Me oleme õige mitmes keskeprogrammis rääkinud Tallinna vanadest hoonetest ja nimekatest arhitektidest, kes on erinevad sellistel aegadel oma loominguga Tallinna tänavapilti kaunimaks muutnud. Tallinnast räägime ka edaspidi, aga täna teeme juttu Rakverest. Stuudios on arhitektuuriajaloolane Oliver Orava ja Marje Lenk. Teie jaoks. Oliver on Rakvere oluline linn, sest teie vanaema oli Rakverest pärit. Jah, eelmise aasta lõpus lahkus väga kõrges vanuses meie hulgast minu vanaema, kes oli pärit vaesest kondivalu agulist. Mulle vahel on niisugune tunne, et Rakvere on meil arvestades selle linna tegelikke väärtusi liiga unustusse jäetud. Kui me mõtleme veel Tallinna ja Tartu kõrval, millised on need linnad, mida me imetleme ja hindame, siis võib-olla need on Pärnu ja Kuressaare ja siis ka väikeste armsate majade ja omalaadse mereäärse miljööga Haapsalu võib-olla siis ka Viljandi oma küngaste, kaia, ülesalla kulgevate romantiliste tänavatega, aga Rakvere justkui ei ole nende linnade hulgas, aga minu meelest rakvere vääriks küll ka täiesti tähelepanu. Ja kindlasti tal on väga uhke koht meie vanade maakonnalinnade seas. Rakvere vaatamisväärsuseks number üks on muidugi Rakvere linnuse varemed. Ja ilmselt need linnuse varemed, kas siis tõesti kunagiste külastuste kaudu või ka kasvõi piltide kaudu on kõigile tuttav, tahavad. Aga linnuse kõrval on Rakveres olnud veel teisi väga huvitavaid asju. Keskajal ja varauusajal. Näiteks on Rakveres ilmselt kuskil praeguse teatrimäe piirkonnas olnud frantsisklaste klooster hiliskeskajal, millest on järel küll ainult mõned üksikud müürijupid maa sees ja mis väga kaua ka eksisteerida ei saanud. Tõsi, tema asutamine oli üsna hilineda, jäi usupuhastuse jalgu, kui me üldiselt teame, et kõik kloostrid pandi kinni pärast reformatsiooni, aga tegelikult see sugugi ilmselt nii jõhker ja järske ei olnud. Nii et see klooster sai seal ikkagi tegutseda aastakümneid ka veel pärast seda, kui luterlikud ideed olid Eestisse juba jõudnud ja ilmselt eksisteeris mingisugusel kujul ja mingisugusel moel kuni Liivi ordu eksisteerimise lõpuni kuni siis Liivi sõjas Nonii sellest kloostrist on järele mõned hiliskeskajast pärinevad kas siis käsikirjalised või trükitud raamatud, mis on praegu akadeemilises raamatukogus hoiul. Veel üks väga uhke niisugune varasesse aega tagasiulatuv asi on muidugi Rakvere kolmainukirik mis on teadaolevalt ka keskaegne. Ega tema täpset ehitusaega me ju väga täpselt öelda ei oskagi. 15. sajandil on igal juhul märgitud, et kiriku ehitamine on pooleli ja seisabki pooleli, sest et kiriku ehitusmeister on lahkunud, et me teame, et sel ajal seal mingid ehitustööd käisid. Aga siis seal nüüd esimest korda kirikut ehitati või nagu avatud midagi pidi juba varem olemas olema, võib-olla juba 13.-st sajandist peale. Seda me ei tea, aga praegusel kujul muidugi see kirik on suuremalt jaolt ikkagi hilisemate sajandite ehitis. Ta on ka kaks korda põlenud, esimest korda Liivi sõjas ja siis ka uuesti põhjasõjas. Muidugi nüüd see Põhjasõjapõlemine ei saanud olla nii väga totaalne, sest et on teada, et hävis katus ja torn, aga varasemast sisustusest on midagi natuke järel, ka seal on väga uhke seitsmeteistkümnenda sajandi kantsel mille on teinud Meie üks tuntumaid barokiajastu puunikerdajaid, Kristjan Akkermann. Ta on kasutanud seal ka oma vanema kolleegi ja õpetaja Elert hiile tehtud skulptuure. Nii et see on siis niisugune omalaadne Akkermanni ja diile ühislooming. On arvatud, et võib-olla siis Põhjasõja ajal, kui kirik põles, olid need skulptuurid näiteks kuhugi maaalusesse hauakambrisse evakueeritud ja jäid seetõttu alles. Ja siis on seal ka väga uhke barokkaltar, mis küll juba pärineb ilmselt põhjasõjajärgsest ajast 18.-st sajandist ja tõusis eestiaegse silmapaistva kunstiteadlase Sten Karlingi uurimistööle meiega, teame, et selle altari autoriks on ka siis Tallinna puunikerdaja Johann Valentin Rabe. Nii et just oma sisustuse poolest kuulub see Rakvere kolmainukirik ka kindlasti meie kirikukunsti tipp kuigi ta nagu väljast vaadates hoonena on hästi lihtne ja pigem meenutab mõnda maapiirkonnas asuvat kihelkonnakirikut kui uhket linna kirikut ja kolmainu kiriku praegune torn, mis näeb välja ka natukene selline Tallinna Oleviste torni meenutav või niisugune gooti vormides tornikiiver hästi sale ja kõrge on 19. sajandi keskpaigast 1852.-st aastast, nii et siis pigem juba selline varase neogootika sugemetega. Millal hakkas Rakvere linn välja kujunema? Mingisugune linna tüüpi asustuspidi olema praeguse teatrimäe piirkonnas ja Pika tänava piirkonnas ilmselt juba keskajal teame ju ka, et mingi asustus oli olemas isegi juba muinasajal, enne seda keskaegse linnuse rajamist oli sellel kohal siis ka ju muinaseestlaste linnus, mida siis Läti Hendrik on maininud, kuid arvanud pääd. Ja Rakvere saksakeelne nimi veesenberg ongi ju siis nagu alamsaksakeelne tõlge sellest tarva või mets veisepeast. Õigused on Rakvere saanud ka suhteliselt varakult, 1302. aastal on talle antud Lübecki õigus, nii nagu pisut varem oli antud ka Tallinnale ja mingisugusel kujul, siis see linn pidi seal olema, kas ja mil määral see linn kindlustatud oli ja milline ta välja nägi, millised need majad võisid olla, sellest ei tea me peaaegu mitte midagi. Sest et kõige vanemad elumajad peres on sellised, et võib-olla oletatavasti on seal äkki mingeid osi seitsmeteistkümnendast sajandist ja siis nad hiljem 18. ja 19. sajandil tunduvalt ümber ehitatud. Nii et niisugust päris ehedalt kujul säilinud keskaegset või varauusaegset maja meil elumajade seas ju Rakveres kuskilt võtta ei ole. Nii et Rakvere linna majadest ja sellest, missugune see linn on tamme me rääkida ikkagi alates 18.-st sajandist. Rakvere üheks niisuguseks oluliseks keskuseks oli ka Rakvere mõis. Eks see mõis siis sinna endise frantsistlaste kloostri müüride peale kuhugi kujunes. Praegu on seal näha vanematest hoonetest tegelikult abihooneid, kus siis ka ühe niisuguse endise abihoone ilmselt tallihoone ühel fassaadil on uhke selline rokk, voolik, dekoori motiiv, mis osutab ka selle hoone pärinemisele 18. sajandi teisest poolest. Milline see mõisa peahoone sel ajal võis olla, seda me õigupoolest ei teagi, sest mõisa peahoone on siis ilmselt küll varasema hoone peale aga siiski tugevasti ümber ehitatud või ütleme sisuliselt ikkagi uus hoone ehitatud kuskil 19. sajandi keskel ja väga huvitavaks on selle mõisa saatus kujunenud hiljem täiesti ainukordseks Eesti mõisate seas, nimelt kui siis mõisad võõrandati 1919. aastal siis sellest mõisamajast kujundati rahvamaja, mida toona juhtis kuulsa luuletaja Juhan Liivi vend Jakob Liiv. Õigemini seda seltsi ja see kujunes tõesti väga oluliseks kultuurikeskuseks ja siis hakati rakveres igatsema ka rahvamaja juurde sellise suurema teatrisaali või lausa eraldi teatrimaja järele. Mis siis mõningate kõhkluste järel otsustati ka ehitada, nii et siis tegelikult on seal siiamaani Rakvere teatrimaja koosneb kahest tiivast millest üks ongi siis tegelikult see vana mõis, mis on siis nagu tänapäeval tehtud teatrimaja osaks ja teine on siis sinna juurde ehitatud teatrisaali maht. Sellises ma ütleks natuke hilisjuugend liikus või traditsionalistlikus laadis mida hakati ehitama 1929, aga siis hakati pihta liiga suure aplombiga ja raha sai otsa ja tükk aega ei olnud raha edasi ehitada. Siis ehitati vaikselt edasi, osaliselt ka Rakvere inimeste annetuste toel. Nii et tegelikult see teater sai valmis alles 1940.-ks aastaks, kui juba eesti aeg hakkas läbi saama ja oli käes esimene nõukogude aasta. Nii et tegelikult siis Rakvere teater mängima hakata sai seal täie jõu ja iluga alles pärast teist maailmasõda. Aga jah, see siis, kuidas mõisahäärberis see on teatrimaja saanud, on eesti mõisate seas küll ainukordne lugu ja endisest mõisapargist eesti ajal kujundati niinimetatud rahvaaed. Rahvaaia nime andmine oli muidugi ka niisugune teadlik ideoloogiline samm et näidata seda, kuidas siis nüüd mõisa peahoonest on saanud rahvamaja ja sellest elitaarsusest mõistab pargist, kus varem ainult saksad tohtisid jalutamas käia, on siis nüüd ka saanud selline kõigile Rakvere inimestele ja Rakvere külalistele avatud rahvaaed, kus siis oli ka spordiplats ja tenniseväljakud ja, ja suvel korraldati suve kontserte ja nii edasi ja vahepeal oli ta hirmsasti käest ära lastud, nagu ka Rakvere teatrimaja, aga siis kui Rakvere teatrimaja restaureeriti siin nüüd mõned aastad tagasi, siis tehti tegelikult korda kase, Rakvere rahvaaed, vähemalt mingil määral, kui rääkida veel vanematest avalikest hoonetest, Rakveres, siis ega neid väga palju ei ole. 18. sajandi lõpul sai Rakverest küll seoses selle kreisireformiga kreisilinn tänapäeva mõistes siis maakonnakeskus aga need kreisiasutused olid üsna väikesed ja tagasihoidlikud toona. Ja ega siis väga uhkeid ja võimsaid hooneid nendele kreisiasutustele esialgu ei ehitatud. Kaks niisugust suuremat maja varaklassitsismi ajastust Rakveres on üks on siis ehitatud tegelikult aadlielamuks 1795. aastal aga üsna pea kohaldatud avalikuks hooneks on siis kandnud erinevaid avalikke funktsioone ja praegu tegutseb seal Rakvere linnavalitsus. See on siis, kui teatri juurest tulla siis Tallinna mäest alla sõites vasakut kätt ja teine väga vahva, selline maja Rakveres on kohe seal kõrval see, kus praegu tegutseb Virumaa muuseum, mis on siis ehitatud kreisiasutuste hooneks ja kohtumajaks 1786 87 siis toonase tuntud arhitekti, mõnda aega kubermangu arhitekti kohuseid täitnud Johan Kaspar kooriprojekti järgi tegelikult ehitati sarnaseid hooneid veel näiteks Paldiskisse ja Haapsallu, mida siis enam niisugusel autentselt kujul järele ei ole, aga küll suhteliselt Rakvere omaga sarnane, on samal ajal 18. sajandi lõpul selle kreisi reformi ajal ehitatud haldus paides, kus siiamaani paides siis kohtuma ja on vahepeal teda paides ka koolimajana kasutatud ja tegemist on siis kivimajadega. No need majad, millest ma praegu rääkisin, Need olid kivimajad ja seetõttu on siis ka niiskuse uhkel kujul alles. Aga enamik teisi maju sel ajal Rakveres kindlasti olid puumajad ja nende säilivusaega nüüd on nagu on, ega neid väga palju alles ei ole, ütleme 18.-st sajandist, aga mõned siiski näiteks võrreldes Tallinnaga, kus niisugusi väga valu 18. sajandi puumaju on alles mõni üksik siis Rakvere ja näiteks ka Viljandi ja Paide on selle koha pealt väga õnnelikud linnad, et seal siis neid niisugusi raskepäraseid pool või murdkelpkatusega keskse mantelkorstnaga pikaks venitatud põhiplaaniga ühekorruselisi maju, mida on hakatud nimetama our Baltis eesti keeles ei oleks siis vana balti või põlisbalti või ürgbalti elamutüübiks. Selliseid maju on seal ikkagi väga uhke komplekt, mõned neist on hiljem ümber ehitatud, mõned üsna autentselt säilinud. Rakveres on niisugusi maju, mis ilmselt otsapidi 18.-sse sajandisse võiks ulatuda või siis päris 19. sajandi alguskümnenditel pärineda. Ikkagi noh, üle 10 kindlasti kas või kohe sealt Tallinna tänavat mööda alla sõites paremat kätt, et nende eelkirjeldatud kivimajade vastas on üks uhke mantelkorstnaga ja võlvkeldritega maja, mis kindlasti 18. sajandi lõpust pärineb. Siis on vabriku tänaval ja pikal tänaval niisugusi maju 18. sajandi ja 19. sajandi keskel, paiga rakvere oligi sisuliselt koondunud kahe tänava, Tallinna tänava ja siis ühe hiigelpika-pika tänava äärde. Rohkem tänavaid eriti toona ei olnudki. Pikk tänav on Rakveres ju ka muinsuskaitseala. Mõni aeg tagasi oli ta hirmus õnne sellepärast et ta kippus väga välja surema ja seal oli tohutult palju tühje maju. Rakvere teater mängis ühes nendest majadest ka etendust majahoidja ja enne seda etendust tehti siis publikule ekskursiooni pikal tänaval juhtides ka siis tähelepanu sellele probleemile, kuidas see kõige vanem ja kõige väärikam osa Rakverest vaikselt välja sureb, hääbub ja hävib. Praeguseks on see asi natuke paranenud, pikal tänaval on rohkemates majades taas elu. Aga ikka natuke probleemne on, sest et Rakverekeskus, mis oli varem tõesti olnud seal pikal tänaval, hakkas juba 19. sajandi lõpul 20. sajandi alguses ära sealt liikuma turuplatsi või laadaplatsi piirkonda, kus on ka praegu Rakvere keskväljak ja järjest enam ka juba tegelikult Eesti ajal, aga ennekõike siis just nõukogude ajal ja nõukogude aja teisel pool oli üheksakümnendatel see pikk tänav kas niisugusest linna toimimisest ja argielust kõrvale jääma, mis kipuski kujunema selliseks omalaadseks museaalseks keskkonnaks, kus on küll väga palju vanu maju säilinud ja üsna autentselt kujul säilinud, aga kus noh, tegelikult enam ei asunud eriti mingeid asutusi ja nende majade seisund oli ka tihti väga vilets, nii et inimesed seal enam elada ei taha. Nad elasid seal ainult vanemad inimesed, kes olid sinna varasemast ajast jäänud. Vahepeal see tundus, kõikidest Eesti muinsuskaitsealadest nagu kõige kehvemas seisus olema, aga õnneks viimastel aastatel on väga palju muutunud ja Rakvere linn on ka väga palju ise pingutanud selle nimel, et tuua elu pikale tänavale tagasi ja siduda ka pikka tänavat paremini linnusemäega. Kaua aega oli selline seis? Linnusemägi oli nagu kuidagi omaette pikk tänav omaette ja kesklinn omaette ja kesklinnast linnusemäele minemiseks nagu mingisuguseid loogilisi otseteid läbi pikalt tänavanagu peaaegu et ei olnudki, aga siis nüüd on püütud neide üles pääse, sealt ka korrastada ja noored arhitektid projekteerisid sinna ka ühe väga vahva ja meeleoluka nihukese moodsa treppi, mis näiteks viib pikalt tänavalt üles linnusemäele. Kui nüüd rääkida natuke hilisemast ajast, 19.-st sajandist ja 20. sajandi algusest siis hakkas linn juba kasvama kaugemale ja tekkima teised linnaosad. Lisaks siis sellele pikale tänavale, mida me võime Rakveres siis käsitleda. Niisuguse Rakvere vanalinnana hakkasid tekkima ka eeslinnad ja esinedes ka tööstusettevõtted, Rakverest siis näiteks nahavabrik, siis sinna teatrimäe kõrvale piiritusevabrik ja siis linna hakkas tulema järjest enam inimesi ka maalt sealhulgas siis vabrikutöölisteks. Muidugi, üheks niisuguseks tõmbefaktoriks oli ka raud. D kui siis 1870 rajati Peterburi Tallinna Paldiski raudteeliin, tekkis ju ka Rakverre raudteejaam ja ka sellega seoses tuli inimesi Rakverre rohkem elama. Nii et siis Rakvere elanike arv hakkas küllalt kiiresti kasvama ja muidugi sellega seoses ka laienema. Linna territoorium, vana ajaloolist eeslinna Rakveres näeb võib-olla sellel suunal väga vahvalt, kus siis sõideti linnast välja suunas ehk siis Tartu tänav, praegune Kunderi tänav, Aia tänav, ehk siis ajalooline vaestemaja tänav, kus jah, ta on ka väga vahvaid, just selliseid 19. sajandi lõppu 20. sajandi alguse aguli hütikesi maga nende vahel siis ka mõned sellised suuremad kopsakamat majad nagu näiteks koolima ja Tartu tänava algusest sarja viimastest aastatest. Ja hästi meeleolukas on ka siis Tartu tänavapõline kaseallee, mis tegelikult on ka olemas juba 19. sajandi lõppu 20. sajandi alguse fotodel. Aga noh, hiljem on seal neid kaskiga muidugi nooremate vastu välja vahetatud, aga mis ka on üks selline Tartu tänava linnaosa, mida siis kutsunud Ühtegi kondivalu eeslinnaks, selle kondivalu, eestlanna niisugusi, põliseid maamärke ja selles mõttes see on ka üks niisugune kant, mida võib-olla Rakveres inimesed, kes ei ole kohalikud, väga palju, ei tea ja ei tunne ja seal on Kazis niisugusi toredaid üksikhooneid. Vot selliste 19. sajandi Eesti Väikelinnamiljööd või, või ka neid esindavad neid seal eksisteerinud institutsioone nagu siis praeguse laia tänaval see kunagine Rakvereseek või Rakverevaestemaja 1800 seitsmekümnendatel aastatel kubermangu arhitekti Rudolf fotokon glüpseri poolt projekteeritud Altkivist ülevalt puust ja mis on küll oma originaalaknad ja sellega seoses osa originaal välimust kaotanud, aga muidu üsna algsele lähedasel kujul säilinud ja hästi tore on veel seal koha peal, kus siis see vaestemaja tänav või praegune Aia tänav tuleb Karja tänavale välja Karja tänava ääres kaks sellist hästi pitsi satsilist puuma ja näiteks mida Rakveres on tuntud Varuni majade nime all, mis on siis kuulunud mitmele tuntud aadlisuguvõsale näiteks tackelbergidele pikemat aega ja mis siis näitavad seda, kuidas linnaruum ei olnud ka noh, niisugune üheselt hierarhia seeri või või niimoodi terviklikult välja kujunenud nagu suuremas vanades linnades, kus oli nagu selgelt selline jõukas kesklinn ja siis selline vaeste töölismajadega äärelinn vaid üsna lähedal sellele uksele tõeliselt vaesele ja kõrvalisele kondivalu agulile võisid asuda ka sellised uhkelt kujundatud aadlielamud ja samas ka see, kuidas siis sellises väikelinnas siis ka see niisugune aadli linnapalee võis esineda puumaja kujul, millele siis lihtsalt püüti rikkaliku puitpitsikasutusega anda tavalisest esinduslikum välimus. Teie vanaema elaski siis seal kondivalu linnaosas. Jah, seal kondivalu linnaosas oma lapsepõlves ja nemad elasid gaasiale Tartu tänava kandis, kus oli niukene suurem kad sarja lõpus ehitatud kivimaja, mida Rakveres millegipärast, kas ta on läbi aegade kutsutud kivilaev ja siis seal õue peal oli üks väiksem maja, kus siis elas minu vanaema pere, tema isa oli ära surnud, kui vanaema oli väike ja ema oli paljude lastega üksi. See oli niisugune hästi vaene pere ja seda väikest maja kutsuti päästepaat. Teine minu meelest üsna huvitav just selline äärelinnaosa Rakveres 19. sajandi lõpust 20. sajandi algusest Jaama ümbruses. Ehk see on siis see linnaosa, mida on Rakveres kutsutud Kuke küla ja lillekülapiirkonnaks Kuke küla Sis Kuke kõrtsi järgi ja lilleküla sinna 20. sajandi alguses kujunenud lillenimeliste tänavate järgi. Osa sellest linnaosast on küll hävinud teises maailmasõjas, kui Rakveresse pommitati raudteed, kiisk hävis. Rakvere vana raudteejaam. Rakveres oli muidu uhke teise klassi raudteejaam, mis siis tähendas, et hoone pidi olema osaliselt kivist ja osaliselt puust noh, niisugused nagu on meil näiteks Tartu raudteejaam või Haapsalu raud ja või siis ka Tapa raudteejaam osaliselt kivist, osaliselt puust. Tapal on küll säilinud, ainult see kivi osa puuosa on sealt hiljem ära lammutatud aga algselt on seal veel puitosaga küljes olnud sellel tapajaamal ja Rakvere jaam oli ikka niisugune omapärane, meenutas ka Narva raudteejaama, aga seda maja alles ei ole ja selle asemel on ehitatud üsna tagasihoidlik stalinistlik jaamahoone viiekümnendatel aastatel, mis siin mõned aastad tagasi ka korda tehti. Tõsi küll, mitte väga restaureerivalt, vaid pigem niimoodi Recostrueerivalt niisugustes stalinistliku jaamahooned sealt võib olla väga enam ära ei tunne. Aga siis seal jaama ümber sellest puumajadega linnaosast osa hävis ka teise maailmasõja ajal, aga mingi osa jäi ka alles ja seal näiteks küti tänava kandis ja üldse sellest siis niinimetatud Narva eeslinnas ehk siis mööda Narva tänavate k Rakverest välja sõites on ka selliseid tänavalõike, kus hämmastava ehitusega on säilinud 20. sajandi alguse kreisilinna või väikese maakonnalinna miljöö. Seal on siiamaani ka selliseid, tõeliselt arhailisi tänavaid, ma ei ole seal nüüd vaatamas käinud, aga vähemalt üks kolm-neli aastat tagasi oli seal veel ka näiteks niisugusi täiesti sillutamata, tolmavad laavalõike ja kõrgeid plankaedu veel kõrgemate väravatega ja selliseid peaaegu maa sisse vajunud ühekorruselisi maju hästi maadligi akendega ja sinna juurde kuuluvate suurte aedadega, kus on säilinud siis ka omaaegseid abihooneid autosid ja aitasid ja talle ja, ja see kõik oli niisugune tõeliselt ehe 20. sajandi alguse agul, aga mis samas kui neid maju niimoodi natukene seestpoolt täna päevastada, elamisväärsemaks korrastada just tänu oma ohtrale, rohelusele, sellisele üldinimlikule, intiimsele atmosfäärile võiks olla ka tänapäeva linnamaastiku kontekstis täiesti elamisväärne keskkond ja, ja seal on ka tõesti terve hulk selliseid maju, mis siiamaani on nende inimeste järeltulijate käes, kes näiteks kell 19. sajandi lõpul need majad ehitasid ja edasi on neid ühes peres põlvest põlve pärandatud, sest et seal on ka päris palju selliseid väikesi maju, mis jäid alla selle normi, mis kuulusse siis natsionaliseerimisele ehk mis siis võisid jääda ka nõukogude ajal eramajadeks ja mis seetõttu on ka tihti just väga ehedalt säilinud, sest et sealt ei ole see nõukogude võim ja majavalitsuse remont nii jõhkralt üle käinud, vaid neid ongi edasi pärandatud just sellisena, nagu nad omal ajal olid, lihtsalt nagu noh, natukene moderniseeritud ja täna päevastatud. Päris huvitav on ka see osa sellest linnaosast, mis on siis taastatud, ütleme, seal võiduda tänava kandis ja seal lillenimedega tänavate kandis, kus majad suurelt jaolt teises maailmasõjas ära hävisid ja kus siis peale sõda hakati ehitama uusi maju. Kui ütleme Tallinnas ja ka siin Tallinna lähedastes kohtades näiteks Keilas sauel enamasti need nõukogude aegsed eramajad, individuaalmajad on siis silikaattellistest siis Rakveres on just jätkatud ka niisugust kohalikku puitehituse traditsiooni. Nii et seal on hästi palju ka just ehitatud selliseid puumaju mille juures ka paljud detailid, nagu niisuguseid dekoratiivse, raami jaotusega, ümmargused aknad ja uste kujundus ja akende kujundus ja, ja veel väga paljud väikesed üksikasjad, nende hoonete üldine proportsioon tähendab seda, kuidas siis kohalikud tellijad ja kohalikud projekteerijad, kes neid mõju on kavandanud, on püüdnud nõukogude aja kõige raskemal perioodil Stalini ajal jätkata. Ta sellist eestiaegsuse traditsiooni, et kõik need detailid ja ehitusvõtted tegelikult pärinevad sellisest 20.-te 30.-te rakvere kodanlikust elamuehitusest ja mida siis nüüd peale sõda püütud kuidagi jätkata ja edasi kanda, et nende majade ehitustoimikud on arhiivis ka väga Vahva uurimismaterjal, sest et toona nimelt krundi saamisel inimesel on lastud millegipärast kirjutada oma elulugu ilmselt see on seotud ka siis see nõukogude aja painega, et olid nagu õige ankeediga või õige elulooga inimesed, kes siis tohtisid krunti saada ja siis sellised inimesed, kellel ei olnud sellist asja nõukogude ühiskonnas ette nähtud aga need on iseenesest täitsa huvitavad, sest see võimaldab kindlaks teha näiteks, kes need inimesed olid, kes hakkasid seal pärast sõda neid maju ehitama. Kuulame nüüd jutusega vahelduseks kukerpille. Jess mäletab kes on näinud. Miks portsutad vorm minekust Roosiaegsete mu uutel? Ovaalne staabee Milgena Adroo seep. Kui palju täis ta on soo ja elu läbi käi. Kes mäletab? Kes on sündinud? Miks kortsud late koolnu kurb minekust on meel? No see aegsete. Uute. Millised on need niinimetatud Rakveretüüpi elamud? Need on siis nüüd sellised puumajad, mis on keskelt natuke kõrgemad, äärtest madalamad ühekordne maja kahekorruselise keskosakaal mida on Rakveres hästi palju just sellistes eestiaegsetes eeslinnades ka näiteks Rakvere viruda tänaval ja mujal ja neid on ka teistes linnades paides ja, ja igasugustes alevites tapal näiteks, aga mul on neid kõige rohkem on Rakverest, siis nüüd on hakatud kutsuma Rakveretüüpi majadeks Rakveretüüpi maja võib-olla eramaja vähemalt algselt olnud, aga ta võis olla algselt näiteks kahe korteriga või nelja korteriga, nii et oma sisestruktuurilt võivad nad olla üsna erinevad. Üks maja tüüp sõjajärgsest Rakverest 50.-test 60.-te algusest, mida Mart Kalm on esile tõstnud oma uurimistöödes Rakvere kohta, akadeemik Mart Kalmu on ka Rakvere linn väga köitnud, on need niinimetatud triibulised majad, mis on siis sellised natukene suuremad eramajad enamasti ühe peremajad, vahel ka kahe korteriga, mis on kahekorruselised kivimajad ja mis on siis niisugused uus funktsionalistliku arhitektuurikeelega meenutavad niisugust 30.-te modernismi, aga tegelikult on pärast teist maailmasõda ehitatud ja on siis kaunistatud niisuguste naljakate triipudega, mis viitavad nagu sellisele aarteko mõjule või noh, arte eco oli siis niisugune 20.-te teise poole 30.-te aastate elitaarne kõrgklassi edvistamise arhita, tektuuri laad ja sellest omaaegsest nihukesest kodanliku staartekost on saanud sõjajärgses Eestis niisugune iga mehe või rahvaarhitektuur mille algseid tähendusi võib-olla enam üldse ei teadvustata, aga mis siis lihtsalt sümboliseeris eestiaegsust ja võimaldas demonstreerida seda, et me ei ole nõukogude inimesed. Aga kui üldse vaadata nõukogude aegsete elamuehitust Rakveres mitte ainult vahetult sõjajärgset, vaid ka hilisemat, 70.-te 80.-te oma, väga torkab silma see, kui palju on Rakveres kasutatud eriprojekte. Nii et või siis ka selliseid haruldasemaid vähem levinud tüüpprojekte ka modernismi ajastul, ütleme 60.-te 70.-te isegi veel 80.-te elamuehitus, kui on ehitatud Rakveres üks niinimetatud linnuküla piirkond, kus on linnunimelised tänavad väga huvitav niisugune modernistliku nõukogude aja teise poole elamuehituse piirkond ja need on väga huvitavad alad ja see näitab niisugust väike linn seda kohta väga kõrged eramaja ehituse, arhitektuuri, kultuuri, Rakvere veel üheks niisuguseks oluliseks elu keskuseks läbi aegade on olnud muidugi laadaplats või turuväljak, mis siis sellisena hakkas kujunema kaame Muskile tsaariaja lõpus, aga mis siis oma praeguse mingisuguse silmapaistvama hoonestuse on saanud ikkagi Eesti ajal kahekümnendatel, kolmekümnendatel aastatel ja seal siis nii sellel turuplatsil kui turuplatsi ümbruse tänavatel ka näiteks seal Koidula tänava ja kastani tänava alguses on palju Rakvere kohalikke projekteerijate Adoffite projekteeritud maju. Nimelt Rakveres oli üks ehitusmeister Adolf, kes iseenda maja ehitas pika aia tõusu tänavanuka peale hinnatõusu tänavale, kust siis pikalt tänavalt läheb see tõusu tänav või niinimetatud palvemaja äkki sinna üles vallimäele. Sellel vanal ehitusmeeste Radophil oli kaks poega, Arnold, Adolf Ferdinand Adolf. Tegemist oli siis ilmselt niisuguse saksastunud linna eestlaste perekonnaga, kus räägiti eesti keelt ka, aga samas niuksed linna sakslased lugesid neid pigem sakslaste hulka. Arnold Adolf on ka iseseisvalt maju projekteerinud, ennekõike siis palju puumaju Rakverre ja oluliselt kujundanud 20.-te 30.-te aastate Rakvere linnapilti. Aga tema tegelikult oli elukutselt maamõõtja, arhitekti haridust tal ei olnud. Ferdinand Adolf teine vend oli siis arhitekt ja insener ja tema on projekteerinud siis niisuguseid suuremaid silmapaistvamaid avalikke hooneid oma kodulinna Rakverre, aga tegelikult ta suure osa oma elust ikkagi veetis Tallinnas ja kõige suurem osa tema töödest tegelikult ei olegi mingit silmapaistvamaid hooneid, vaid on igasuguste sadamarajatiste ja sõjaväerajatiste projekteerimine. Sest Eesti vabariigi siis selle esimese Eesti vabariigi iseseisvuse ajal kahe maailmasõja vahelisel ajal ta oli pikemat aega Eesti sõjaväes teenistuses ja siis ka mitmete niisuguste vesiehitusega seotud organisatsioonide nagu veeteedevalitsuse ehituse osakonna teenistuses ja on seetõttu projekteerinud igasuguseid tuletorne, sadamarajatisi ja muid seesuguseid asju, aga siis ka elumaju Tallinnas, Haapsalus ja mujal ja siis üht-teist Rakverre. Ja, ja need asjad, mis ta projekteeris, siis näitavad seda, tegelikult ta oli väga hea arhitekt Rakveres, siis on tema projekteeritud turuplatsile see turukaubamaja, mis on üks väga ilusasti proportsioneeritud ja väga kihvt maja. Üks Ma ütleks meie 20.-te traditsionalistliku arhitektuuri ilusamaid näiteid, mis suudab omas ajas olla ühteaegu moodne ja teisalt ka väga vahvalt interpreteerida neid põliseid niisugusi Väikelinna arhitektuuri traditsioone, mis valmis siis 1928. aastal ja juba siis pisut moodsamas laadis on projekteeritud siis Eesti Panga Rakvere osakonna hoone, mis on seesama maja, kus on praegugi pank turuplatsi ääres see on ehitatud 1932 33. Muide, Adolfi projekti järgi on ehitatud ka Eesti Panga Rakvere osakonnale lisaks Petseriosakonna maja. Ja nagu öeldud, on need vennad Adoffid projekteerinud Rakverre ka palju elumaju, enamasti siis puumaju aga ka väiksemaid ajaloolisi hooneid ka sinnasamma turuplatsi lähedale. Näiteks Rakvere käsitööliste seltsimaja ja mitmed teised ja Rakvere turuväljak just nüüd viimasel ajal on saanud väga kihvti ilme mitmete uute moodsate majadega, mis on sinna äärde ehitatud, aga ka siis turuväljaku enda ümberkujundamine minu meelest on olnud hästi tore ja see on hakanud toimima moodsa kaasaegse elu jätkumise sümbolina ja niisugustest eestiaegsetest asustuskeskustest. Muidugi tuleb nimetada veel ka endistele kiriku maadele kujunenud uut Niukest väikest lisalinnasüdant või linnaväljakut, mis siis on ümber niinimetatud ausamba mäe kuhu siis kujundati väike park ja 1925. aastal püstitati vabadussammas, kus Skulpturaalse osa on teinud Amandus Adamson ja siis arhitektuurse osa Ferdinand Adolf. Nõukogude ajal see purustati ja taastati 1992. aastal aga siis sinna ausamba mäe kõrvale ümber väljaku hakati paigutama ka niisugusi silmapaistvamaid avalikke hooneid. Ühe esimesena valmis Virumaa lastekasvatuse seltsi lasteaed, mille projekteeris arhitekt August Tauk ja mis on silmapaistev mitte nii palju arhitektuurselt, vaid pigem sotsiaalajalooliselt kui üks varasemaid lasteaiaks projekteeritud maju Eestis. Aga siis ka uued koolimajad, see kujunes niukseks omalaadseks haridus linnakuks 1931 valmis siis saksa gümnaasiumimaja, mille kohalik saksa kogukond tahtis tellida tingimata baltisaksa arhitektilt ja mille projekteeris Tallinnas töötanud Baltiseks arhitekt küünert. Ja siis ta tegi seda 38, teisel pool väljakut, siis eestikeelne gümnaasium, Rakvere gümnaasiumihoone, mis esindas kindlasti toonase Eesti kooli arhitektuuri absoluutset tipptaset ja mille 1938. aastal siis Rakvere Gümnaasiumi ehitas endale Alar oli projekti järgi ja mis siis siiamaani on Rakveres koolimajana kasutusel ja isegi praegu mõjub väga moodsa koolimajana. Ja siis selle väljaku ansambli lõpetas see Rakvere Pauluse kiriku ehk niinimetatud vabadus kiriku valmimine. Millega aga juhtus see lugu, et jällegi jõudis kätte 1000-ks 40. aasta, nii et ega teda tegelikult päris valmis ehitada ja kirikuna kasutusele võtta, nii nagu plaanis oli, ei jõutudki, sisustus jäi enamasti valmima Ta ja siis ta sai veel sõja ajal kannatada ka, nii et tegelikult pärast sõda kohaldati ta maneeži yks nii et seal olid hobused sees ja järeldusi spordisaaliks, nii et praegugi on seal peal silt kalevihall. Ta on siis Rakveres olnud ja on siiani võimlana kasutusele, aga nüüd on siis plaan, et ikkagi ehitada ümber kontserdisaaliks. Sellest siis peaks saama Arvo Pärdi nimeline kontserdimaja, sest noh, Arvo Pärt on ka oma lapsepõlvest suure osa Rakveres veetud ja Rakvere on selle üle väga uhke. Üks piirkond huvitavate arhitektuuriline nähtustega on veel see, mis paikneb Rakveres raudteejaama taga, teisel pool raudteed, kus siis alati on olnud sellised suured sõjaväealad, tegelikult juba midagi tsaariajal, aga põhiliselt siis sinna kujunesid sellised sõjaväeosade Eesti ajal ja hiljem olin seal olnud ka nõukogude sõjavägi ja Eesti ajal on sinna ehitatud ka kaks väga uhked niisuguste kasarmu ja staabihoonet uusklassitsistlikus laadis umbes sellises laadis nagu Tallinnas on see sõjaväehospidali hoone Juhkentalis, kus praegu on Eesti kaitsejõudude peastaap ja on arvatud, et nii nagu selle Juhkentali sõjaväehospidali hoone kahekümnendatel aastatel projekteeris kuulus arhitekt Aleksander Pladovski Peterburis hariduse saanud vene emigrantide, siis nõukogude võimu eest revolutsiooni ajal siia Eestisse põgenes ja siia elama jäi. Et seesama arhitekt Lodovski võiks olla projekteerinud ka need Rakvere sõjaväeobjektid kõige uhkem uusklassitsistlik nisugune kasarmuhoone on hävinud, aga üks teine selline natuke kõrgemate otstega kummalise vormiga katusega eestiaegne sõjaväehoone on sellel sõjaväe territooriumil siiani säilinud ja lisaks siis sellest nõukogude aegsest sõjaväelennuväljast üht, teist ja kolmandat. Selles mõttes see on ka üks päris huvitav piirkond Rakveres. Ja mida ma kindlasti soovitaks kõigil huvilistel vaatama minna, on Rakvere Õpetajate seminarikompleks ja sinna juurde kuuluv seminaritelg mis on linnaehituse ajalooliselt üks kummalisi asju meie meie väikelinnades ja kui ei tea sinna teadlikult vaatama minna, siis sinna toda, sest see erakordselt uhke kompleks paikneb linna taga. Rakveres nimelt tsaariajal asutati õpetajate seminar, mis algul paiknes Kasel kondivalu linnaosas Tartu tänava ääres, kus sellest on siiani säilinud üks uhke kaarega värav ja üks väiksem kivima ja mis oli internaadihoone ja hiljem tunduvalt ümber ehitatud. Aga siis need ruumid seal jäid seminarile kitsaks. Seminarile otsustati rajada täiesti uus hoonetekompleks linnast välja. Aga siiski noh, linnale nii lähedale, et jala sai linnast sinna minna ja seisis ehitatigi tsaariaja lõpul sai, valmistatakse 105, teistele projekteerisid arhitektiivselbach Riiast. See on tegelikult nagu juba juugendajastu, aga ta on teinud sellises veel history, tsistlikus või neorenessanss likus laadis millega siis natuke on seostatud ka sellise juugendi järgse uusklassitsismi joont, nii et tegelikult see oli omal ajal küllalt moodne kompleks. Kõige huvitavam on just tema niisugune suur joon või niisugune suur linn, ehituslik mõtlemine, kuidas siis linnast läheb enam kui kilomeetri pikkune niisugune noolsirge Puiestee telg sinna selle hoone peale. Kui sa lähed mööda seda telge jalgsi, lähened sellele hoonele, kuidas ta siis seal telje lõpus koos oma kaheslankeeriva tiibhoonega mõjub peaaegu nagu Kadrioru loss või ma ei tea, mis tsaaripalee, et ta paistab aina suuremana ja suuremana ja omandab pidulikumaid jooni ja kuidas see siis ka sümboliseerib seda niisugust inimese pürgimist hariduse poole või või kuidas see õpetajate seminar, kus siis koolitati põhiliselt külakoolidele, koolmeistreid on välja mängitud sellise muu linna nihukesest madalast igapäevasest Seppimisest eraldi või kõrgemalseisva vaimuvalguse paleena, et see on tõesti uhke, aga mis on niisugune siis hästi kummaline selle asja juures on see, et seminaritelje teist otsa ei ole mitte kunagi suudetud uhkena välja ehitada. Nii et kui sa siis jõuad sinna seminarini ja vaatad tagasi, siis selg viib mitte kuskile. Ja tegelikult ka Eesti ajal seal teises otsas midagi uhket ei olnud ega tsaariajal, aga no eriti absurdseks läks see asi muidugi nõukogude ajal, kui sinna seminaritelje teise otsa on lihtsalt ehitatud üks rushovkad. Ja, ja muidugi on naljakas ka see, kuidas siis nõukogude aja teisel poolel kuuekümnendad seitsmekümnendad kõiki niisugusi klassikalise linnaplaneerimise võtteid, sealhulgas ka selliseid tehnilisi lahendusi, lihtsalt peeti jube koledaks. Need olid moest ära läinud, moodi oli tundnud niisugune vaba planeeringuline linn. Nii et selleks, et teadlikult siis seda nihukest liigselt pidulikku teljelisust lõhkuda, on ehitatud sinna selle seminaritelje äärde, veidratesse kohtadesse, paneelmaju otsaga telje poole. Aga tegelikult seminaritelg on nii võimas, et ega nad siis temast lahti ei saanud, et ta tegelikult toimib ikka endiselt edasi, vaatamata meile naljakatele, paneelikatele, mis suvalistes kohtades seal telje ääres on. On 11 sarja lõpu avalikest hoonetest veel peaks võib-olla mainima uut Rakvere kohtumaja või siis Rakvere kreisi rahu kogu hoonet siis Rakveres on rohuaia tänaval heidetud 1294 kuni 96 Konstantin Neumanni projekti järgi ja on väga ilus neurenessaanslik kohtuma. Näide. Ja on praegugi ilusasti korrastatud. Kui praegune kultuuriminister Rein Lang oli justiitsminister, siis tehti selline julge otsus, et Eestis mis tegutsevad ajaloolistes kohtumajades, jätkavad seal tegutsemist. Kui muidu pigem on olnud Eesti riigile selline komme kolida riigiasutusi ajaloolistest hoonetest välja, mida on päris palju ka eritiseeritud, siis kohtud jäävad oma majadesse ja kohtumajad tehakse korda. Näiteks Pärnu, Viljandi ja Rakvere kohtumajad restaureeriti ja tehti korda kase, Rakvere kohtumaja ja ta näeb nüüd tõeliselt hea välja. Niimoodi projekte osaliselt tugineb ilmselt ka mingitele Vene maalistel tüüp eeskujudel sest suhteliselt sarnane kohtuma ja on Viljandis, mille on teinud üks, teine Riia arhitekt. Aga kui ma olen käinud Venemaa väikelinnades, siis ma olen sealt leidnud veel neid niisugusi, kaksikvennakesi, kaksikväikesi, nendele kohtumajadele, et ilmselt olid mingisugused kohtumajade projekteerimise tüüpalbumid, mida ma küll Eesti raamatukogudest ja arhiividest ei ole kunagi leidnud. Missis on olnud siin toeks ja eeskujuks ja üksiknäidetena siis 20. sajandi algusest on ka Rakveres selle aja tipparhitektide loomingut, nagu näiteks Kaarel Burman projekteerinud selle maja, kus on praegu Rakveres raamatukogu kuhugile hiljem korruseid peale ehitatud või Artur berna, kelle projekteeritud on ka üks kunagi sidejaoskonnas töötanud ja Rakveres rohuaia tänaval, nii et selliste silmapaistvamad siis avalike hoonete või jõukamate kodanlike majade puhul vahel pöörduti ka ikkagi Tallinna tipparhitektide poole, kes on ka Rakvere linnapilti oma jälje jätnud. Pere on alati olnud natuke õnnetu selle üle, et neil ei ole veekogu, mis annaks linnale ilusamat ilmet ja annaks ujumiskoha. Ja siis selleks, et ikkagi mingi ujumiskoht saada, siis Rakveret läbib väike soolikaoja, paigutati ühes kohas üles ja rajati sinna sellised tiigid, basseinid, äärde siis ka selline nagu rannahoone või supelpaviljon 1937. aastal arhitekt Tõnis Mihkelsoni projekti järgi. Ja kui kõik teised sellised puidust eestiaegsed supelhooned on ära põlenud näiteks Narva-Jõesuus oli kohutavalt uhke funktsionalistlik puidust supelhoone siis tegelikult Rakvere oma on ainuke nendest eestiaegsetest suvituspaviljonidest just puitpaviljonidest, mis on siiamaani alles 30.-test aastatest. Ja praegu tal on uus funktsioon, seal on siis Rakveres vanadekodu või pansionaat kuldne sügis. Kummaline eestiaegne maja Rakveres on maavalitsuse maja. Kummaline on tema paiknemine linna suhtes, ta nagu Tallinna poole linnast välja sõites linnast väljas, mis valmis 1927. aastal Leonid Harlamobil projekti järgi. Tegelikult olid ka siis nagu tänapäeval vahel kipuvad olema niisugused vastuolud riigi ja linn, mina või linnavalitsuse ja maavalitsuse vahel mistõttu ei saadud kokkuleppele, et oleks leitud kuskil linna sees krunt maavalitsuse majale ja siis ehitati niimoodi imelikult linna taha. Taani on tema paiknemine nagu Rakvere suhtes. Imelik, sest tegelikult selline maavalitsuses. Ta peaks ju kuskil keskväljaku ääres olema. Milliseid nõukogude aegseid huvitavaid avalikke hooneid võib Rakveres näha? Nõukogude ajast väga huvitavaid suuremaid maju Rakveres ei ole. Ja ega nõukogude aja lõpu Rakverre, mida ma ka ise oma lapsepõlvest mäletan, kui me seal vanaemaga käisime vahest surnuaias või vanaema sõbrannadel külas. Ta oli ikka niisugune kaunis, tolmune ja unustatud ja õnne. Ja Rakveres juhtus see asi, et vanu maju kesklinnas lammutati ka palju ära. Aga uusi ehitada ei jõutud antud. Nii et Rakvere kesklinn jäi ka nõukogude aja lõpus niukseks kummaliselt auguliseks, lisaks sõjapurustustele tekitati sinna veel kunstlikult niukseid tühje krunte juurde, mida on siis alles suudetud täitma hakata, nüüd ütleme viimasel 15-l aastal. Nii et, et selles mõttes nagu ütleme, avalike hoonete osas rääkida silmapaistva mast arhitektuurist, siis Rakvere puhul nagu peaaegu et nõukogude aeg jäi vahele. Tõsi, üks väga huvitav maja on linnast väljas, Tartus tänava lõpus. Piira mõisa juures on kunagine Rakvere veterinaarkeskus, mis on väga šeff Nõukogude modernismi esindaja erakordselt ilusa interjööriga. Seal on väga ehedana säilinud nõupidamiste saal koos niisuguste nõukogude aegsete seinamaalide ja originaalmööbliga. Seal on plaanis ka lähiajal suurem renoveerimine. Nii et, et ma ei tea, palju sellest suudetakse alles. Ta nii, et kes on sellised, võib-olla nõukogude aja arhitektuuri, kunsti ja disainihuvilised, siis soovitan selle maja ka lähiajal üle vaadata, kuni veel on võimalik teda originaalkujul näha. Rakveres on üsna palju uusi moodsaid maju ja neid tuleb pidevalt juurde. Rakvere on see linn, kuhu üheksakümnendatel ja 2000.-te algul Eesti väikelinnadest on ehitatud kõige rohkem uut kvaliteetarhitektuuri. Rakveres peaaegu ei ole ehitanud katud uusi koledaid maju. Et isegi need kaubanduskeskuse kastid, mis muidu kõikide meie väikelinnade südalinnadesse on niimoodi imelikult sisse tulnud ja näiteks jõhvis on nad väga häirivad minu jaoks kus nagu kesklinn koosnebki sellistest kaubanduskeskuse kastidest, Rakveresõnad nagu päris ilusti siia ja sinna ära paiguta tatud ja nagu väga ei häiri minu silma ja, ja tegelikult ikkagi noh, väga palju väga häid maju ka väga häid arhitektuurseid, väikevorme on, on Rakverre tehtud ja küllap see on ka tänu noorte linnaarhitektide panusele niimoodi olnud, kes siis oma põlvkonna projekteerijaid on sinna meelitanud neid maju tegema? Kuulsite keskeprogrammi stuudios olid arhitektuuriajaloolane Oliver Oro ja Marie link.