Rosa Liisa, prillid, Rosa Liisale on prille vaja, ütles õpetaja roosaliisa emale. Roosaliisaine, mida ma tahvli peale kirjutan? See ei lähe mitte. Laps peab selgesti nägema. Ja roosa Liisa saigi prillid ilusate raamidega, millel olid songade küljes tillukesed kivikesed. Kivikesed sedelesid nagu teemantid. Roosaliisa meeldis oma prillidele. Kui roosaliisa peegli ees ennast oma uute prillidega vaates siis prillid olid igatahes väga rahul. Roosa liisa nina oli otsekui nende jaoks loodud, kõrvad samuti, prillid tundsid end väga kindlalt ja mugavalt ja olid oma meelest äärmiselt ilusad. Ja prillid otsustasid, et nad näitavad roosa Liisale maailma ja kõike seda, mis maailma sees võimalikult meeldivalt. See oli täiesti prillide võimuses. Näiteks kaalikahautis nägi tänu prillidele välja nagu virsikukompott. Maitse päris see ei olnud, aga igatahes maitses kaalikahautis roosa Liisale tunduvalt paremini kui muidu. Neete sõi kõik ilusasti ära. Prillid olid väga hädas, kui roosaliisa koos emme ja issiga õhtul telekat vaatas. Prillide meelest ei olnud kena sugugi kõik, mida sealt näha sai. Prillid püüdsid koledate kohtade ajal uduseks minna, aga sellega ei olnud roosaliisa põrmugi rahul. Ta hõõrus prille prillipuhastuslapiga, kuni prillid lausa oigasid, sest nad said kõvasti haiget. Aga puhtaks ja selgeks nad läksid. Kui nüüd teleekraanile ilmus kurisõdur, kes sihtis püssiga inimesi, siis hakkas prillidele nii piinlik ja paha, et nad lihtsalt punastasid. Roosa Liisa nägi läbi punastamisest roosaks läinud prillide, et päriselt see sõdur ei olnudki südamest. Kurisõduril oli täitsa armas nägu peas. Sõdur oli ise kah surmani kohkunud, et ta peab niiviisi inimesi püssiga sihtima. Tegemist oli mingi kohutava arusaamatusega. Edasi läks nii, et küsitorust kasvas välja suur roosa roos. Kõik inimesed hakkasid naerma ja omavahel sõbralikult rääkima ning laulma. Sõdurga. Nüüd olid prillid väga rahul.