Punane auto ühel päikeselisel kevadhommikul otsustas mete perekondi jalgsi lasteaeda ja tööle minna. Isa võttis portfelli, ema haaras mappi tähtsate paberitega ja mete ise tiris selga oma lasteaeda minekuks mõeldud seljakoti. Tüdruk lehvitas maja ees seisvale punasele pereautole ja eksis rõõmsalt isa ja ema vahel lasteaia poole. Punane auto vaatas nukralt möödujaid. Ilusal hommikul oli neid õige palju. Olid kooli ja tööle, rutajad olid koertega, jalutajad olid mõned tervisesportlased. Koguni üks postiljon kõndis omaette laulu viisimisedes. Ainult tema pidi üksi ja igavledes ühe koha peal seisma. Ei saanud linnas ringi sõita ega midagi. Ent äkitselt keeras ümber nurga just nende tänavasse sinine auto külise põrises vallatult, vilgutas tuledega ja lasi väljakutsuvalt signaali. Hei, iludus, mis sa seisad siin üksinda, süüdis sinine auto käiku aeglustades. Perekond läks täna jalgsi kodust ära, vastas punane auto õnnetult. Aga mis siis sellest? Lähme, sõidame koos veidi ringe, pakkus sinine auto sõbralikult. Punane auto teadis küll, et üksi ei tohi ta kodu juurest kuskile minna. Aga kiusatus? Nii suur, et ta otsustas keelust üle astuda. Autod sõitsid koos ringi, otsisid lindu, mina kõige põnevamaid kohti. Nad käisid näiteks autoaias, kus oli müügil sadade kaupa kõige erinevamaid kasutatud sõidukeid. Nad uudistasid autopesula juures, sealt väljuvaid ja päikese käes kelmikalt kiiskavaid autosid. Tutvusid uute moodidega, millisesse vahatamises. Järgmiseks käisid nad ühes parkimismajas, kus oli vahva aina üles ja alla sõita, keerutada ja tiirutada erinevatel korrustel, nii et pea lõpuks ringi käis. Kui nad olid seal juba kole palju pahasti lõhnavaid heitgaasi sisse hinganud otsustasid neid üldse linnast välja sõita loodusesse või mere äärde ilusaid vaateid nautima ja puhast värsket õhku hingama. Punasel autol ei olnud ammu enam nii lõbusat päeva olnud. Alati sai ta nii vähe sõita, pidi kaua aega paigal seisma. Paigal seismine aga oli kõige igavam asi üldse, mis ühele autole osaks võis saada. Tal ei olnudki mingit tahtmist koju oma pere juurde tagasi minna. Punane auto oleks võinudki sedasi lustima jääda. Mu perekond, nii halb ja hoolimatu ohkastavaid. Kui sinine auto oma garaazi tagasi pidi pöörduma, jäi punane auto veel üksinda ringi sõitma. Üksinda Ta ei olnud aga kuigi lõbus sõita. Väsimus võttis võimust, ei olnud enam õiget kiirustega hoogu. Ja siis lõppes paagist bensiin. Punane auto jäi maantee äärde õnnetult seisma. Kavatses hommikuni puhata ja oodata sinise auto tulekut et ehk uskeptime uus sõber teda aidata. Õhtul selgus aga, et see esmapilgul soe ja kevadine päev oli siiski liiga ruttu tulnud. Pärast päikesel loojumist hakkasid külmakraadid teravalt näpistama. Alles siis meenusid punasele autole koduste õpetussõnad, et võõrastega ei tohi ilma loata kaasa minna ega rumalusi teha. Praegu oleks ta nii väga tahtnud soojas oaasist seista ning rahulikult tukastada. Ka punase auto perekond oli murest murtud, kui nad avastasid, et nende armas auto on maja eest kadunud. Mete isa andis kiiresti liikluspolitseile teada kadunud autost. Politsei asus linna ja selle lähiümbrust läbi otsime. Lõpuks leidiski üks politseipatrull maantee väärest kurvalt konutama punase auto, kelle silmad olid kattunud pisaratega. Õnneks toimetas lahke puksiirauto punase auto tagasi tema õigesse koju, kus ta lubas mitte kunagi enam loata lahkuda.