Teil on head sidemed olnud meie mõlema muusikateatriga. Kumba te nüüd peate rohkem oma diaatriks hinge poolest palgalehe järgi olete te praegu muidugi Estonia mees. Kui ma ausalt ütlen, siis minu hing ei ole kunagi lõhestatud olnud. Ei siis, kui ma Vanemuises oli, siis kui ma nüüd Estonias oled konservatooriumi päevil, Ma juba laulsin Estonia solistina. Peale konservatooriumi lõpetamist läksin Vanemuisesse, sidemed mul Estoniaga säilisid. Suurem osa, mis ma olen laulnud, ooperiosi olen ma küll teinud nagu Vanemuise teatris kuid raskuspunkt kipub kalduma Ecani kvalitatiivselt Estonia kasuks. Tunduvalt tasand on nagu siiski. Aga Vanemuine on muidugi jälle üks niisugune teater meil, mis võimaldab väga palju igasuguseid eksperimente ja kus kõik peavad kõike tegema. Jah, selles on oma head selles olema vead, paraku sageli juhtub nii, et enesele tundunud õnnestumine kas jäi tähele panemata või, või lihtsalt vaikiti või läbi elanud, ei ole mitte mina üksi, vaid seal väga palju panemise solistid. Sageli ooperis teevad kaasa draama. Näitlejad. Siiski ooperilauljate draamanäitlejad ühe mõõdupuuga võtta ei saa. Vanemuise rahvas üldiselt on väga universaalne, üldiselt kõik on head näitlejad. Aga sellesse oht minu arust nagu peituski, et sageli jäi see kõige olulisem muusika. Jäi nagu tahaplaanile. Kas teil ka Vanemuises tuli kaasa teha mujal kui ooperis, nüüd viimasel perioodil, mitte muusikakoolipäevil, ma olin ka seotud Vanemuise ega siis tuli baaris draamas kaasa teha küll massi hulgas, igale inimesele on see väga kasulik. Aga kui juba väljakujunenud professionaalne laulja, siis peab temale andma ikka võimetekohaseid ülesandeid, mitte killustama tema võimeid. Kas te olete oma ooperiosad kokku lugenud? Jah ligilähedaselt võib-olla mõni osa üle, mõni osa alla 30 peaks neid kokku saama. Seda on Õiegi palju küllalt, sest aastaid ei ole nii palju missugused nendest endale kõige lähedasemad on? Paraku on nii, et et eksta tehes ja hakates mingit osa tegema hasartselt sellele inimene läheneb ja arvab, et no nüüd nüüd ma püüan midagi teha niisugust, mida ma teinud pole. Kuid hiljem nagu sellekteerub see asi ja ikka midagi jääb nagu eriti lähedaseks ja mul võib olla, on jäänud kõige lähedasemaks. Paradoks küll, aga taolised rollid, mis nagu ei ole minu hääl kõige sobilikumad olnud dramaatilised küllaltki jõuliselt tenori rollid, ikka jääb meelde mulle Beethoveni Fideeljo, Peter preemia, selle lavastas Podstamist. Siis, et mul meelde Carmen ida Urbelile vastases house'i osa, Jasoni osa rubiini ooperis Medeia Armujook demoriinu osa, laserid oli niisugune sobilikku osa, samuti Prokofjevi õnnemängija, nii ei hakata võtma siis kolmveerandist, loeksin ülesandest, igalühel on midagi, mis on jäänud nagu mällu ja midagi andnud on nad kõik väga palju. Ja selles suhtes olen oma käekäiguga väga rahul, et ma Vanemuisesse läksin, sest ma poleks siin saanud nii palju repertuaari läbi laulda. Kuigi see on seotud ikka noore laulja suhtes väga suure riskiga kahmata endale lausa koha nisugune hiigelkoorem kanda. Ja kuigi no eks seda perioodi oli küllalt, kus tuli sinisel lehel olla hääl ära lauldud ja, ja asi lausa nii karile jooksmas ja nii edasi. Aga noh, loodame nüüd õnnelikum, valatakse leivast ikka välja, vead. Kas on teil lemmikhelilooja või, või ajastuperiood niisugune muusikastiil, mida te kõige rohkem tahate ise laulda ja kaasa? Kui ma nii oma maitse välja pakuksin, mis mul meeldib, mitte laulda, aga ooperit, mis mulle meeldivad, siis ma ütleme Mozarti võluflööt. Edasi körschweinyborgia pess, Verdi Othello. Ja eks sinna juurde tuleb veel mõni ooper, need on kõik hästi erinevalt ja nii, aga mis mul endal teha meeldiks, meeldib siiski niisuguseid oopereid, kus ei ole mitte ainult vokaaltehnika nõutavaid, kus ikka natukene. Kui lugu ära teha, siis on ka endale midagi saadud. Võiks väike raputus. Ja talupoja au meeldib mul väga teha. Samuti meeldis mulle teha Stravinski elupõletajad, kuigi see, see asi nagu õige teostuseni ei jõudnud. See õppimine oli nii, nagu siis veel, olin kahe isanda teener, täitsa süvenemist nagu asja juures ei olnud, oleks väga tore, kui seda saaks veel korra teha ja korralikult teha. Teil on vist mõndagi asja tulnud teha mitmes erinevas lavastuses. Kahe teatri peale. Päris erinevaid asju, ainult vist üks Tormide rannast siin tegigi, kurti Vanemuises tegin siis Lemettit, kokule langes osi palju pata Flass, pinkerton tegin siin ja tegin seal Nutravjaatama, õppisin seal ära siis Regoletuv hertsogi, laulsin seal Fausti, laulsin Fausti, siin ei ole. Kuidas on tunne siis, kui nii ühes teatris ühes lavastuses õpitud rolliga tulla üle teise lavastusse? Iga lavastus erineb omavahel. Üsna paha on olla, aktsendid on teised ja liikumine teine ja juba tekivad mingisugused harjumused ja. Ma mäletan, just oli pater Fliga oli küllaltki, oli tegemist, ülima, lavastus oli väga-väga p, teine tundeline, arvestades seda jaapani eksootikat ja kõike nii, ja eks sellele lavastusele nagu heideti natukene ette. Eksootika on aga putsiinitan lahe. Aga kuna on teada, et seda ooperit üleüldse kui ooperit niikuiniisugust ei peeta kõige õnnust tulumaks, just selle süzee ja muusika vastuolulisuse tõttu ei sobi jaapanlastele Putšiini väljenduslaad. Kui niimoodi võtta, siis oli see väga toredasti lavastatud lugu. Ja ma leidsin, Ma kohe ka seal ei olnud, ei olnud nagu probleemi algul küll olid, probleemid olid küll ja üsna suured probleemid. Aga Praeguseni ma peaksin ütlema niimoodi, et et Vanemuise ooperitest välja arvatud muidugi ideele, mida ma enne nimetasin, juba nimetasin seda üheks põhjalikumalt paremini teostatud looks üldse, milles ma olen osalenud. Te olete ise ka lavastajana kätt proovinud, kas see soov tuli teie enda poolt või või oli ettepanek ja palve väljastada? See soov tuli nii enda poolt kui teiste solistide poolt, sest olime lihtsalt kimpus, polnud midagi teha momendil muusikateadlase Aare Allikvee sai konsulteeritud ja siis ta soovitas ühte ja teist seeme pidama sellele salaabielule tšillima roosa, tõlkisin selle teksti ja, ja isegi ainult kiitapäraste tekstid poolest teostus, teostus oli, lähenesime asjale nii, et mängida lihtsalt see sisu välja ja, ja see grotesk ja, ja põhitingimuseks jäi siiski, et muusikast võtta kõik need, need nüansid dünaamika mis seal üldse olla. See lavastajatöö pakkus vist küllalt palju peamurdmist, aga küllalt palju rõõmuga. Kui asi ükskord valmis sai, siis oli rõõmu tõesti palju. Tegelikult rõõm hakkas sellest peale külma kunstniku dekoratsiooni eskiisid juba nägin ära, siis siis ma sain umbes asjast aru, mis sealt tulla võib. Ise lavastada ja ise kaasa laulda, ega see ei ole vist sugugi lihtne. See on hästi ebamugav, seda ma tundsin, just teise ooperi puhul see oli Tšaikovski. Ei alanud tee puhul, kus ma ise modemooni laulsin ja esimesed paar prooviorkestri proovile, nii et et ma olen vist kõige saamatum seal laval, ma jälgisin ainult teisi, see on asi, mida on väga raske ühendada. Siis peab olema kindlasti iseosatäitja olemas. Kelle peal saab siis paika pandud, aga pärast tuleb ikka ise tehase töö järgi. Sest ei ole nii, ma mõtlesin küll, et on nii, et ma ise nagu minu malemängu järgi see asi läheb. Et küllap mul on selge ka oma joonis, mitte midagi ei ole kuju luua, üldse ei saa, kõik see pilt on selge, kuidas on, aga ise oled paraku vale koha peal mitte seal, kus peaks olema. Nii et, et praegu te kõhkletele vastase vastuvõtmisega tahaks laulda. Kes oli teie enda lauluõpetaja konservatooriumis? Konservatooriumis oli muld. Viktor Gurjev, temaga ühel ajal on teil vist ka õnnestunud mõned lavastused teatris teha. Ja. Estonia esimesed lood, mis ma tegin Domino Andrei sekkovskimas epas, nii et ma tegin temaga kahasse, ühesõnaga, dubleerisime teda. Kuidas siis tunne oli? Pistule saab olla kui töö olla, kui õppetund kooli minna, siis, siis on kõik nii üksipulki need teod, tegemised pedagoogil teada. No muidugi, suhu toob ta palju, aga antud momendil oli küllalt raskelt, nüüd on teil endal õpilased Cooperi klasson ja õpilased, niipalju kui need seda ooper värki seal teha saame. Siis me tõime välja Cosi, fan, tutte, tõmmata paralleeli sellega, mis meie tegime tol ajal ja nüüd praegu, mis nemad teevad siis nendel on tingimused paranenud. Estonia on võtnud oma tiiva alla nad ja ja materiaalne baas on nagu olemas, mis on Utheri klassis praegu käsil? Momendil on uute tegelaste sissetoomine sinna kosifantodesse ja see rahva ette küll ei tule. Raviotasse seal mõned osalised õpivad ennast sisse, et see on niisugune praegu stuudiotöö põhilised, mis praegu mida sa ei tee, teile pakkuv töö noortega on huvitav. Aga ta on ka mitmepalgeline, mis ta pakub, pakub rõõmu siis, kui on korralikult ette valmistatud ja ja ka erialatunnis läbi võetud ja kõik laabub, aga on ka selliseid asju, et mingisugune lugu võetakse käiku ja algul nagu ollakse sellega pärija korraga erialapedagoog paneb asjale veto peale, et ei saa ei või veel laulda nisust fina asugust lugu siis on raske, siis ei ole, oleme raskus ees, mis üldse teha. Aga no silmas pidades, et seal ikka noore inimese arengu heaks siis tuleb sellesse väga mõistvalt suhtuda ja tuleb oodata, ei ole mingisugune x ajaühik kuningal, jõud hakkab üle käima mõningatest asjadest seal vokaalselt raskused kaovad. Sees. Mis on praegusest Estonia repertuaarist need asjad, mida te ise kõige rohkem tahate teha? Vastaksin nii, et seda, mida ma teha ei taha, polegi seik näiteks eesti ballaadidega, kui see õppimise periood oli, see oli üldse raske aasta. Ja langes kevade peale ka kõik see asi ja kuidagi õppimine mõjus närvide peale üsna tublisti. Kui ta läheb juba rea etendusena siis ta pakub ikka väga palju see ürgsus, mõjuvus algul nagu seda ei taba, sest ta ta teeb kuidagi närvitab hellaks, kaks korda päevas sedasama lugu läbi tampida ja nii nagu ta proovides on nagu karussellis ikka ka välja sealt ei saanud. Ja siis kuidagi ta oli õige raske, ta ei ole vokaalselt kurnav ega midagi, aga just see monotoonsus ürgsust ta kuidagi selleni õige laine peale saetud, et ta mõjub ja, ja peab ütlema, nii et kodus, et ma ei teinud muidugi vastupropaganda taga, aga ma lihtsalt ütlesin südames, mina tunnen kodus ja kui siis kodus ja täna olid vaadata rääkisid, et see on väga tore see asi hoopis ja siis ma hakkasin teise silmaga vaatame. Ja üldse seda asja nagu ühesõnaga oma arvamuse sellest täiesti muutsin tänasest loost ta on oma koha peal ja ta on nii vägev lugu. Selle üle võib ainult uhkust tunda, niisugune asi on olemas. Aga kui oleks uuesti taolise asja õppimine, siis ma oleksin rahulolematu uuesti. Sest seda oli küllalt harjumatu ja raske teha. Ärge raekoja ees. Sinise Kõlvarti. Lävel. Loenukenega audist kaera juures keegi keegi. Arelvile. AC kooli Eesti soojus raagi sooja vee soojas olla. Mis on praegu teie lähemad plaanid teatris? Kõige lähem plaan on siis selle aasta detsembris templema Verdi. Ooper Luisa Miller. See on nagu verd ikka, hästi raske teos, kuskil koidab Karmen uuesti nagu. Ja edasi ei tea öelda päris konkreetselt, mis tuleb, aga muidu tuleb. Mitte teadus, lähemad plaanid on forza reekviem vist märtsikuul tuleb ta Herzoga raadiusega kooriga. Veebruarikuul on üks Mozarti kantaat, siis tuleb märtsikuul prantherinaldot laulda meeskooriga. Vaata siis, kui nüüd hästi läheb, siis saab Tallinna päevadele kiili minna maikuul sellel hooajal on vedanud, tööd on hästi palju olnud. Ma varemalt nagu ei praktiseerinud sellist asja, oleksin mitut asja korraga õppinud või nii. Aga nüüd ma olen leidnud, et just vastupidi, kui on päris mitu asja käes, siis ühest puhkab samal ajal kui teiste õppida. Ja see jõudlus on nagu suurenenud selle võrra, muidu võib seda ühte tuiata ja võib-olla tüdineda temast ja väsida ja ei leia nagu seda lõõgastumismomenti. Aga nüüd võta ise loojale kätte, kas seal vokaalsuurvormi või? Pakub suurt rahuldust. Kas on palju olnud võimalust käia esinemas ka mujal võõra publiku ees? Ma ei saa ütelda, et eriti palju oleks käinud teatriga põhiliselt aga suurvormiga. Aga need kõik langevad nagu varasemasse perioodi juba seal kui Beethoveni missa Solemisega Moskvas olime. Ja siis sai Bachi h-moll messiga kunagi Läti ja Leedu ringreis, nagu kaasa tehtud ja Leningradis sai HMS-i käidud laulmas ja kõige paremat vastuvõttu ma olen mina üle elanud kunagi märtsikuul, kui oli Vilniuses Gediminase katedraalis päevane kontsert. Bachi h-moll, messi laulsime. Siis oli tõesti rahvast nii sõna otseses puupüsti täis, nii et need, kes minestasid, need ei saanud maha kukkuda. Ilus keskpäevane kontsert, päike paistis, märtsikuu kevadine ilm. Imeilus oli, see on meelde jäänud. Aga teatriga vastuvõtu olen küll väga-väga häid ja sooje ilusaid üle elanud Estoniaga, Leningradis, Kiievis, Moskvas ja nüüd Soomes ka väga toredad reisi kvaliteet. Kas kirjandus, kujutav kunst, teised ilusad asjad peale muusika võtavad suure tüki teie elust? Üldiselt ma loen palju ja aga mitte eriti süsteemi kindlad ja valikuliselt. Ja väga sageli olen ma mõnegi raamatu juurde tagasi pöördunud ja ma ise ei teagi, miks. Vahel tundub, et tegemist on millegi ilusa, aga mis on hästi öeldud või kujundatud hästi või? Ei oskagi alati põhjust leida. Aga et ma nüüd nii oleks nii eesrindlik inimene, ma kõik uudiskirjanduse läbi, siis siin ma jään võlgu suuresti. Olen nagu ajast tavaliselt, nagu seal eriti, mis puutub niisuguse uudse kunsti, olen muusikaga küll, jah, on kokkupuutumisel vahetumaatikes võite nimetada mõnda niisugust raamatut, mille juurde korduvalt olete tagasi pöördunud. Miks mitte üksnes šveik? Aga ei, põhiliselt ikkagi, need on niisugused reisikirjeldused, näiteks kerani jumalad, õpetlased, hauakambreid ja, ja midagi analoogset lood, reisikirjeldused ja arheoloogiaga sellise asjaga seotud. On teil endal palju olnud võimalik reisida? Küllaltki juba ütleme, sporti sai tehtud siis ikka pea iga suvel olid ju noorte üleliidulised võistlused, nendest sai osa võetud ujumises hiljem. 62, ma olin mees kuris. Rammiga sai ka ikka peaaegu liidule ring peale tehtud, aga ma ei ütleks, et mulle meeldib nii Fagulis reisida, jalgsi reisida on parem autoga veel parem. On ikkagi jah, seotud ikka jalgsi liikumisega ka palju, sest põhilised ikka minna kuskile paika ja siis sealt hakata nii spiraali mööda käima. Kui silmas pidada suvepuhkus siis on, siis on teada, mis on. Armastan väga mööda jõe kaldaid lonkida, spinningu pilduda. Kui teie ei oleks laulja, kes te siis oleksite? Arvatavasti oleksin kas ehitus, kümneik või ehitusmaterjalide tööstuses mingi asjamees oma, lõpetasin 57. aastal Tartusse ehitustehnikumi. Ja alles siis tekkis lauluisu. Ma olin üks aastake või poolteist, olin Tartus tervishoiutöötajate maas kvartetis laulnud. Aga kas see siis oli esimene niisugune tõsisem kokkupuude lauluga varasemas koolis ei olnud seda huvi veel. Jah, ja vastupidi, just huvi mitte ei olnudki, sest koorilaulutunnid, mis peale tundile nendele poistele ikka nagu koormaks ja sellele sai spordiga tegeldud ja kui oli vaja laulda, siis tehti hästi hirmsat häält pääseda. Koorilaulust tartus üks laulupedagoog, Helle luk, laste kuradi juhti. Ta tegeles just seal ehitustehnikumis nagu selle ansambli lauluga ja tema nagu soovitus. Proovida, kas oli siis see edu, mis te saavutasite taidluses seemis innustas, et valida päris laulmine endale kutsealaks? Eduks lausa nimetada ei saa. Huvi küll äratas kohe nii sügavat huvi teisiti nagu ei kujutanudki ette. Siis ehitusmehe paberitega läksite muusikamehe pabereid hankima endale. Nii see oli, vahel ikka tekib niisugust mõtet, et kas, kas olekski tarvitsenud eriti varematel aastatel? Raskused olid suured ja eks neid tuleb praegugi ette, jääks üldse täis kahtlusi ja ebaõnnestumisi ala ole. Kui on õnnestumine sisse õnnestumine vist jällegi toob väga suurt rõõmu. Jah, paraku neid on, siis unustab kõik need valud ja vaevad.