Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja nagu üldiselt kombeks, ei istu ma siin ka täna üksi. Minu vastas on Jan Kaus, tere, Jan. Tervist. Põhjus, miks on siin stuudios, on, on Jani uus raamat, läheduste raamat, väike sinine raamat, mis sisaldab väikeseid ka sinises kirjas tekste. Selliseid lühižanr oled sa ikka armastanud ja see on juba päris mitmes raamat, kus sul esinevad sellised lühikesed tekstid, kuidas said üldse nimetada, kas need killud või miniatuurid või laastud? Ja nimetamise küsimus võib tunduda keerulisevõitu jah, noh, ütleme võib nimetada niimiiatuurideks kui ka proosal aastateks, kuigi žanriliselt võib neid keegi kui tahab liigitada ka pigem sellise luule hulka. Et seda ma olen varem ka rääkinud, et selle žanri ma tegelikult leidsin ajalguma 2000.-te alguses hakkasin väga palju lugema soome luulet ja siis sealt ma avastasin ikkagi selle tendentsi et kirjutati tol hetkel väga palju just proosaluulet ja kasvatategi soomes sellist väljendit nagu proosa runo ehk siis proosa, luule, mis on mingis mõttes nagu tegelikult sortiox, huumor on, aga seal jah, teda kuidagi liigitati luule hulka ka pigem. Ja siin Eestis liigituvad siis need proosaluuletused, pigem mulle tundub proosa hulka. Ja noh, mul ei ole ka selle vastu midagi selles mõttes, et žanriliselt on tegu piiripealse vormiga. Ja üsna sedasi fantaasia vabalt ju minu esimene proosa luuleraamat, kandiski pealkirja, miniatuurid. Teine raamat oli siis konkreetsem, oli seotud konkreetselt Tallinna linnaruumiga, kandis pealkirja Tallinna kaart ja see nüüd siis on kolmas miniatuurse või proosaluuletuste raamat. Läheduste raamatu allkiri ja minu meelest annab sega sisu üsna hästi edasi, tegu on väga sellise intiimse ja soojaraamatuga, nii et võib-olla see külm sinine siis natukene tasa kaalustabki kujunduses raamatu sellist hästi sooja ja ma ei tea, kui natukene norivat öeldes võib-olla magusavõitu sisu. Ma arvan, et see kujundus väga hästi annab, annab tegelikult edasi selle raamatu selliseid mastaap, eks, et ühelt poolt ma kirjutan väga väikestest olenditest. Seal herilastest isegi tokso plasmast kirjutan ja teiselt poolt ikkagi ulatub pilk kõige kaugemate objektide ulatub nagu siis ütleme kosmose kaugemate objektidega. Kaane peal on vist näha stiliseeritud kujul ühte nendest Hubble'i teleskoobi tehtud nõndanimetatud sügavatest väljadest. Väga võimalik, et ma ei olegi ausalt kujundaja Piia Ruberi käest küsinud, mis foto see täpselt on, näeb küll välja, nagu nagu sinu mainitud foto üldiselt, jah, mulle tundub, et et ma selle lähedase raamatu nii jõudsin. Seetõttu, et ma hakkasin mingil hetkel endalt küsima, et miks ma Tallinna kaardi kirjutasin, et mis mind ikkagi Tallinna juures nõnda palju köitis, et ma pidin sellest kirjutama mingis mõttes nagu eraldi raamatu ja Tallinn teemana figureeris väga olulise nagu mitmes minu romaanis romaanis hetk või koju. Jõudsin mingil hetkel järeldusele, et võib-olla minu mõtlemine ongi, ongi ruumiline või kuidagi, et minu elutunne on väga ruumiline. Meest peetakse reeglina ajaliseks olendiks. Aga mulle tundub, et ka see seminu, ajalisus, teadlikkus enda lõplikkusest. Teadlikkus sellest, kuidas tulevik kahaneb ja minevik kasvab, et see on seotud ikkagi mingite ruumiliste olukordadega või, või, või ruumipunktidega või, või konkreetsete maastikega. Lugesin päästada childel öös ja Feliks Katari raamatut, mis on filosoofias on kirjutatud nii, et mõiste on territoorium ja seda võiks siis parafraseerida. Mulle tundub, et mõte on ka territoorium, et mõte on kuidagi mingi liikumine, liikumine ruumis. Noh, see iseloomustab iseloomustades minu, minu mõtlemisviisi, see, kuidas ma, see, kuidas ma kasutan mälust rääkimisel, mis on mulle nagu väga oluline kasutan just ruumi või, või ruumilisi metafoore, konkreetsete ruumi, punktide või maastike kirjeldamist. Ja ma arvan, et lähedaste raamat siis siis minu jaoks avanebki eelkõige nagu ruumilises ruumilises mõttes lähedus ongi siis nagu teil see õige kogu see või õige distantsi või õige ruumi suhte otsimine. Ja noh, muidugi oleks võinud raamatu Belbraks panna kauguste raamat aga see oleks lihtsalt nii hästi kõlanud lähedus jaoks ongi selles mõttes huvitav teemat, on see õige, õige distantsi leidmine või ta tähendab õige kauguse leidmist, et noh, ühesõnaga lähedusele on ju väga palju erinevaid vorme, Eksud, et armastusest, sõprusest kuni mingisuguse juhusliku kontaktini välja. Ja just noh, kasvõi seesama herilaste teema, et erilastega suheldes tuleb ka leida nagu väga selgelt õige distants. Ja noh, inimestega on seesama lugu Sa alustasid praegu rääkimist ruumist ja jõudsid välja inimesteni ja natuke nendest sinu miniatuuride raamatutes ka nii käinud, et sa kirjutasid Tallinna kaardi ja nüüd siin lähedaste raamatus keskendud sa rohkem inimsuhetele. Jahi inimsuhetele aga mitte ainult, et, et kas tõesti minge tuntuks suhetele mitte ainult no näiteks kas või kuidas kirjutada oma oma kassist ilma et see muide muutuks nagu liiga magusaks, et sa mainisid seda magusus ja sõna ja see on tegelikult üks üks teema, mis ma arvan, oli minu jaoks lähedust raamatu kirjutamisel oluline. Sest ma nagu tundub, et kui mind on alati köitnud või mingis mõttes ka noh mingil määral isegi ahistanud see see küsimus, et ma ei suuda või on või on väga raske tuua ühes tekstis kokku sellist väga tugevat paatia tunnet ja siis siis teisalt jällegi väga tugevat iroonia tunnet, et ma hindan irooniat väga kõrgelt, aga mul on tihti see tunne, et kui ma kirjutan irooniliselt, siis, siis siis ei näe minule väga olemuslik selline pisut melanhooliat kalduv empaatia nagu peab taanduma, et kuidas, kuidas irooniat ja empaatiat nagu ma ühes ja samas tekstis kõrvuti asetada või kuidas on nii-öelda võrdse tugevusega ajal ühes ja samas tekstis, et ma arvan, et see on ka siin raamatus olnud mulle oluline ja seetõttu ma toon siia sisse ka selliseid korduvaid kujundeid või korduvaid selliseid tegelaskujusid, nagu see kalle, Blonkvisti-lik kujuteldav kaaslane, kes siis aitab kuidagi seda iroonilist iroonilist suhet kasvõi iseendaga kirjeldada. Aga kas see tähendab siis seda, et iga kord, kui sa kirjutama hakkad, sa püstitada endale mingi konkreetse ülesanded, nüüd ma katsun lahendada selle probleemi nüüd ma katsun lahendada iroonia ja läheduse mingi teinekord katsud lahendada, mingi muu probleemi sõid kõlas praegu väga niimoodi. Ülesandeks. No ei tea jällegi jah, kindlasti see ülesanne kusagil. Vaikselt püsis, aga loomulikult ma kirjutades konkreetselt ei lähtu sellest ülesandest kirjutamine on ikkagi väga suuresti intuitiivne protsess, eks ta sünnib, sünnib ikkagi nimelt kokkupuutel ümbritseva ruumiga. Noh, ütleme minatuurida, üks huvitav omadus või minu jaoks tänuväärt omadus seisnebki tema nii-öelda vahetuses. Et just näiteks siis, kui ma täna siia raadiomaja poole sõitsin, siis me istusime bussis ja minu ees istus üks noorpaar, kes tuli sisse lapsevankriga. Ja siis siis see noor Ena võttis korraga üleriided seljast, tants selles mõttes, ta võttis mantli seljast ja hakkas endale soengut tegema, korraga muutusse buss nagu tema selliseks vaikseks puder paariks, eks, et ta tõstis väga graatsiliselt käed sedasi üles hakkas endale ilusa ilusad palmikud punuma. Sellised ilusad tumepunased juuksed ja sellised sinised sõrmeküüned ja ma kohe nägin, et siit saaks ühe Eaminatuuri, tähendab et see selline hetk ruumis oleks võimaldanud kohe hakata kirjutama, kirjutama miniatuurne nad sellistel hetkedel ma nagu ei mõtle, empaatia ja iroonia suhet, suhete läks, aga võib-olla mingi hetk, kui tekst on valmis, siis siis mingi hetk ma hakkan nagu vaatama, et noh, millist hoiakut see tekst kannab või et, et millise sellise emotsiooni Reaalse rakursi tekstile saaks anda ja no ma ei, ma ei taha öelda, et igas igas tekstis peaks, peaks ilmnema irooniline, rakurssada, irooniline härra kurss on mulle nagu huvitav või, ühesõnaga köidab mind. Aga miks sa ütlesid, et see väike etüüd, mille tunnistajaks bussis olid, tekitas sinus soovi kohe miniatuur kirjutada, miks mitte näiteks luuletus? Mina nägin siin küll ainest. Kui tahta pikemalt väljendada, siis sonetile kui lühemalt. Minu meelest on see väga hea aines ühe haiku jaoks. Ütleme siis nii et siin võib olla põhjus väga lihtne, et ei sonitega ei haiku ei ole minu jaoks loomulikult vormil, ühesõnaga ka tavaline vabavärss ei sobi mulle nii hästi, kui kust selline proosalaast võiminatuur. Orkut juht siinsamas saates rääkis, rääkida tegelikult sellest, et ütleme sellest luulepiiridest, et luulereast, ühesõnaga, et nad, küsimus, küsimus sellest, kas mingi rida, mida me loeme, kas seda saab käsitleda luulena? Mul on nagu tundubki just et minatuuri puhul ei saa Rida käsitleda luulena, sest rida ei ole iseseisvalt rida moodustab ikkagi sellise pidevuse. Et oletame, kui, kui eksisteeriks mingisugune mingisugune selline kirjutamisformaat, kus ei saaks nagu ridu murda siis siis üks minatuur moodustaks ühe pideva, nagu rea vabavärsis on reaiseseisvus palju olulisem. Et vabavärsis tihtipeale ikkagi murtakse ridu seetõttu, et rida ise on nagu tähenduslik, et rida ise mingil mingil moel muutub sisuks, et rida ei ole pelgalt vorm, vaid ta kuidagi kuidagi annab või annab sisu või võimendab sisu. Et mulle ikkagi rida ei kanna sellist iseseisvat tähendust, et rida on ikkagi nagu ütleme sellest sisulisest pidevusest. Et seetõttu ma arvan, et mul ei ole ka tõesti selle vastu midagi, kui, kui minatuuri nimetada, pigem pigem proosagsest. Sest ta on lihtsalt selline väga intensiivne, väga tihendatud proosavorm. Aga kas sul endal vahel oma miniatuurne üle lugedes seda tunnet ei ole, et mõne neist võiks kuidagi pikemalt lahti kirjutada, sest mõni neist mulle lugedes vähemalt meenutab küll sellist embrüonaalse novelli või jutustust. Lähedaste raamatu sisaldab tegelikult üht teksti, mida võib serva pidi nimetada novelliks üksist teistest palju pikem tekst pealkirjaga kiri mis tegelikult tegelikult sai lisatud siia raamatusse just nagu sisulistele tutvustel seetõttu, et ta mingil määral tegelikult täitsa otseselt võtab, võtab kui raamatu, nagu need põhiteemad just see nii-öelda läheduse õige distants. Ka samas ta on ka ikkagi žanriliselt, et väga piiripealne, teda võib lugeda nii novellina kui ka SEE, nagu tegelikult otseselt armastuskirjana. Ja sinu küsimusele vastates mulle ikkagi tundub, et see natuur on ka žanriliselt niivõrd huvitav ja piiripealne vorm. Et mõnikord on kuidagi lausa eraldi huvitav mõtelda, et kuidas seda asja nüüd öelda nii-öelda miniatuuri vormis, et kuigi seda saaks võib-olla öelda näiteks novelli või isegi miks mitte jutustuse vormis. Aga mulle ikkagi tundub jah, et, et mingis mõttes peab siin tegema nagu sellise teadliku eristuse. Et minatuur erineb kindlasti novellist romaanist rääkimata. Mingisugune muda sisaldab mingeid iseloomulikke omadusi, mis nii-öelda teistes vormides kas lahjenevad või lausa kaovad. Aga neid omadusi konkreetsemalt nimetada sayulge. Võin nimetada küll, no ma, ma lihtsalt olen mõelnud selle peale, et noh, näiteks, et et mis, mis eristab, eristab romaani tuuri siis noh, ütleme esimene mõte, mis pähe võiks tulla, oleks ju see, et romaan on nii-öelda erinevate vaatepunktide kunstaniad. Romaan põhineb mitmehäälsusele, aga tegelikult tegelikult, kui ma nagu hakkan mõtlema kas või Tallinna kaardi peale, siis Tallinna kartsama Moody põhines mitmehäälsusele põhines nagu erinevatel vaatepunktidel. Ma mäletan, et kui ilmusid esimesed arvustused Tallinna kaarist, need olid mõned blogi sissekanded, siis kusagil öeldi. Et noh, et ei ole huvitav lugeda neid kausi isik isiklikke, selliseid pildikesi ja siis ma hakkasin mõtlema, et huvitav, et Ma tahtsin, inimene luges sellepärast et Tallinna kaardi esimene tekst kannab pealkirja Pelgulinna sünnitusmaja ja see on jutustatud just äsja sünnitanud naise vaatepunktist. Nii et selles mõttes vaatepunktide paljusus on mulle üldisemalt huvitav, et, et see ei ole lihtsalt ainult romaani romaani teema minu jaoks. Aga ma arvan, et siin võiks äkki kasutada mingit sellist visuaalse visuaalsete kunstide paralleeli, et, et kui banaani saab, saab seostada filmiga ja noh, ütleme see seos ei ole ju kuidagi imelik, kui või ootamatusest, sest väga suur osa filmikunstist põhineb eksromaanidel jutustustel, noh, ütleme sellisel pikemal proosal Eestigi filmikunstfilmikunstis ikkagi paljud kõige tähtsamad filmid on Ekroniseeringud kirjandusteost, deklaniseeringud siis minatuuri võiks äkki mingil määral võrrelda fotoga. Tuur annabki võimaluse. Oota üks hetk, üks sekundiks noh, väga väikene ajaühik nii-öelda ajavoolust välja ja säilitada teda või, või, või taastada ühesõnaga unustuse käest. Et selline üks väike hetk, mida sa koged või näed ja talletada see kuidagi talletada see sõnades noh, seesama näide, mis ma tõin, eks sealt bussist, et bussis sõites olen, ma olen ma saanud endale väga palju miniatuurne ja noh, siin lähedaste raamatus on ka mõni taoline muidugi, kõik lahendustele, raamatu minatuurid või üldse kõik minu minatuurid ei, ei põhine sellisel hetke jäädvustamisel. Ma arvan, et, et minu jaoks isiklikult minatuurid tähendavad ka mingil määral nagu filosoofia aseainet või noh, seda, seda ma kuidagi kasutamine tuuride kaudu seda endas kaduma läinud vajadust filosofeerida. Kuigi ma arvan, et noh, filosoofia jaoks on minu mõtlemine pisut liiga intuitiivne ja need seosed, mida ma loon, on võib-olla pisut liiga, liiga vabad või rahutud, siis siis samas ütleme no ma saan teha miniatuuri, Tour de Ski mõningaid selliseid üldistusi elu kohta. Et ma ei pea mingit hetke või mingit konkreetset olukorda kirjeldama, aga ma saan teha mingisuguseid üldistusi, noh, samas saab ka, eksju seda nii-öelda fotoliku ja filosoofiliste elementidega ühes tekstis ühe ühildada, et ka selliseid tekste, ma arvan, on siin raamatus päris palju. Minu meelest on mõlemad päris head paralleelid, nii see hetke jäädvustamine kui ka see paralleelfilosoofiaga, siis siin tuleb mul kohe kõigepealt meelde üks suur filosoof, kes ju seda žanri on kõvasti viljelenud, nimelt Nietzsche nimetas küll oma miniatuurne aforismideks, aga tegelikult pikkuse mõttes on nad võrreldavad just sinu tekstidega. Aga ma arvan, et nüüd selle teooria pinnalt peaks natukene näiteid ka kuulama. No ma loengi siis siit raamatust ühes sellise tuuri, kus minu meelest on koos nii see selline fotolik, hetke jäädvustamine kui ka siis mingisugune katse katse üldistada. Istusin eile sõpradega restoranis varasuvine, päike hakkas loojuma, arutasime, mis vahe on armumisel ja armastusel. Vaidlesime Peetriga kõige sügavamas üksmeeles. Kõrvallauas näoga minu suunas istus üks naine minust võib-olla pisut vanem, pakun, et liginemas 50-le selline kesklinnaneoonist rauge blondiin aga kuidagi eriti mõtliku ilmega tähelepanelikkus, milles pisut ärevust võib-olla peened kortsud puudrial, mis panevad hinges särtsaka ja seiklusrohke elu all ringlema vananemise nukruse umbes nagu Quebeci kangelanna tal. Keha oli tal küll veatu. Ta kandis efektset kleiti ning ma nägin, kuidas selle alumine serv oli istudes üles nihkunud paljastades naha sukaääre ja kleidi vahel. See vallandas seal lauaaluses hämaruses nagu tükike maad. Tundsin ennast täiusliku hetke vargana sihvakad, jalad ning vananev ilu. Peetri sünge nägemus inimeste elust kui pidevast allakäigust. Eks ma vist oleksin tahtnud seda mõtliku ilmet suudelda, seda oma huultesse talletada, aga samas oli ilma selleta ka päris hea. Armumiseli armastusel on suur vahe. Esimene on lubadus maast, teine manner, mille ühelt kaldalt teiseni on liiga palju minna ja kaardid vananevad tundidega. Panen siis kohe teksti, mis on kõndinud bussisõidu käigus või bussisõidu tagajärjel. Astusin inimtühja bussi ja sõitsin otsetuledega pikitud pimeduse suunas. Taevas Merkuur Päikese kõrvetatud. Mõtlesin, kas äkki täna on see päev, mil olen juhuslikkusest korraks prii. Mõtlesin nendele sadadele minevikku vajunud õhtutele, kui olin tundnud midagi sarnast olevikuigatsus, mis petab neid nagu need varasuvised ööd. Õite linnukeelne laul. Mulle meenus 2010. aasta keskpaik, kui kõik langes kokku. Olin nagu puhas tseesium, mis hakkab suvepäeva käes sulama. Sellele ei paistnud lõppu tulevat. Kuu eemaldub aeglaselt maast, buss möödub peatusest, kus ootab üksik igaveseks alla käinud mees. Tema nägu meenutab Merkuuri öist pinda. Kui miski üldse päästab, siis hetkeks kui miski üldse hoiab, siis armastus, mis ei vaja tõestusi. Armastus, mille tõestus kondaise. Suur tänu, need olid siis kaks näidet. Jan kausi läheduste raamatust ja ma arvan tõesti, et need iseloomustasid väga hästi seda mõlemat aspekti, mille sa enne välja tõid ühest küljest mingi hetke sellise tõesti väikese hetke nagu fotolt jäädvustamine ja teisest küljest ka filosoofiline üldistus. Aga filosoofiliste üldistuste poole olete püüelnud oma pikematest tekstides romaanides ka. Kas võiksid Öelda, et miniatuurits on selline väike filosoofia romaanides vallandub suur filosoofia või on need pelgalt kaks erinevat teed ühe ja sama asja poole. Ma arvan, et siin jällegi võib-olla astub mängu nii, see vorm ütleme, vormi võimalused, plaan on ikkagi tänama, mastaapidele võrdlemisi hajus. Et loomulikult romaan lubab, lubab mingit suuremat ideed või teemat käsitledes selle selle idee ja teemat mitmes erinevas vormis läbi mängida ja selle juurde ikka ja jälle tagasi tulla siis suur lubab, lubab seda teemat või ideed väga konkreetselt sõnastada, pakkuda välja tõesti, nagu sa mainisid Nietzsche puhul selline aforistlik sõnastus. Ühesõnaga, et minatuur mingis mõttes kisubki aforismi poole. Ma arvan, et õnnestunud minatuur sisaldab ka selliseid aforistlik ütlusi. Ütleme võiks isegi öelda nii. See mõte tuli mul just praegu, ataki. Heamine tuur lõpebki. Väga hea romaan võib iga sisaldada forism. Aga nagu ma ütlesin, romaan, romaan nii-öelda hajutab neid aforism ta sõnaga aforismid nii-öelda ulbivad seal romaani suures ookeanis miniaturist ütleme, on iga lause palju rohkem palju rohkem esil, iga lause on oluline, iga lause peab mingil määral olema sitke või elastne. See lahendab ka tegelikult minatuuri puhtvormiliselt. Eks luuletusele luuletuses ka ei tohiks olla eriti palju selliseid lõdvemaid lauseid Omaanis son isegi mingis mõttes vajalik, sest romaan on sellises noh, ikkagi väga suur ehitis ja seal ikkagi on väga ütleme siis tsemendil väga oluline roll. Ja, ja väga paljud lauset peavad ehkki täitma seda tsemendirolli. Aga üks lühike tekst peab, peab püsima üleval ilma Tsemendita. Aga ma läheksin isegi nii kaugele, et ma ütleksin, et ühes heas luuletuses ei tohi lausa ühtegi üleliigset sõna olla? Jah, olen nõus. Kuidas miniatuuridega on, kas need on siis sellise pikema teksti luuletuse vahepeal, et mõni üleliigne sõna võib-olla üle lihtsat lauset ei tohi olla? Ei, ma arvan, et ma isegi arvan, et siin võiks minut tuuri ja luuletuse vahele tõmmata täiesti ühese selge võrdusmärgiga et minatuuris ka ei tohiks olla ühtegi üleliigset sõna. Ikkagi selle kokku surutud tud vormi vormi tõttu mängib iga üksik element väga suurt rolli. Aga kui sa neid kirjutad, kuna nüüd ma hakkan tõesti paremini aru saama sellest, miks žanr läheneb luulele, kui sa nüüd kirjutad, kas sa loed neid endale ka ette, sest et mulle tundub ja tundus praegu sind kuulates, et kuna kõik sõnad ja laused peavad olema täpselt mõõdetud, täpselt tasakaalus siis on see ikkagi väga kõlapõhine žanr. No tegelikult ma arvan, et kirjanik peaks igasuguseid tekste, mida ta loob endale kõva häälega ette lugema. Näiteks parasjagu. Ma kirjutan uut romaani ja ma lihtsalt vajan seda, et, et ma saan aeg-ajalt mõnele inimesele värskelt kirjutatud peatükke häälega ette lugeda. Ettelugemisel paljastuvad teksti nõrkused väga hästi. Nii et ma arvan, et siin võiks täitsa mina läheks, läheneksin teksti ettelugemisele täiesti universaalselt, et mingis mõttes võiks romaanide puhul hakata tegema selliseid kontrolletendusi nagu nagu lavastuste puhul, eks. Et nagu Jim Ashilevi näiteks tegi oma kehade metsaga, et kogunetaksegi kuhugi ja autor loeb oma värske teksti otsast lõpuni ette ja inimesed saavad teha, teha märkusi. Autor ise ka saab ära tunda, kus mingisugune koht kõige paremini ei kõla. Noh, igasugused süntaksi ebakõlad tulevad palju paremini esile, kui sa annad tekstile oma hääle. Ja see on soovitus, mida ma andsin pärast romaanivõistlust tagasisidet soovinud osalejatele, et lugege ette, eriti, mis puudutab dialoogi. Dialoog tuleb oma tõesti halastamatus alastuses esile, kui seda kõvasti ette lugeda, kui seal ikka kunstlik, siis tuleb häälega ette lugeda välja, aga kuulaks äkki vahepeal muusikat. Sina valisid täna muusikat, võib-olla sa juhatad sisse tänase esimese muusikapala. See esimene ansambel, ma pean selle pealegi selle ansambli nime välja ütlema eesti keeles, sest ma ei oska prantsuse keelt, prantsuse ansambel M 83 ja no ma valisin selle võib-olla ka tänu läheduste raamatukujundusele, kus eksju on näha siis kaugeid galaktikaid ja 83 viitabki sisele hüdra tähtkujus olevale galaktikale. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme, minu tänane külaline on Jan Kaus kellelt äsja ilmus miniatuuri kogumik läheduste raamat. Kuulasime nüüd ioni valitud muusikapala, selleks oli prantsuse ansambli M 83 lugu või juuni on. Ja no seda muusikapala sisse juhatades mainisid ja kohe seos astronoomiaga seost astronoomiaga mainisime ka saate alguses sinu raamatu kujundusest rääkides. Ühes ette lootjad miniatuuriseli jutu taevas säravast Mercuryst, pean ausalt tunnistama, et mina ei leiaks nii pisikest objekti nagu Merkuur elu sees taevastele, siis ma olen õnnelik oma, teinekord Jupiteri suudan üles leida. Aga astronoom ja ikka on sulle oluline. Ma tean, et sul on kodus teleskoopi ja need astronoomia teemat käivad käivad ikkagi läbi. Et sinus ei ole sellist tühjusehirmu, vaid on pigem kauguseigatsus. Mulle tundub No ma arvan, et siin on ka mingisugused jällegi sama ruumilise ruumilise mõtlemise elemendid väga olulised. Et kui mingis mõttes ma ei saa, ei oma kirjanduse sega Põltsamaaelu, tundes üle sellistest maastikest või ruumipunktidest mis aitavad mul mäletada ma mõtlengi, et minu jaoks minu jaoks mingid konkreetsed ruumi punktid, mingid konkreetsed maastikud on, toimivad nii-öelda mälu, aseainena või ühesõnaga, need aitavad mul mäletada aitavad mul meeles hoida mingisuguseid olukordi või, või, või inimesi või tähtsaid hetki. Teisalt jällegi jah, nad nad ka paljastavad selle nii-öelda kahetise olemusega, ärme hakka sinna teemasse minema, sellepärast et see on noh, ütleme siis eraldi teema. Sest sa küsisid tegelikult taevalaotuse kohta ja mulle tundubki, et et ma arvan, et ma pean ennast ikkagi meta füüsiliseks inimeseks. Ja kuna ma pean ennast ka ruumi ruumiliseks ruumiliselt mõtlevaks inimeseks, siis noh, on ääretult loogiline. Et ma mu pilk otsib, otsib pidevalt taevalaotust. Et see on siis nagu väga, väga selge ja lihtne, selline ruumiline, ruumiline telg, ruumiline, vertikaalne telg noh, ilma milleta ma ma oma elu enam eriti ette ei kujuta. Ja kui sa mainid mainitud seda tellusi parafraasi et mõte on territoorium, siis siis mul on alati meeldinud see mõtlemise juurde kuuluv jussiivne ruumiline võimekus. Ühesõnaga ma saan mõtelda nii, et raha ei liigu, aga mu mõte ulatub ikka väga kaugetesse väga kaugetesse kohtadesse. Näiteks öine tähistamine lasen selles mõttes ääretult imelik, et, et me näeme seda, eks tavaneme pilgule, aga samas me näeme, me näeme seda, mis seab meile täiesti kättesaamatuks Lähme tegelikult kättesaamatut. Ühesõnaga me näeme miskit, milleni me ei suuda mitte mingil moel ulatuda, eks, et kui võtta kõige kiirem kosmoseaparaat vaata hakata sellega kihutama, siis ma ei tea, päikesest mööda siis järgmise lähima täheni proksima Centauri, niisiis läheks aega 20000 aastateks. Ühesõnaga, et et kõik need objektid, mida me seal lihtsalt palja silmaga näeme jäävad meile täiesti kättesaamatuks, nad jäävad meie haardest tiga pidi välja, välja arvatud mõtlemise tasandil. Et me mõttega pilguga ka, aga mõttega saame, saame sinna liikuda. Ma arvan, et ulmekirjandus Science Fiction väga palju kasutab seda, eks, et ta viib inimesed. Ta viib inimeste mõtted ruumidesse, kuhu ei ole inimese kehal iial võimalik jõuda. Et see on ka selline liikumatu liikumine ja see mulle ikkagi väga meeldib, et ma saan lihtsalt võtta, võtta lihtsalt ühe tavalise kli ja otsida taevalaotuses väga kergesti üles Andromeeda udukogu, eks Andromeeda udukogu on siis kõige kaugem objekt, mida me võime Palja silmaga näha tasub neist umbes 2,5 miljoni valgusaasta kaugusel, ehk siis see valgus, mida me näeme, on 2,5 miljonit aastat vana. Aga ta kihutab meie suunas, seda ma olen siin lähedaste raamatus ka kasutanud, ta kirjutab, kihutab meie suunas, noh, tsirka sedasi 110 kilomeetrit sekundis. Et paari miljardi aasta pärast siis Linnutee Andromeeda udukogu põrkuvad või põimuvad. Ja sõnaga selliste mastaapide peale mõtlemine ikkagi tekitab, tekitab vaimustust ja ma arvan, rahuldab seda minut metafüüsilised meelt, ühesõnaga, et kui mõelda selle selle peale, kui palju on ikkagi püütud püütud kuidagi siis teaduse saavutusi ja, ja metafüüsika omavahel lepitada, kui raske see on ja kui see on nüüd juba muutunud peaaegu, peaaegu võimatuks. Ometigi ma arvan, et, et inimene, kes, kes ei rahuldu sellega, mis on tema käe ja jala juures tahab ulatuda kuhugi kaugemale, tal tal ei ole vaja mitte midagi muud teha kui lihtsalt tõsta pilk pilvitud ööl taevasse ja lasta mõttel, eks ju tõesti liikuda liikuda kohtadesse, kuhu ei ole kehal mitte mitte iial kunagi võimalik jõuda. Kas seda tähistaevast vaadates sind ei hirmuta, kuidas ruum muutub ühtlase ajaks? No ei hirmuta selle noh, mind üldse ei hirmuta need sellised igasugused astrofüüsilised ennustused, noh mind ei hirmuta see perspektiiv, et. Tumeenergia saab lõpuks lõpuks kõigest kõigest võitu ja, ja ja tirib, tirib kõik kogu aine algosakeste nii ribadeks, eks see noh, see kõik juhtub. Kui see juhtub, siis juhtub tõesti jällegi miljardite-miljardite aastate pärast, et see mind nagu eriti muretsema ei paneb. Minu jaoks on alati astrofüüsika kvantmehaanika uurimine lihtsalt taevalaotuse vaatlemine mõjunud hoopis vastupidiselt väga lohutavana. Sest tekitab mingisuguse väga paradoksaalse meeleseisundit. Ühelt poolt ma saan aru, et ma olen nii pisike, et noh, ma olen seesama kasutamise eest väga klišeeliku väljendit liivadel rannal, onju. Aga teiselt poolt ma olen, ma olen selline eriline liivaterake. Ma olen selline liivaterakene, kes kiirgab mõtteid, mõtteid sealt rannast väga kaugele, ühesõnaga et ma noh, minu minu mõtted ongi mingi mingis mõttes nagu kõikvõimsad, et nad saavad kihutada valgusest kiiremini, eks. Mul ei lähe vaja nagu valguse lõksu Andromeeda ulatumiseks aega 2,5 miljonit aastat, vaid ma saan sinna ulatuda tõesti paari sekundiga. Aga miks on selle kätte saamata jahil vaja minna nii kaugele, sest et kui sa enne rääkisid sellest samast bussis kohatud punapäisest naisest see naine oli sinu jaoks oma kättesaamatu, kui Andromeeda udukoguja. No absoluutselt, aga ma jällegi ei näe siin vastuolu, sellepärast et tegelikult sa tabasid mingis mõttes praegu praegu väga-väga olulist naelapead. Ma arvan, et igasugune läheduse püüa põhineb tegelikult sellel kättesaamatuse faktil ka kõige lähedasem inimene jääb mingil määral kättesaamatuks. Nii et ka kõige kõige kirglikumas armastuses säilib alati kättesaamatuse või, või teineteiseni ulatamatuse element. Noh kuidas selle klišeelikult öelda, inimene on saladus iseendalegi, eks, et et ka ka minu enda nii on, mul on mul raske, raske ulatuda ka ma ise jään endale väga paljudes küsimustes kättesaamatuks, eks. No mis sa, kirjandus, ma arvan, põhimõtteliselt on, eks ta püüab nagu kätte saada, et kätte saada seda fluidumi või, või neid elemente, mis inimestes on kättesaamatud. Mis tunduvad meile irratsionaalsed või seletamatut või mis tundub, tunduvad raskesti seletatavad. Noh, mingid sellised püsivad küsimused. Miks ma tea, siniinimesed noh, mai tea, petavad 11 või valetavad, et üksteisele noh, kõik sellised küsimused, eks, neid tuleb ikka jälle käsitleda ja noh, ma arvan, et, et see see, miks neid ikka jälle käsitletakse põhinebki sellel faktil, et need küsimused on lahendamata, et nad on ka mingis mõttes kättesaamatud Samas oma romaanides on sul õnnestunud tegelikult väga hästi panna inimesed eri häältega kõnelema. Kui võtta sinu viimane, ma olen elus, siis mind hämmastas ja vaimustus see, kuidas sa suutsid võrdse veenmusega panna kõnelema nii vanad kui noored, nii mehed, naised, nii eestlased kui venelased, väga erineva elukogemusega inimesed, väga erinevate ambitsioonidega inimesed ja, ja ka iseendast väga erineval tasandil aru saavad inimesed. See vist on miski, mis sind romaanides väga paeluv, eks. Suur aitäh heade sõnade eest sõnastasid tegelikult ära minu kui romaanikirjaniku taotluse ja et just kirjutades mingil määral mitte nii-öelda luua teistsuguseid teadusi, vaid minna täiesti selle nagu illusioon hoone sisse ja muuta selleks teiseks teadmiseks, et mingil hetkel olla see teine teadvus. Et minu arust see ongi nagu karakteri loomise puhul üks kõige põnevamaid nüansse, et sa saad luua täiesti endast erineva inimese ja minnagi tema sisse mõeldagi nagu tema positsioonist, mõelda nagu tema olla tema. Aga noh on öelnud, et ega tegelikult sellist sellist vaata punktide väga järsku muutmist või vaheldumist saab praktiseerida ka minatuurides, ütleme lähedaste raamatus ma tõesti seda nüüd vahelduseks ideed, lähedaste raamat on ikkagi minu, minu enda enda pilguga salvestatud asjad, et siin ma nii-öelda nende vaatepunktidega nii palju ei mängi. Proovi muutuda nii-öelda serilaseks kassiks, et ma ma kirjeldan ikkagi seda, kuidas, kuidas mina näen herilasi ja kuidas mina näen, kas, kuidas mina näen oma sõpru. Kuidas ma näen erinevaid lähedasi olendeid. Kas sul on praegu mõni romaan ka uuesti käsib? Jama. Kirjutan romaani ja just nimelt jällegi seal on praegu ma tegelen nende vaate, vaatepunktide viimistlemisega, kuna romaanis on neli erinevat jutustaja häält, et siis siis küsimus minu jaoks praegu kipubki olema ennekõike vormiline, kuidas anda neile häältele, noh, ikkagi täiesti minu enda häälest erinev kõla, et nad kõik ei oleks sellised melanhoolia, asse nostalgiast võideldud pisut sentimentaalsus kalduvad filosoofilised natuurid vaid, et nad kõlaksid minu enda häälest hoopis erinevalt. Muidugi selle uue romaani puhul noh väga palju ei taha ju rääkida, sellepärast et ta ei ole veel ilmunud, ilmub aasta teises pooles, võib-olla sügisel. Aga üks asi, mida ma tõesti proovin siis esmakordselt teha on, on anda raamatule sellise nagu ulme ka ulmega taust, mind hakkas nagu huvitama. Mind hakkasid huvitama need igasugused tulevikuvisioonid, mis, mis reeglina kipuvad kõik kuidagi väga süngeks, et düstoopia tunduvad olevat väga moes, et, et sellised krüptilised nägemused kipuvad domineerima ja mina hakkasin mõtlema, et kuidas kirjeldada näiteks ühiskonda 100 paarisaja aasta pärast, mis ei ole ühtegi sellist kohutavat katastroofi läbi elanud, kus, kus autor ei pea nagu sadu miljoneid inimesi surma saatma, vaid et kus, eksju areng on toimunud aeglaselt noh, näiteks, kus on teostunud ma tea, jätkusuutlik kahanemine, näiteks kuidas see võiks välja näha. Et loomulikult mingisugused probleemid ei ole kadunud, eks inimeste hirmud säilivad. Ebakindlus säilib, ma arvan, et ebakindlus kuulub olemuslikult elu juurde. Et me ei saa mitte kunagi nii-öelda ebakindlust oma oma ühiskondlikust olemisest või ka oma noometa füüsilisest fantoloogilisest olemisest kuidagi välja juurida. Aga et ei ole toimunud ka mingisuguseid kohutavaid katastroof, on lihtsalt toimunud mingid muutused ja neid muutusid kuidagi siis panna panna siis nii-öelda süžee taustaks, et see on ka nagu oma omamoodi huvitav asi, et ma olen väga palju lugenud raamatuid, energeetikast ja nii edasi. Ühesõnaga see on nüüd praegu ja üks asi, millega ma vaikselt-vaikselt tegelen väikese sellise tulevikuvisiooniga. Mu eesmärk pole muidugi mingisugust lugejale mingit lohutust pakkuda, aga aga huvitav on, lihtsalt oleks oleks kirjutada midagi nagu sellistele süngetele tuleviku visioonidele. Alternatiivset. No ma soovin sulle jõudu ja soovin jõudu energeetikaalaste raamatute lugemisel. Täna kuulame lõpetuseks veel ühe sinu valitud muusikapala, mis on. Ja see on selline laulja ja laulukirjutaja nagu pekk ja millegipärast mõtlesin, et ma valin selle pekilaulu seetõttu, et see seostub mulle ka ühe sellise väga Ilusa ja, ja toreda, toreda hetkega, kui mida ma ei ole miniatuuriks kirjutanud. Ka see hetk leidis aset siis noh, paar aastat tagasi, suvel, kui me läksime oma bändi Jan Helsingiga nõmmele esinema ja siis oli selline hästi ilus päikesepaisteline ilm ja mu sõber, kellega ma koos siis seda Jan Helsingit teen, Margus voolbrid, tema juhtis autot, siis panin selle pekiloom loo mängima. Et nad on sellised hästi toredad, toredad hetked, ma arvan, mida on paljud inimesed kogenud, kui kui sa sõidad, sõidad mööda sellist maanteed. Maastik on kuidagi selline ilus ja, ja rahulik ja sõbralik, kes hakkab kostma selline ääretult ilus lugu ka veel, et siis tahaks ka jällegi seda kuidagi hetke peatada või seda hetke nii-öelda ajavoolust voolust välja tõsta ja kuidagi säilitada. Aga kuna ma ei ole osanud seda sõnades teha, siis ma mõtlesin, et ma lihtsalt panen selle Loovele. Mängima nii kaunis hetk, sa viibi veel just nimelt. Aga ma tänan selle vestluse eest. Sellega lõpeb järjekordne loetud ja kirjutatud stuudios Jan Kaus ja Peeter Helme ja oleme taas eetris nädala pärast kuulmiseni.