Tänases keskeprogrammis tuleb juttu tondikandist. Stuudios on arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja Marje Lenk. Nii mõnigi kuule võib arvata, et tondi on miskitpidi tontidega seotud. Miks muidu selline nimi? Eestis on mitmeid tondinimelisi kohti, millest mõned on tõesti kuidagi seotud kummituse või vanakuradi kujutelmadega. Aga see tondi, mis on meil Tallinnas ja millest meil tänases saates juttu tuleb, ei ole seotud ühegi tondiga, vaid sellega, et tondi kandis on kunagi olnud mitmeid suvemõisaid ja üks neist kuulus tuntede suguvõsale. Kõige tuntum oli meistriks raehärra jops tunde, see paiknes seal, kus on praegu Audentese spordikool või nõukogude aegne spordiinternaatkool aga selle järgi siis kogu see piirkond ka see kesklinna poole jääv osa hakkas siis saksa keeli kandma tunteni Win tunte ja sealt siis edasi eestikeelse tusena Tondi nime. Ammustel aegadel oli tondi kandis palju suuri heinamaid. Sealkandis on jah olnud suuri heinamaid, eriti sealt siis mere poole niinimetatud Kristiine heinamaade ala kuninganna Kristiina järgi, kelle ajal neid heinamaid seal ümber jaotati ja seda on siis tänapäeval veel Kristiine linnaosa käes tunda. Lisaks on sealkandis olnud väga palju selliseid liivaseid alasid liivik, kuid kus veel hiliskeskajal ja varauusajal olid lausa liikuvad liivad, mille peale peaaegu et mingit taimestikku ei kasvanudki. Kui siis mõned üksikud hõredad männid, nii et suurte tuultega need Liivikud võisid ka asukohta muuta. Varasemates allikates on kurdetud, et Pärnu maantee kuskil seal siis praeguse viadukti kandis või sealt natuke edasi järve poole sageli mattus tuiskliivade alla ja on olnud ka niisuguseid juhtumeid, kus ülemiste järv murdis läbi nende Liivikute ja põhjustas suuri üleujutusi. On muidugi ka teada juba üsna varasest ajast siis katseid neid olukordi kuidagi lahendada ja ennekõike siis Liivikute metsastamisega näol ehk hakati sinna peale istutamas valdavalt just männimetsa ja suured pealt, need metsasalud, mis praegu on Ülemiste järve ääres ongi niimoodi tekkinud, et teadlikult, 18. 19. sajandil ja ka veel 20. sajandi algul on silla seda metsa istutatud selle liiva tuiskamise vältimiseks. Esimesed majad tondi piirkonnas on olnud üldiselt suvemõisad, mis siis sinna niisugustesse natukene enam viljakandva mullaga ja vähem liivastesse kohtadesse sageli ka mingi veesilma lähedale hakkasid tekkima ja neid on seal olnud terve hulk. Praegu on näha linnaruumis mõni üksik päris ilusasti alles on Spring Taali ehk siis eesti keeles oleks allikaoru või midagi taolist suvemõis, mis on linnu tee ja tondi tänava nurgal, kus on siis alles väga ilus häärber, millest me arvame, et see võib-olla koguni ehk Põhjasõjaeelne maja, millele muidugi hiljem on niisugune klassitsistlik veranda külge ehitatud ja seal kõrval ka vana tallihoone mainitud sai seda paigale nime andnud tondi ehk tun Nonii suvemõisa, kus praegu on Audentese spordikool, suur põlispuudega park. Ümberspordikoolihoone on jäänud mõisaajast, kuigi mõisa viimane häärber paiknes hoopis teisel pool teed Tondi kasarmute juures. Aga see hoone siis on ka praeguseks maa pealt kadunud. Lõpuks teda kasutati hoopis ohvitseride kasiino nahhui. Need kasarmud juba olid sinna ehitatud ja suve mõisu oli ka kesklinna pool, näiteks kohe teisel pool Pärnu maantee viadukti oli üks pisike suvemõis vasakut kätt, hiljem on sinna koha peale ehitatud selline Surfhrška moodi maja kus all paiknes kaua aega toidupood, mida tunti Paide poenime all ja teisel pool praeguse Magdaleena haigla juures oli ka üks suvemõis mis on kandnud erinevaid nimesid. Nimetatud on teda siis foogti suve mõisaks, viimase omaniku järgi või varasemate nimetustega lind ohviks või Linden ohviks võiga Berkshofi suve mõisaks. Seda nime on natuke 20. sajandil kabeljatud, sest et ka Saksamaal on olemas sellenimeline koht ja see seostub Hitleri elulooga. Kui näiteks lüüa internetti sisse siis saab kohe väga palju infot Hitleri kohta. Nii et kui näiteks mõni aasta tagasi sellele suvemõisast alles jäänud pargile, seal Pärnumaal interviadukti servas Magdaleena haigla kõrval kaaluti ühe variandina Berkhofi pargi nime siis just selle kummalise seose tõttu sellest loobunud, nii et see võiks tekitada eriti just ütleme väljastpoolt Eestit tulevates inimestes küsimusi ja segadust. Hiljem siis selle suvemõisa territooriumile. Asutati üks haigla ja vanadekodu ja varjupaik, mida pidas niisugune organisatsioon, mida nimetati diakonisside asutiseks. Diakon issid olid nunnaordut meenutav organisatsioon ainult et ta eksis ristis mitte katoliku, vaid luterliku kiriku juures kus siis otseselt ju nunnasid luterduses olemas ei ole, aga ta on midagi siis sarnast, kust sügavalt usklikud, enamasti vallalised võsis lesestunud naised elavad koos niisuguse naiste kommuunina, palvetavad, koos, elavad intensiivset usuelu ja selle kõrval siis tegutsevad tõdede või lastekodutöötajatena või peavad vanadekoduvaest tema ja mingit sellist sotsiaalastutud. Ja alguse haigla oli ka rohkem mõeldud niisuguseks hooldeasutuseks või tänapäeva mõistes hooldushaiglaks. Aga hiljem sellest arenes siis välja väga tõsiseltvõetav haigla, kuhu diakon issid kutsusid töölega arst kus töötasid mitmed tolle aja kõige silmapaistvamad arstid, tehti kirurgilisi operatsioone ja nii edasi. See siis on tuntudki diakon isside haigla nime all ja sellele haiglale suur paekivist maja ehitatud mitmes järgus, 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul on ju siiamaani seal Pärnu maantee viadukti kõrval alles ja nõukogude ajal selles haigla hoones tegutses algul siis niinimetatud Toompea raviasutuse ehk neljas haigla, mis oli mõeldud Eesti NSV juhtide ja parteitegelaste või siis ka nomenklatuuri kuulunud kultuuritegelaste, see tähendab Heliloojate, Liidu, Kirjanike Liidu, teatriliidu ja teiste loomeliitude liikmete ravimiseks, kellele oli siis ettenähtud tavalise nõukogude haiglas süsteemiga võrreldes pisut parem hooldus ja paremad tingimused. Ja hiljem siis sellele neljandale haiglale ehitati uus moodne hoone, mis ongi praegune Magdaleena haigla. Aga siis selles vanas paekivist puses, hiljem tegutses apteekide peavalitsus ja igasuguseid muid taolisi asutusi ja praegu on seal ka mitmeid erinevaid erakliinikuid ja muud selletaolist. Nii et mingis mõttes oma algsele lähedases ehk meditsiini ja tervisega seotud funktsioonides ta töötab siiamaani. Selle paekivi osa küljes olid veel varem mitmed puid osad, mis on aga praeguseks ära lammutatud. Ja seal haigla kõrval oli ka üks pisike kabel ja siis oli üks suurem kabel või isegi kirikuks kutsutud, kus diakonissid, ise käisid koos ka jumalateenistusi pidamas ja kus peeti siis suuremaid matusetalitusi? See lammutati juba varem nõukogude aja keskel, aga siis oli ka väiksemate tagasihoidlikumate matusetalituste ja palveteenistuste jaoks väike eraldiseisev puust kabel veel lisaks. Ja see ilus neogooti vormides ehitis oli alles veel hiljuti. Aga ta paiknes seal pargis peahoonest kaugemal, kuidagi irdselt ja kummaliselt ja siis otsustati sealt evakueerida, sest oli karta, et ta tühjalt seisvana lihtsalt hävib või põleb ära. Ja ta jäi ka ühe uue hoone ehitamisele natuke. Ja siis see kabel võeti jupphaaval lahti ja viidi Pikva mõisa miga Orava ühe Eestis tegutseva Soome ärimehe eestvõttel ja pandi seal Pikva mõisas uuesti kokku. Samamoodi oli plaanis ka seda kivi osa küljes viimati säilinud ühte puitosa lahti võtta ja uuesti kokku panna, aga see osutus natuke liiga suureks ja ei leitud sellist krunti, kuhu seda viia, nii et see plaan kahjuks ebaõnnestus. Aga jah, vähemalt see pisike kabel sealt diakondisside haigla juurest on päästetud leid suve mõisu ehitasid nii aadliperekonnad kui kaupmehe perekonnad ja ta ei olnud ka otseselt majandusüksus, ehk et tema juurde ei kuulunud nüüd suuri maavaldusi ja talupoegi, kes oleks siis tegelenud selle mõisa majandamisega vaid ta oli eeskätt selline suurte sakste suvila, kuhu juurde siis pidi kuuluma mingi ilus park ja need hooned ise siis võisid olla uhkemad, niisugused mõisalikumad või siis ka tagasihoidlikumad, mis esmapilgul võib-olla mõisa ei meenutanudki. Nii et siin on erinevaid variante, aitäh. Meenutatakse sealtkandist näiteks veel ühte erilist pargi paviljoni saarel Holtsi nimelises suvemõisas, mis siis tähendabki ju nagu Kased ohtu või kasetohu mõisa, kus siis see maja olevat sellise romantilise välimuse andmiseks väljas poolt olnud vooderdatud kase tohuga ja see suvemõis oli ka Pärnu maantee ääres natuke enne Kalevi kommivabrikut. Ja seal praegu on säilinud ka veel endine mõisapark, selline suurte puudega ala ja seal mõisapargis oli veel Eesti vabariigi esimesel iseseisvusajal kahekümnendatel kolmekümnendatel näiteks säilinud üks suurt tiik, mida viimase omaniku kellelegi härrastoki järgi kutsuti doku tiigiks ja ümbruskonna lapsed olevat talvel selle peale armastanud uisutamas käia. Hiljem selle suvemõisa alal pikka aega tegutses üks aiand ja see on üsna tüüpiline paljude suvemõisate aladel on hiljem just aiandis tegutsenud natuke hilisemad suvemõisahäärberis, mis annab ka ettekujutuse sellest, millised need teised praeguseks hävinud suvemõisahäärberi olla võisid. Näeme me teisel pool tondi, raudtee ülesõit, kohe paremat kätt Kotka tänava ja tondi tänava nurgal kõrge plangu taga on üks roheline maja, uhke korsten teiega, mis on ka ühe vana suvemõisahäärber, see Sisontiisel hauselite suvemõis. Seal on olnud niisugune huvitav juhtum, et suvemõisapark sealt ümbert on praktiliselt ära kadunud ja nõukogude ajal asendunud sellise tööstushoonete ja laohoonete tsooniga. Aga see mõisa peamaja ise seisab endiselt seal keskel püsti nagu monument. Samas kui mitmete teiste mõisate puhul me näeme vastupidist, et hooned on hävinud, aga alles on pargipuid. Kui varem oli tegemist siis sellise eksklusiivse suvemõisate alaga siis selle piirkonna edasine areng on suurelt jaolt seotud Tallinna kui tööstuslinna arenguga ja tööstuste tekkimisega. Sinna hakkas kujunema selline pigem vaesemale rahvale orienteeritud üürimajade linnaosa, nii et selle piirkonna elanikkond ja ilme üsna kiiresti ka muutus. Ennekõike kui me räägime just sellest tondilinnale lähemale jäävast osast, mida on tuntud ka kitseküla linnaosa nime all, just see seal elasid suhteliselt vaesed inimesed, kes kasvatasid kitsesid ja siis selline jõukam kesklinnarahvas pisut pilkavalt seda piirkonda kutsus kitsekülaks, mis hiljem siis kinnistuspärisnimena ja praegu kajastub näiteks ka kitseküla raudteepeatuse nimes. Aga need on siis nüüd need majad, mis jäävad praeguse Paide tänava kauba tänava juurdeveo tänava äärde, Hagudi tänava äärde, Rapla tänav ja muud, mis seal on, need tänavad on muide nime saanud selle järgi, et sealt läheb mööda raudtee tee, mis läheb Viljandi ja Pärnu suunas ja need on siis selle raudtee äärde jäävate jaamade nimed, kuhu siis mööda seda raudteed sai sõita. Seal on ka Kiisa tänav ja Türi tänav ja Paide tänav võib selles kontekstis imestust tekitada, aga me peame arvestama, et vanasti läks üks kitsarööpmelise haru paidesse ka tänapäeval rongiga paidesse ei saa, aga vanasti sai ja juurdeveo tänav on ka sellepärast juurdeveo tänav seda raudteed, kui ta oli veel kitsas. Me olime, tunti ka nõndanimetatud juurdeveoraudtee nime all, see tähendas siis nagu abiraud teed. Mõte oli siis see, et kaupu ja inimesi selle abil veeti suure ehk laiarööpmelise raudtee juurde ja seda raudteed siis opereeris niinimetatud juurdeveoraudtee selts. Vagunite oli peal selline lühend J vee ERR-s, aga siis inimesed tegid nalja, et noh, juba kahekümnendatel kolmekümnendatel, kui need kitsarööpmelise raudtee rongid hakkasid hirmus aeglased tunduma, sest oli juba kogetud ka kiiremaid ronge. Et siis lühend tähendab, jalgsi võib rutem saada. Need inimesed, kes seal elasid, olid ka suurelt ei olnud seotud selle raudteega olid raudteetöölised jaamade töölised. Aga teine suur kontingent, kes selles piirkonnas on elanud, on olnud Luteri vabrikutöölised Lutheri vabrik siis oma tootmist kõvasti laiendas. Just 20. sajandi algul ja sellega seoses tekkis sinna nende tänavatel äärde palju selliseid väikeste tööliskorteritega üürimaju. Ja enamik neist majadest on siis niisugused Lenderi tüüpi majad keskse koridoriga millest kahele poole jäävad pisikesed, enamasti ühest kööktoast koosnevad korterid. Perekond elas selles ühes toas koos ja seda tüüpi maju on seal tõesti tervete ridade kaupa hästi arhailisi madalal soklil maju, natukene kõrgema vundamendiga, arenenumaid, rohkem dekoreerituid pärast esimest maailmasõda ja vabadussõda. Kui Eesti riik oli saavutanud iseseisvuse, siis nagu mujal eeslinnades, nii selleski piirkonnas hakati ehitama natukene paremaid maju. See endiselt jäi niisuguseks peamiselt töölistest elanikkonnaga vaeseks eeslinnaks. Aga üsna palju ehitati siiski ka pisut paremate suuremate korteritega Tallinna maja tüüpi ehk siis neid kivitrepikojaga maju just 20.-te 30.-te vaimus. Mille taga siis, nagu teame? Ühelt poolt olid tuletõrjenõuded, et kivitrepikoda aitas tulekahju puhul inimestel paremini majast välja saada teisalt aga ka lihtsalt muutunud mood. See kivitrepikoda aitas majal natuke moodsa manaja massiivsemana mõjuda võrreldes nende varasemate, ainult puidust ehitatud agulimajadega. Ja nende majade seas on ka mõningaid silmapaistvate arhitektide projekteeritud hooneid. Nii et näiteks kauba tänaval me võime näha maju, mis on Herbert Johansoni ja Eugen Habermani projekteeritud, on seal siis ka mõned väikemajad näiteks Eugen Se harjase või Edgar Johan Kuusiku loomingust, nii et et selles mõttes on see piirkond päris huvitav. Teisel pool tondimäge, kaua aega hoonestust üldse ei olnud, nii et seal selline tsaariaegne kihistus üldse puudub tondimäeks me nimetame seda suurte ülesõitu, seal ei ole tegelikult mingit mäge, lihtsalt see raudteetamm on muust maapinnast pisut kõrgem, aga rahvas on siis seda raudtee ülesõitu hakanud tondimäeks kutsuma. Seal oli kauaaegne heinamaaga, siis sinna hakkas hoonestus kujunema kahekümnendatel kolmekümnendatel ja see oli nüüd teistlaadi hoonestus, siin ei olnud siis selliseid suuri üürimaju, vaid oli väikestest aed, Lillikest majadest koosnev hoonestus ja need majad siis kuulusid enamasti sellistele maalt linna kolinud inimestele, kellel olid võib-olla natuke paremad võimalused kui nendel päris tagasihoidlike tööliskorterite elanikel. Aga samas siis mitte ka ei olnud nad nii jõukad, et nad oleks kuskil paremas linnaosas jõudnud omale maja ehituskrundi osta või kuskil jõukas linnaosas, olgu siis Kadriorus või Süda-Tatari korterit üürida. Aga niisugune kõrvaline tondilinnaosa võimaldas suhteliselt soodsa hinnaga krunte soetada ja maju ehitada. Nii et inimesed said siis sinna rajada selliseid peremaju või eramaju osa, on siis ühe peremajad osad sellised kahe kolme täriga, mis võimaldasid ühelt poolt säilitada sellist maalähedast elustiili. Paljudel inimestel olid seal suured juurviljaaiad ja puuviljaaiad, mis andsid ka lisasissetulekut, mõned isegi pidasid loomi, aga samal ajal siis ikkagi linnaservas elada ja näiteks ka pereisal linnas tööl käia. Need on siis nüüd pardi tänavalõokese tänava tedre tänava Linnutee kant, see piirkond Tondist, seal on ka palju nõukogude aegseid eramaju hiljem vahele ehitatud, aga on selgelt äratuntavad ka just siis need 20.-te 30.-te väikesed majad hiigelsuurte aedade sees, mida seal on ka päris palju järel. Tondi kandis on väga palju linnunimelisi tänavaid. Need linnunimedega tänavad on seal, et piirkonna elanikud ise palusid, kui seal hakkas selline Limlikum hoonestus kujunema ja tänavatevõrk välja kujunema, linnavalitsusel panna sinna need linnunimed, sest et selle piirkonna teises otsas Mustamäe pool, kus üks toonane suurärimees Albert juba oli ka juba ühe suvemõisa Witternhofi suvemõisa maadele tsaariajal tänavaid rajanud, olid tänavad saanud sellised kummalised piirkonnas asuva metallitööstusega seotud nimed nagu metalli, keemia, mehhaanika, mineraali ja inimestele sellised nimed eriti ei meeldinud ja neile tundus, et nemad, seda oma niisugust aed lilli laadi piirkonda tahaksid ka mingite eriliste ilusate nimedega esile tõsta. Ja siis Robert Nerman on leidnud ühe niisuguse kirja linnavalitsuse arhiivist, kus inimesed ütlevad, et vaadake, meil on siin selline tore linnaäärne ala, kus on eriti palju laululinde ja me palume siis siia piirkonda teha linnunimelised tänavad ja seda siis meelega võimaldaks. Ja hiljem siis sealt tondi poolt on järjest kaugemale see nii-öelda linnuküla nihkunud kuni hiljem Mustamäe teeni välja. Aga see hakkas peale just sealt, ütleme käo tänava ja lõokese tänava kandist. Aga kui rääkida tondi tänavast, siis tondi tänav on väga vana tänav. Ja tondi tänav kujunes välja juba ammu enne selle hoonestuse kujunemist suvemõisate juurde mineva teena ja selles mõttes selle piirkonna kõige vanemad liikumistrassid ongi kindlasti Pärnu maantee tondi tänav ja linnu tee, mis on niisugune pikk sirge tee, mis viisi sprint oli suvemõisa juurest Mustamäe teel asuva Löwenruh suvemõisa juurde jaan ka kantud juba väga varastele kaartidele kõik teised tänavad, seal on siis nendega võrreldes hilist tekkelised. Paljudele kuulajatele meenuvad tondi tänavaga seoses kindlasti punastest tellistest kasarmud. Tondi kasarmud kuuluvad tsaariaegse kihistuse juurde Tondil aga on muidugi täiesti eraldiseisev kompleks ja ei ole seotud nende eelnevalt räägitut töölismajade ega ka mitte suve mõisatega vaid lihtsalt 20. sajandi alguses pärast 1900 kümnendat aastat, kui siis Tallinna militariseerimise ja laevastiku baasiks kujundamisega seoses Tallinnas resideeruvate sõjaväelaste arv tunduvalt kasvas. Kroonu ostis seal ühe suure maatüki ja asus sinna sõjaväelinnakut rajama. Tegemist on tõesti meie sõjaväearhitektuuri tippu kuuluva kompleksiga, mis paikneb tondi tänava ääres pikas reas on seal kõigepealt siis need kasarmuhooned ja nende taga praegu kaunis halvas olukorras, aga siiski ka säilinud muud kasarmulinnaku juurde kuulunud hooned. Ilmselt on seal siis klubihoone, sööklahoone, vahtkonna majad, mitmesugused tallihooned, laod, saun ja nii edasi neid funktsioone. Me tunneme tegelikult hilisemate eestiaegsete plaanide järgi, nii et raske öelda, mis päris algsel tsaariajal üks või teine maja oli, sest nende kasarmute ehitusprojekti ei ole üles leitud. Samuti me ei tea ka arhitekti. Arvata on, et seda on projekteerinud vähemalt mingis osas üks kuulsamaid Tallinnas töötanud sõjaväearhitekte või sõjaväe insener Aleksander Jaron kelle loomingust me teame näiteks Estonia puiesteel Puhkide villat või siis Maakri tänaval Pirkki keemilise puhastuse tööstuse hoonet aga ka nõndanimetatud punaseid kasarmuid Koplis Eerika tänaval ja kuna need punased kasarmud on oma laadilt natuke sarnased Tondi kasarmute, ega siis on arvata, et võiks nagu näha siin roni käekirja, aga ei tea, seal võivad olla mängus ka hoopis näiteks mingid Peterburi arhitektid, kõik see dolomiit, kivi, punase ja kollase tellise koos kasutamine ja kõik need arhitektuursed elemendid, mida seal võime näha. Need sellised nurga tornikesed, suurte kaarakendega vaheosad, mis ühendavad neid kasarmuid. See kõik on väga meisterlikult teostatud, see on väga ilus ja kõrgetasemeline arhitektuur. Nii et toona siis need sõjaväehooned ei olnud mitte lihtsalt sellised utilitaar ehitised, vaid ikkagi kuulusid selgelt sellise kunstilise arhitektuuri hulka. Hiljem nendes kasarmutes on eesti ajal pikka aega tegutsenud tondi sõjakool ja nüüd siis on taastatud ka seal ees siis mälestusmärk, nõndanimetatud tondipoiste monument, tegemist siis on algselt Amandus Adamsoni tehtud sambaga, mis siis, aga nüüd on pisut stiliseeritud kujul skulptor Jaak Soans poolt minu meelest väga õnnestunult taastatud huvitavatest hoonetest võib nimetada veel tondi maneeži, mis praegusel kujul näeb välja niisugune tagasihoidlik ja tundub nõukogude aegse hoonena ja eks seal ongi palju nõukogude aegseid juurde ja ümberehitusi, aga tegelikult see maneeži vana osa pärineb juba eesti ajast ja mingil määral on ta ju siiamaani ratsutamiskultuuri ja hobustega seotud. Kuigi seal on loomulikult see probleem, et need niisugused platsid, kus saaks hobustega väljas olla, on sealt ümbruskonnast peaaegu ära kadunud. Veel minu lapsepõlves kahe raudtee vahel, seal, kus on praegu jalgpallistaadion, oli selline omalaadne hobustega sõitmise ja tõkete ületamise plats ja isegi midagi nagu väikese hipodroomi taolist, aga tänapäeval siis need ratsutamisplatsid on sealt kõik kadunud, nii et selle maneeži tulevik, maneeži on ka üsna ebaselge. Jätkame keskeprogrammi tondikandist, räägib arhitektuuriajaloolane Oliver Orav. Tondi piirkond paikneb kahe raudtee vahel algselt siis laiarööpmeline Peterburi Tallinn Paldiski raudteeliin, mis läbib seda piirkonda ja selle raudteeliini äärde on siis hiljem Eesti ajal rajatud Tondi raudtee peatus. Kui seal piirkonnas juba elas rohkem inimesi ja siis need inimesed tahtsid kuidagi linna saada, siis oli lisaks trammile, mis sel ajal ka juba seal käima hakkas veel hea ja mugav, et oleks ka raudteeühendus teine siis on kitsarööpmeline raudtee mis läbis ka seda piirkonda ja mille ääres oli Tallinn-Väike raudteejaam ja edasise kitsarööpmeline raudtee läks sealt siselinna kalmistu tagant läbi hoopis Tallinn-Sadama jaama, mis paiknes Narva maanteel umbes selle koha peal, kus on praegu metodisti kirik. Nii et alles hiljem, kui see kitsarööpmeline laiarööpmelise muudeti, siis ta ühendati laiarööpmelise raudteega kokku, nii et need jaamad, mis läbivad Tallinn väikest jaama, hakkasid ka balti jaama minema. Varem sellist võimalust ei olnud. Aga nii Tallinn väikeses jaamas kui Tondil on säilinud ka osa vanast jaama kompleksist. Tallinn-Väike jaama on siis selline tõsine paekivist hoone ehitatud 1000 900101 ja samast ajast on seal lisaks peahoonele säilinud ka veel mõned raudteejaama kompleksi abihooned veetorn, üks pagasiait, üks pagasikelder teist ja mõned raudteelaste elamud, ka ilus tsaariaegne jaama kompleks ja lisaks on teisel pool raudteed veel üks huvitav maja auru tänava alguses, kus siis on tegemist 20. sajandi algul sinna kompleksi juurde ehitatud kindlusraudteejaamaga nimelt sellele tavalisele kitsarööpmelise raudteele. Lisaks rajati veel Peeter suure merekindluse rajamisega seoses, ütleme seal kuskil 1214 15 eraldi kindlusraudteevõrgustik, et suurtükkide, laskemoona sõdurite transportimiseks ja enamasti need kindlusraudteejaamad paiknesid täiesti eraldi nendest traditsioonilistest vanadest jaamadest, aga Tallinn väikese juures siis need kaks raudteevõrku said kokku ja seal siis kindlusraudteejaam rajatisele vana jaamakompleksi juurde tondi ja nagu öeldud, on siis hilisemast ajast ja see praegune jaamahoone on ka väga põneva tekkelooga nimelt toona tonti, tramm pööras ümber alevi tänaval ja seal trammi lõpppeatuses alevi tänaval oli üks väike puitpaviljon. Aga siis, kui trammi pikendati ja rajati tondi raudteejaam sisse, puitpaviljon võeti lahti ja viidi sinna tondi jaama, pandi seal uuesti kokku ja sellest saigi siis tondi jaamahoone. Ja selleks rajati sellele tondi jaama hoonele ja veel ka niisugune kõrge paekivist sokkel raudteetammi või raudtee muldkehandi serva. Nii et ta nagu poolenisti raudtee muld kehandisse sisse ehitatud ja siis trammipeatuse poolt vaadates näeb välja kahekorruseline raudtee poolt vaadates ühekorruseline. Nüüd peab sellest küll juba minevikus rääkima, sest vaatamata sellele, et see hoone oli muinsuskaitse all, ei leitud talle õiget uut kasutusfunktsiooni. Ja see seisund läks aina hullemaks ja hullemaks, seal oli mitu tulekahju ja kuna ta paikneb raud tõele nii lähedal ja sealt aeg-ajalt lähevad mööda näiteks ka naftatsisternidega vagunid, siis muinsuskaitsjad andsid loase hoone korralikult üles pildistada ja üles mõõta ja puitosa ikkagi ära lammutada ja alles jätta ainult see kivi osa, nii et praegu on siis selline seis, et kivi osa on alles jäänud konserveeritud, sinna on tehtud peale ajutine konserveeriv katus ja puitosa siis nii-öelda ootab taastamist. Mis selle lihtsajaamahoone nii väärtuslikuks teeb, et see peab alles jääma? Need ei ole siiski mitte nii palju arhitektuursed väärtused, kuivõrd pigem tema selline linnaehituslik olulisus, ta siis räägib sellest ajastust, kui inimestel autosid veel väga palju ei olnud, ühistransport oli väga oluline ja sinna Tondile moodustati siis kolmekümnendatel selline ilus rööbastranspordisõlm Kahetasandiline kõrgemal raudtee allpool tramm, kui see tramsis alevi tänavalt sinna raudteejaamani pikendati siis need suured võimsad trepid, mis siis seda raudteed ja trammipeatust ühendavad, nii et inimesed saavad rongi pealt trammi peale ümber istuda kiiresti. Ja seal on säilinud ka näiteks terve hull omaaegseid metallist trammiliinikandurposte, kuhu on peale kirjutatud veel omaaegsete tootjate nimed, näiteks aktsiaselts Ilmarine või aktsiaselts Franz Krull, Tallinn. Nii et see on ka selline tehnikaajaloo seisukohalt oluline koht ja ilus linnaehituse ajalooline mälestis, nii et see jama hoone kindlasti väärib taastamist, aga ilmselt sellega läheb veel ikka paar-kolm aastat, enne kui sinna mingi lahendus leitakse ja see koht korda saada, aga küll ta kunagi saab. Ja teine printsiip, mis on olnud, mis ka on minu meelest tore mõte, on see, et on püütud nagu kaitsta seda vana Tallinn-Pääsküla elektriraud, et liini nii-öelda tervikuna ehk et siis kõik jaamahooned, mis alles on, on meil nagu säilitamisväärsed ja on püütud neile leida mingi uuskasutus. Ja ainukese, mis me oleme siis päriselt kaotanud, on teine, selline lihtne paviljon, mis oli lillekülajaamas, millest on alles ainult natukene kahhelpõrandat perrooni peal, aga nüüd teised raudteejaamad järve rahume Nõmme, Hiiu, Kivimäe, Pääsküla ja need on ju kõik olemas ja need jaamahooned on ka nüüd enamasti kenasti korda tehtud ja seal on siis nüüd erinevad uued funktsioonid sees on siis seal tegemist siis noortekeskusega või pensionäride keskusega osades on need laste mängujaamad, kus siis emad ja lapsehoidjad saavad päeval tulla lastega mängima. Selles mõttes on see niisugune idee sellest raud Berliinist kui Tallinna linnaehituse, ajaloo ja asustusajaloo seisukohalt olulisest niisugusest tervik, mälestusest, millel lisaks on ka tehnika ja transpordiajalooline väärtus päris ilusasti teostunud ja küllap leitakse ka mingi lahendus sellele tondijaamale kunagi. No teie jaoks, Oliver on tondikant, väga tähtis kant. Sest see on seotud ju teie lapsepõlvega. Ja minu vanaisa elas sealkandis ja tema isa oli Lutheri vabrikutööline. Aga isa haigestus tuberkuloosi ja suri üsna noorena. Seda maja enam maa peal ei ole. See maja oli juurdeveo ja Pärnu maantee nurgal, seda kutsuti omaniku järgi männikumajaks, noh nii nagu kõikidel majadel olid vanasti nimed omaniku järgi männikuma ja põdramaja summerima ja Tombergi maja, nii nagu nad sealt mööda seda juurdeveotänavat näiteks lähevad. Aga seda männiku maja enam ei ole, see jäi ette Pärnu maantee laiendamisele ja lammutati. Ja hiljem siis minu vanaisa ja vanaema elasid ja siis ka minu ema oma nooruse veetis. Ja veel minagi sündisin oma lapsepõlve, veetsin sealkandis ühes teises majas, mis oli Magdaleena tänaval nõukogude ajal. Ta oli lasteaia tänav, sest Magdaleenas peeti liiga piibel likuks ja nõukogude ühiskonda mittesobivaks tänava nimeks. Ja see Magdaleena tänava maja oli ka niisugune kummastav maja, kus siis oli koos suuremaid ja väiksemaid kortereid. Ja seal olid näha niisugust veel tsaariajast jäänud Cherarhiseerimist, kus siis suuremad korterid olid tõesti suured. Viietoalised olid nad olnud nõukogude ajal küll mitmeks väiksemaks jagatud, aga seal oli siis vannituba ja WC ja esikud ja läbikäidavad toad olid üsna avarad. Aga selle kõrval oli ka väiksem korter, kus algselt ei olnud ette nähtud vannituba ja isegi käimlat mitte nii, et selle korteri elanikud pidid siis näiteks keldrikorrusel asuvat ühiskäimlat kasutama ja hiljem siis nõukogude aegsete ümberehitustega seda muudeti. Ja see oli veel hästi kummaline maja selle poolest, et kuigi tegemist oli sellise tagasihoidliku puumajaga oli seal majas keskküte, sellepärast et omanik ise eestiaegne omanik oli siis olnud keskkütteinsener ja oma majja pannud ka keskküte. See ei olnud siis mitte linna keskküte, vaid seda köeti oma maja keldrist, katlaga ja maja õue peal oli siis suur must söehunnik, kust kivisütt võeti, et seda katelt kütab. See oli kõik niukene, agulilaadne elulaad seal Magdaleena tänaval, kus mõne õue peal olid kanad ja mõne õue peal peeti seapõrsast ja igas aias oli veel säilinud suuri marjapõõsaid ja õunapuid ja elas seal igasugust segast naljakat koloriitsed seltskonda. Kes siis mullegi. Lapsepõlvest on meelde jäänud aga Need majad, kõik lammutati 87. 88. aastal ja praegu on hoopis uued suured, nelja, viie korruselised kivimajad sinna asemele ehitatud. Aga seal Magdaleena tänava kandis oli veel terve hulk vanast ajast jäänud hooneid ja objekte. Ja näiteks ühes tegelikult mingisuguseks töökojaks ehitatud tsaariaegses hoones tegutses juudi kogukonnakeskuse juudi sünagoog. Asi oli ju selles, et Tallinnas oli enne teist maailmasõda olnud päris suur juudi sünagoog aga see asus Maakri tänaval ja just nimelt Maakri tänava alguses, mille hoonestus suurelt jaolt hävis 1944. aastal märtsipommitamises. Nii et pärast sõda siis juutidel seda hoonet enam ei olnud, seda neil taastada. Nõukogude võim ei lubanud. Nii et siis juutidel lubati kasutada oma nii religioossete toiminguteks kui niisugusteks, kogukonna kogunemisteks, pidudeks ja üritusteks, seda tagasihoidlikku puidust ülekrohvitud Töökoja hoonet seal Magdaleena tänavas või nõukogude ajal lasteaia tänavas. Kas teisel pool teed oli niisugune maja, mis oli ehitatud ka diakonisside haigla kompleksiga koos ja mis siis kandis algselt Magdaleena Jumi varjupaiga nime, mille järgi see tänav üldse on nime saanud ja hiljem siis seal oli pikka aega Jaani koguduse vanadekodu, seejärel see maja on kandnud veel mitut funktsiooni. Ta näiteks oli ka naha- ja suguhaiguste haigla vahepeal. Siis oli ta Harju rajoonipolikliinik pikka aega ja seal õue peal oli Harju rajooni kiirabijaam ja praegu ta siis seisab tühjana ja ootab siis kas lammutamist või remontimist. Sealt edasi mööda Magdaleena tänavat tahapoole minnes oli suurem haljastatud ala, kus siis pargi keskel 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel paiknes suurte rõdudega puumaja, kus siis oli olnud tuberkuloosi ravila. Aga see maja hävis ka teises maailmasõjas ja sinna tühjaks jäänud alale, siis rajati vastastikku kahele poole Magdaleena tänavat Stalini ajal kaks niisugust hilist stalinistliku stiilis lasteaeda. Õieti ühel pool oli siis nagu lasteaed ja teisel pool lastesõim. Ja lasteaedadega töötavad need majad siiamaani ja eks selle järgi teda nõukogude ajal lasteaiatänavaks nimetatigi. Aga seal ümber siis ka see suur suurte puudega järk pärineb sellest kunagisest tuberkuloosi ravila ajast. Veel edasi Marta tänava ja Magdaleena tänava nurga kandis on ka säilinud mõned väga arhailised puumajad 19. sajandi lõpust sellest ajast, kui seal piirkonnas üldse hakati neid suuri suvemõisate krunte jagama ja hakkas selline suurem hoonestus. Lindlik hoonestus kujunemat, aga nende vahel on väga huvitava objektina säilinud nõndanimetatud Marta tänava ristseltsis on üks niisugune kivirist, mis on tegelikult selle piirkonna vanim objekt, mida me üldse maa peal näha saame. Mis pärineb siis hiliskeskajast või ütleme, keskaja uusaja piirilt Eesti ajaloo mõistes Liivi sõja ajast, kui Liivi sõja ajal toimus seal üks Tallinna linna kaitsjate ja Ivani hõlma väesalkade vaheline kokkupõrge mille kohta on öeldud, et see toimus Tallinna lähedal Pärnu maanteel liivamägedes ja seal siis sai mitu linnakaitsjatest ka surma, mitu suurkaupmeest ja mustpead. Ja siis ühe Mustpeade vennaskonna liikmed, kaupmehe plaasius, hoogre mälestuseks on see rist sinna pandud. Kunagi oli selles piirkonnas kolm sellist monument, et igaüks natuke erinevast kujundusest. Aga need teised kaks paiknesid teiselt poolt Pärnu maanteed kuskil praeguse Pärnu maantee ja Rapla tänava ristmiku piirkonnas, aga need on siis hävinud ja nendest on alles ainult tükid linnamuuseumi raidkivide kogus. Aga siis see üks monument Marta tänaval omapära kõrvalise asukoha tõttu. Ta pole kellelegi seal ette jäänud, seisab siiamaani püsti ja on üks meie vanemaid linnaruumis eksponeeritud kunstimälestisi ja Tallinna kõige vanem ausammas. Ja selles mõttes väga väärikas ja sellele piirkonnale ka tähendusrikkust andev objekt. Ja väga huvitav keskkond on ka päris Magdaleena tänava lõpus kus tänav teeb kääna, kui on selline väike, tõeline vaikne oaas suhteliselt südalinna lähedal, ilusate eestiaegsete Tallinna majatüüp b hoonetega kust need puithooned, aga siis ei ole enamasti laudisega viimistletud, vaid hoopis väljastpoolt krohvitud, nii meenutavat kivimaju ja nende vahele on siis 50.-te aastate teisel poolel ehitatud üks maja juurde, mis on ka väga huvitav hoone, sest et välja väga eestiaegse maja moodi, nii et absoluutselt ei tunne ära nõukogude aja arhitektuuri. Aga selle põhjuseks on ilmselt ka väga eriline tellija, nimelt selle maja ehitas luterlik kirik Nõukogude aja tingimustes väga haruldane ja ka siis üks maja oli siiski kirikul võimalik ehitada ja seal on siis läbi aegade olnud, ütleme, Jaani koguduse ja teiste suurte linnakoguduse, vaimulike ametikortereid, mitu piiskopi on seal elanud ja mitmed väga tuntud ja lugupeetud kirikuõpetajad. Marta tänava lõpus algas ka selline väga huvitav keskkond, mida ennem mainisin sellega seoses, et seal asusid siis need hobuste ratsutamisplatsid ja hoonestamata vähe kasutatud alad. Praegu on sinna peale siis jalgpalli staadionit kompleks ehitatud aga veel kuni üheksakümnendatel taastateni, seal oli siis osa säilinud kunagisest Kristiine heinamaast sellisel kitsal, kahe raudtee vahelisel kolmnurgal. Seal oli siis terve hulk niisugusi kummalisi arhailisi nähtusi mis meenutasid sellist vana kaugemad Tallinna eeslinna nagu näiteks suur puukool. See oli tegelikult ka ühe endise suvemõisa Rudolf Stahli suvemõisapark, kuhu siis hiljem juba Eesti ajal oli puukool rajatud, mis siis jätkas ka nõukogude ajal ja kus kasvatati teiste linnaparkide ja puiesteede jaoks puid. Ja sellest pargist on üks väike jupp siiani säilinud ja seal on siis nüüd küll täiesti võsastunud ja ülekasvanud kujul siiamaani alles hulk puukoolile pärast jäänud eksootilisi ilupuuliike. Aga see on päris kummastav vaatepilt, kuidas see siis kõik on niisugune võsastunud metsistunud. Aga kui see kevadel õitseb, siis see kõik on niisugune veider ja kummaline. Lisaks oli seal veel niisugusi, naljakaid asju, mis muidu nagu seostuvad 20. sajandi algusega. Aga mis seal olid säilinud veel jällegi kuni 21. sajandi alguseni näiteks oli seal üks katmata reoveekollektor, mida siis rahvas kutsus solgi Remmiks või solgi raviks, mis oli ka niisugune asi, mida võis kohata just 19. sajandi lõppu 20. sajandi alguse Tallinnas. Aga mis siis seal tõesti oli veel kuni 21. sajandi alguseni mudila ja siis suvel hirmsasti haises ja siis vahel sellesse solki, renni või solgikraavi ka Kalevi kommivabrik laskis osa oma jääkvett. Kui tavaliselt oli seal niisugune ebameeldiv viisakalt öeldes WC lõhn, siis mõnikord võiks solgikraavist tulla hoopis sellist magusat šokolaadi või moosilõhna, sellepärast et kalevivabrik oli siis mingisuguseid seadmeid puhastanud ja selle pesuvee kõik sime kraavi lasknud ja mõnikord siis tulenevalt sellest võis vesi olla erepunane või tumeroheline. Nii et see oli siis ka niisugune lõbu kohalikele poisikestel ja mida ka mina lapsepõlvest mäletan, et kui jälle levisid jutud, et täna on vesi mingit imelikku või siis seda tuli joosta vaatama, missugune ta siis seal selles solgikraavis täna on ja sinna endise Kristiine heinamaa selle viimasena säilinud jupi ja selle puukooli serva jääb ka siis üks niisugune kummaline ala selles piirkonnas, mida tuntakse asula tänavana ja kohalik rahvas siis kutsus asula külaks, öeldi näiteks, et keegi elab asula külas või keegi läks alla asula külla, kuna see paiknes nagu muust maapinnast natuke allpool see piirkond, seal on siis asula tänav ja asula põiktänav ja seal ei ole tegemist siis nüüd mitte vana 20. sajandi alguse või eestiaegse hoonestusega, vaid hilisema stalinistliku hoonestus kihistusega. Nii et need majad ehitati sinna üsna tühjale alale Magdaleena haigla ja puukooli vahele. 1900 neljakümnendatel aastatel ja see oli üks esimesi terviklikke stalinistlik ansambleid, mis Tallinnas peale sõda üldse ehitati. Seal on siis kahte põhitüüpi maju, ühed on kortermajad ja teised on siis sellised ühiselamu tüüpi majad olnud, paljud olid siis sellised näiteks igasuguste ehitusorganisatsioonide ja tehaste ühiselamud, kus elas palju noori vallalisi inimesi ja need majad on projekteerinud üks Venemaalt siia tulnud arhitekt Žukovski koos oma abilistega. Hiljem on ta projekteerinud ka näiteks Pelgurannalinnaosas palju ja ta oli üks juhtivaid stalinismiaja arhitekte. Nad esindavad ka sellist stalinismi maitse kooli kus väga vabalt ja loominguliselt, aga samas pisut veidralt on interpreteeritud Sis klassikalisi arhitektuurivorme tolle aja esteetiliste arusaamade vaimus. Ja nagu akadeemik Mart Kalm on selle kohta kirjutanud, et eesti arhitektide maitsekool ei oleks olnud võimeline looma mitte midagi seesugust. Aga siis vene sellise hakkadeemistliku taustaga veel tsaariajal koolituse saanud arhitektidele oli see kuidagi suurepärane või meil kukkus kuidagi loomulikult välja selline stalinistliku kaanoni raames klassikaliste arhitektuurivormidest hiliseerimine. Aga jah, kõik need niisugused kõrgete kaaristutega majad seal asula tänaval on sellised omalaadsed eksootilised linnukesed Tallinna linnapildis, aga tegemist on tegelikult väga ilusa ja tervikliku ansambliga ja algselt sedapidi veel kokku siduma tänava keskteljel olnud paplialleed. Aga tänapäeval on seal alles ainult üksikud tabelid. Tahvlite puhul on nimelt see, et tal on, eks ole isaspuud ja emaspuud ja siis loodeti, et kui ühed maha võtta, aga siis nad enam ei tolmele niimoodi. Siis võeti üks pool alleed maha, aga siis selgus, et seal ei olnud rakendatud mitte seda võtet, et ühel pool ole sisaldus puud ja teisel pool emas puudvainud olid segiläbi. Nii et need vähesed, mis seal on alles, need Toplid tolmavad ikka samamoodi edasi ajavad seda paplivati. Terviklikku paplialleed seal enam ei ole. Samuti on kadunud nende majade ees kunagi olnud ees aiakesed, mis olid ka niisugused naljakad, natuke venepärased. Kuidas see tänapäeva tondikant iseloomustate? Tänapäeva tondikant on natuke selline eklektiline ilmega, seal on kõike, on neid vanu puitmaju, mida viimasel ajal ka väga palju korda tehtud, kui veel mõni aeg tagasi see oli hirmus maha jäänud agul just eritise tsaariaegne osa seal juurdeveo ja Paide tänava kandis siis viimasel ajal on inimesed selle avastanud. Kui kesklinna lähedal paikneva, aga samas väga vaikse ja rahuliku elupiirkonna ja seal on väga palju maju väga ilusasti korrastatud ja mitu maja on seal saanud ka restaureerimispreemia siis on seal neid Stalini-aegseid, maju, asula tänaval on ka niisugusi Nõukogude aja keskpaiga maju näiteks Kiisa tänava kandis 50.-te teisest poolest 60.-test. Siis on neid suuri maja kolakaid, et mis on ehitatud 80.-te lõpus, on sinna uusi, suuri elumaju ehitatud juurtega ja kontorihooneid 20. sajandi lõpuaastatel 21. sajandi algusaastatel. Nii et, et seal on tõesti väga erilaadsed keskkonda ja on siis ka niisuguseid konflikt alasid, kus siis ütleme nii, et eks need suured tänapäevased majad ja väikesed puumajad omavahel kõrvuti ja kokku saavad ja päris keeruline on neid üleminekuid kuidagi viisakalt lahendada, aga samas selline väga erinevatest ajastutest pärinev ja noh, niisugune segiläbi hoonestus, kus iga nurga taga avaneb sulle mingi täiesti uus hoonestuskihistuse, täiesti uus etapp ajaloost minu jaoks teeb selle piirkonnaga väga huvitavaks, selles mõttes ma arvan, sellel piirkonnal on ka väga suur arengupotentsiaal, et seal on tabel selliseid tühje krunte, hoonestamata alasid, kus väga huvitavad linnaehituslikud arengud võivad aset leida. Kuulsite keskeprogrammi tondikant. Stuudios olid arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja Marje Lenk.