Seekordne saade on eetris vaiksel nädalal ja see on mõneti aeg mõtisklusteks. Täna kuulame heliloojat mõtisklusi inspiratsiooni teemal. Saate vestlusringis on heliloojad Evelin separ, Marianna Liik, Liisa Hirsch, Elis Vesik ja Pärtuvus sberg. Tere tulemast teile kõigile. Kas inspiratsioon on selline klišee, täielik subjekt või teema, kas teie kirjutades mõtlete inspiratsiooni peale või otsite seda teadlikult? Elisesik no oleneb, mida selle inspireeris? Soonial mõelda, ma arvan, minu jaoks on kindlasti oluline see, et ma leiaksin mingisuguse ei tee või, või mingisuguse loo, millele ma saan nagu toetada. See on selle jaoks oluline, et kui ikka kirjutada ühte teost, mis võtab ju tegelikult päris palju aega, tihtipeale isegi kolm-neli kuud siis see lugu on nagu oluline selleks, et et iga kord, kui seda kirjutamist nagu jätkata, et siis oleks nagu hästi hea millegiga kohe nagu kontakteeruda. Et vastasel juhul on väga raske nagu süveneda sellesse materjali ja see nagu hõlbustab Kui asja kas mistahes asi võib-olla inspireeriv, Evelin, kuidas sina tunned? Pigem ei. Et see võib teinekord olla üllatavad, mis on inspireeriv selles mõttes, et näiteks mingisugune maas lamav plastpudel ei ole intri. Et nagu argised asjad ei ole inspireerivat. Aga minu jaoks on näiteks loodus on inspireeriv vaade, mis siin on inspireeriv võib-olla miski, mida keegi teine on kirjutanud siis muusika või, või mingisugune kirjatükk, see ionis bee, kellegi teise mõtted. Ma arvan, et jah, ei ole argine asi, kui teda asjaks üldse nimetada saab. Ma juhtisin peale ühele raadile, mida on öelnud helilooja Pjotr Tšaikovski ja ta kirjutab, et sõnad ei suuda kirjeldada seda piiritut, õndsust, mis sind ümbritseb kui kompositsiooni pea-ide, see on end ilmutanud ja hakkab võtma selgeid vorme. Sa unustad kõik, sa oled peaaegu hull, kõik sinu sees väriseb ja vingerdab vaevu suudad paberile kritseldada teineteise järel hargnevaid ideid. Kas teil on ka tabanud selline moment mingisugune tohutu inspiratsioonivaimustus ja Kaarel hullumise ide? Liisa. No ma arvan, et kindlasti mingisugune selline suurem põnevus, selle loome algimpulsiga nagu käib kaasas et, et see on nagu see jõud, mis hakkab kõigepealt asju liigutama, et siis läheb veel pikalt aega, enne kui see algimpulss hakkab vormuma ja muutub nagu selleks teoseks võib käia nagu väga suured keerdkäigud läbi ja muutuda hoopis millekski muuks, kui alguses plaanis oli, aga ma arvan, et nagu neid, selliseid hetki, kus asjad jälle muutuvad väga põnevaks või avanevad enda jaoks, et neid on nagu mitu tükki tegelikult nagu selle ühe teose loomise protsessis, et neid väikses vormis võib juhtuda iga päev või kui sellega nagu piisavalt ka tegeleda, siis mingisugused suuremad nagu sellised hakkavad liikuma ka paigast nagu aeg-ajalt, et kui olla olla tükk aega otsinud midagi ja siis ühel hetkel leiad, et nyyd muutub asinagu Idmeiks šanss. Inspiratsioon on mingis mõttes selline impulsside ahel, et lihtsalt võib-olla vahel on kõige raskem tõesti saada seda kõige esimest impulssi üldse kuidagi nagu liikuma hakata, aga siis ta on juba nagu mingis mõttes selline nagu pöörlev ratas, mis saab järjest hoogu juurde uuesti impulsist ja kui see ratas väga kiiresti pöörlema, hakanud sööki tabada, selline Tšaikovski lik vaimustus, et justkui ei peagi nagu üleli ja mõtlema, mida kirjutada, vaid kuidagi üks impulss viib teiseni partituuri lehel pakub nagu ise selle võimaluse välja mingis mõttes, kuna mingis mõttes ju üks kompositsioon koosneb lihtsalt valikute järgnevusest, üks valik viib muudkui teiseni. Et mina tajun seda ühest küljest nii ja teisest küljest ka ikkagi nii-öelda nagu poeetiliselt, et nagu Evelin siin nüüd siis tõesti loodus näiteks või vahepeal dist ootamatult mingid valgused või varjud või või mingi emotsioon elus hoopis või aga ikkagi mingisugune impulss ja ütleme, kui ta on niisugune nagu täiesti ehe inspiratsioon, siis Ta tabab sind ootamatult. Ma arvan, või noh, see ongi võib-olla inspiratsiooni juurde kuuluv mõiste on see ootamatus, et sa ei saa seda nagu ise välja pressida kuidagi? Ma arvan, iseasi muidugi, kui kirjutada testile, siis seda saab välja pressida selles mõttes, et sa otsid sellise luuletuse endale, mis inspireerib. Võib olla. Ta on, et kui see tükk aega higistad selle kallal ja siis isegi kaotanud igasuguse lootuse ja siis tuleb see järgmine, see, see rotakoht. Et see töötab ja aga Marianna, kuidas sulle tundub, kas üldse helilooja puhul inspiratsiooni otsingutest saab rääkida? Otsingutes selles mõttes, et alati muusika kuulamine ja kontsertitel käimine, millegi õppimine ja võib-olla ka õpetamine või millegi uurimine on alati inspireeriv ja see üldse annab sulle laiemas mõttes mingit teadmised, ei mida sa sinna teosesse paned, võib-olla, aga inspiratsioon selles mõttes, et ei vajadused sul lihtsalt eos paberile või siis arvutisse kaks. Ma olen tähele pannud, et minu puhul on see seotud, võib olla sellise viieosalise protsessiga kus siis esiteks sa pead leidma selle aja, sa pead ennast distsiplineerima, et üldse saaks midagi sündida, eks sa pead tööd tegema. Teiseks, ma olen tähele pannud, et kui ma seda inspiratsiooni otsima hakkan, siis ma ei jõua mitte kuskile nagu viskan selle minema. Kolmandaks mõõtsin nagu enda jaoks konstruktsiooni, mingit ehitust või süsteemi, mida luua üldse mitte mõeldes võib olla emotsionaalselt või mingisuguse inspiratsiooni peale mis on päris kuiv ja vastik töö vahel. Aga nii on minu meelest üldse võimalik leida. Neljandaks inspiratsioon, ehk siis inspiratsioon tuleb ise tagasi, kui seal on nagu selle protsessi läbi käinud võib-olla, ja siis viiendaks, sa pead jätkama tööd ehk siis uuesti see distsipliin ja meil tulebki ilus nagu ABC, B2 A2 vorm. Et seda loomisprotsessi, nii et sa ei tohi seda inspiratsiooni ootama, vot minu jaoks, sest aitab sellest lahti laskmine ja sa mõtled täiesti süsteemselt ja pärast, kui inspiratsioon selle kaudu tagasi tulebki, Dong, selle vastupidine protsess, võib-olla et kui see süsteem või-konstruktsioone ise nagu laguneb koost ja siis hakkab nagu teos minu jaoks seal oma elu elama. Et see ongi nagu kõige olulisem. See on selles mõttes nagu huvitav ka, et, et vahepeal peab nagu oskama lahti lasta justkui sellest algideest või sellest mingisugusest võib-olla esimesest konstruktsioonist, mis juhtub loo sees, et tekiks uuesti see vabadus näha, et mis seal tegelikult on, noh, ma enda puhul vahel panen tähele, et väga kiiresti tulevad sellised koha nagu sellised okei, see ahah, ma juba näen ja ma juba tean, mis see nüüd on. Vahel need esimesed mõtted väga head, aga mõnikord on nad ka, ütleme sellised pinnapealsed tegelikult, et see päri algimpulss tegelikult seal on veel mingisugune suurem saladus seisneb siis tuleb nagu veel nagu sügavamalt aru saada, mis asi see tegelikult on üldse, millega ma tegelen siin ja, ja mis, mis võimalused selles ikkagi nagu tegelikult avanevad? Ja tihti on ka nii, et kui sa näiteks leida endale ette kogu selle järgneva, siis mina olen ka öelnud seda, et mõnikord see muutub isegi vägivaldseks, kui sa üritad sellest kinni hoida, sest et see teos ise tahab vahepeal käia kuskil täiesti teistes kohtades ära. Ja siis mõnikord seal on, kui avastad, et kust see nüüd tuli, aga, aga samas on jube äge, mis sealt tuli, isegi kui sa lõpuks vaatad selle peale ja siis mõtled, et nii see pidigi nagu olema selle mingit kahtlust, aga samas Ta ei ole see, mis algselt oli plaanitud. Et see inspiratsioon või nagu kogu see töö ja see sümbioos seal, et see kunagi ei oska seda tegelikult ette näha. Minu meelest see õudselt põnev. Aga kui tihti see, mis on teose inspiratsiooniks, jääb kuulajate ees saladuseks? Hoiate teie mõnes mõttes seda enda teada. Et kas inspiratsioon on isiklik asi? Selles mõttes on isiklik, et see on miski, millega sa pead ise väga väga lähedalt seotud olema ja sellega nagu koos kogu aeg elama või noh, mina räägin inspiratsioonist siis siis see on ikkagi tihtilugu mingisugune suurem idee ja noh, kui siin enne räägiti seda, et see idee saab nagu mingisuguseid teisi värvi vahepeal muutub ja võib-olla tuleb hoopis midagi muud. Viimasel ajal minu jaoks on see oluline, et ma pigem võtame hästi kaua aega selleks, et see konkreetne idee leida, mis mind tõesti väga sügavalt vaimustab võtta, sest päris kaua aega. Ja siis, kui ma selle olen leidnud, märkan mitu nädalat selle teadmisega, et jah, see nüüd on see õige idee. Kui see ei ole, see õige ei tee, siis ma ärkan järgmine hommik ja mõtlen, et mis siis oli ja siis sellest ei saa lihtsalt midagi. Ja siis ühesõnaga, kui ma leian selles muidugi selle teose kirjutamise vältel teose struktuur muidugi muutub ja erinevad pisiideed, mis sellest suuremast ideest hargnevad, need nagu omakorda nagu tekivad juurde ja nii edasi. Aga jah, et ma nagu jään selle idee juurde ja samas ela sellega nagu väga-väga kaua tihtipeale, kuid, ja seetõttu ma arvan, et see on ikkagi väga isiklik idee või inspiratsioon, ehk et teine asi on see, et ma ei tahaks kunagi sundida kuulajatele peale seda, mida mina olen selle asjaga nagu mõelnud. Pigem mul on oluline see, et kuule saaks mingisuguse terviku või mingisuguse ühtse nagu elamuse sellest kätte, et sai valgust nagu kuidagi laiali või ühesõnaga, et see kõnetaks kuulajaid kuidagi eriliselt. Iga kuulaja jaoks ma isegi hea meelega võib-olla ei peal kirjastaks oma teoseid, aga noh, tihtipeale midagi peab nagu paneme väga banaalselt, midagi ma ka ei taha panna. Et seetõttu ma panen ikkagi sellest ideest lähtuvalt midagi. Aga jah, et ma pigem arvan, et nagunii igaüks saab sellest isemoodi aru ja ja seetõttu isegi kavaprogrammides ma eriti ei tahaks nagu kirjutada lahti seda asja. Aga noh, et midagi peab ju kirjutama asju kirjutan ka. Aga jah, et see on väga niisugune isiklik asi minu jaoks küll. Kui me jõudsime sellesse kava programmi kirjutamise juurde, siis kas teistel on mõni selline hetk olnud teose juures, mis on enda jaoks kuidagi eriti eriline, aga mida, nagu tahtlikult olete tahtnud hoida tagasi? Minu jaoks on päris palju muutnud sellist helilooja olukorda, see tuleb tellimustele kirjutada, olgugi et ma üritan seda teha alati võimalikult isiklikult ja leida siukese isikliku puudutuse siis ikkagi on see pisut minu jaoks ikkagi niisugune kohustus ja seetõttu võib olla selliseid noh, nii tohutuid isiklikke hetki sinna võib-olla ei talletu, kui võib-olla varem, kui ma alustasin loominguga tegelemist ja ei olnud nii-öelda nagu helilooja, vaid lihtsalt kirjutasin, et siis oli minu jaoks looming erakordselt isiklik ja poleks võib-olla üldse saanud Annotatsioone kirjutada, sest olid nagu hästi isiklikud põhjused. Et miks üldse lugu tuli. Ja kuna ma ei arvanudki, et see kuidagi ollakse mu töö, siis see oli just nagu ainult siis, kui see muusika ise tuli, siis ta tuli ja võib olla mitu kuud ei tulnud midagi ja siis jälle tekkis tahtmine kirjutada, aga nüüd on nagu olukord seda elukutset õppides. Nüüd nagu olles vabakutseline helilooja, on see olukord ikka väga palju muutunud, sisuliselt tuleb ikkagi igapäevaselt töötada ja ma ei oska öelda jah, see on nagu teistmoodi, mitte et see ei oleks isiklik, aga siis ühesõnaga pole vist olnud väga sellist, nii suurt nüüd saladust, et mida saaks annatatsiooni kirjutada. Kuidas teistel sellega on Marianne äkki? Kui rääkida tellimustest ja inspiratsioonist, siis muidugi see, kui keegi sulle helistab või meeli saadab ja soovib Sult lugu, et siis on võib-olla yldse, eks kõige tugevam vabam inspiratsiooniallikas üldse ma arvan. Ja kui sinna juurde käib ka veel mingisugune jutt või Ta kujutab näiteks interpreet ruumis laiali olevat, siis, siis see juba mitte ainult abistav võib-olla, või tähendab minule ka nii palju võimalusi, aga see juba paneb teoses nagu midagi paika nimelt selle füüsilise asetuse näiteks ka teose sisemiselt paneb mingi ruumi paika ka ikkagi see emotsioon, mis tuleb üldse sellest, et sa saad näiteks mingi tellimuse, keegi ootab sinult midagi, Pole lihtsalt üksi aja oma asjevad, keegi tegelikult ka arvab, et sa nagu peaksid seda tegema või võiksid seda teha ja ootab sealt midagi, et see on võib-olla üks suurimaid impulsse viimasel ajal mu lihtsa Me oleme mõned tellimused, mõnes mõttes annavad võimaluse sündida teostel, mis muidu ei oleks sündinud. Vähemasti minu puhul on see alati nii. Ja teinekord on hea, kui on aega olnud. Mõelda näiteks, mida ma tahaksin järgmisena kirjutada. Mõtteid on, on terve ports kuhjunud, sa ei ole näiteks jõudnud nendega tegeleda. Ja siis, kui tuleb tellimus, mida sa saad kohandada nende mõtetega siis see on juba päris hästi. Tavaliselt ka, kui sa näiteks tead neid inimesi, kes seda hakkavad esitama, sa saad nendega koos kuidagi töötada või nendega kohtuda, siis sega enamasti inspireerib, kui on head muusikud. Kirglikud inimesed. Ja mina siinkohal ka nõustuksin teiega, tundub, et nagu esimesena ja kui keegi sinu poole pöördub ja, ja teeb ettepaneku kirjutada sellisele-sellisele koosseisule, siis siis see inspiratsioon juba tekib tegelikult selles kõla kujutlusest, mis on üldse võimalik seal või mis mind isiklikult huvitaks selle või teise koosseisu juures ja siis hakkavad sealt kõik ülejäänud asjad hargnema ja ja võib-olla just see koosseisu kõla, kujutlused nagu midagi sellist, kus saab leida just see algimpulss. Aga ma hakkasin siis mõtlema nagu veel selle eelmise küsimuse peale, et kuidas nende Annoltatsioonidega on. Tahaksin näiteks üks küsimus, võib olla küll, et kui palju on üldse vaja seletada tegelikult, kui palju on vaja kuulajal seda teksti informatsiooni ja ma usun, et see on igalühel, on see täiesti erinevalt, et kes tahab noh, välja tuua selle mingisuguse loomeprotsessi. Kui röötši keedutöötab teadlastega koosseis on tegelikult väga hea, et on võimalik näha sealt paralleele ka, et mida ta tegelikult selle all mõtleb, mis ta teeb või kuidas need teised barreli, kus ta seda inspiratsiooni on saanud. Aga samas selle teinekord disseda tabamatest, seda Tartus ei ole nagunii võimalik kirja panna. Siis peab nagu olema väga ettevaatlik, et ei paneks kirja midagi sellist, mis võtab inimeselt ära selle võimaluse seda tegelikku tähendust kogeda. Ja samas on talle kuidagi Abiks fokusseerimisele, sest samas sünnib nii palju muusikat maailmas nii palju heliloojaid ka ühel kontserdil. Võib-olla on hea, kui keegi aitab fokusseerida millelegi, et see, see muusika võib olla, tegeleb ainult mingi kuulamispraktikaga või teine muusika otsib mingisuguseid intellektuaalseid lahendusi? No mina tavaliselt katsun saada mingisuguse ühisnimetaja, mis mind nagu huvitas selle teose juures, mul ei ole lugu kunagi nagu teose juures või ma olen pigem mingisugune kõla fenomen. Ja samas ma ei taha nagu minna liiga tehniliseks mingid asjad, mida ei ole lihtsalt huvitav lugeda, võib-olla, et mis sellest ikka ümber nagu jutustada. Aga see kõik on isiklik aga teosed nimelt ikkagi mingisuguses loomingulises keskkonnas ja võib-olla kohati on meil mingisugune idülliline pilt sellest, kuidas helilooja istub kauni looduse keskel suvemajakeses ja komponeerib, vaadates samal ajal aknast välja ja näeb seal linnukesi lendamas või, või mis iganes ja küllap see nii on ka olnud. Ja kui nüüd päris ausalt rääkida teist, siis milline on see teie ideaalne keskkond, kus teie oma teoseid kirjutada? Minu jaoks on kindlasti vaikne. Praegu viisin uude kohta, kus alumine naaber on agar teleka vaataja. See on nii häiriv, see on lihtsalt uskumatu. Ja siis tõesti, sa hakkad aru saama, mille väärtus tegelikult vaikusel on. Et sa ei kuuleks mitte kuskilt mitte midagi. Et sa saad enne mõtetega olla, et saad kogu oma tähelepanu suunata sellele, mida sa teed mitte selle, mis kusagilt väljastpoolt tuleb. Et kindlasti vaikuse läks number üks minu jaoks. Ja mis ka alati aitab, on avar vaade. See on kuidagi mõtetele silmadele hea. Saad vahepeal ära käia, kuskil töötav asi. Evelin, kas sul on see oma pelgupaik, see avara vaatega suvemajake või midagi taolist olemas? Unistustes hetkel kahjuks ei ole. Aga saab hakkama. Minul ei ole ka seda ideaalset keskkonda, vähemalt väliselt mitte kindlasti ja pealekauba on mul ka väga lärmakad naabrid. Aga ma arvan, et igaüks saab sellise ideaalse keskkonna luua sellise vaikuse või mis on kõigil heliloojatel vaja, on selline sisemine vaikus siiski lisaks selle välimisele, et sa nagu eraldi ennast võib-olla kogu sellest muust elust ja sellest, et su telefon kogu aeg läriseb, mingi meil tuli või sa suudad koguselisest asjaajamismaailmast ennast korraks nagu eemale saada ja selles mõttes vaikne olla. Et selline vaikus on võib-olla isegi see esimene vaikus, et suudad leida, siis võib-olla suudad komponeeridega keset lärmakad tuba või siis, kui keegi jälle naabrites kitarri mängib või midagi sellist. Aga Marianne, kui sa nüüd ka julgelt tunnistaksid, nii nagu Evelin asja siis mis see unistuste kohta läks? Muidugi unistuste koht on Hiiumaal, keset metsa ja metsa taga on meri ja hästi suur laest maani aken. Aga kuulame vahepeal veel kahe helilooja mõtisklusi. Helena Tulve ja Kevin Prayers räägivad neid inspireerivatest keskkondadest. Jah, selle loominguga ka tegelemisega on ju nii, et vahel on väga hea, kui ei ole, seda kiusavad päikest, mis kisub hoopis teistele. Võib-olla, aga samas ma tunnen küll, et mind nagu elustab see valgus, valguse puudus on ikkagi meie jaoks kui inimeste jaoks keeruline tahan, ma ei taha, seda, on ikkagi ma olen nagu sõltuv sellest, kui palju on meie ümber valgust ja soojust ja loomulikult kevad on väga inspireeriv ja selles on ka mitu erinevat külge, sest kui lumi ära sulab, siis sulab sealt selle alt välja ka mitte ainult ilusad asjad, ka väga koledad asjad võivad, et välja sulada, kõik see prügi ja sodi. Ja siis ongi nagu paras hetk sellega tegeleda, tuleb ära puhastada ja lasta sellel uuel elul nagu selle Alt ennast välja pressida. Elu on väga tugev, pressib ennast alati välja. Loodus võtab ka sellistes kohtades, kus inimtegevus on tekitanud mingisuguse sellise lainetuse või sellise mingisuguseid taimed või midagi mahajäetud, et loodus võtab selle üsna kiiresti üle ja sinna tekib omamoodi elu. Võib olla jutud sellest, kuidas helilooja jalutab mererannal vaatab päikest mõneti isegi nagu klišee, aga kes tõepoolest kes midagi annab? No mina jalutan mere ääres suhteliselt harva, anna ma pigem jalutan või seda ei saa jalutamiseks nimeda, pigem kui võimalik, on ragistada metsas või, või mingisugusel muul maastikul mere ääres ka meelsasti, aga ma lihtsalt ei satu sinna, kuigi Tallinn on kusjuures, aga Tallinnas olles mul on väga vähe aega looduse jaoks või üldse väljaskäimise jaoks kahjuks noh, võib-olla kunagise muutub, aga kui on võimalik Tallinnast ära sõita, siis ma satu on pigem nagu Lõuna-Eesti maastikule, kus on rohkem metsa ja raba ja jõgesid ja järvi ja see on alati kosutav, maandab igal juhul. Ja inspireerib ka. Kindlasti on mingid kohad, mis on loomiseks paremad kui teised, võib-olla, aga iseenesest ma mõtlen, et see loomise kohta on ikkagi minu sees. Ja kui ma selle kohaga enda sees nagu saan ühenduse, siis, siis ei ole nagu väga oluline, mis koht, see, see nii-öelda väliselt juhtub olema, et lõppude lõpuks on loomiseks koht nagu omamoodi sobiv, et aga, aga jah, et seda oma sisemist maastikku elus hoida ja seda sisemist kohta, millest luua ja milles luua, toita. Et see on nagu selline oluline asi, mida ei tohi unustada, et ilma selleta ei saa. Helilooja Kevin Preiers kirjutab muusikat väikses vaikses ja eraldatud stuudio nurgas oma aias, mille akendest avaneb vaade puudele. Mõnikord tahab ta aga pead selgeks saada, selleks läheb ta jalutama, teinekord aga ujuma. See aitab loomingu juurde kergemini tagasi pöörduda. Eriti imetleb ta Edward kriigi majakest Bergenis ja mõtleb, et kui ta ise oleks seal elanud, kirjutaks ta võib-olla ehk samasugust muusikat nagu kriik. Aga meie jätkame oma juturingi nüüd siit stuudiost, kus külalisteks on eesti heliloojad. Marianna Liik, Evelin separ, Liisa Hirsch, Pärt Uusberg ja Elis Vesik. Võin korra mõtlema ainult veel selle ideaalse koha pealt, et ma kuidagi viimasel ajal olen kogu aeg sellises situatsioonis olnud, et tuleb siiski väga pingsalt keskenduda sel ajahetkel, mis seal parasjagu on, siis olenemata sellest, mis ümberringi on, eks. Aga no üks asi on kindel, et kindlasti ei saa lärmis, ükskõik kui palju sa tahad või sellises olukorras, kus sa pead lihtsalt enda tähelepanu nagu mitme seal vahel jagama. Aga see on täiesti võimatu, et noh, teatud määral see lärm või mingisugune segaja võib veel olla. Aga jah, et viimasel ajal seal ma olen tõsisemalt hakanud võtma igasuguseid nippe ja trikke, mis aitavad siis pühenduda konkreetselt sellel hetkel, mis sul on sellele konkreetsele asjale nagu, mis sa teed, et mis hõlmab siis tegelikult kogu sellist elufilosoofiat, kõike, mida sa teed, oled hetkes. Teed naudinguga, et see tegelikult kõlab väga lihtsalt ja naiivselt, võib-olla. Aga reaalsusesse aitab ja samas seda on väga raske nagu rakendada. Aga, aga see töötab väga hästi, kui seda nagu iga päev kõikide asjade juures rakendada, mis sa teed, et hommikul tõused üles, sööd võileiba ja naudid seda maitset, mis sul on pesad nõusideks, naudid seda, et sa ei pea midagi muud tegema, eks, et noh, iga asjana naudid ja siis lõpuks jõuad sellesse hetke, et nii nüüd sul on nagu poolteist tundi kirjutada. Et mul on juba natuke õnnestunud see, et sa hakkad kohe pihta kohe nagu sisse elada ja, ja sa ei mõtle, samal ajal läheks veel siin vaadatakse selle ära, et kammiks juukseid nad mis iganes, eks, et nagu saabki seda teha. See on nagu minu viimase aja suurem nagu võit. Ja muidugi ma mõtlen, et ma tahaks ideaalis lihtsalt seda, et ma ajaliselt saaksin suurema osa päevast kirjutada, et noh, praegu ei ole see võimalik. Aga koht niivõrd ei olegi vast oluline, et mulle meeldib isenesest linnas olla selle elu keskel, et ma olen avastanud, et see, et kui ma lähen kuskile maale või metsa, et see ei toimi, niikaua kui mu oma mõttes ei ole nagu saavutanud mingi rahu. Ja tihtipeale maal läheb, lasin vähemaks. Et selleks ma praegu nagu üritangi tegeleda mingisuguse vaimse praktikaga, et kõik oma nagu mõte, et hoida nagu käesolevas hetkes, et mitte liiga palju mõelda ette ega taha ja kõikide kõrvaliste asjade peale, et et see on, nagu ma olen, päris oluline selles töös Aga kui see ühtäkki maale koliksid ja seal kirjutama hakkaksid, kas siis see on ju täiesti teistsugused teosed. No mingil määral võib-olla isegi, aga ma ütlen, et mulle selline ülim eraldatus peagi maal olema, eks ole. Võib-olla ei meeldi lihtsalt jah, see kindlasti mõjuks väga hästi, kui saaks rohkem nagu looduses olla. Ja tervis on selles mõttes ka hästi oluline, et see töö on ikkagi väga pingeline või noh, selles mõttes füüsiliselt üsna kurnav kui kogus, niisugune mõte ja vaim on selle asja kallal, et et selles mõttes seda ma küll tunnen, et tervis ka nagu peab tegelema tugevat tervist on vaja, mul on tunne selle elukutsega nagu tegeleda, nii nagu vaimset, kui füüsilist. Liisa, kui me sinuga viimast korda nägime, siis tuli jutuks, et seest läksid kuhugi eraldatud paika eesmärgiga komponeerida. Ma läksin vist. Paidesse jah, mul vanaema elab seal nagu päris eraldatud ei ole, kuna meil on seal nagu oma maja ja kaks korrust ja on nagu ruumi rohkem ja selles mõttes jah, igasuguseid selliseid kiusatusi õhtul linna vurada või mingile kontsertile või kellegagi kokku saama minna ei ole siis nagu selles mõttes on hea distsiplineerima nagu olemas, aga aga ma lihtsalt nagu nõustun kõigiga, kes, kes siin enne rääkisin, sest et noh, testis nii vaikus kui ka omaenda koha loomine tegelikult, mis võtab vahel aega või noh, ükskõik kus sa oled sa ikkagi nagu lood selle mingisuguse oma lauanurgakese või kuhu sa siis nagu lähedalt, kuidas kellelegi on, mäletan, Jörg Frey kunagi rääkis, et tema stuudio on see, kui ta avab oma noodiraamatu või selle märkmiku, kus teil siis on loota, et see, see ongi, et on ükskõik, kus ta on, aga kui ta selle lahti teeb, siis ta füüsiline sisse imetud, et oma oma maailmas, et eks seda tuleb nagu kuidagi niimoodi luua või noh, seda me loome nagu enda ümber ja rikult helista või välja siin ka nagu selle füüsilise vastupidavuse, mis tegelikult mina tunnen, et noh, et kõigis kirjutamine on niivõrd nagu selline staatiline või noh, et, et me nagu põhist istume, istume, mina olen, ma tunnen, et mul on tohutult vaja mingisugust vastukaalu selleks, et saada oma keha kuidagi liikuma ja kas minna jooksma või teha midagi, mis, mis ka ühel hetkel nagu annab mu mõttele, kust, ja siis siis minna tagasi, et siis kui need asjad kuidagi balanssi saada, et siis tekib seda jõudu, palju rohkem. Jah, mina näiteks käin jooksmas, käin võrkpalli mängimas. Lihtsalt tekkisid juba täiesti siuksed nagu seljavalud, sisuliselt teen iga hommikul viietiibetlast harjutust ja et lihtsalt see tõesti on erakordselt saatiline, nagu füüsiliselt just selle istumise mõttes, et nagu tohutult nõuab sellist vaimu totaalset kontsentratsiooni, et kui sa oled vähegi nagu natuke magamata või väsinud, siis tegelikult midagi nagu tõsisemalt kirjutada ikka väga raske. Et võib-olla mingi motika tiivi võib isegi niimoodi luua paremini. Et sul on mingi siuke, ma ei tea, udune olek kuidagi. Aga kui tahta tegeleda nagu komponeerimisega selle ehitusliku osaga nii-öelda, et siis see nõuab nagu just sellist hästi selget mõistust ja täpselt nagu siin helis rääkis, olen viimasel ajal palju siukest nagu kohalolu endas arendanud või üritanud nagu keskenduda sellele, et kuidagi ökonoomselt elada või hoida oma meel rahulik ja just siis ka lisaks sellele, et vaikne peab olema, siis tõstet peab olema aega tegeleda sellega, mida ma olen avastanud, et mida rohkem ikkagi regulaarselt sellega tegeleda siis ka inspiratsioon nii-öelda tuleb kõik kiiremini, seda ütles mulle ka mu õpetaja Tõnu Kõrvits, et tal on tunne, et see on niisugune eriala nagu viiuldaja mängib, iga päev harjutab, ja kui ta siis mingi Tal ei harjuta, siis juba see sõõrm hakkab rooste minema, et paraku see tõesti nii on, kuigi mina isiklikult teen vahepeal päris pikki pausi isegi suvel näiteks vahepeal mingi kuu aega ei kirjuta ja ma tunnen jälle, et seda on ka vaja, et siis näen seda jälle kuidagi värskemalt kogu seda protsessi. Aga samas, kui jälle niimoodi igapäevaselt kirjutada, siis kuidagi tunned, et mõtted hakkavad kiiremini liikuma või ei ole nii raske nagu see alguse moment enam mingit mõtet kirja panna. Plussis, nagu ütles, heinud hell, liigu ise liiguvad ka mõtted, nii et tõesti alati jooksmast tulles või jalutamas tulles järsku lihtsam olla. Mul on meeles see, kui Tõnu Kõrvits eskord ütluses varasemas intervjuus, et helilooja amet on ka väga üksildane amet võib-olla isegi natukene kurb. Sealjuures. No kas sa tunned ennast üksi, see sõltubki vaata kuidas nagu oma elurütmi seada, minul on praegu veel selline nagu kahepaikse inimese olemine, et ma olen ühtlasi ka koorijuhti, nii et siis siis ma nagu olen selles kahes rollis ja Ühest küljest on see hästi kurnav, kuna need on nagu mingis mõttes hästi erinevad alad, et kui helilooja võib-olla nagu selline nagu ajatu ja natukeseks udune olend, kes nagu hõljub ringi ja teeb, mis tahab mingis mõttes, siis koorijuhtimist on niisugune hästi asjalik ja konkreetne, peab olema, kõik eeldavad sult, et sa ei, seal ei kaaluks liiga kaua jäi vaagiks mingi asja üle, vaid ütleks, mis oli, mis me edasi teeme? Ma küll tihtilugu iga neljapäeva mul kooriproovid ärevusega üles, et ma ei taha sinna minna, sest noh, siuke hirm on, kuna sa oled nii harjunud üksi olema juba, et tundub imelik minna inimeste ette. Aga samasse tõmbab su sellest just nagu välja ja jälle ei lase nagu kukkuda siuksesse depressiivsusesse, sest ikkagi kohtumine inimestega kuidagi nagu ära ellu teistmoodi jälle selles mõttes, et korra, kui ma Soomes oli niimoodi paar kuud järjest täitsa üksi, ainult kirjutasin kirjutamise rütm, väga tore, aga mingi hetk lihtsalt see muutus väga siukseks rõhuvaks üksildus, mis tekkis, ja see oli päris kõhe isegi minu jaoks ainest. Ma arvan ka, et ega me keegi sellest üksindusest ei pääse, aga kõige hullem, mida teha ja ongi minu meelest see, et me jääme nagu täiesti üksi. Ei noh, oledki päevast päeva kogu aeg üksi ja üldse kellelegagi väga ei suhtle ja teine see, kus me tõesti üldse ei liigu ja seda ma tavaliselt teen ja mängige, hullem seda ei tohiks, tegelikult peaks nagu mingisugune tasakaal ellu jääma. Mäe pluss küürus seljaga akad istuma tihtilugu kuidagi mõnusam ja tekib tunne, et ma olen helilooja, mis seal ikka maid, noh, et oluline on ikka, et see mõte tuleks, aga siis pärast on kael jube kange, sihuke kehv olla. No ma lugesin kusagilt kehahoiaku kohta, et kui sa istud sirgelt, siis kõik su organid ja kõik on ses mõttes normaalasendis ja see pidevalt ka mõtetele hästi mõjuma, et su aju töötab ka paremini, et küür selgele ja Nojah, ma saan aru, et ei ole, aga jah, kuidagi raske, väga raske on leida seda keskendumine ise juba kuidagi tõmbaksin. Konnaasendisse. Aga sellegipoolest, mul on rõõm näha, et teised seda elurõõmu veel natuke natukene veel annan. Aitäh täna klassikaraadiosse tulemast ja tore oli teie mõtteid kuulda inspiratsiooni vaikuse ja selle oma ruumi teemal. Ja mida head teile siis soovida? Loomulikult palju inspiratsiooni. Ja ärge ka üksi olla, sest tegelikult on igal heliloojal ikkagi interpreedid ja kuulajad.