Eetris on teatri lup, mina olen Keiu Virro. Pühapäeval jagati teatris NO99 Eesti teatriauhindu. Kaala käigus esitati stseene märgilisematest lavastustest eesti teatri ajaloos. Sellel lainel räägivadki viis laureaati lavastustest, mis nende teatrimällu on jäänud. Sõna saavad parim meespeaosatäitja Jaak Prints, Ants Lauteri nimelise näitleja auhinna laureaat Ursula Ratasepp Reet Neymar nimelise kriitikaauhinna laureaat Pille-Riin Purje, tantsuauhinna laureaat Renate keerd ja parim meeskõrvalosatäitja Indrek Sammul. Alustame jaak, printsist. Jah, siin täna oli üks selline lavastus ka, mis on kõige värskem see Juulia Tiidonnelisi lavastas dramaiates, mida ma nägin ikka kordi ja kordi, kuigi ma sel ajal ise veel isegi töötasin Tartus Vanemuise teatris. Väga suur heameel oli kursakaaslaste pärast, kuidas Rasmuse Myrtle seal osalesid ja see lavastas ise taga, võlus mind ja nüüd siin seda taasesitatav ana näha oli väga liigutav, aga ma arvan, et minu teismelise ikka jäid siis linnateatris Elmo Nüganeni lavastused, mida ma nägin. Ma arvan, et sel juhul peaksin otsimas sealt seda lavastust, et kuna ma olen veel piisavalt, noormees ma teisi lavastusi, mida siin täna ette kanti loomus, ma teadsin, mingisugust klippe või fotosid ja kindlasti need on ühed märgilise tähendusega lavastused, aga, aga ma ei olnud neid ise nii-öelda saalis viibena saanud kogeda. Ainus ja igavene elu linnateatris kindlasti ühena kolm musketäri Tallinna linnateatrisse proome Juulia Tallinna linnateatris. Neid oli seal riburadapidi tuli ja sellel ajal ka, kui ma olin väga õrnas eas ja need tõesti olidki väga head lavastused. Ohohoo no need on varasemad veel, kui siin näidatud, see pidi ka nukuteater olema, kus minu ema töötas ja sealsed mingit väga ilusad lavastused, mida, mida siin ei olnud, aga aga siin näidatud ma kahjuks põrgu põhjat ei näinudki teatrilaval, aga no kolm õde ja Kodooja pilvedel värvid ja need kõik meenusid täiesti ehedalt järedalt ja need kahtlemata siin olid kõik märgilised ka. Jah, aga mul algas kuskil seal seitsmendal lennud olemisega, seal minu teatriaeg ka seal 70.-te keskel, eks ole. Ja Mikk Mikiveri Hamlet on üks minu esimesi niisuguseid suuri elamusi, kus Juhan Viiding oli Hamlet, see on ikka see, kes sinu esimene Hamlet on, see läheb sulle hinge ja noh, tagantjärele võib-olla see lavastus tervikuna ei olnudki nii sündmuslik, aga kui sa oled 14, siis võtad seda kõike niimoodi teistmoodi. Emotsionaalselt. See oli võib-olla üks esimesi olulisi teatrielamusi, aga, aga noh, neid märke niimoodi läbi kümnendite praegu siin peo segaduses ei oskagi väga öelda ja, ja need on ka väga isiklikud, et minul oli näiteks hoopis Merle karusoo, Maksim Gorki päikese lapsed üks esimesi nii-öelda suures teatris, et ma tõesti olin nukuteatris üles kasvanud ja, ja üks esimesi draamateatrielamusi, mille kohta mõni ütleb, et see oli täielik plakat ja niisugune noh, hoopis hoopis mingi teistlaadi käsi, aga mina vaatasin seda Kersti Kreismanni Liisa hullumist ja elasin hirmsasti kaasa, nii et mis eas sa satud, mida vaatama, et see mängib väga palju kaasa. Ja ma pean selle täiesti mõtlema, tehted, ma jõudsin selle tantsu juurde tegelikult läbi väga isiklike põhjuste. Ma võtsin kunagi oma omamoodi isegi võib-olla traagiliste hoiustaja, võtsin lintmakki kaasa ja sulgesid ennast Stahli ja hakkasin lihtsalt ennast välja tantsima ja sealt müts aksel fikseerima, et oo, tekib midagi, sealt tekkis sihuke sümbioosi idee, et võiks teatetants siduda. Aga konkreetselt inimesed räägivad õige selleni jõudsin nagu hiljem hoopis. Ma pean ütlema, et neid lavastusi, mida siin näidati nendest kõigist, ma olen kuulnud osas ja ma olen ka näinud, selles mõttes ma olen näinud televisiooni vahendusel käisin väga palju teatris tänu oma vanematele, siis ma olen ära näinud tegelikult omas ajas ütleme seal siis 80.-st kuni 90.-ni ilmselt kogu eesti teatri repertuaari, nii et ma ei oska päris täpselt öelda, mis neist konkreetselt minna tol hetkel väga nagu mõjutas või eks mind on hiljem igasugused lavastused mõjutanud, et seal selles mõttes, et ma ei oska niimoodi välja ühtegi tuuga konkreetselt, näiteks viimati mul joobnud selline lugu, mis mulle väga meeldis, mis mul selles mõttes, et mitte Laksakas, ma ütleks, laksaks ma ütleks pigem niimoodi, et lugu, mis paneb sind mõtlema ja vaatama natukene teise pilguga oma tegevust ja liikumist siin maamuna peal. Et need pigem sellised lood. Teadagi näitlejate lavastajate kõrval annavad lavastuse sünnile suure panuse valgustavad helikunstnikud, butafooria, rekvisiitor, lavamehed ja paljud teised. Laureaadid räägivad kollektiividest, kes on selle kollektiivse kunstiga. Ma siin teatris ma võin täie südamerahuga öelda, et kõik need inimesed, kes siin töötavad, ükskõik, kas nad on lavajõud, lavatagused, jõud või kontorid, jõud igast ühest neist on olnud omal moel mulle sellel teekonnal väga suur abi on see, missuguse pühendumisega nemad oma tööd teevad. See on sama imetlusväärne nagu näitlejate imetlemine, lihtsalt näitlejad saavad rohkem tähelepanu. Ühtegi black out ei ole tulnud eta. Minul ükskord oli laval üks hetk, jah, kus mul see oli, lavastus nafta ja me olime seda mänginud selleks hetkeks juba ma arvan, et tubli 80 korda või 90 korda siis Mirtel laval olles mu partner tegi ühe reaktsiooni ja tammed sealjuures ka nad tegid Ühe natuke teistsuguse kohandumise ja ma jäin seda vaatama ja main sellest nii võlutud. Me olime seal koordi koordi mänginud, teksti pähe kulunud ja hetkel mul oli black out ja ma tõesti ei teadnud, ei saa edasi öelda. Ja ma ütlesingi, et andke andeks, mul läks tekst meelest ära. Mis sel hetkel mõjus ühtid nagu toredalt, aga sest et meil oli samal ajal proove tegemas saksa lavale Staya Sebastian Hartman, kes õige seda tükki kunagi näinud varem ja kes seal täiesti püüdlikud, eesti näitlejad, et võtke vabamalt, kui teil siin prorektor läheb katki või midagi, siis öelgegi, et meil on praegu selline asi, kohe, tegeleme sellega ja ma tundsin, et ma ahah, selge, et ma olen liiga püüdlik, ma võin võtta selle vabaduse ja nüüd öelda seda. Aga selles lavastuses tegelikult on lubamatu sellepärast, et, et me esineme seal Tammeti Gerdi, Mirtli jaagu, Christian nina ja me esitame justkui nagu oma tekste ja kui seal sa ütled iseenda teksti esitades, et sul läheb tekst meelest ära, siis kaob see illusioon, tekib seda aastased näitlejad teksti pähe õppinud, see on tal korraks hea kohandumine, aga tegelikult see oli nii-öelda nagu vale kohandumine. Et selline õppetund toonasest ajast. Ja siis mul tekkis sellega sild. Siis sedasama kodumakarid mängides juhtus niisugune lugu, et siia teatrisse murdis sisse varas ja ta varastas varamu kostüümi. Ja kuna etendused olid ees, siis me leidsime mulle asenduskostüümi, millega ma siis seda mängisin. Ja mul on see koht, kus ma lähen publiku sekka ja iga kord ma valin, kas ma olen kolmanda, neljanda rea vahele või neljanda, viienda rea vahel, et kuhu ma täpselt lähen ja siis ma seal olin seal kuidagi valisin ühe rea, läksin. Ma jään seal seisma ühes kohas ja mees, kes istub minu ees, kannab seda ülikonda, mis mul ära varastati. Ja siis mul oli selline hetk, et kas sa nüüd samamoodi, et kas ma võin korraks siin praegu teha sihukse stopi, astuda pojaks, nii-öelda rollist välja ja rääkida see lugu ära. Aga mul oli see mälestus sellest toonasest eksimusest, kus ma võtsin selle vabaduse ja eksisin selle vastu ja ma tundsin, et praegu ma ei tohi seda vabadust võtta. Tagantjärele sain aru, et see on üksainuke kord ja nüüd see siin hiljem raadio mikrofonile vahend on siis see ei ole enam üldse kaugeltki mitte see, kui ma oleks pidanud seda siis tegema. Vot selline hetk, aga see ongi see miksteater on võluv, et sellised asjad juhtuvad. Lava peal ma olen tundnud tuge väga paljudest oma kolleegidest ja partneritest. Sellepärast et Ma väga usun seda, et näitleja ongi täpselt nii tugev, kui tugev on tema kaasnäitlejad ja, ja mul partneritega lihtsalt väga-väga vedanud. Aga inimene, kellest ka lava taga väga palju tuge, et on, on ka lava peal, on Evelin Võigemast, kes lihtsalt ma arvan, aitas mulle koduteatrisse sisse sulada ja ja ma ei tea, kuidas ta seda tegi, ta lihtsalt oli olemas ja võttis mu omaks ja muutuski nii palju lihtsamalt. No ilmselt see kõik on ju tervik, et mulle tuleb meelde see, kui Viive Ernesaks ikka armastas seda öelda, et parim muusikaline kujundus on see, mida ei märgata. Et, et see on nii hästi teostatud, noh ilmselt ka Krimmiga on nii, et kui sa juba muidugi, kus on rajatud Krimmile, et kus silma torkab, aga ma arvan, et see kõik on sellesama lavastuse teenistuses ikkagi. Ja see võib mõjutada ju sedasama rolli. Et see kõik on oluline, ma usun Kui nüüd päris aus vastus, siis ongi kollektiivne kunst. Kui sa nüüd küsid niimoodi, et kas oleks midagi läinud kuskile mättasse, siis sellist juhtunud? Mulle ei meenu. Luksust polnud mul kunagi olnud, et molek, grimeerija ja kõige pole valgud kunstlikku luksus olnud, küll siis ma tihtipeale teen ka ise valgustused. Aga see on sellepärast, et mulle meeldib lihtsalt selle peale. Sellepärast mul on see visioon, mida tahan ellu viia ka loomulikult selles mõttes, et kui juba ainuüksi valgustaja ei, ei paneks prožektorid üles, see jäi, ei suunaks neid ära siis siis oledki täiesti metsa poole, kõik võimatu. Ja ikka selles mõttes enamus etenduste juures tuleb igapäevaselt sinu juurde selles mõttes kas puudutaks rekvisiite, puudutatakse kiiret riiete vahetamist, puudutakse kiiret Krimmi vahetus, eks ole, või siis puudutab see kasvõi mingisuguse loo väljatoomisel, kui tuleb sedasama riietur ja küsib su käest väga lihtne küsimus, et kuidas sul paremal, kuhu ma panen taskurätiku kas vasakusse või paremasse taskusse. Ja kui sa ei oska vastata, sest ta järgmine etendus ütleb sulle, ma panin ühe vasakusse alla taskusse teise panin paremasse põuetaskusse. Ja sa leiad seal igal juhul üles selles mõttes nagu küsimus, et see, see ongi see ja need on igapäevased hetked selles mõttes, need inimesed on kulla alusel ja nad on noh, nii palju kui mina olen teatrites käinud igas teatris on need inimesed olemas. Isegi kui sa ütled neile, palun ärge peske seda särki järgmiseks korraks tahaks, et noh, et ei ole vaja, et seal peaks natuke määrdunud olema, siis igal juhul võid sa kindel olla, et nad on selle puhtaks teinud, tärgeldanud eks ole ilusti korda teinud, et selles mõttes noh, need on. Black autojuht tekitada valgustada, kas sul on endal ka selline black out laval. Õnneks päris nii ei ole olnud. Eks on, selliseid unenägusid on küll väga palju sellel teemal, aga, aga õnneks õnneks ei ole olnud. Mõte laval on küll sellest olnud, et kui tuleb, et mis siis saab, aga, aga õnneks ei ole olnud. Rääkisid teatriauhindade laureaadid Jaak Prints, Ursula Ratasepp, Pille-Riin Purje, Renate keerd ja Indrek Sammul. Mina olen Keiu Virro.