muidugi riskin sellega, et ma rääkima hakkan, ega see mulle just väga palju neid sõpru ilmselt juurde ei too, aga hea küll, hakkame siis päris algusest pihta. Estonia kontserdisaal on selline suur saal ja kui seal tulla mõtte peale, et on vabad kohad ja inimesed istuvad sinna, kuhu saavad ja maja on välja müüdud, siis on see kõike muud kui hea mõte, sellepärast et kuna ma teadsin, et ma peaks sellest kontserdist rääkima, olime aegsasti kohal pool tundi enne kontserdi algust. Kontserdi seal on kolme poole tunniga, siis olite fuajeed täis pungil inimesi siis tehakse saali uksed lahti ja no ei ole mina harjunud küünarnukkidega vehkima, nii ma siis sinna saali kaunis taha otsa potsatasid. Ja mulle ju võiks öelda ka, et, et akustilises mõttes ma istunud kõige õnnestunud oma koha peal teistpidi ma arvan, et ka sealt oleks võinud olla see lugu jälgitav. Ja siis peale seda ooteaega koguneb orkester tuleb dirigent siis hakkab pihta selline esimene lavastuslik, mõtteke. Avakoor algab ulatusliku instrumentaalse osaga ja koor siseneb mõlemalt poolt muusika saatel. Ja et sellest oleks vähe, tulevad reas solistid keset saali. Lugu selles, et ühtepidi ei oleks üldse paslik rääkida sellest teosest sellises professionaalse kriitilismi vaatenurkadest, eks ole, sellepärast et selle nagu tähendus musikaalsus on hoopis teine, et see on ikkagi see tekst ja kogu Bachi muusika, sealjuures on teksti illustreeriv üles. Ja nüüd instrumentaalne algus, avakoori algus on tegelikult sellega mentaalne sissejuhatus sellele ja selles mõttes liikumine samal ajal no ilmselt midagi juurde ei andnud. Aga nüüd mul on kohe hea ette ära öelda, et edasi läks ainult paremaks selle lavastusliku koha pealt, sest tegelikult ega mingisugust teadmislavastust õnneks ei olnudki. Võid mängid edaspidi rohkem esinejate liikumisega ja valgusega. Nii et, et see kindlasti ei olnud üldsegi päris see, mida ma alguses kartsin, et see oli selgelt pigem plusspoole peal. Ja kui vaadata veel selliseid tõeliselt häid asju, mille üle ma nagu siiralt head meelt tundsin, oli see seinal jooksis kogu aeg väga hästi, maitsekalt kujundatud ja suur ja hea ja loetav tekst, sest see tekst selle loo puhul on tähtis ja tihtipeale sellises poolhämaras saalis pisikest tekstiraamatut vaadanud. Ta ei ole lihtne. Aga nüüd räägime siis teisest asjast, räägime kaasaegsetest pillidest ja oleks siis tegu kaasaegsete pillidega. Ei kokku olid pandud vanad pillide kaasaegsed pillid. Seal leiti orb, seal oli klavessiin, seal Biolada, gamba ja vähe sellest, seal oli ka lauljate valikus kaks paralleel, mõtleb maailma. Sest kui me vaatame praegu evangelist või Jeesust siis ma arvan, et stiililiselt nad võisid olla mõlemad. Et võib-olla isegi tugevamad muusikud oma osas. Aga välja kukkus küll väga tihti pidi ja nad lihtsalt sattusid väga halba akustilisse situatsiooni. Ja kuulaja kindlasti ei rõõmustanud. Kui me räägime kaasaegsetest pillidest, siis Nende kõla spetsiifika on põhimõtteliselt erinev barokkpillide omale. Ja me oleme kogu aeg harjunud sellega, et kaasaegsed pillid on suuremate dünaamiliste võimaluste ja nüüd see kontsert kinnitas järjekordselt vastupidist. Kaasaegsete pillide dünaamiline skaala, vähemalt sellel kontserdil kogetu põhjal on väiksem lihtsalt ta nivoo asetseb teise koha peal. Et ma oleks kindlasti tahtnud kuulata erinevaid tämbri värve. Kaasaegsed pillid annavad intonatsioonilistest stabiilsuse, nad annavad kõrgemalt, kõlab nivoo. Aga kui me räägime dünaamilistest kontrastidest piano suunas või me räägime kõlavärvidest ja kõlavärvidest ühe noodi sees, siis pilt on sootuks erinev. Kui me mõtleme nüüd tagasi minu pärast kas või Fila koori peale, kes üles astus siis seal juba aastaid tagasi, kui nad mängisid samas saalis samas teost Concerto, Kopenhaageni ka. Ja ka see kontsert on selgelt mul teistmoodi meeles ka koori esituses. Ja ma eelistan kindlasti seda varem kuuldud varianti. Aga muidugi, see on ju ikkagi kõik nagu üks tervik ja selge on see, et nii ulatuslik teos ta kätkeb endas rea probleeme. Ühtepidi on hästi pikk, seal on hästi palju detaile. Meie probleem Bachi mängides on see, et ta on hästi mitmekihiline ja tihtipeale me kasutame seda nagu omamoodi ära ja see oli ka seal kontserdil väga hästi kuulda, sellepärast et Bach ja Vivaldi on asjad, mida ei saa lõputult ära rikkuda. Publik, kes tuleb saali ja ei ole ekspert, tal on ikkagi hea meel, sellepärast et ta kuulis seda lugu. Ja selles mõttes läks ka see kontsert kahtlemata plusspoole peale. Aga kui see on toodud kui teise konteksti ja see on lavastatud variante Estonia kontserdisaalis kontserdi, no siis ma arvan, et need kriteeriumid noh, mingil määral ikkagi muutuvad. Ja kui tagasi tulla veel selle lauljate juurde, eks ole, kus on evangelist, kes oli selgete probleemide ees ja ka Jeesus Jeesusega võib ju mõelda, et see võiks olla ju konteksti mõttes isegi väga huvitav leid, et Jeesus, eks ole, ei ole, sest tohutu suur hääl, kes möirgab nagu kõigest üle võid, väga kaalutletud tult esitab oma osa, eks ole, selles mõttes kunstilises idee tasandil oli see mõte hea. Aga no Ma ei saa sinna parata, kui ma istun taga. Kui Estonia kontserdisaali ventilatsioon tekitab sellise Purdooni, mis on oma akustiliselt tugevuselt enam-vähem võrdne jeesuse tekstiga, siis see ei ole väga hea variant. Selles mõttes rääkida praegu inimeste tõsimeelselt nende esitusest nagu ei ole isegi nii hea ja samas Nende suhteliselt peen tekstikäsitlus ja kõik muu tuli nagu jälle läbi. Selles mõttes, kuidas selline tavapärasem, ooperlik, lähenemine ja hääle tekitamine mõjusid jälle teistpidi natuke kontrast sõna, mis olid küll kuulda ja selles mõttes oleks isegi head olnud, aga ta moodustas sellise kontrasti, mis tegelikult võib-olla ei tulnud ka neile. Ja siin oli mul siiski üks tore üllatus, et kogu sellest seltskonnast eraldus väga positiivselt Katrin, Argo, minu jaoks laulja, keda ma ei ole palju kuulnud, aga seda ma kindlasti järgmine kord kuulama lähen. Aga muidugi publikuga on, on, selles mõttes on alati tore, et niipea, kui on täismaja, on kontsert korda läinud. Ja teistpidi noh, nagu ma ütlesin ka, et ega Bachi ja Vivaldi ikka päris ära rikkuda ei õnnestu ja hoolimata väga tõsistest katsetest ei õnnestunud sellel õhtul. Liiga ja samal ajal kui Estonia kontserdisaalis kõlas Johann Sebastian Bachi Matteuse passioon oli Vene kultuurikeskuses talve jätsin Rein Rannapi autoriõhtu, kus oli esiettekandel ja Rein Rannapi Concerto in rock diakõlasid varajased Ruja laulud. Palo Järvis, millised on muljed? Muljed on suurepärased ja kui teistmoodi öelda, siis kartsin hullemat, aga kuna see kõlab halvasti, siis ma seletan natukene. Kuna ma mäletan sellist üritust nagu Rujaleidja ja seal oli Rannap oma heade lugude paraseeringut nii põhjalikult ümber teinud, et raske ära tunda. Aga õnneks eile sellist asja juhtunud kõik esitati väga adekvaatselt ja kenasti. Kui need alustada sellest kontserdi sümfooniaosast, siis esialgu jäi mulje, et, et kas need kitarri Haline tingimata kaks vaja. Aga muusika arenedes tuli välja, et ikka on küll jah, et laval oli hämanud minu lemmikpill pillide kuningas. Seda oleks tahtnud muidugi kuulata koos Lesley kõlariga. Aga ilmselt neid võimalusi on, meil ei ole ja võib-olla polnud siis ka partituuris ette nähtud. Aga mis mulle hästi meeldis, oli, oli akustilise kitarripartiid ja, ja siis bassipartiid ja trummar muidugi oli päris võimekas. Ma ei teagi, kui palju tal nüüd oli seal soleerimis ruumi või, või kui palju oli ette kirjutatud, aga igatahes oli üks Põneva trummisoolosid, mis ma olen näinud. Mis mulje jättis see teos ise? Concerto in rock? Täiesti korralik teos, nagu ta mõeldud oli ja, ja nagu rannapilt võikski oodata. Muusika oli hästi värske ja voolav ja hoogav, et igati tore. Kontserdi esimeses osas, nagu ka ette kuulutati, oli ekslõikus Loeti ette netikommentaare. See oli vist pagulaste teemal, kui ma ei eksi ja natuke küsitav oli, jätkas seda päevapoliitikat. Ta oli tingimata vaja nüüd sisse tuua, et neid kommentaare oleks võinud lugeda ka näiteks Rannapi ja Ruja kohta ja võib-olla selles ühtlases mõmina see oleks olnud tore, kui näiteks napil oleks ikka natuke mikrofoni ees olnud, et vähemalt osagi sõnadest oleks jõudnud publikuni. Aga muidu selline jah, päris naljakas ja, ja ootamatu vahel valasel. Aga Rannap ongi selline. Selle teose esituskoosseisus olid siis, oli siis otsa koolis Puunia orkester, dirigent Kaspar Mänd, otsa kooli bigbänd, dirigent Siim Aimla, kolleegium, muusika valekoor, dirigent Endrik Üksvärav ja siis rokkbändi ja teises osas siis ka Christian. Natukene teises osas sai kuulata Ruja algperioodi lugusid, osalt neid, mis juba tuntud-teatud, salvestatud ja varasematel kontsertidel kuuldud, nähtud. Aga ka oli selliseid, palun, mis olid minu jaoks uudis ja ilmselt ka paljude teiste kuulajate jaoks nagu eelnevalt lugesin ka oli meil annab siis teinud kõvasti tööd nende kunagi sahtlisse jäänud lugude välja loomise ja organiseerimisega, nii et üllata seal igavesti. Kuidas need lood istusid, Christian kannukesele? Oi, ma pean ütlema, et ma olen kannukese fenomenist aru saanud juba superstaarisaate ajal. Ta on väga mitmekülgne, väga pühendunud ja võimekas laulja, muusik ja Urmas Alendri kingad ei olnud kindlasti tema jaoks liiga suured. Ta esitas neid lugusid täie sellise sisemise põlemise ja erutusega. Lausa värises vahepeal lava peal sellest naudingust, mis, mis ta kindlasti ta näost paistis neid lugusid esitades ja ja kõige parem oli asja juures veel see, et ta ei püüdnud jäljendada Alendri intonatsiooni ega selliseid häälevarjundeid. Ta laulis oma häälega, mis oli kord õrnvaikne, kord lõvina möirgab. Nagu ta seda juba ongi varem näidanud, et ta suudab ja see oli täiesti nauditav. Võib-olla teise poole alguses tekkis küsimus, et kas seda orkestrit oli sinna vaja tingimata noh, ütleme, et ta ei kõla pannud nii nagu rokkbänd kõlas, nii nagu heade muusikute poolt kokku pandud orkester. Aga ilmselt ei olnud ka päris eesmärk panna teda kõlama nagu ana Ruja ja seda kindlasti ei olnud, puht isiklikust aspektist oleks ikka hämudit tahtnud rohkem kuulda ja kõvema saundiga, aga tore oli see koori osa seal ja vana auruvedur oli väga kenasti välja mängitud kõigi eriefektide ja muudega. Aplaus oli tegelikult päris võimas ja saalile ilmselgelt meeldis, palju oli ka lilli artistidele esinejatele. Nii et oli menukas kontsert ja oli täiesti menukas kontsert ja ma usun, et kõik jäid rahule, kes seal viibisid? Rääkis Vallo Järvis. Muusikauudistega maailmast on eetris nelejevaste infeld. Muusikauudised maailmast. Muusika uudised. Viiendal märtsil suri 80 kuueaastaselt Austria päritolu dirigent Nikolaus Arnold kuur, kes oli 20. sajandi üks mõjukamaid dirigente ja maailma üks juhtivaid barokkmuusika spetsialiste, kes muutis mitme generatsiooni muusikalist mõtlemist ja andis vastuseid paljudele muusikalistele küsimustele. Läinud aasta detsembrikuus teatas Arnold kuur oma lavaelust taandumisest. Ta valis teate edastamiseks oma sünnipäeva auks korraldatud kontserdi Viinis, kus külalised leidsid kava vahelt koopia dirigendi käsitsikirjutatud kirjast. Arnold kuur alustas oma muusikuteed solistina Viini sümfooniaorkestris kuid peagi tundis ta, et sooviks esitada muusikat sellisena, nagu see arvatavalt heliloojate eluajal kõlas. 1950.-te aastate alguses moodustas ta oma orkestri nimega kontsentus muusikus viin, mille dirigent oli ta kuni tänapäevani. Arnold kuur tegelast tihedalt ka mitmete modernpillidest koosnevate orkestrite ka nagu Euroopa kammerorkester amsterdami kontserte, pau hiljem ka Berliini ja Viini Filharmoonikute kant. Tema edukast karjäärist on jäänud ajalukku hulgaliselt salvestusi nii barokkmuusikast kui klassitsistlikus repertuaarist ja meelsasti dirigeeris taga ooperimuusikat. Nicolaus Arnold kuur sündis 1929. aastal Berliinis ja oli ka Berliini Filharmoonikute auliige. Pälvis elu jooksul kõik mainekamat, muusikapreemiat, grammist, Leoni, Sonningi ja grammofoni preemiateni. Ja aastal 2014 pälvis taga Echo Classic elutöö preemia. Bostoni sümfooniaorkester määras ametisse kunstilise part Meri kelleks on inglise pianist ja dirigent Thomas ades kes astub üles nii dirigendina, Bostonior kestri ees kui ka kirjutab orkestrile uusi teoseid. Ades määrati aastast 2018 voodifestivali kunstiliseks juhiks. Jäätengalbuudi festival on teadupärast juba aastakümneid bostoni sümfooniaorkestri niinimetatud suvekoduks. Bostoni sümfooniaorkestri peadirigent on hetkel lätlane Andris Nelsons ja Thomas aadressiga on nad juba valatud, tahavad, sest tegid tihedalt koostööd ka sel ajal, kui neil šanss oli peadirigent Birminghami orkestri juures. Toomasades sündis 1971. aastal Londonis hariduse sai ta kild, hooli muusika, draamakoolist ja ligemale 10 aastat tegutses taga ALDE promuusikafestivalil kunstilise juhina. Möödunud aastal võitis ta Leoni Sonningi muusikapreemia, millega kaasnes 6000 Taani krooni preemiaraha. Auhinnaraha eest lubasades osta endale piltlikult öeldes vaba aega mõtlemiseks. Raha kulutab ta selleks, et suudaks edaspidi oma muusikuteel olla efektiivsem ja loomingulisem. Kaheksandal märtsil suri 90 aastaselt inglise plaadi produtsent, helilooja, dirigent ja helirežissöör George maatsin, kes oli enim tuntud tuntud kui bändi The biitlus produtsent, vahendab ERR. Kultuuriportaal. George Martin, keda on tihti nimetatud ka viiendaks biitliks andis biitlusile nende kõige esimese plaadilepingu ja produtseeris peaaegu kogu nende muusika. George Martin sündis Londonis 1926. aastal ja pärast mereväest lahkumist 1947. aastal pista klaverit ja oboe mängu. 1900 viiekümnendatel aastatel liitus ta EMI ballofoun plaadifirmaga ja lindistas džässiplaat. Pärast biitlite laialiminekut oli ta produtsendiks nii Ringo Starr üle kui ka pool Mcaatnile ning oma pika karjääri jooksul tegi ta koostööd ka paljude teiste tuntud artistidega. George Martin võttis mitu Grammy't ja oli ka Oscari nominendid. Muusikauudised maailmast muusikauudised. Kuna sel nädalal on meie kontserdisaalides kõlanud mitmel puhul kontratenorihääl, võtsime tänase saate fookusesse kontratenori kui hääleliigi ajaloolises ja kaasaja aspektis. Seal see on, kas see on kaasasündinud hääl või areneb elu jooksul, mis on kontratenori fenomen. Palusin sellest rääkima Risto Joosti, kes on dirigendi ameti kõrval ka ise suurepärane kontratenor. No see on tegelikult üsna komplitseeritud küsimus, kuna minul on seda raske kõrvalt öelda, kas see on kaasasündinud või ei ole ja kas seda on võimalik arendada või ei ole. Loomulikult ma usun, et on võimalik arendada. Aga miks ma seda niimoodi võib-olla küsimärgi alla tahan, on, on põhjus, et ma ise olen kasvanud sellisest süsteemist, kus kõik toimus nagu loomuliku arenguna. Ehk siis mina hakkasin laulma eesti poistekooris kõigepealt sopranit, siis aja jooksul läksin aldi peale just siis, kui häälemurre toimus ja samal ajal laulis halli rühmas veel väga mitmeid hääle murdnud noori lauljaid, kellel oli juba meeshääl olemas. Ja see, eks ole, toimub siis vastavalt eale 13 14 15 vanuses ja kontratenoreid kui selliseid Raulis toonases eesti poistekooris paga palju. Nii et selliseid falsetiste oli Venno laulu ajal palju ja see muidugi annab koorile erakordse kõla. Ja isegi praegu minu arvates on veel ka, mis siis praeguses rahvusooperi poistekooris on ka mõned fall statistid, aga, aga et kui seda arendada, siis see on muidugi hästi võimas vägi, mis annaks muidugi koorile kõla juurde, aga loomulikult kontratenor on ju eraldi täiesti tale liik. Mis siis võimaldab lauljal tegelikult lauldav ja 1000 aastat repertuaari sõna otseses mõttes alates siis gregooriuse koraalist, loomulikult renessanss, barokkmuusika, aga siis juba tegelikult hilisbaroki klassitsismi-ist ja juba romantismistseen veel on teatud teoseid, kus saab ka kontratenor kaasa laulda. Muidugi, kaasaegses muusikas on ikka kontry näol jääb järjest rohkem kirjutatud ja, ja see on väga populaarne. Aga kui rääkida hääle arendamisest, siis tegelikult igalt häält on võimalik arendada, inimhääl ongi ju arenev organism, jääb kogu aeg muutustes olev pill. Kuna see pill on meie sees, siis me ei saa seda nuppude abil suunatega muuta, me saame seda teha pideva treeninguga lihastreeninguga kõigepealt, aga, aga see on ka vaimutöö ja vajab sellist esteetilist oskust ja maitset. Häält suunata, traditsioonid ju selle häälega tõesti lähevad väga kaugele. Kontratenor ei oskagi täpselt öelda, millal see kõigepealt on nagu praktilises vormis kasutust leidnud, sellepärast et teadaolevalt, et on ju juba aastasadu vanad poistekoorid. Eelkõige Inglismaal on kasutanud kontratenoreid ja kõik kuulsad kolledžite koorid ja kuninglikud kapellid on kasutanud ka kontratenoreid, tuues näiteks siin kas või Henry Brüsseli. Nii et me võime julgelt öelda, et 16 17 ajanud tegelikult siis ka 17 18 sajand, kui oli paatide õitseaeg Euroopas, samal ajal eksisteerisid kontratenorid ja tegelikult kontserdi tenorid juba isegi varem selle pärast loomulikult see kastraatide esile tuleks, see on selline vägivaldne ja meelevaldne, samas noh, kunsti ülistab ja teatud väljenduslaadi idealiseerida ja toetav eks ole, aga tegelikult ma arvan, laiem kuulajaskond ja võib-olla isegi inimesed, kes on sellega kursis, ei teagi, et ütleme, kastraatidest heal juhul üks protsent jäi laulma, nii et kujutame ette, et meil on 100 poissi, siis sealt üks laulja võib-olla tegi selle karjääri või, ja võib-olla seal kõrval veel mõned laulsid mõnes kiriku või kapelli kooris, aga, ja väga paljud surid. Et selles mõttes see oli sõna otseses mõttes eluga riskimine, vanemad riskisid oma laste eluga loomulikult, võimaldades nendele koolituse ja siis koolitajad maksid vanematele toetusraha, kuna tavaliselt need poisid, kes lasti kastreeritud, tulid vaesematest peredest ja see oli ka laste soov oma peresid toetada, nii et see on tegelikult hästi kurdetud. Traagiline lugu, mis selle hääleliigiga kaasas käib, aga loomulikult muusikat, mis on loodud kontratenorit ja noh, ütleme eelkõige kastraatidele, see on fantastiline, ütleme, laias laastus on ikkagi nii, et kontratenor oma olemuselt on madalam hääleli seepärast, et seal on sõna tenor sees. Ehk siis nii-öelda nagu terrori kõrval olev hääl. Ja prantslastel on selline väljend joot koondmis on tegelikult kõrge tenorihääl, mis on segatud hääl falseti sterina häälest, et siis, et seesama falsetist võib laulda ka rinnahäälega ja ta samal ajal või laulda ka falsetiga kõrgelt ja ka Inglismaal on väga palju veel selliseid lauljaid, kelle puhul sa ei saagi päris täpselt aru, et kas rinnahääl või on see peahääl, vaid see on nii nii oskuslikult segatud, aga noh, loomulikult eelkõige Otconthan ka prantsuse traditsioon, et kõikides Ramo Lülli ooperites barokiajastust on need hääleliigid selgelt esindatud. Ja loomulikult siis kontratenori materjal ei erine nüüd nii oluliselt hääleliste võimaluste poolest, jahetseid tämber oli kindlasti kastraatidel ütleme siis teistsugune ja teatud hingamisvõimalused kuuldavasti kas tahtsid, oli väga suur kopsumaht, ehk siis nad võisid pikki fraase laulda ilma hingama. Aga see on ka noh, ütleme kontrotenoonidel individuaalne samamoodi nagu kõikidel distäheleliikide esindajatel. Aga kontratenor oli eelkõige konsordi ansambli funktsiooni aldifunktsiooni täitja, kuna poistekooris ei tohtinud tüdrukut kaasa laulda, eks ole, ja kirikutes ei tohtinud tüdrukute ja naisterahvad laulda siis oli vaja hääl, mis tegelikult kirikus kandis üsna kehvasti, kuna see aldiregister on täpselt seal tenori, mis on kirgas ja soprani, mis on kahjuks kirjas. See pidi tulema kuidagi ekspressiivsemat jõulisemalt esile ja seetõttu see kontratenori fokusseeritud tämber ja, ja võimalus laulda madalamaid noote natukene rikkalikumalt, siis lõi täiesti uue võimaluse sellele hääleliigile ja ja väga palju on ju renessanss muusikas ansambli muusikas kasutatud, aga sealt kasvasid välja ka lauto laulud. Sead kasvasid välja, ütleme üldse kontratenori traditsioon kui selline ja Inglismaal eelkõige oli see traditsioon väga levinud ja, ja loomulikult seda arendasid, siis laulan seal ja tegelikult siis hilisemalt ka saksa inglane Georg. Süüdis endal tänapäeval on meil naturaalset kontratenoreid, aga milline on selle hääle õpetamise ja arendamise spetsiifika? Lai skaala, et küsimus ongi tegelikult ju erinevate koolkondade ja erinevate maade vokaalideoloogias tervikuna, et siin ei olegi seost väga paljudes õpetamismeetodites konkreetselt kontrotenurile suunatud õpetusega. Sellepärast et see õpetus on samadel tehnilistel alustel põhinev, nagu ka teine lihtsalt tämbraalselt saab siin, ütleme eelistada ühte või teist nagu kõige tähtsam on ikkagi tehniliselt professionaalne laulmine, vaba häälekasutus, loomulik tämber ja noh, maailmas on praegu kontratenoreid ikkagi väga palju, et ütleme, viimase 10 aasta jooksul on toimunud tohutu. No ma arvan, võib-olla see arv on viiekümnekordistunud. Et konkurents on väga tihe, lauljaid on palju, aga ka nõudlust on täiesti olemas. Meie regioonis ei ole see hääleliik praegu niisugust võidukäiku teinud, olgugi et poistekoorid võiksid samamoodi ikkagi kasutada kontratenoreid ja see annaks tegelikult teatud, et noortele võimaluse ka veel saada ligipääsu sellisele fantastilise repertuaarile, mida muidu tavaliselt ei laulda, aga mis on ka väga oluline tega kontratenorihäälel ütleme siis falseti olemasolu ja selle kasutamine ei tähenda seda, et laulja peaks siis laulma ainult falsetiga. Tavaliselt eks ole, kontratenorid on kas siis baritonid, aga loomulikult ka tenorid. Nii et on väga palju näiteid, kus needsamad kontratenorid laulavad ka võib-olla isegi suuremas osas veel baritoni osal kasvõi näiteks ansamblist Vox Clamantis, Daniel kirikal, kes just nüüd laulis Jeesuse osa baritoni Johann Sebastian Bachi Matteuse passioon ise ka muidu esitanud ka palju kontratenoripartiisid ja kas või ma ise olen laulnud nii ühte kui teist ja loomulikult, eks ta mõjub häälekasutust, aga see on võimalik, nii et tegelikult üks ei välista teist, et hea falseti kasutus annab lauljale väga palju eeliseid. Möödunud nädalal oli võimalik kuulata kahte Eesti kontratenorit kontserdisaalis Ivo postit Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus ja kabutšanni Kanuti Gildi saalis. Ihaberg, mida ütlete nende meie eesti kontratenorit ja, ja nende esinemise kohta? Ma pean ütlema, et minu jaoks kontratenor ei ole niisugune väga eriskummalist hääleliiki, et ma ei üllata. Kui tuleb lavale meesterahvas, kes laulab kõrge häälega ja kohati, kui panen silmad kinni, siis võib, tajun, nagu oleks metsosopran või, või naisterahvas laulaks. Et see aeg, ma arvan, on läbi. Ja olenemata hääleliigist, iga laulja, iga hea laulja on suur väärtus. See vist oli jah, juhus, et ühel nädalal kahel erineval kontserdil laulsid kontratenorid siis Ivo Posti ja ka Bo Chan. Ma arvan, et ei ole õige hakata neid võrdlema, et nad on erinevad lauljad ning ühendab üks asi neil on üks ja sama aasta. Et kui ma räägiks nüüd kõigepealt Ivo postist, siis Ivo Posti on ääretult haritud inimene ja ta on haritud laulja ja ta on hetkel lõpetamas ju Tartu Ülikooli teoloogia magistriõpinguid. Ta on õppinud ajalugu, see baas või see taust, mis on lauljale väga vajalik, see on tal aukartust äratav. Ja ta on saanud väga hea fokaalse koolituse Hollandis. Seda on väga hästi tunda tema esinemistel. See tehniline baas on väga selge ja väga hea. See on kõik tajutav, kõik kaunistused, kiired käigud, need on väga puhtad. Hääl on ühtlane ja see tehniline koolitus on väga hea. Mul on väga hea ja tugev koolitus selles, et võõrkeeled on see võõrkeelte foneetika. Et see on väga selge. Kõvas ivopostil oli aariat, mis ei ole tal väga uued, aga ma arvan, et need on pikki aastaid tema kavas olnud. Talulis Bachi haariaid jõuluratuurimist kandaadist number 82 ja Bachi Matteuse passioonist. Need olid nagu niuksed raamivad ja kolmas oli veel öösel ja Vivaldi Stabat naatorist kaks osa. Minule rohkem meeldis Bach, seal oli selgus rahu ja mida ma oleks võib-olla tahtnud rohkem. Et nendes paljudes aariates näiteks Matteuse passiooni aarias, seal peaks olema parem dialoog hääle ja sooloinstrumendi vahel. Mulle väga meeldis neljapäevaõhtusest Matteuse passioon ettekandest Estonia kontsertsaalis, Tallinna kammerorkestri solistide niuke aktiivsus ja mäng. Ma väga nautisin Harry Traksmanni esitust selles samas mõtlev Sebassiooni aarias, mida laulis Rootsi-Mihkli kirikus ka Ivo Posti. Et see on niisugune nagu soov, võib olla instrumentalistidelet sellest Coreli konsordistet paremini nagu tajuda laulja solisti püüdlusi. Ivo Posti on aktiivne musitseerija, tal on väga selged kontseptsioonid, kuidas ta oma üht või teist aariat üles ehitab. Ja see on väga meeldiv. Teisel kontserdil, mis oli korraldatud eesti muusikat teatriakadeemia varajase muusika keskuse poolt ja toimus suurgildi saalis oli kaastegev ka Boczan. Mulle meeldis see kontsert. Mulle meeldis selle kontserdi ülesehitus ja mulle meeldis sellepärast, et oli valitud konkreetsed teosed, et esitusele tuli Johnny poolt Vivaldi, Stabat, Maater, Kambodža on, on meil juba ikkagi oma laulja. Ta on küll pärit Hongkongist läbi Ameerika jõudnud Eestisse. Tema puhul ma ütleks seda ja annaks soovitust noortele, et tuleb teha tööd oma häälega pidevalt. Lauljana peame lähtuma ikkagi iseenda häälest, me peame sellega leppima, sellega harjuma ja me peame seda häält edasi arendama. Me ei saa kedagi teist kopeerida ja me ei saa ka sellele loota, et ma olen meesterahvas, ma suudan laulda kõrgelt. Mul on vaja seda pidevat tööd ja koolitust häälega. Tema puhul mulle tundub, et talle ei ole nii tugevad ja järjepidevat vokaalkooli selja taga, kui on ivopostil. On küll õppinud, aga tundub, et ei ole olnud nii pided ja arvan, et ta peaks kas veel tegema oma häälega tööd ja leidma endale juhendaja, mis mul tema juures natuke häirib, et hääl on ebaühtlane. Ta kõlab kirjult, ET ülemises registris kõlab ühtemoodi ja alumine register on nagu käest ära või sageli nagu juhuslik väliselt hästi aktiivne. Ta silmad on juba taga, pilkad aga teinekord jääb, võib olla liiga väliseks. Ma sooviksin rohkem nagu süvitsi minekut ja rohkem süvenemist. Suurgildi saal on väga suure kajaga ja võib-olla selles mõttes see hääl nagu kadus instrumentide varju. Võib-olla ei olnud see tasakaal instrumentaalse poolega nii hea ja oli nagu laul ja kahjuks või oli see nii, et see, see laulja hääl ei olnud nii fokusseeritud nagu vajus laiali, kuigi instrumentaalne pool mulle väga meeldis. Mulle väga meeldis Imbi Tarum ja mulle meeldis selle kontserdi nagu helgus. Lõppeva heliga saate montaaži tegi Katrin maadik. Toimetas Kersti Inno sülgaja.