Väike roosa kivike. Ilm oli soe ja vaikne, meri kohiseb tasakesi, väike roosa kivike pikutes kaaskonna karpidega kuiva kuuma liiva peal. Päike paistis ja kõigil oli väga mõnus. Äkki aga juhtus midagi. Kirik tundis, et ta libiseb kuhugi, kus on kitsas ja paha olla. Kai hüüdis kivike. Kirik ei saanud aru, mis temaga juhtus. Juhtunud oli aga see, et kirik sattus koos liivaga Jenna kinga sisse. Jenna oli ema ja isaga mere ääres jalutamas. Tule edasi, hüüdis Jenna ema. Aga Jennal oli valus astuda. Pinal oli kivike kinga sees, kirike tegi haiget. Jenna hakkas nutma. Ema tuli Jenna juurde, ütles näita, mis sul siin on. Ema võttis Jennal kinga jalast. Venna ema raputas kivi ja liivakinga seest välja. Ema pani kinga Jennale jalga tagasi. Jenna jooksis rõõmsalt isale järele. Isa oli juba tükk maad eemal ja viskas lutsu. Isa pildus lamedaid kivikesi merre, nii et need tõusin muudkui õhku tagasi ja langesid uuesti vette. Ka väike roosa kirik oli rõõmus. Ta lebas jälle kuuma päikese käes. Jenna ema oli raputanud kivikese merele palju lähemale, kui ta enne oli. Iga natukese aja tagant tuli nüüd laine ja libises üle kivikese Laine kastis kivikesi üleni märjaks ja veeres ise tagasi merre. See oli hästi mõnus, väike roosa kivike lausa säras päikese käes.