Tere, mina olen Kristel Pappel. Meie eelmises barokkooperi kuulamise saates oli juttu sellest, kuidas Itaalia ooper ja esmajoones just Veneetsia ooper seitsmeteistkümnenda sajandi keskel ja teisel poolel nii-öelda valgus üle Euroopa. Rääkisime ka sellest, kuidas prantsuse õukonnas kõikvõimas kardinal Masaraan püüdis itaalia ooperit propageerida ja seda võib-olla ka oma mõju kindlustamiseks sisse tuua Prantsusmaale. Ent Veneetsia ooperi eripära nimelt traagilise ja koomika ühendamine, eri seisusest tegelased, kõrgest seisusest peategelased, samas koomilised, teenri rollid või sõdurite rollid või koomilised ammed, rääkimata koomilistest kukutajatest. Kõik niisugused tegelased, kes olid nauditavad Veneetsia publikule, jäid väga võõraks prantsuse õukonna rafineeritud maitsele. Siinjuures peaks meenutama, et see aeg, seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaik ja teine pool prantsuse vaimukultuuris oli ratsionalismi aeg kui me mõtleme kasvõi nende kaardile ja ratsionaalsust mõistuspärasust mõistusliku alge toonitamist oodati ka teatrižanritest. Väga tähtis oli tollal just prantsuse sõnateater ja seal tragöödia žanr. Meenutagem selliseid meistreid nagu Gurney ja rassiin või ka näiteks veidi vähem tuntum kino prantsuse sõnateatri. Tragöödia oli viievaatuseline, käsitles ainult ülevat temaatikat, enamasti just mütoloogiast pärit Sušeesid või siis keskaegseid esseesid. Ning koomiline element oli siin kujuteldamatu prantsuse sõnateatri tragöödia, mida me saame nimetada klassitsistlikus. Tragöödias järgis Aristotelese tragöödia seadusi. Näiteks tegevus pidi toimuma 24 tunni jooksul pidi olema tegevuspaiga ühtsus ja samuti tegevusühtsus, see tähendab seda, et ühele pealiinile pidi oleme allutatud teised liinid. See oli väga erinev Veneetsia ooperite Libretodest. Peale kõige muu oli prantsuse klassitsistliku tragöödia, mis siis sõnateatris valitses keskseks elemendiks monoloog ja siin kasutati Aleksandr Riine. See on siis just 12 silbilised värsid. Kui Prantsusmaale jõudis Itaalia ooper Veneetsia stiilis siis oli see väga suur kontrast sellele, mis valitses sõnateatris ja mida peeti tegelikult siis üldse teatriideaaliks. Seetõttu on ka arusaadav, et kui otsiti oma prantsusepärast muusikateatri, aga just nimelt siis tõsise muusikateatrivormi siis pidi see olema tragöödia muusikas ehk muusikaline tragöödia. Nende mõlema nimetuse all kirjutatakse ka esimesed tõsised ooperid. Prantsusmaal ja autoriks saab tegelikult itaallane, aga Prantsusmaal tohutu karjääri teinud sambatist lüli. Et kõigepealt me muulaksimegi tema ühest kuulsamast muusikalisest tragöödiast nimelt armeede, mis on kirjutatud tragöödia meister Philip kino Libretole armeede monoloogi. Kui lee hakkas kirjutama muusikalisi tragöödiaid, siis eeldati, et ta tunneb väga hästi sõna tri tragöödia esitamis maneere ja deklameerimis kunsti. Ja selleks, et seda üle kanda, siis muusikasse võttis nulli kuulsaimat näitlejad ja näitlejannad käest tunde, kuidas deklameerida prantsuse keeles ja püüdis seda siis ka oma muusikalistest tragöödiate ess edasi anda. Vokaal, partiides armeede ooperi libreto põhineb tollal väga levinud Tokvaato Tosso eepusel vabastatud Jeruusalemm. Itaalia keeles on selles episoodis peategelasteks armida ja Rinaldo Rinaldo sellest ooperis prantsuse variandis siis on saanud Reno oma monoloogis paganlik võlutav armide seisab magava Rüütel Reno ehk siis Rinaldo ees ja kavatseb teda tappa. Aga ta on lõhestatud oma tunnetest ühelt poolt kättemaks ja viha selle ristirüütli vastu. Teiselt poolt aga armastus. Ja niisugune konflikt on väga iseloomulik prantsuse tragöödiate, nii sõnateatris kui ka muusikaliste tragöödiate konflikt kohustuse ja isiklike tunnete vahel. Armiide. Nüüd lõpuks on ta mu võimuses surmavaenlane kõrk, sangar magus uni aitab mul kätte maksta. BIG puurib läbida võitmatu südame. Tema tõttu pääsesid vangid orjusest. Nüüd peab ta tunda saama kogu mu raevu. Jarmide suundubki Rinaldo poole. Kavatsete teda tapma? Ehk siis peatub, sest isiklikud tunned, tema armastus peatavad. Mis mul on, milline kahtlus ajab mu segadusse tapada taevas, mis hoiab mind tagasi. Siin on väga selgelt oli välja toonud ka muusikas peategelase sisemise konflikti käskivalt, tappa ta. Ja siis seal taevas, ma ei suuda seda teha. Lõpetada elu ja kontrastiks, ma värisen. Kättemaksu soovin ma. Ma pean surema. Nonii kuulus armeede, millest me armide monoloogi kuulsime oli kirjutatud ja ette kantud aastal 1686 10 aastat vanemaks. Ka kirjutas lill endiselt Filipp Kennoo Sis tragöödia meistri vibretole ooperi Aatis siis prantsuspäraselt attis. Siin on tegemist mütoloogilise ainestikuga. Aga tolle aja ooperi publik tundis teoses ära kõik aktuaalse ja tegi sellest oma järeldused, andis muidugi erilise võlu ka nende ooperietenduste jälgimisele. Peategelane Addis on Taylorile kirjutatud roll. Siinkohal peaks kohe märkima, et prantsuse ooperiteatris ei tunnistatud kastraat lauljaid, kes Itaalias olid sel ajal ju nii populaarsed ja peaosi laulsid peamiselt tenorid või siis mõningatel juhtudel ka kontratenorid. Konflikt on ka siin väga terav, nimelt see konflikt isiklike tunnete ja kohustuse ning au vahel. Selge on see, et niisuguse ratsionalismi ajastul peab võitma mõistus ja kui valitsema jäävad isiklikud tunded, siis viib katastroofini nii, nagu juhtub ooperis Aatis. Tegevus toimub siin Frögjas attis on Frögia kuninga soosik. Ta on armunud nümf sanga riidi, kes aga on paraku õige kuninga mõrsja sangariid omakorda ka armasta paatist. Aadisesse aga on väga kiindunud ei keegi muu kui üks jumalanna test nimelt loodus- ja viljakusjumalanna veele, keda eriti Füügjas austati. Addis peaks mõistust järgides alluma peele armastusele, jätma sangariidi, kes on liiatigi ju rüütlikuninga mõrsja aga ta ei suuda seda teha. Kõigepealt kuulame taas. Monoloogi ja see on nüüd loodus- ja viljakusjumalanna kübeele monoloog. Ja siin me peaksime välja kuulama ka Niklastitsistlikule tragöödia sõnade äärtest, kui. Prantsuse ooperile iseloomulik Kuu värsiesitust, mis põhineb siis 12-l silbil alaksandriinidega, andsin ka tegemist. Seda monoloogi organiseerib struktuuri poolest nagu refräänina, korduv küsimus. Kallis, magus lootus. Miks petad mind? Kuigi koomilist elementi prantsuse tragöödiast aunity oli mingil määral niisugust humoorikat või kohati isegi natuke Keskset lähenemist lüli mõningates ooperites tunda ja nii ka siin Aatises nagu ei olekski päris ikka lahti saanud itaalia. Paljust Veneetsia koolkonna mõjutustest ja niisugune tegelane nagu jõejumal sangaar, kes on sanga riigiisa ja tema rõõmustab koos teiste jõe jumalustega oma tütre väga eduka loodetava abielu üle. Hülgekuningaga prantsuse ooperile on iseloomulikud suured kooristseenid. Ja sinna kuuleme, kuidas koor toetab jumalat. Tema suurepärases meeleolus laulame, tantsime, naerame. Jaa. Jaa. Jaa. Prantsuse ooperi juurde kuulub ka ballett prantsuse õukonnas ju oli balleti ülimalt populaarne, nagu me teame kal või 14. ise meelsasti osales tantsuetendustel ja prantsuse muusikaline tragöödia on niisugune suur ühtne tervik kus soolon osade vahele tungivad koorid ja need võivad omakorda üle minna balletist Tseenideks. Balletistseenid võivad muidugi ka eraldi eksisteerida. Ajutise järeleandmine oma tunnetele saab karistatud jumalanna keele poolt. Nimelt saadab Ta Aatisele nii-öelda hullumeelsuse meeltesegaduse ja aati sisekirjeldab oma seisundit, mingi aur ümbritseb mind. Ma värisen, vabisen, meeled on röövik. Mida naerma taevas ja maa sõdivad, millised kohutavad kujud hüppavad põrgust. Talle tundub, et GP-le on tema armastatu sanga riide ja ta hüüab kübele poole. Põgene. Ja oma armastatud peab ta vastupidi, koletiseks koletis säästa sanga riide. Siin sekkub koor ja hüüab teda tagasi hoida. Et pea õnnetu, aga Addis on juba oma armastatu sangariidi meeltesegadushoos tapnud ja jumalanna kübele võidutseb. Kui Addis saab aru, mis on toimunud, kui ta on taas mõistuse juures siis ta tapab. Siis. Lisatööd. Noortepulbrit. Segad puudega tera. Kübele seda ka nüüd päris ei soovinud ja Addis muudetakse piinia puuks, mille ümber siis tantsijad tantsivad ja kuur laulab kurbadest sündmustest ning toob välja ka moraali, mitte alluda tunnetele, sest see võib lõppeda katastroofiga. Nagu kuulsime Prantsusmaal, muutus Itaalia Rammo in muusika või drama per muusika draamamuusikas hoopiski tragöödias muusikas vastavalt prantsuse enda klassitsistliku sõna- teatritraditsioonile ja niisugune omalaadne. Ehkki teises suunas sünteesimine toimus ka inglise muusikateatris ooperis žanriga, tuleks kohe märkida, et ooper seitsmeteistkümnendal sajandil ei ole Inglismaal populaarne. Ja tõenäoliseks. Üheks põhjuseks on ka siin väga tugev oma sõnateater kus On küll alati olnud väga palju muusikat et kogu sajandi jooksul esitati rohkesti maski mänge ehk maske. Need olid populaarsed nii õukonnas kui ka teatris. Meelelahutuslikud etendused, mis olid välja arenenud maskeraadi tantsudest ja need maskimängud, koosnesid Sis tantsudest, kõne dialoogidest ka lihtsatest lauludest ja kooridest. Teine ja väga inglaslik muusikateatri žanr, millel oli natuke tegemist ka ooperiga, oli semi ooper ehk pool ooper. See oli uus nähtus ja hakkas levima seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigas. Ja siin pealiin oli antud näitlejate kätte, see tähendab, et peaosi mängisid näitlejad ja peamine tegevus toimus ikkagi kõneldes kõrvaltegelased olid need, kes laulsid. Ja sageli olid need pigem nagu kommentaarid või allegoorilise tegelased. Üheks populaarsemaks semi ooperiks seitsmeteistkümnenda sajandi lõpupoole oli Henri püsseli semi ooper haldjakuninganna mida mõnda aega tagasi väga edukalt. Sasha Pepe Jaajevi fantaasiarikkas lavastuses mängiti ka Vanemuise teatri egiidi all sadama. Kris tartus haldjakuningannast kuuleme Ööbuse laulu Päikeselaulu, kus on juttu sellest, kui kibe pikk talv on maa külmutanud, siis päike saadab oma kiiri, et taas kõikidele asjadele maa peal anda. Elu ja päike on nii tähtis, et isegi armastus kaoks ja maailm muutuks kaoseks, kui teda päikest poleks. Et muusikanumbrid võisid olla arendatu taharjad võisid olla ka lihtsakoelise mad laulud, nagu näiteks praeguse sööbuse laul on. Ah, et. Eesti. Aita. Endise muusikateatris oli ka tähtsal kohal tants ja sageli just nimelt tantsunumber lõpetas kogu etenduse. Nii on ka halge kuningannast tantsuvormiks on ka see oli armastatud nii Itaalias, Prantsusmaal kui ka Inglismaal etenduste lõpetajana. Šokk on teatavasti põhineb variatsioonidel ja variatsioone võis lõputult juurde improviseerida. Just niipalju kui tantsijad soovisid. Siin pealkirjaks on antud selle sakonnile. Hiina meeste ja naiste tants. Henri püssel, kes sündis 1659 ja suri 36 aasta vanuses aastal 1695 kasvas üles ajal, mil Inglismaa hakkas toibuma vahepealsest kromolly diktatuurist. Vastukaaluks Cromwelli aegsetele puritaanlikele piirangutele tabas nüüd kõiki vaigistamatu lõbutsemis janu. Ja 1660. aastal, aasta pärast. Brüsseli sündinud kuningaks kroonitud Charles, teine tema õukonnas peeti taas uhkeid palle, korraldati jahil, käike ja maske, raada paadiretk ja teatrietendusi. Muusika soosimine jätkus ka järgmiste valitsejate Charles'i venna teise ja tolle Väime William, kolmanda ajal Brüssel viljadest kõiki tollal aktuaalseid muusikažanreid, aga tundub, et eriti huvitas teda muusikateatri ja tegelikult just tõsise ooperi kirjutamine. Kahjuks on tal ainult üks nii-öelda päris ooper. Ja selleks on Tiidoja enne EAS. Brüssel on ka ise tunnistanud, et siin ta püüdis ühendada inglise keelega, sest opera inglise keeles kirjutatud inglise keelega Dahlia vokaalpartiide laulvust. Ja samas ta soovis dressitatiivid, mis on inglise keeles, oleksid võimalikult loomulikud sinuga prantsuse muusikateatri mõju, näiteks avamäng on prantsuse muusikateatrile iseloomulikus kolmeosalises vormis aeglane-kiire-aeglane siis osade tempo järgi ja siin on ka tantsunumbreid väga tugevalt, aga annab tunda ikkagi ka siin inglise sõnadega traditsioon, mitte küll selle näol, et siin oleks kõne roll ja need siin puuduvad. Küll on aga siin selline tüüpiline tegelaskond, keda me kohtame nišiks piiril kui ka maskimängudes nimelt nõiad või siis meremehed Tiido ja nihase esmaesitus. Ja see, et kes ikkagi selle ooperi tellis, on jäänud veidi ebamääraseks, kaua aega arvati, et esietendus oli 1689 ja et tellijaks oli üks tütarlaste pansion. Sealsed esitati küll 89. aastal, aga viimased uurimused on näidanud, et tegelikult kirjutati ooper ilmselt hoopis õukonna jaoks ja õukonna tellimusel. Tolleaegne teatripublik võis välja lugeda vihjeid Williami ja tema abikaasa Mary suhetele. Ooperis on nimelt nii, et peategelane, Trooja sõja kangelane ninas. On pikemat aega olnud Kartaagos ja on nautinud lesestunud kuninganna Tiidu võlusid ja õukonna lahkust. Ent nüüd peab enias lahkuma sealt, mida Tiido võtab isikliku solvanguna. Siis me kuulame kõigepealt kolmandast vaatusest sissejuhatust. Tegevus toimub sadamas, me peaksime nägema laevu ja lavale tulevad meremehed. Järgneb meremeeste. Ning seejärel, nagu juba öeldud, inglise teatrist möödapääsmatud tegelased nõiad. Mis on siin ka muusikas, koomiliselt, isegi grotesksed edasi antud. Nende kuur hävitamine on meie rõõm. Brüsseli kui ooperihelilooja dramaatiku anne Tuleb välja ka ene ase lahkumisstseenis mis jätab korraks mulje, isegi nagu abielutülist. En EAS näeb, et Tiido on täiesti endast väljas ja ta ütleb, et Modrodsin Jupiteri käsku ja jään solvan jumalaid ja kuuletun armastusele. Aga Tiido, kes peab Enejast ruudused? Tuks Tanitab teda ei truudusetu mees järgi oma kavatsusi. Olen nüüdsama kindlameelne, kui sina. Ozzy. See situatsioon annab hea võimaluse lamento kirjutamiseks Tiidole. Sageli iseloomustab lamentosid laskuv saate pass ja siin, et edasi anda lahkumisvalu ja Tiido surmale kalduvaid mõtteid on tegemist Kromaatiliselt laskva bassikäiguga, mis jääb korduma. Nii et me saame ütelda, niisugused ostinaatsed variatsioonid on selle lamento vormiks. Nii nagu kogu baroki ajal on ka siin püsseline olnud oluline teatud afekti edasiandmine. Itaalia ooper levis seitsmeteistkümnendal sajandil ka saksa aladel, aga suureks takistuseks ooperi viljelemisele oli kolmekümneaastane sõda, mis suurt osa saksa alasid haaras ajavahemikus 1618 kuni 1648 ja tõenäoliselt kirjutati sel ajal ka Saksamaal oopereid ja saksakeelseid oopereid. Aga näiteid pole säilinud. Alles ajast pärast 30 aasta sõja lõppu on säilinud saksakeelseid oopereid. Üks linn, mis erilist huvi ooperi vastu tundis, oli Hamburg. Hamburg oli jäänud sellest pikast ja kurnava sõjast puutumata, paljud läksid sinna varjule ja elanike arv kasvas kiiresti. 1006 seitsme seitsmendal aastal. Üks entusiastlik helilooja, Südsi õpilane Johan Traile esitas palvekirja linnavalitsusele itaalia ooperi esitamiseks ja aasta hiljem õnnestuski avada Hamburgis nimetatud haneturul ooperis aitäh. Siin olid väga head võimalused ka, mis puudutas lavatehnikat ja publik ootas esmajoones saksakeelseid, oopereid, mida ka oli ju väga vähe, nii et tõlgiti saksa keelde itaalia ja prantsuse repertuaari vahel mõningaid aariaid küll originaalkeelde jättes. Orkester oli väike, aga tüüpiline tollele ajale kaheksa raemuusikut ja v8 isa jõudu siis palgati. Lauljate hulgas oli nii laulu õppinud inimesi kui ka amatööre. Nüüd, kui me mõtleme, et 1678 oli see, kui Hamburgis esimene saksakeelne ooperiteater avati siis on huvitav võrrelda, et kaks aastat hiljem 1680 kirjutati Tallinnas üks varasemaid säilinud saksa oopereid. Nimelt Tallinna gümnaasiumi ja pea kirikute Kantor Johann Valentin meeder kirjutas siin ooperi Kindlameelne Argeenia stendi kehar Keenia. Ja see kanti ka 1680. aasta novembris Tallinnas suurgildi saalis siis praeguses ajaloomuuseumi saalis ette. Meeder oma põlvkonna poolest mahub just ütleme nii ja brüsseli vahepeale. Meid oli kindlam enne. Argeenia kajastab tegelikult tolleaegseid poliitilisi sündmusi, nimelt sõda ja siis rahu sõlmimist Rootsi ja Taani vahel. Ja see rahu sõlmimine nutes Rootsi kuninga ja teiselt poolt Taani printsessi abieluga 1006 79. aastal. Niisuguste paralleelidega, mis tekivad ooperi tegevuse ja tolleaegse poliitilise elu vahele lootis tegelikult meeder äratada tähelepanu Stockholmi õukonnas. Ta lootis seal mootorit mitte kanda, et võib-olla pretendeerida Stockholmi õukonnas kapellmeistrikohane aga kahjuks ette kanda nii Stockholmis jõudnudki kogu seda ooperit. Ooperi saamislugu on põhjalikumalt uurinud meie muusikateadlased Toomas Siitan ja Anu Shapper. Aga meie vaatame ühte Ooperistseeni lähemalt. Nagu öeldud, ühelt poolt justkui Rootsi ja Taani ooperi saga on siin tegemist nii-öelda lavariikidega Traakia ja nöökiaga. Traakia kuningas soovib abielluda sõja õpetamiseks nüükja printsessiga ja see löök ja printsess on just nimelt Argenia. Teises vaatuses läheb Traakia kuninga nõunik arseites müükia õukonda ja kohtub seal kuningas andariga ning Kazis printsess Argeniaga. Ning kõik on vaimustatud. Cljanderi rolli laulab bass Argeenion, sopran ja teise kuningriigi ehk Traakia tehnik Arcites on tenor. Kõigepealt kuulame siin nagu ahelas sooloosi, mida katkestavad orkestri rit ornellid ja nagu ikka tol ajal kombeks. Vokaal giid saadab passo, kantiino instrumendid, mis siin esituskoosseisus on kasutatud on kaks viiulit, kaks vioolat, kambat, fagot, tšello, teorb ja klavessiin ning see esitus on salves disetendusest. Viis aastat tagasi Eesti muusika ja teatriakadeemia ooperis stuudio Toomas Yittoni juhtimisel andis kaks etendust Tallinna linnateatri taevasaalis. Kle Ander toonitab, et et olukord on väga hea, kui nüüd taevas sedaviisi andnud, on asjad lõpuks väga hästi edenenud. Ja Argeeni on väga õnnelik, kus jumalad ise on otsuse teinud, seal ärgu tahtke, proovigu keegi midagi lõhkuda. Ja muidugi ka siis nõunik Arsiites nagu auto, kui enne melu mu kuningas, kui sellel aartel tähendab, siis Argeenial ta laseb kaduda. Argenia veel rõhutab, et ma armastan üha ja truudust. Pean on ju ka ooperi Pealkiri kindlameelne Argeenia ja niisuguse sooloosade rea lõpetab ansambel, kus kõik ühiselt laulavad. Nii soovime kõik rõõmsal meelel taevas peagi kokku viia võiks need kaks. Aga siin, tegemist on ju alles teise vaatusega kokku on vaatuseid viis ja selleks peab kindlasti olema üks kuri tegelane intrigant, kes sekkub tegevusse ja ei lase asjadel hästi edeneda. Selleks negatiivseks tegelaseks on siin, nagu teda on iseloomustatud kurinõunik kakobleetes ja tema sekkumises. Mõnigi asi kõlab lausa tänapäevaselt. Ei hooli keegi enam aususest, igaüks võimaluse ootel ning silmas peab vaid seda, mis elus kõrgemale jõuda aitaks. Tal. ATM maadel. Keeli. See sekkumine on aga nii-öelda nagu hääl kõrvalt või hääl publikust ja stseen arkeenia ja Kle, Andri ning arhitese vahel läheb õnnelikult ja rahulikult edasi. Kuni Arcites läheb heade uudistega teele Traakia kuningriiki ja aamen see sündigu hüvasti, hea tööd. On huvitav välja kuulata seda, et siin enne arhitase teele minekut on küllalt polüfoonilise arendusega kuur, mida näiteks Itaalia ooperis sel ajal 1680 ei ole. Tõenäoliselt annab siin tunda just saksa tugev kirikumuusikatraditsioon. Koola poolsaare. Kindlam Einar Keenia kanti Tallinnas, et gümnaasiumijõududega tõenäoliselt laulis mõningaid keerukamaid rolle kaasa ka meedia ise, kes oli väga hea laulja. Pärast seda aga pikka aega Tallinnas oopereid ei kirjutata ja ka ei esitata. Vahepeal tuleb põhjasõda. Mina olen Kristel Pappel ja seda, mis samal ajal seitsmeteistkümnenda 18. sajandivahetusel ning sealt edasi toimub itaalia ooperis. Sellest järgmises saates.