Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Tere algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud. Mina olen Peeter Helme ja täna on minu külaliseks Mairi Laurik. Tere maili. Tere. Mul on natukene ebaviisakalt, aga, aga sa oled ilmselt ikkagi selline autor, kes saab natukene tutvustamist, avaldasid nüüd tänavu oma esimese romaani, selleks on ulmeromaan süsteem. Varem oled sa avaldanud ulmejutte nii trükis kui ka beebiajakirjanduses. Aga jah, romaani on sul need esimene. Ei hakka nii tobedalt küsima, et mis tunne on, aga küsin hoopis nii, et mis siis lõpuks viis romaani nii sellepärast et üsna sageli ju ulmekirjanduse selline, kuidas öelda põhiline tööriist on ju jutt, jutte oled sa kirjutanud ka päris palju. Oh ohoo eks selle romaani nimi ikkagi mingi sisemine tahtmine näha midagi suuremat. Ja tegelikult kui nüüd päris aus olla, siis sahtlis on mul üks käsikiri, mis on natukene vanem ja mis on ka täispikk romaan. Lihtsalt see lugu sai nüüd nii palju küpseks, et et tulla päevavalgele Ehk siis soov ikkagi midagi pikemat kirjutada on sinus juba kauem olnud. Jah, kui saab lugeda kauemaks, ütleme alates 12.-st eluaastast. Seda saab lugeda kauemaks. Süsteemi lugesin mina tegelikult käsikirjas, sest et kuulusin ka Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse žüriisse ja seal siis sai seda süsteemi loetud ja mäletan, et see jäi mulle juba siis positiivsena meelde, et see oli. Ühest küljest oli selles midagi tuttavlikku ja teisest küljest oli selles midagi väga ootamatut, sõudsid kuidagi erinevad asjad. Kohalik teema mingis mõttes tegevus toimub Tartus, aga samal ajal nii kohutavalt võõra nurga alt suhteliselt need asjad väga huvitavalt ühendada. Ma esimese hooga tahtsin ise teada miks leidub üks osa inimesi, kes tuleb mulle tänaval vastu ja ütleb, et et kuigi ta kaks nädalat õppis eksamiks sai selle viie ja siis hakkab mulle rääkima, et, et see on kinnitus, et jumal on olemas. Natuke tahtsin mängida selle ideega, et mis siis võiksid olla need alused, mis tekitavad usu millessegi, mis kas on või ei ole. Ja, ja mis võiks olla täiesti teistmoodi sellest, mis on nii-öelda meie mõttemaailm. Aga miks Tartu, Tartu loomulikult on kodu? Samal ajal siin raamatus mõjub sega üsna häirivalt, sellepärast et sellest Tartust, mida meie tunneme, ei ole siin ju mitte midagi järel. See on lihtsalt üks kohanimi tegelikult. Nii palju on, et ta on endiselt jäääärne, linn on endiselt selles äärmiselt viletsa kliimaga piirkonnas, mis me siin oleme, suurem osa aega, suur sügis või suur kevad, jalad märjad, käed külmad. Ja see minu meelest määrab palju rohkem ära inimeste käitumismalle kui miski muu. Sest kui sa oled peadpidi jope sees, siis ei ole avatud suhtleja, kui sa oled päikse käes, siis sa oled märkimisväärselt kergemini suhtlev. Ja Ma tahtsin tuua mängu mulla tuttavaid isiksuse omadusi sest nendest on nüüd ma mõistan paremini ja nendest on minul võimalik kirjutada. Sellest saame aru küll, aga selle taustal tundub mulle isegi natukene üleliigne, et sa oled sellise ulmelise loo kirjutanud selles mõttes, et hea küll, tegevus hargneb kauges tulevikus, meil on siin tegu väga võõra ühiskonnaga ja ma olen sinuga nõus, oled suutnud selle ühiskonna võõrapärasust väga usu vastavalt kirjeldada. Aga sisimas on tegu ju ikkagi armastuslooga, sellise võiks isegi öelda psühholoogilise armastuslooga, mis räägib inimestest, inimeste tunnetest, neid käivitavatest jõududest. Miks oli vaja siis seda ulmelist tausta? Kõik algas ulmest, kogu lugu algas sellest, nii nagu ma ütlesin, mul on üks teine käsikiri, mis ei ole veel trükki jõudnud ja mis oli selline leebe ja sõbralik fantaasialugu. Ja kui ma olin selle mingi versioon nii kirja saanud, tundus mulle endale, et ma tahaks midagi, midagi karmi ja koledat tahaks midagi tõsist teha. Aga noh, jah, selles mõttes enda vastu ei saa, et, et sisimas Mikey tulen, teismeline tütarlaps ja selleks ma suure tõenäosusega ka jään. Mida see nüüd tähendab selles mõttes, et see ei seleta kuidagi seda, miks sa valisid ikkagi sellise ulmelise asetuse sellele loole? Sest selle loo põhi on ulmeline asetus. Selle loo kogu idee seisneb minu jaoks ulmelise asetuses. See, et inimesed seal peal käituvad nii, nagu ikkagi inimesed elavad, armuvad, püüavad ennast elus hoida. Tuli sinna, lisandus hiljem juurde. Nojaa, aga ma võin sulle saladuse avaldada, et kui seda, mis hiljem juurde tuli, poleks olnud, oleks see käsikiriromaanivõistluse prügikasti rännanud. Ma täiesti usun seda. Sest et idee, eriti kui me räägime romaanist või üldse jutust, kirjandusest, siis ainuüksi sellest, et sul on mõte, ei piisa, sul peab seal peal olema lugu kuidagi käsikäes nad tulid, aga esimesena tuli ikkagi see ulmeline taust. Ei, ma ei heida seda ette veelkord öeldud, et sa oled suutnud väga hästi sellist tõeliselt võõrast ühiskonda kirjeldada või võib-olla sa räägid sellest ka natuke, milline ühiskond see on, mida sa kirjeldada, kus üldse sellise mõtte peale tulid? Ühiskond ei ole ju tegelikult võõras, mingis mõttes on ja mingis mõttes ei ole ka mis on erinev meie mõistes. Meie tänased usundid nii-öelda on maha kantud. Ja pärast maailma lõpulisi sündmusi meie lähitulevikus jääb inimkonnale üle ainult üks võimalus kuidagi leida olemasolevate tehnoloogiliste vahendite abil võimalus edasi eksisteerida. Kirjeldabki siis ühiskonda, kus inimeste valikuvabadust teatud eksistentsiaalsete asjades on oluliselt piiratum, kui tänapäeval. Viieteistpidi on nad ka oluliselt vabamad mõnes teises punktis, et lihtsalt rõhuasetused on natuke teise koha peal. Ehk kui kõik algas sellest, et inimkond oli nii-öelda hukule määratud ja pidi leidma endale pääsetee, siis see, mis sealt edasi toimub, on tegelikult täpselt see inimlik rumalus, ahnus ja kõik see, mis, mis, mis meid iga päev ümbritseb. Ja alati ükskõik, millisest punktist me alustame, on võimalus minna vasakule, paremale, Vi otsa. Ja see, milline rada lõpuks ühiskonnale saab selleks rajaks, kuhu me suundume, sõltub nii paljudest erinevatest pisikestest inimestest ja nende väikestest otsustest. See on lihtsalt üks näide sellest, kuhu ta võib minna. Seega sellised küsimused huvitavad siin mitte ainult kirjanduses, vaid elus üldiselt. Jah, kindlasti ma ei saa isegi öelda, et ta mind nii väga huvitaks, kuivõrd paratamatult mina, sina, kõik ülejäänud meist, me oleme selle ühiskonna osad ja see, mida otsustab üks, võib mõjutada meid kõiki. See, mida otsustame, me kõik võib mõjutada ainult ühte. Ja, ja kuna ma ise olen samamoodi seal ühiskonna osa, siis loomulikult see natuke huvitab ka mind. Aga ma siiski ei saa sind sellega veel natukene rahule jätta, et miks just ulme, miks sa pead neid küsimusi arendama just ulmekirjanduse žanris, kas sa näiteks seda ei ole mõelnud, et äkki kui minna noh, nimetame seda siis tavaliseks psühholoogiliseks realismiks et siis sul oleks rohkem lugeja? Võimalik, et mul oleks rohkem lugejaid, et aga ma ei naudiks seda kirjutamise protsessi ise nii väga. Ma olen ise tohutu ulmefänn lugejana ja mulle meeldis see, mismoodi ulmežanr kasutab ära võimalusi võtta idee. On see siis teaduslik idee või sotsiaalne idee või hoopis midagi muud ja kolmandat. Ja luua selle ümber lugu, mis paneb sind pärast mõtlema. Sa oled loo läbi esimene haug on oht pinnapealne, mis need inimesed, mis need suhted olid? Järgmine mõte järgmisel hommikul. Aga kust jooksis see mõte taga? Ei, ma kindlasti ei teeks seda mitte ulmena. Aga samal ajal ka ulmekirjanduse tegeleb ikkagi sellega kes oleme meie ja miks meie ühiskond on selline nagu saanud. Absoluutselt, kes me oleme, miks me oleme, mida me tahame, kuhu me läheme, kust me tuleme? Et mingis mõttes jäävad need probleemid ju ikkagi nii-öelda inimvõimete piiridesse. Aga ulmekirjandusel on üks võlu võrreldes tavakirjandusega võrreldes realismiga. Sul on võimalik sellest mõelda, kui aga see on ulme. Ehk kui ma võtan ette väga tõsise realistliku romaani siis mul ei ole seda võimalust, et ma panen ta käest ära, Ma mõtlen, et võtame kergemalt. Kui ma võtan ulme, siis ma sain ise otsustada, kui sügavalt ma teda võtan. See on küll huvitav lähenemine, aga kas hea kirjandus ei ole mitte lihtsalt hea kirjandus? Võib-olla ei peakski žanritel niimodi vahet tegema? Absoluutselt hea kirjandus on hea kirjandus ja kellele meeldib üks, kellele meeldib teine. See on juba puhtalt eelistuste küsimus. Kui üks lugu on äärmiselt hästi kirja pandud ja kõnetab mind tõsiselt siis ei pea sellel olema mitte mingit žanrilist liigitust ühes teises kolmandas kohas. Kas sa ise püüdlejad siis ka selle poole tähendab, selge on see, et iga autor püüdleb selle poole kirjutatud võimalikult hästi aga sa püüdleb selle poole, et lõpuks žanriline liigitus oleks selline teisejärguline, mis võib-olla sind kirjutajana aitab, aga ei ole lugejale äkki nii tähtis. Ma tahaksin õppida eesti keeles kirjutama nii hästi, et seda oleks hea lugeda, sõltumata sellest, kas sa oled žanri fänn või mitte. No selle jutu peale äkki oleks kohane kuulata ühte katkendit raamatust? Ma valisin välja ühe katkendi, mis annab aimu sellest, milline ulmeline taust siin raamatus siis tegelikult taga on. Kuigi tegemist on lihtsalt poja ja emavahelised vestlusega siis samal ajal räägib ta äraga ulmelise probleemi olemuse teataval määral. Kuigi mulle ei meeldi sõna ulmeline siin, sest et probleem ei ole ulmeline probleem on väga eluline, inimestel ongi mingisugune nõks, millest nad peavad edasi suutma elada. Ma nüüd tean, miks sinu ja isa abielu ei kinnitatud, teatas hüp vaikselt. Ema, ära nüüd rabandust saa, eks ole. Millest sa räägid, küsis Renita kahtlevalt. Emps. Kuule, sa tead ju neid legendest süsteemi veast, noh igatahes ma arvan, et sa oledki viga. Ei, mitte, et sa ise viga oleksid, sa oled vastikult normaalne. Aga su geneetiline kood on kohati liiga sarnane sellele, mis rei Toomen kirjutas. Ja kui ta tõesti mingit markerit süsteemi alusprogrammidesse kirjutas, siis ei saanudki väljak sind enda juurde lubada. Müütiline viga, kes kõnnib üle süsteemi, lammutab senise elustandardi ribadeks, allutab endale lepatriinude sõjaväe ning saadab inimkonna taas hukule. Nojah, seda ka. Naeratus hüük. Sa lammutasid senise elustandardi ribadeks, kui me siia kolisime ning lepatriinude kudustamisega saad sa ka hakkama. Aga ma mõtlen midagi muud. Mida. Ma arvan, et nad kartsid, et väljakuprogrammides võivad mingid viirused käivitada kui sinu veriselt läbi lasta. Sellepärast nad ei lubanudki vanaemale ja vanaisale abielluda, et sinu sündimine muutus liiga tõenäoliseks. Aga, aga nad ei suutnud neid peatada. Vanaema, vanaisa, sigalahedad kujud. No siit katkendist käis läbi päris palju selliseid märksõnu, mis ilmselt kuulajale jäävad arusaamatuks selle kohta oskan ainult öelda, et lugege raamatut et ei hakka neid ükshaaval lahti seletama, aga no nagu sa enne ütlesidki, et see probleem, millest räägitakse, ei ole ulmeline maitse, on täiesti eluline. Tõesti, tegu on ju armastusromaaniga armastusromaaniga, kus armastajad peavad siis olude vastu astuma iseenesest ju hästi klassikaline lähtekoht. On kui võtta raamatukogu riiuli ette, siis kaks kolmandikust raamatutest sisaldab vähemalt mingit armastusliini sest see on üks väga oluline osa meist. Ja inimesed siin raamatus tõesti elavad ühes väga teistsuguses ühiskonnas, aga nad on ikkagi inimesed nagu, nagu meie praegugi. Selles mõttes küll, et nad on ikka veel inimesed, kes sünnivad, kasvavad kasvatavad hiljem oma lapsi, jäävad vanaks, naeratavad lapselastele. See osa ei muutu senikaua, kuni inimesed siin maa peal on. Ükskõik millise liigina võtame. Aga miks sa enne ütlesid, et ulmekirjandus annab võimaluse lugejale ise otsustada, kui tõsiselt raamatut võtta, kas sa kirjanikuna siis ei taha, et sinu raamatut võetaks tõsiselt? Ma tahan, et minu raamatut võetakse väga tõsiselt, aga ma tahan, et iga lugeja leiaks minu raamatus selle punkti, mis teda kõnetab ja ulme annab natukene võimalusi oma fantaasial lisaks tööd teha ja kõnetada asju teiste nurkade alt. Et sellesama looga mu oma tütar luges ta läbi pärast seda, kui ta raamatuna ilmus. Ja need märksõnad, mis tema välja tõi, olid hoopis teistsugused kui, kui need, mis mina arvasin, et peaksid sealt välja tulema. Vaat siit me jõuamegi äkki ühe teemani, mis mulle üllatusena tuli, lugesin intervjuud sinuga veebiajakirjast reaktor ja seal osutati sellele, et sinu süsteem on noorte ulme küll seda lugedes hetkekski niimoodi ei mõelnud ja mulle tundub see natukene isegi üllatama. Vaatenurgana. Mina kirjutades ka ei mõelnud ausalt, ma kirjutasin täiskasvanud lugejale, kellel on olemas elukogemus, mille najale toetuda. Selliseid detaile, mida noor inimene väga ei näe. Teisest küljest, kui ma kirjutades mõtlesin teda niipidi, et et täiskasvanud lugeja leiab nad üles tänu oma elukogemusele siis noor inimene loeb neist üle ja, ja teda ei jää see häirima, et need mingisugused sügavused on seal kuskil. Kui tema seda ei märka, siis ta läheb sellest niimoodi üle, et ei häiri ka mind ennast, üllatas ka see küsimus, kui ta tuli mulle intervjuusse ja ma esitasin sama küsimuse oma tütrele. Tema vaatas mulle otsa, ütles jah, loomulikult on see noorte ulme. Ei osanud midagi öelda. Jah, mina ei oska selle kohta ka midagi öelda, selles mõttes on ju lihtsalt suurepärane tõdeda, et kui ühte raamatut saab võtta nii ja saab võtta ka teisiti, et see räägib nii autori kasuks, kui räägib ka ilmselt sellest, et tekstid ongi teinekord väga avatud, palju avatumad, kui võib-olla autor seda iseendale kirjutades ette suudab kujutada. Võtame siinkohal näiteks karupoeg Puhh. Me kõik oleme seda oma lastele unejutuks lugenud ja ise sealjuures itsitanud nende kohtade peal, kus laps vaatab tuima näoga. Jah, nii see on, aga kuulame vahepeal muusikat, sa valisid tänasesse saatesse muusikat ja võib-olla sa räägid ka, mida sa valisid? Ma valisin kaks lugu, esimene neist oli Metallica Memorial Rimens. Selle looma valisin mõeldes tolle raamatu, ulmelise tausta või usundilise tausta sündimise karmusele. Ja mulle emotsionaalselt tundub, et see sobib siia taha. Selge, aga kuulamises metallikat. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme, minuga istub siin kirjanik Mairi Laurik ja kuulasime just Metallica lugu memory remain. Sa mainisid seda endaga muusikat, kuulasime et siin raamatus mainisid mitu korda seda, et siin raamatus on ka selline usuline või religioosne taust sellel ühiskonnal, mida sa kirjeldad huvitaval kombel lugedes mulle jäänud see üldse silma mulle silma, et sind oleks huvitanud religiooni küsimus, et siin raamatus tundus. Jah, nüüd kui sa ütled, et ma olen nõus, et olid olemas, aga need tundusid lugedes üsna kõrvalised Minu arust kirjutada selliseid hästi olulised, sest et ma pean tunnistama ausalt, et ma ei tea religioonist suurt mitte midagi. Ja, ja mul on olnud väga raske mõista inimesi, kes hindavad religiooni liiga kõrgelt. Ja see oli tegelikult üks neist ajenditest, miks ma hakkasin seda aretama, et saada ise aru mismoodi võiks midagi sellist sündida ja kasvada, millesse ühel hetkel inimesed jäägitult usuvad? Ilma et nad otsiksid sinna taha tõestust ja tõendusmaterjali. Et antud juhul on see siis usk sellesse, et arvutiprogramm suudab öelda, et kes on sinu elu armastus. Kui me vaatame tänaval ringi, siis on need natuke teised markerid. Jah, aga kas sa ei arva seda, et sa nendele oma raamatutegelastele nagu on nad väga niru religiooni aseaine võrreldes tänapäeva maailma suurusunditega? Defineerigem niru või, või hea, et et ma ei saa väita, et kogu selle maailma ainus religioon oleks süsteemise. Küll aga on ta ilmselgelt suurusunud ja suurusundina ta on, on valitsev. Aga kus sellised ideed tulevad, ma lugesin ka seda, et sa osaled Tartus ka ulmekirjanduse töötoas. Kas seal näiteks arutatakse ka selliseid küsimusi, et kuidas näiteks mingit maailma ehitada või, või millised ehituskivid on need, mis toimivad või räägitakse seal rohkem sellest, kuidas narratiivi arendada või tegelaskujusid luua? Tegelikult enamasti me alustame sellega, et keegi meist ei ole sõbrad. Ehk siis istume maha, lepime kokku mingi teema ja kirjutame sellest muidugi pool tundi tunnike. Ja ei, me oleme üksteise kõige õelamad kritiseerijad seal kohapeal. Selle ulmetoa väga suur ja oluline roll on see, et aitab sind välja tuua turvalisest tsoonist. Sest kui sa oled harjunud kirjutama ühte tüüpi tekste, olgu need siis zombi lood või, või tehnoloogiline ulme või ükskõik mis muu siis ühel päeval astute sisse ja sulle öeldakse, et aga tänane teema on kuldkalapüük. Kuumaagilistes tingimustes. Ole hea, pool tundi on aega, kirjuta lugu alguse, lõpu ja sisuga. Ja kui me need lood oleme valmis kirjutanud kõik nii nagu siis keegi parasjagu suudab siis edasi läheb suureks ettelugemiseks ning üksteise kritiseerimiseks. Moto on, et halvasti peab ütlema hästivõimele. Aga see tähendab, et osalejatel peab kas olema paks nahk või vastupidi, peavad nad ennast täiesti alasti suutma. Tegelikult tähendab see seda, et me oleme reaalselt ikkagi elus kõik sõbrad ja, ja kui sa oled ühte lugu kritiseerinud, siis sellises kinnises ruumis kinnises seltskonnas ja samal ajal aidanud selle loo arengut edasi viia siis ei ole selles ju mitte midagi halba. Esimene kord ehmatav, ma olen nõus. Ja kas sellest on sulle näiteks konkreetselt kasu ka olnud? Kas näiteks mõned sinu avaldatud lood on ka saanud kuidagi alguse tänu sellele töötoale? Need lood, mille ma olen avaldanud veebiajakirjas reaktor on vist peamiselt kõik saanud alguse töötoast sest sa oled sunnitud olukorras, sulle antakse teema ja mõtiskle selle üle nüüd ja praegu ja hakka kohe kirjutama, et see sunnib fantaasiat nii palju vabaks laskma, et sellest lõpuks tuleb vaata et paremini lugu välja, kui muidu köögilaua taga tuleks. Aga kuidas on eesti ulmekogukond sinu romaani vastu võtnud? Kuna see on nii hiljuti välja tulnud, siis ega me ülemäära hästi öelda ei oskagi. Arvestades seda, et ta ikkagi on jah, nii-öelda ulmeromaan ja armastusromaan ühtede kaante vahel, siis. Ma usun, et ühele osale ulmesõpradest jäta natuke hoomamatuks oma naiselikkuse tõttu. Naiselikkus on ulmekirjanduses. Kus mitte, naiselikkus oleks, kas ulmekirjanduses nõrkus vaid? Nii nagu Oskar Nassar kirjutas, et ulmekirjanikud on peamiselt ülekasvanud poisikesed, kes elavad oma fantaasiaid välja. Ehk siis see mehelik mõttemaailm rohkem mõõgavõitlused ja, ja sealt edasi Ühele osale tõsistest ulmelugejatest lihtsalt jääb ta võib-olla natuke haavamatuks. Aga ometigi on 20. sajandi vältel tekkinud ja ka väga tugev naisulmetraditsioon. On ja nad kõik on tegelikult väga tugevalt ka tunda, et naisterahva käekiri kas on hea või halb. Ma ei saa öelda, et see on hea või halb selles mõttes. Et kui kirjutab naine väga hästi, siis ta kirjutab väga hästi, kirjutab mees väga hästi. Täpselt samad sõnad. Kindlasti mul on hea meel näha, et ükskõik millises valdkonnas on mehed ja naised võrdsed samamoodi ulmekirjanduses, mis muidu oligi rohkem meeste pärusmaa. Aga mingit erisust välja tuua niimoodi on vist mõttetu. See on võib-olla natuke naiivne küsimus, aga ma siiski küsin, et kas sul on endal ka mingeid konkreetseid eeskujusid ja, ja kui on, kas nad on siis pigem mees, autoreid või naisautorid? Ma ei saa öelda, et mul oleks konkreetseid eeskujusid küll, aga ma saan öelda, et on olemas autoreid, keda ma loen suurima heameelega ja kelle puhul on ka selliseid autoreid, keda ma tõesti olen võtnud. Et kõik, mis temast näiteks tõlgitakse eesti keelde. Ma kindlasti ostan ära selleks, et et teda tõlgitaks veel tehtud tuleks veel. Aga mitte niivõrd eeskujud nimesid nimetada. No kaasaegse matest autoritest mulle viimasel ajal on tohutult hakanud meeldima Brandon Sanderson ja loomulikult neil Cayman. Ja kui me võtame nüüd sellise vana klassikalisema ulme poole, siis Clark omab kosmoseodüsseia ka ja sealt edasi kõikide muude asjadega. Filipp geid ikka on kindlasti minu üks, ma arvan, et kõigi aegade lemmikkirjanik Ja sa ikka vaatad suurte klassikute poole, aga kuidas on meie kodumaiste ulmekirjanikega või nende kohta ei julge pigem midagi öelda. Julgen küll. Kaugel sealtsamast Tartust on ju päris mitu väga head kirjanikku. Näiteks nüüd alles hiljuti tuli väljamann ooperi uus romaan ja tema tekstidega ma olen küll mõelnud, kui ma esimest korda lugesin käsikirja ja siis ma mõtlesin, et vau ta oskab lauset kokku panna. Tahaks ise ka maniakkide Tänavatööd, ma hindan väga kõrgelt Weinberg Belials. Siit võib loendada 15 nime ja ikka ma jätan võib-olla mõne, kellel on mõni väga oluline ja hea asi vahele. Aga kas sul on näiteks selline tunne ka, et näiteks eesti ulmekirjanduses äkki on mingi valdkond või mingi lähenemisnurk puudu? Ma hetkel ei suuda välja tuua sellist nurka. Aga, aga ma luban sulle, et kui ma leian selle nurga, siis ma kirjutan selle mõnda Marwani. Et ei ole sellist asja, et ulmekirjanike vahel oleks kindel tööjaotus, et sina nüüd täidad seda nišši ja mina seda ja, ja tema sõda. Ma loodan, et seda jaotust ei ole mitte kuskil kunsti ja kultuurivaldkonnas. Kui tuleb idee, siis palun tee. Ei kindlasti ei ole jah, ma rohkem natukene norison mõeldes ka sinu enda raamatule, mis on siiski, julgen väita, üsna omalaadne originaalne, nii et kui sa enne siin avaldasid muret, et võib-olla mõned ulmehuvilised seda ei loe, siis kas see võiski tulla äkki sellest, et võib vist öelda, et see ei ole nagu päris tavaline ulme? Mina jään vastuse võlgu selle koha pealt, sest mis on päris tavaline ulme, et kui me räägime Filipeediki uubikust, kui me räägime Clarki kosmosudesseiast, tõmbame siia juurde kõrvale George R Martini suure saaga. Me räägime täiesti erinevatest alamžanritest ja noh, kõik on ulme. Et kui sa suudad leida midagi omanäolist ja jääda siiski ulmes, siis ilmselgelt on ulme. Kahtlemata aga mis, mis sind veel huvitab selles mõttes, et sa oled kirjutanud üsna eriilmelisi jutte ja sa ütlesid, et nende juttude põhjuseks sageli on olnud osalemine töötoas, kus siis saan aru, teema antakse ette. Jah, seal antakse teema ette, aga ma arvan, et mu lood lähevad eri palgeliseks pigem seetõttu, et. No nii nagu kõik ülejäänud inimesed, püüan iseennast avastada ka möödaminnes ja anda endale erinevaid väljakutseid. Et oleks võimalus areneda, et oleks võimalus mängida ja näha, mida ma siis suudan ühes, teises või kolmandas kohas. Et sellist asja ei ole, et sul on mingisugused oma väga lemmikteemad ja muudes väga kirjutada ei taha. Ma loodan, et ei ole, ma loodan, et ei tule ka sellepärast, et sellisel juhul muutuks minu lood täpselt selliseks. Järjekordne Lauricu lugu. Ma ei taha seda, ma tahan, et lugejal oleks iga lugu kätte võttes võimalik leida sealt mingi mõte, mida ta minu eelmisest loost ei leidnud. Aga kas siis võib öelda, et kirjandus on sinu jaoks natukene nagu selline probleemide lahendamine, et nädal aega tagasi siinsamas saates vestlesin Jon kausiga ja rääkisime tema miniatuuridest ja ja siis ta tunnistas küll, et kui ta kirjutab neid miniatuurne, tal tuleb mingi idee, aga ta sageli mõtleb, kuidas lahendada mingisugust konkreetset ülesannet. No mitte päris nii, aga aga tema jaoks siiski seal natukene selline ülesande püstitus ja ta katsub siis selle võimalikult hästi teostada. Jah, mingis mõttes on ta ka probleemide lahendus lahendamine, sest et siin on mitu aspekti, üks aspekt on leida nii-öelda keeleliselt taustalt ja, ja kirjanduslikult minemiselt, et mängida erinevate formaatide erinevate vaatenurkadega. Ja teine aspekt jookseb sisse just nimelt sisuliselt. Et mul on mõte, millest ma tahaks nagu rohkem aru saada, siis ma tihtilugu kasutan seda, et ma leian endale fiktiivse tegelase, kes hakkab seda mõtet aretama. Aga kas sa kirjutad, siis tegeleb ka sellise uurimistööga enne mingisugusest valdkonnast rohkem teada saada, enne kui sa kirjutama hakkan? Võib-olla mitte enne, aga sel ajal küll. Suhteliselt kiire jooksmine ühel hetkel poole lause pealt tekib küsimus, et nii, nüüd mul on vaja paar päeva kulutada selle asja guugeldamiseks ja nii ta läheb. Ma kirjutan pooleteise hingetõmbe, kas mulle meeldib järjest kirjutada, aga aeg-ajalt tuleb teha neid pause saada ise targemaks. Süsteem on üsna mahukas raamat. Sellega on 344 lehekülge. Kui kaua sa kirjutasid seda? Ma arvan, et täispika versiooni kokkupanekuks kulus üks pool aastat. Ehk. Oota, aga mida sa tähendab täispika versiooni ja kokkupanekuks räägiti mingisugusest moodulmaja ehitamisest? Ja üks pool aastat kulus kirjutamiseks. Et sellest hetkest alates, kui ma võtsin ette puhta faili ja panin kirja esimesed sõnad, et sinna ette tuleks nüüd lugeda veel üks kuu või kaks sellist mõtet, tahaks midagi sellist kirjutada. Aga kas idee muutus kirjutamise käigus ka või oli kõik algusest peale paigas või enamvähem paigas? Pidepunktidele paigas. Ma teadsin seda, missugune maailm ma teadsin, kes seal peal on ja ma teadsin suuremates lõikudes, mida nad teevad ja mis tulemas on. Aga see, milliseks kujuneb iga konkreetne olukord või üksikdialoog. See selgus siis, kui sõnad Vaberglaseid Vahel on ka väidetud, et ulmekirjandus on väga konservatiivne žanr just mitte siis kirjutamistehnika mõttes, vaid nende ideede mõttes, mida ulmekirjanduse esindajad Siinkohal ma tahaks hirmsasti vastu klõpsida, et kirjandus üldse natukene kohutavalt konservatiivne žanr, sellepärast et ta tegeleb ju ikkagi ainult nende probleemidega millest lugeja on võimeline teatud määral aru saama. Ehk siis, et kirjanikud võiksid küll olla igati tublid ja kirjutada ja igasugused innovaatilisi esse, kui lugejaid on süüdi. Ma ei ütleks, et lugejad on süüdi, aga küsimus on selles, kellele me kirjutame. Kui, kui kirjutada nüüd asi, millest mitte keegi kaasa arvatud autor ise aru ei saa siis ei ole ju sellel asjal erilist mõtet. Hemingway on öelnud, et ärge kirjutage sellest, millest ta midagi teate. Aga jumala eest ärge kirjutage sellest, millest ta mitte midagi ei tea. Ja ma pean temaga nõustuma, et kirjutamine võiks olla protsessina. Arendav lugemine võiks olla protsessina arendav ja see kindlasti ei tohiks olla nii-öelda kinnine kast vaid midagi, mis aitab sul mõtet edasi viia pärast selle lugemise lõpetamist. Mina arvan, et sinu süsteem aitab seda küll teha. Minu meelest on siin raamatus tõesti väga palju erinevaid mõtteid, mis mis tekitavad lugejas endas veel uusi mõtteid, nii et see ei ole. See ei ole suletud süsteem. Ja sa nagu juba enne sai ka öeldud, valisid ühe muusikapala tänases saatesse veel, mis jääb siis meie saadet lõpetama, võib-olla sa ütled selle kohta ka mõne sõna, palun. Ma ei ürita selle pealkirja välja hääldada hetkel kuid artistina siis kaks tšellot. Mul on mingisugune nõrkus keelpillide suhtes. Aga looma valisin välja selle järgi et nii nagu enne sai mainitud, on ulmeline pool raamatust on romantiline pool armastust ning see lugu siis peaks viitama sellele romantilisele poolele. Raamatust. Suur tänu Mairi Laurik selle vestluse eest jäämisest kuulama natukene lüürilisemat lugu, mis esindab siis ka sinu debüütromaani süsteem natukene romantilisi omalt poolt. Ja mina olen Peeter Helme ning sellega lõpeb tänane loetude kirjutatud kuulmiseni. Nii pealoole.