Vikerraadio kuulajad ilusat ja rahulikku pühapäeva teile. Eelmine kord rääkisime mõningatest Nõukogude ajastu sümbolitest ja katsetest juurutada uut märgisüsteem. Iga riik tahab oma märg. Inimestele peab ju LUGU storyt kirjeldama väga lihtsalt arusaadavalt ja ei ole ju midagi paremat, kui suured keerulised asendada märkidega, nad on kõigile arusaadavad, siis inimesed teavad vaata, kuidas tegutseda. Ning tuletasime meelde ka nõukogude aegseid pidupäevi. Väga paljud meie kuulajatest neid mäletavad, aga ikkagi vahel võib ju mälu värskendada. Ja möödaminnes oleme puudutanud veel ühte teemat, see on nõukogude perekond. Kogu seda reeglistikku, mis sellele institutsioonile ei oskagi seda täpselt määratleda oli ette nähtud, aga on läinud ju väga paljudel meelest. Suhtumine perekonda on nõukogude aja jooksul muutunud väga diametraalselt muutunud ja toon vaid ühe len imidžit, taadi. Kui me oleme Lenini tsiteerinud ja mitte ainult Leninit, siis võib-olla peensuste austajatele vabandus olen neid tsitaate vaadanud valdavalt venekeelsete väljaannete järgi, pole otsinud eestikeelseid tõlkeid, kõiki ju ka ei ole. Sest mõned Lenini asjad on avaldatud esmakordselt alles 80.-te aastate lõpu poolest. Neid ma ei leia Lenini kogutud teostes, aga midagi pole parata, aega otsida. Nende tsitaatide paiknemist omaaegses eestikeelses Lenini teoste raamatutes lihtsalt ei ole, kuigi ega tegelikult ei ole neid ka väga keeruline sealt üles leida, nii et tõlked on minu enda poolt tehtud ja nad võib-olla ei lange sõna-sõnalt kui eestikeelse ametliku Lenini teoste köitega. Aga mõte on ju olemas ja see on meie jaoks kõige olulisem. Lenin näiteks nimetab ju vana perekonda päike kodanlikuks intele, klientide perekonnaks Tano poegade perekonnaks ja need sõnad on enam-vähem sellised, see on räpane abielu ilma armastuseta. Ja see tuleb nüüd asendada prolentaarse abieluga ilmaliku abieluga koos armastusega, nii et sõna armastus on siin ilusti sees, seal seda ei olnud, ei saagi olla seal pealesunnitud abielu, sageli metsavabade inimeste vabas ühiskonnas sõlmitud liit ja seal on armastus. Kuigi juba 1918. aastal vastu võetud uus koodeks mis reguleeris perekonnasuhteid vaatamata sellele koodeksile puhkevaat 20.-te aastate alguses väga tormilised diskussiooni vaidlused küsimustes, milline see uus nõukogude perekond peaks olema, nii et koodeks, esimene on 18.-st aastast, kuid vaba ühiskond, kõik on veel elevil, kruvid on kinni keeramata, diskussioonid on ägedad. No millised nad olid? Me oleme natukene kaudselt ka nendel teemadel rääkinud, kui me meenutasime kollantaid, tema tegevust, tema töid. Ja meeldetuletuseks võin ma tuua jällegi ühe tsitaadi, kirjutasin tänaseks selle välja. See on aastast 1919. Ja korraldajaid kirjutab, et perekond sureb välja. Nii et perekond on igand, siin ei ole enam juttu Lenini variandist, et üks armastus asendub teisega lihtsalt kogu see pere on igand. Seda pole vaja ei riigile, ütleb Kollom ega inimestele, nii et seda pole üldse vaja. Ja egoistlikku suletud perekonna asemele tekib suur ülemaailmne Boraletaarne perekond, nii et see perekond on, kus me kõik hoiame üksteise käest kinni. Ja selles perekondlikust elus osalevad kõik maailma inimesed, niisugune suur abstraktne, ilus perekond, see on muidugi väga luuleline köik, aga meie jaoks on oluline kollandhi vaade. See ei ole kaugeltki ainus tol ajal et seda klassikalist perekonda pole nõukogude ühiskonnas vaja. Muuseas mitte niivõrd äärmuslikult, aga põhimõtet tõeliselt samal positsioonil on ka Trotski. Ta kritiseerib seisukohti, mille järgi kehtib vaid registreeritud abielu, nii et ta on natukene teine lähenemisnurka põhimõtteliselt tulemus on sama. Ja nimetab taolist registreeritud omaaegset perekonda igandlikuks. Ja uus pere on lihtsalt vabatahtlike inimeste liit, nii et mitte mingisugust selle perekonna formaalselt fikseerimist vaja ei ole saanud, näiteks Trotski seisuga. Aga äärmuslikus variandis hiljem pole ju nendest peaaegu üldse räägitud ja ega neid inimesi väga palju ei olnud, Äärmuslasi oli ikka suhteliselt vähe, mõnedes ajaloolistes situatsioonides annad lihtsalt nähtavat. Nad panevad huvitavad nad lärmavad kõvasti, aga arvuliselt nad ju eriti suurt kogukonda ei moodusta. Kahekümnendat aastat. Alguses oli neid bolševike, kes näiteks üks perekonna lõpunägid väga huvitavas variandis, teoreetiliselt võimalikus variandis ühiskonnale sobivas variandis ja see oli Pole gaamne perekond. No ühe niisukese näite konkreetse näite toon siis ka ja nimelt kuulub see mõte lause tolleaegsele keskkond naisosakonna juhatajale, nii et tegemist ei ole üldsegi teisejärgulise inimesega. Tahan ikkagi keskkomitee aparaadis küllaltki olulisel ametipostil. Ja selle daami nimi on linongradscara. Täpselt tema seisukohti ei ole, ta ei ole neid avaldanud, vähemalt mulle pole nad kätte juhtunud, aga on olemas tema kriitiline seisukoht. Ta pahandab ühe oma kaastöötajaga selle eest, et see esines üleskutsega. Ja see üleskutse on tema pöördumises ära toodud siis selle viina kratska. Seisukohana kritiseerib oma kaastöötajad, kes olevat omakorda kritiseerinud neid kes arvasid, et kolme naisega ei kõlba elada. Nii et ju seal oli mingisugune situatsioon ja seltsimees jäi vahele meie variandis. Et tal oli päris palju abikaasa siia, siis keskkomitee osakonna töötaja kriitiliselt suhtub tema käitumisse ja osakonna juhataja omakorda kritiseerib teda. Ja ta arvab, et mitme naise ja mitme mehe pidamine ei ole vastuolus kommunistliku pere elukorraldusega. Ja miks ei ole sellepärast et prioriteedid on paigas ja ta seletab meile need prioriteedid veel kord lahti. Kõige olulisem on, et inimene oma eraelus ei vastanduks nõukogude riigi huvidele. See on oluline. Kas ta ei vastandu variandis, üks mees, eks variandis kaks meest, kaks naist, kolm meest, kolm naist, nagu oli antud konkreetses juhtumis, see on suhteliselt teisejärguline. Et see ei määra veel üldsegi inimese suhtumist, riik, see on hoopis olulisem, naiivne ja tänapäeval naeruväärne seisukohta, aga iseloomustab ka nende inimeste mõttevõimet ja nisukest mustvalget aru saama, mis siis on kommunistlik moraal. Aga neid seisukohti oli. 20.-te aastate alguses ja eriti komnoorte seas olid küllaltki levinud arvamused. Neid väljendati ka ajakirjanduses, et perekond on pigem takistus, abielu on takistus. Ja ühes artiklis kirjeldatakse ja võrreldakse vaba inimest abielust vaba inimest selle inimesega, selle kom noorega, kes on abiellunud. Kui vaba saab pühendada Ennast vabadusele tööle, komsomoliorganisatsioonile, vaba Ta on vaba selle ühiskonna teenimiseks siis abielus inimesel ja seal artiklis tuli loetelu ja enamus meie kuulajatest on ju ka abielus või abielus olnud või vähemalt nende kõrval on abielus inimesi, siis need on köök, ütleb autor. Nuhtlus, loomulikult. Siis on äi ämm peaaegu nagu anekdoodis. Ja loomulikult sugulased ja tähelepanu keskendub kõikidele nendele inimestele, ka seal ei olnud juttu ämm ja äi on pahad inimesed, ei hakka paratamatult siis päev komnoor nendega tegelema, uute sugulastega tegelema ja kus tal siis jätkub aega komsomoliorganisatsioonile. Nii et see ka perekond iseenesest objektiivsed on, pigem takistusi, et eriti seda vaja ei ole. Ja nende meeleolud pole mõtet detaile juurde tuua, on enam-vähem selge. Nende meeleolude valguses sünnibki 1926. aastal uus abielu perekonnaseadusandlus, ma täpselt ei tea, oli see koodeks. Aga 26.-st aastast on need suhted, mis puudutavad perekonda, pandud paika seadusena. Mis seal on, uut jälle ei ole vist aega ja mõtet üksikutel paragrahvidele peatuda, aga peamised muudatused, faktiline abielu, sisuliselt võrdsustatakse registreeritud abieluga, nii et siin peaaegu vahet, et ei ole. Ning lahutus, protseduur erakordselt lihtne ta mingisuguseid takistusi ei ole, nii et oled sa vabaabielus, oled sa registreeritud abielus? Siin ei ole peaaegu mitte mingisugust vahet. Kuid see suhtumine, see arusaam kehtib või on üldiselt aktsepteeritud suhteliselt lühikest aega. Ja esimesed muutuse pääsukesed on märgatavad juba aastast 1927. Ja võib-olla märgikeseks, et mingisugune murrang on tulemas, mingisugune mõtestatus tegutseda teises suunas on juba olemas. Seostub ühe artikliga ja selle avaldab suhteliselt oluline inimene, mitte teisejärguline. See oli tolleaegne Marxi Engels'i instituudi direktor. Ma arvan, et ma ei eksi siis veel sealjuures Lenini nime ei olnud nii et ta oli Marxi Engels'i instituut. Ja see oli Dmitri realsanov ja artikli pealkiri juba annab meile enam-vähem aimu, milles ta seal kirjutab. Tähendab, pealkiri oli Marx ja Engels vulgaarse, kommunismi ja seksuaalse kõike lubavuse vastu. Nii et signaalikena olemas lugejatele Tuuakse tsitaatide ja refereeringute abil Marxi Engels'i seisukohad, mis räägivad vastu tegelikult sellele olukorrale, mis riigis valitseb. See oleks esimene signaal, et olukord hakkab muutuma. Kusjuures sellel artiklil on üks eellugu jällegi sündmus. Me oleme vahetevahel toonud ajaloo kolikambritest välja mingisugused sündmused mis meile ei ütle enam mitte midagi, me oleme nad kõik ära unustanud, aga tolleaegsetele inimestele olid need üldtuntud. Selle kuritegeliku sündmuse tegemist on kuriteoga ränga kuriteoga. Selle tulemusena ilmusid arvukad artiklit lugejate kirjad. Isegi luuletused, kus autorid poeedid, mõistavad kurjategijad hukka see on laiaulatuslik kampaania. Ja me teame, et ka juba 20.-te aastate keskpaigas sündinud artiklid, luuletused ajalehtede veergudel lihtsalt niisama, sõltuvalt toimetajate tahtest, see oli sihikindlalt juhitud kamp paania milles oli siis asi, mis siis juhtus? Et tegemist oli ühe looga, mis hiljem sai endale üldtuntud nimetuse ja nimelt Tšubarovski lugu. Kust tuleb see Tšubarovski? Tegemist on ühe põik tänavaga. Ja see sündmus leidis aset 1926. aasta sügisel. Ilmselt hilisel ajal see kuritegu juba meil enam-vähem peaks selle aja kätte andma. Grupp töölisi vägistas ühe maalt Leningradi unustasin öelda, et see kõik toimus Leningradis õppima ja tööle tulnud maatüdruku. Koletu lugu. Kole kuritegu. Kuid milles on küsimus? See ei olnud ju miljonilinnas, nagu seda Leningrad ka juba tol ajal oli ja ka varem suurlinn mitte midagi ju põhimõtteliselt erakorts. 20.-te aastate keskel, kriminaalne olukord linnas. Väga halb. Ja kui varem taolise juhtumid leidsid aset ja kurjategijad tabati, siis mitte kunagi ei järgnenud sellele ajalehtedes tormama. Ta võis, võib olla olla ja ma ei oska ka täpselt praegu kuulajatele edasi öelda, kas mingisuguse ajalehe kriminaalkroonikas võis olla mingi väike viide toimunut taolisele kuriteole tõenäoliselt mitte Nõukogude süsteem üldiselt oli ju kuriteovaba, aga nyyd on ajalehtedes targu töötajad nõuavad hukkamõistu, veel kord, poeedid kirjutab. Aga tuletame meelde, mis aeg see on, see juba ajastu, kui partei oli püstitanud rahva ette hindust realiseerimisloosungi, nendest asjadest on meil olnud juttu ja vajan arukalt töökäsi nii meeste töökäsi kui ka emantsipeerunud naistetöödes ja kust need asi võtta, see tähendab talutüdrukut maalt tulevad linna. Ja vot see olukord, see muudab taolise kuriteo, mitte ainult peaks, mis on suunatud ühe inimese vastu vaid riiginõukogude, riigi vaatevinklist on see suunatud riigi poliitika, tolle aja riigi huvid, indus traliseerimise ja nii edasi vastu. Ja vot siit see reaktsioon, tormiline reaktsioon. Ja k muutus suhtumises perekonna abielu, soode vahelist suhtelist, lõtvade kommete ja kogu selle problemaatika vastu. Nii et see reaktsioon on seotud kahe taolise artiklite lainega. Üks lugu, kuritegu, teine Marxi Engels'i Instituudi direktori reaktsioon. Nüüd veel võib-olla selle 26. aasta Lõdva tinglikult koodeksi juurde näiteks ütlesin, lahutus oli erakordselt lihtne, perekonda lahutada polnud mingit probleemi, unustasin aga ära toomast ühe konkreetse näite, mõnikord niisugused väikesed näitakesed aitavad meil paremini asju paika panna. Kui inimene viivitas oma passi dokumendi pass on praegu isegi vale, sõnabasse ju veel ei ole isikutunnistuse kehtivusaja pikendamisega, siis oli talle ette nähtud trahv 50 rubla. Ja abielulahutus maksis 26. aastakoodeksi järgi kuus rubla. Nii et ta on väga tühine summa. Ja väga paljud inimesed, muuseas, abielu lahutasid, jätkasid tegelikult kooselu edasi sellepärast et lahutatud, näiteks üksikemal olid ette nähtud mõningad soodustus. Nii et kasulik hoolimata reaalselt olla lahus kui abielus kasvatada last vähemalt paberite järgi üksi. Ja kuna see lahutus midagi ei maksnud, see ei olnud üldse mingi probleemse vormistati mööda minnes siis ka seda sageli tehti. Nüüd veel üks asi, mis seostub perekonnaga ja 1918. aastakoodeks siis kui oli abielu astamise eana ette nähtud meestele 18 aastat ja naistele 16. Hiljem, kui harutati ja mõtisklete selle uue koodeksile selle projekti kooskõlastamise ajal siis ilmus ka ettepanek tõsta naiste abielu iga kuni 18. eluaastani. Nüüd aga see järgmine muutus, kui need 26. aastakoodeks andis meile kätte täieliku vabaduse tinglikult täieliku vabaduse, siis lõplik kruvide kinnikeeramine märgid on varasemas ajas aganad tulevad meil sisse ja me rääkisime seda ka seoses näiteks suhtumises ka aborti 36. aastal siis on juba kardinaalset muutused. Abielulahutus on tehtud raskeks. Kõigepealt pidid mõlemad pooled ilmuma riigiasutusse ja abielulahutus märgitiga passi. Ja tõstati vormistamis hinda. Kui meil oli enne kuus rubla siis nüüd, 36. aastal. No raha muidugi on natukene teine, aga ikkagi. Esimene lahutus oli 50 rubla ja teine 150. Kolmas kord oli juba päris kallis lahutada 300 rubla tuli selle lahutuse eest maksta. Kuid lahutus, protseduurid muutusid veelgi keerulisemaks 44. aasta suvest. Neid sai lahutus toimuda ainult rahvakohtu otsusel. Ning kohtutel esitati kaassoovi tus teha kõik, et pooli lepitada. Kuigi põhimõtteliselt nagu võis lahutada Ta ta, aga kohtu ülesanne oli inimesed jätta paari. Kusjuures väga huvitav on rahvakohus, tegelikult saigi teha vaid ühe otsuse öelda ei öelda ei. Ja lahutusõigus läks edasi järgmise instantsi kohtule. See protseduur on muudetud võimalikult keerulisemaks. Nii et kui keegi tahtis lahutada mõlemad pooled, ühest ei piisanud, nad pidid esid tama avalduse kõigepealt rahvakohtule. Seejärel avaldati tee kohalikes lehes teade, et lahutusprotsessiga alustatakse. Ja seega, kui tegemist oli väiksema linnaga, siis muidugi köik naabrid ja linnaelanikud teadsid, et Ivan ja Maša on tülis ja ees on nende lahutus protsess. Ja kuna kohus pidi toimuma lahtisena, siis võib arvata, et see huvi võis olla väga suur ja iga inimene enne, kui ta kavatses lahutada, vähemalt mõistlik inimene pidi mõtlema, kas kogu rahva ees on mõtet oma musta pesu pesta. Et igatahes toimus avalikult tunnistajate juuresolekul kutsuti ka kõikvõimalikud tunnistajad, kes pidid siis rääkima sellest, kas nad ikka peavad lahutama või pea lahutama ja nii edasi. Ja kohus võis öelda ka rahumeeli ei vaatama, võta mõlema poole soovile see abielu lahutada. Ametlikult seekord muuseas, muudeti alles 1969. aastal kuid kui vaadata praktikat ja tuletada meelde tegelikkust, siis juba 60.-te alguses suhtumine oli küllaltki leebe. Kuid ka kuuekümnendatel vähemalt, et kui inimesed kavatsesid, jääksid tasid sooviavalduse külastada mõnda kapitalistlikku riiki turismireisil said ametiühingust selle põtšovka siis üheks miinuseks kooli kõikide võrdsete näitaja. Olete puhul kaaluda kahte seltsimees siis lahutada. Seltsimees oli muidugi tunduvalt väiksemate lootustega kui see, kes ausalt nagu nõukogude inimene ikka elab abielus, nii et see moment polnud veel ka kuuekümnendatel kuskile kaduma. Kusjuures unustasin öelda, et selle 44. aasta kaheksanda juuli seadusega muudeti ka abielu registreerimine kohustuslikuks. Nii et kui inimene ei olnud abielus ja kui ta elas koos, siis tegelikult kõik need juriidilised õigused, no kasvõi ühetaktilise abikaasa surma puhul kõikide paberite järgi, näiteks pärimisega puhul see tema faktiline abikaasa tegelikult abikaasa ei olnud ja midagi ka ei saanud. Nad on kõik selle seaduse tulemused. Igatahes 1920.-te aastate teisel poolel enam keegi ei kiskunud Treieri selle üle, nagu 20.-te alguses, kas perekond on vaja või mitte. Nüüd jõutakse ühese seisukohani, et perekond on oluline. See on ühiskonna kõige väiksem rakukesena son poliitiline rakku, kõne. Ja sellest ajast kuskil 20.-te lõpust ei ole perekond mitte midagi isiklikku, see on riiklik institutsioon, son, poliitiline institutsioon. Ja milline peaks pereelu välja nägema. Kirjutasin ka välja ühe pisikese katkendi. Ühest artiklist 29.-st aastast ja nimelt, et seal meessoost abikaasa räägib, kuidas kulgeb nende pereelu. Ja enam-vähem nüüd kõik meie kuulajad saavad võrrelda, kuidas siis nemad elavad, kas nende perekond on enam-vähem samuti toimis igatahes seal. No selles, et vabal ajal abikaasad aitavad üksteisel orienteeruda poliitilistes sündmustes, seda on tõesti mõnikord vaja. Ja kui nad ei aita vastastikku 11, on niisugune rahulikum hetk, siis tema laeb Lenini kogutud teoseid parajasti tema variandis naine. Ja mina käin poliitkoolis. Nii et see on niisugune ideaalne poliitiline normaalrahulik, perekond igasugused abieluvälised suhted ei tule enam kõne alla, kõik need arutelud, et pere võib-olla ka variandis üks mees, üks naine ja mitu partnerit, neid on see kõik välistatud ja hukka mõistetud. Kusjuures, kui vaadata kolmekümnendaid aastaid, siis eeskujuks on ju Stalin. Tuletage meelde Stalin, laste poolt ümbritsetud lesk Ja sellisena, kui manada silme ette, tuleb meelde Stalinit kujutav plakat lapsetada ümbritsevat. Ja all on tekst Spassiiba lõõviimamo Stalina Sachest liiv, õeljatesta Daitar armastatud Stalinile õnneliku lapsepõlve eest. See on siis kõikide laste isa, niukene perel. Plakatil, lapsed muidugi ilusad, õnnelikud ja. Kujutas nüüd, kuna me juba hakkasime abielust rääkima, siis tuleb meelde veel üks väikene asjakene asutus Nõukogude ajast pärit inimesed, kõik seda asutust mäletavad või vähemalt selle asutuse nime nooremad võib-olla mitte seal sakslaks. Sest sõna tekib vahetult pärast revolutsiooni ja ei tähendada mitte midagi muud kui lühendit sapis Actov Grastants kaasastajanina, nii et kantse liit, asutus, kus pannakse kirja perekonnaseisuaktid. Varem tegi seda tööd kirik, neid võetakse ta riigi kätte. Ja kõik ka abieludokumendid vahetult pärast revolutsiooni, mis on sõlmitud kiriklikust alates aeg oli vist detsember 1917, nii et kuni detsembrini on nad kehtivad. Pärast detsembrit seitsmeteistkümnenda enam ei kehti. Nüüd aga see, et abielu on pidulik sündmus, et see registreerimine saksis toimub pidulikult. See on suhteliselt hiline nähtus ja paigutub pigem Nikita Sergejevitš Hruštšovi aega. Ja sageli on ka meelest läinud või vahel läheb meelest ära, oleks vast õige mõelda et Stalini-aegsele kirikuvastasele kampaaniale järgneb jõuga Kružovi aeg. Ta on muidugi leebemaks variandis, aga taoline kamp paania koli. Ja siis leitakse, et mingi aseainena kiriklikule laulatusele võiks olla niisugune pidulik tseremoonia, mis toimub õnnepalees, nii hakati neid nimetama, sealt tulevad ka need kõik väljendid õnnepalee enne oli ta lihtsalt mingi con aga nüüd on ta palee. Ja muuseas siis tulevad ka abielusõrmused mis varem on ju hukka mõistetud kui kodanlik igand. Nüüd andnud respekteeritud mad pannakse pidulikult näppu. Kui vaadata nõukogude aegset elu-olu. Nüüd me oleme ju viimased saated pühendanud erinevatele aspektidele, aga nad kõik on kokku võetavad selle sõnaga elu-olu. Siis on veel üks sõna, oleme neid sisse toonud, mis on meelest läinud, aga mis märgistas ja panipaika, paljude inimeste elu ja kolu võimalused selles riigis elada. Ja need on inimesed, keda kutsuti tol ajal sõnaga Ližentsi Lishats millestki ilma jääma. Jällegi väga vähesed vist teavad, tavalised inimesed olid, elasid millised võisid nende probleemid kolla. Ja sellel mõistel on ka väga kindlad ajalised piirid ja nimelt nad paiknevad raamides, mille algust määrab esimene konstitutsioon Nõukogude Liidu tol ajal. Ta ei ole aga Nõukogude Venemaa esimene konstitutsioon. 1918.-st aastast ja vähemalt ametlikult sellise staatuse inimliku staatuse Nagolišeenets lõpetab teine konstitutsioon 1936.-st aastast. Kes need olid, need on inimesed, kes jääd teeilma 18. aastal valimisõigustest. Ja need kategooriad on järgmised. Kui me kokku hakkame mõtlema, kui palju inimesi siia alla mahutud, siis ei ole need arvud üldsegi nii väiksed? No kõigepealt, Nõukogude juhtkonna arvates ei peaks osalema selle riigi elus ehk hääletama valima. Need, kes kasutavad palgatööjõudu eesmärgiga teenida kasumit, jällegi ma võtan nad kokku lühendatud variandis, et me saaksime selle põhiidee endale. Teiseks, kes elavad teistest tuludest, siin on jälle pikk loetelu, näiteks protsentidest, kaupmehed on inimesed, kes loomulikult ei tohi osaleda valimistel siis vaimulikud, mungad, ka pikem loetelu. Endiste, nagu tol ajal nimetati repressiivorganite töötajad, need on endised politseinikud, igasugused agendid, sandarmeerial töötajat, aga ka samasse gruppi bee olid paigutatud inimesed, kes osalesid valitseva dünastia olid valitseva dünastia teenistuses. No kasvõi siis kujutame ette mingit teenrit. Ja lõpetuseks, no need on kategooriat tuttavad ka hilisemast ajast. Vaimuhaiged ja kurjategija. Sellest ajast ongi käibel sõna litsents, millest nad on ilma jäänud nanoilma jäänud valimisõigusest. Kuid küsimus ei ole ju selles mõnikord ju oleme ka meie kontekstis või mõned on jaotanud inimesi sortide järgi ja lähtunud sellest, kas nad tohivad osaleda selles poliitilises elus või mitte, millised on need õigused ja nii edasi. Aga 18. aastal tähendas midagi muud ja 18. aastal näiteks seatakse sisse ka niinimetatud klassovi Pajok. Klassi toidupakk, tõlgime ta enam-vähem nii. See on ju vana Lenini idee. Lenin ju on väljendanud sõna-sõnalt seisukohta, et mittetöötavatel klassidel tuleb vähendada toidupakkide vajadust ja need on üks väga huvitav sõna, väga huvitav mõte Leninit, kui vähendada, siis kui palju vähem. Ja me teame, et inimelu, midagi pole parata, sõltub ju joogist ja toidust. Ja tõesti teatud ka vangidel ilmselt kurjategijatel vähendatakse klassikalises variandis kuni leiva ja veeni, aga Vladimir Iljitš Lenin ütleb kuni nullini. Nii et selles mõttes ei ole mitte ainult see, kes ei osale valimistel ja kes jäetakse kõrvale poliitilisest elust. Vaid ega tal ei ole ju sisuliselt ette nähtud üldse elatuda, sest kui toidupajuk on vähendatud nullini, siis on ju kõik selge. 1922 oli suvi. Lisatakse klassiline lähenemine ka kommunaalmaksete määrade määramisel töötlišansse peavad maksma rohkem. Ja kui 20.-te aastate keskel, kui veel midagi arutatakse, on ka seisukohad, need on ju juba peaaegu hakkab 10 aastat saama revolutsioonist ja võib-olla mõni klišee, nii et saan selle seitsme-kaheksa aasta jooksul ja ennast hästi näidanud. Ta on andnud oma tööga panuse kuute ühiskond. Et võib-olla võiks ta need lülitada, integreerida, anda ka talle mingisugused poliitilised õigused siis kahekümnendatel lõpus ei ole enam mingit küsimust, vastupidi kruvid keeratakse veelgi kõvemini kinni. Ja 28 29 toimub nendel isheenetsite massiline vallandamine töölt. Nii et nad jäävad ilma tõst ka toidukaartidest ja 29 ilmub veel üks huvitav dokument, see määrab, et need, kes ei tööta, loogika siin on, ei peaks elama kommunaalkorterites. Ja toimub nende lisheenetsite massiline väljatõstmine elamispindadel ja eriti intensiivistub see 1932. aasta lõpus, kui hakatakse jagama siseriiklike pass. Sellega nagu toimub niisugune inimeste järelkontroll. Nii et nõukogude maal on grupp inimesi, kes ju iseenesest pole ju mitte midagi halba, pole võib-olla ka selle võimu vastu võidelnud. Aga need on need inimesed, kes mahuvad sinna kategooriasse Ližentsi litsentse, kes algselt jäetakse, nagu oli juttu ilma poliitilistest õigustest, aga üsna pea ka toidust ja elamispinnast. Ja ametlikult see kampaania lõpeb 36. aasta Kons institutsiooniga hiljem kunagi jõuame selles konstitutsioonis ka natukene pikemalt rääkida. Aga siis leitakse, et kõigile nõukogude inimestele võib anda poliitilised õigused, vaenlane on võidetud. Aga me kujutame ette, milline võis olla selle kategooria selle sildi alla paigutatud inimeste elu. Selle teadmisega võikski täna lõpetada, et järgmine kord tulla mingi teise teema juurde. Ilusat päeva kõigile.