Mõnedki meist on juba kogenud Kui kole ja kui tore on saada 50 aastaseks. Olla küll juba üsnagi elust aru saav, aga mitte veel kaotanud huumorimeelt ja üllatamise võimet. Ja noorus. See lendleb nagu võilille udemed ümber meie veidi väsima hakkama pea südame. Eino Tamberg on küll juba üsna ammu tuntud kui kaalukas helilooja ja pedagoog. Aga tema on tuntud ka kui mees, kes alati on väga rõõmsalt ja varmalt valmis vastama kõikvõimalikku teleküsimustele oma arvamust avaldama, oma mõtteid jagama. Kõige selle kohta, mis vestluskaaslast huvitada võiks. Ja selle pärast ma küsisingi, mismoodi lähed sina vastu oma 50.-le sünnipäevale, milliste tunnetega? Milliste laevadega? Ühest küljest muidugi ei juhtu ja natuke nagu mitte midagi, sellepärast et see on ainult mõtestamatut piirjoon, see 50, loominguliselt on mul tunne, et ma kirjutan nüüd muidugi palju aeglasemalt kui 20 aastat tagasi siis mu enesekindlus oli palju suurem, kirjutasin kiiremini ja tulemused polnud mitte oluliselt halvemad kui praegu aeglasemalt kirjutades. Võib-olla kõige olulisem, mis mulle tundub, on see, et ma ise olen ka mõttes teiste puhul piirjooni tõmmanud ja ja mulle on alati meeldinud rohkem alla 50 aastased inimesed. Tähendab ma üle 50 aastase austan väga nende tehtud töö pärast. Ja selle pärast, mida nad Kavilt teha võivad. Aga millegipärast usaldan ma nooremaid rohkem, usaldan energiat ja ma tean, et nende mõte on liikuvam ja põnevam ja huvitavam ja nad on ettevõtlikumad ja nüüd astun mina siis sellesse kategooriasse, keda ma enam nii hästi ei usalda, pean ma nüüd edaspidi endale alati aru andma selle kohta, et kusagil ühel hetkel üsna varsti võime kusagil takistuseks olla, võin ma midagi teha? Mitte nii hästi, kui minu asemele mõni noorem inimene maa peal lihtsalt rohkem valvel olema. Enne seda, kui me hakkame nüüd natuke lähemalt meelde tuletama sinu noorust ja sinu loomise teed. Võib-olla kuulataksime kord seda, mida sa oled kirjutanud. Kuidas me saaksime lühida kuulemisega sinust, kui heliloojast muljet. Ühe asjaga on niikuinii raske, terviklikku muljet inimesest saada. Aga võib-olla võtaksime ühe lõigu balletist Joanna Dentaata selle balleti lõpuosast ja seal peaks olema õige paljud seda, mis mulle on omane ja tüüpiline. Kui võtta teatavaks, et elu on olnud huvitav siis mis on teinud elu huvitavaks, sinul ja mis on sinul aidanud saada nii rikkaks, kui sa parasjagu oled? Ja neid on nii palju, et neid ei jõua üles lugeda. Ja samal ajal tahaks väga nimetada hästi paljusid ka need inimesed, kellega ma varem tihedalt koos olin ja kellega võib-olla kontakt on väiksemaks jäänud, need kõik elavad minus edasi. Või siis raamatud üsna varasest lapsepõlvest peale või teater või, või muusikaga. Mida varem, seda rohkem ja seda intensiivsemalt rõõmu on teinud. Võib-olla sama palju ka lihtsad inimlikud asjad, nagu mingi tore pidu või mingi lapsik tembutamine. Ja mida hilisemas eas, seda rohkem on sahk rõõmu teinud. Ja mida sa loed tähtsaks oma kujunemise teel? Kõik head raamatud on midagi andnud, sellepärast et me lihtsalt ei suuda ise küllalt küllalt laialt elu näha. Me paratamatult peame raamatud ja ka muud kunstid appi võtma. Nooruses olid mulle väga olulised nisust teosed nagu Tolstoi, sõda ja rahu. Ma olen vist esimest korda, lugesin seda 10 aastaselt, natuke hiljem. Toomasmanni. Aga siis juba üsna noorest põlvest peale ma püüdsin ka lugeda alati noh, teadusliku või populaarteaduslikku kirjandust ja ma lugesin, ajalugusid mitmesuguseid, väga armastasin antiiki. Püüdsin igalt poolt nii palju haarata kui võimalik, et ma olen igav pool armastanud kasutanud, palju on räägitud sõna muusika taustal. Näiteks ühe osa sellest Kuubast, Alatooriumiste kirjutasin ma peaaegu ainult räägitud sõnale. Mul oli kahju krossi, ilusat teksti. Laulmisega. Meie oleme mees ja naine. Oleme liha ja meie oleme mõtte ja lootusmasinate Tüginas. Rahu peab olema maania. Ja oleme mees ja naine, meie olemegi liha ja veri, meie oleme mõtlejalootus, vabrikud, oreli mürinas. Rahu peab olema maa peal. Aga siis on üks raamatute liik minna kuidagi eriti köitnud, ilma et nad seetõttu veel eriti. No väga head raamatud ehk olekski. See on raamat, esimene, mis mulle kätte puutus, oli Poyeri vang, kes laulis siis Gailiti Nipernaadi ja Ekke Moor, hiljem ka perkünd. Nad räägivad kõik ühest samast asjast. Inimesest, kes elus elab läbi mitu rolli, kes mängib elus mitut osa kes elus ümber kehastub. Ja see oli mul juba noorusest, noh, ma ei mäleta, millal see langes, laulis mulle, kätte sattus, olin 12 aastane vist. See tundus mulle kohutavalt veetlev olevat. Meile nagu jääb, ühest elust läheks ja me tahaksime natukene rohkem olla, kui me oleme. Ja me olime võib-olla natuke arad ka sedasama ühte elu elades harad väga tugevasti tundma või arad riskeerima. Noh, vaevalt, et me läheme nii sihukeste riskide peale välja kui beer künd näiteks. Kõige selle juures muidugi on mulle nende puhul alati meeldinud see ring, mille nad teevad kodunt lahkudes ja lõpuks jälle tagasi jõudes tähendab kõikide muutumist tiigi juures, meil peab jääma üks kindel punkt mille juurde me ikka tagasi Tuleme ja see on ju lõppude lõpuks ka muusikalise arengu üks põhilisi nähtusi õieti või kuigi kunagi ei tule tagasi päris sinna ja päris sellisena nagu ära läksid. Seda muidugi ja see on ka üks põhjus, see armastus selle mitmesuguste kujude vastu. Miks mind teater on alati väga huvitanud, juba keskkooli ajal oli meil niisugune tore inimene, näiteringi juhiks nagu Ellen liiger. Inimene, kellele ma siia saadikale sügavalt tänulik, kuna ta nagu aitas avastada mulle teatrimaailma, aitas näidata seda, et teater ei ole mitte mitte ainult see tükk, mida mängitakse, vaid need on need näitlejad, kes seda tükki teevad. Ja see, kuidas nad seda mõistavad ja kuidas nad seal läbi elavad ja kuidas nad seda publikule edasi annavad. Proovidel tiiger iga olid väga toredad ja siis mäletad näiteks ta viis mind, ükskord pääsesin tema kaudu ühele proovile draamateatrisse, siis oli küll vist pea, proovib üsna lõpustaadiumis soulikuningas Liir. Ma istusin seal peaaegu üksinda pimedas saalis ja mäletan kaljulat, kuidas ta hiiri tegi. See oli, pole kolossaalne elamus. Üldse muidugi mul oli üldse väga õnnelik noorus. Meil oli tore kool Nõmme keskkool. Ja üheskoos õppisid seal väga erinevate huvidega inimesed. Kulno Süvalepa, Hans Trass erast Parmasto Kivilo, Endel Lippmaa, Lennart Meri. Neid nimesid võiks veel pikalt pikalt lugeda, kõik, praegu väga tuntud. Igaüks tegeles tookord oma erialaga ja siis kõik. Me tegelesime veel koos, tegime näidendeid ja tegime vaidlusõhtuid ja ja pidasime kõnevõistlusi ja ja tegime veel lisakõike seda, mida noored normaalsed inimesed ikka teevad. Pidasime pidusid, laulsime laule, tegime ise laule. See oli väga intensiivne vaimne elu. Ja ma usun, et see on minu kujunemisel küll kõige olulisem. Meil olid suurepärased õpetajad. Meil oli väga hea inglise keele õpetaja, klassijuhataja Pavel seal. Ja meil oli suurepärane ajaloo õpetaja Leida Annus tol ajal 47. aastal oskastamile dialektika nii selgeks teha, et hiljem konservatooriumis sain ma peaaegu nende teadmistega läbi, mis ma tookord keskkoolis õppisin. Hoolimata sellest, et keskkoolis ma olin päris kehv õpilane, ma käisin harva koolis ja sain kolmesid. Ja mõnikord kahtlesid püsisid vee peal. Ja siis oli meil veel väga tore kooli direktor Nikolai Remmel kes igati tiivustas meie isetegevust ja kes soodustas seda, et me tegime näidendeid ja isendeid. Näidendid lõime, tema oli nagu selle vaimse atmosfääri eestvedajaks koolis, aga samal ajal koori kõrvalt olime lööriks tore inimene, tuli kirjanik Marta sillaots oli lihtsalt ühe koolivenna ja isiklik perekonnatuttav. Ja siis, nii me saime tihti kokku jälle ta oli niisugune tore ilmide, kes oskas ise küllalt vaikida ja ainult nii väikeste vihjetega meid juhtida ja meil oli mulje, nagu oleksime me kõik ise teinud. Siis oli Marta sillaots veel üks inimene, kes meid väga palju abistas. Meie kirjandusvõistlustel, meil oli koolis iga-aastased kirjandusvõistlused ja tema oli mees kõigi autoriteetse žürii liige. Peale võistlust oli ülevaade sellest, mis seal toimus. Mattasin, las tegi väga üksikasjaliku analüüsi kõikide tööde kohta, siis me lugesime neid töid ette seal. Ja seal väga põnev ja mäletan, haaras päris suurt hulka inimesi, kahe, kes põnevusega neid asju kuulama tulid. Sa võiksid ise ka need, kes kirjeldusvõistlustest tookord kirjutajana osa Seda küll ma kirjutasin luuletusi ja juttu vist ja siis ma kirjutasin aforisme. Ma mäletan, tookord just lugesin, prožukoomaksiime, need läksid mulle väga hinge, siis ma võiksin ise ka mingisuguse farismi kirjutada. Nojah, kirjutan nagu kõik noored inimesed, kõike. Ma ei ole nagu täheldanud su muusika vahetult kajastaks midagi sinu isiklikust elus. Aga kas luules on olnud, eriti arvestades seda, et tegemist oli väga noore inimesega vahetuid kontakte? Kui eluga oli küll ja kaheksandas üheksandas klassis ma jäin väga raskesti haigeks, olin päris pikka aega haige ja olin siis peale seal sanatooriumis, atlas ühel suvel ja siis kirjutasin ühe luuletuse, mis nii väljendas nagu ohmu neid meeleolusid ja seda füüsilist ja vaimset väsimust, mis siis ei tekkinud. Mismoodi mõtleb elust üks selline 15 aastane korraks järele mõtlema pandud noormees, kes sa loeksid meile seda võib ka. Ma väga väsinud, olen väga väsinud, ei midagi muud. Sellest aega tagasi pole vist rohkem kui poolteist kuud, kui mõtlesin hetkekski heita endast, saaks oma mõtted ja töö, mõtted millestki narremaid, leita oma tuultele rajatud. Ma midagi nüüd ei tunne, mõttetuid mõtteid, mõtlen vaheti lasku Nunne ja tühjuses ringid, ütlen. Mõistun, vanad pingid ja nimetähti, lõikan. Ma armastan tühiseid hingi, kus tarkust näen eemale põikan. Sist lossipargist ringe ja mõtled, et parem ehk oleks kehamis varjab hinge. Kui teda üldsegi poleks siis tunneksin ta enam keegi, sa oleksid nagu tahad. Rändaksid päikeseleegis, jättes mõtlema maailma maha. Ma täna olen rõõmus tänad uskule, pardan heidet, viht joodud, mure sõõmu, tilgake õnnegi peedet. Kui kaunis on rõõm. Oh kui kole, homseks tast enam ei piisa. Kuid täna ma rõõmus olen ja ei hoolijat, mure, mind viisab ma väikese lapsena juba peast veidi põrunud olin. Mind hirmutas pime tuba veega tundmatu kolin. Nüüd mind hirmutab aga valgus ma kauneid sõnu pelgan. Ning heitnud mõttest, et algus igale lõpule rutab selga. Ma loojunud päikesest joobunud ja seisma jäänud kellast. Igatsusest loobun. Siiski unistan häälest sellest, mis kõrvu tooks viise ja hurmaks mu hinge mingi pestakse juttu, mis oleks mu mõtteile surmaks. Ja kui lapse ujutaks tuttu. Võib-olla sa jutustasid meile, mismoodi üks noor inimene, sina hakkasid juba varakult kirjutama, kus sul see mõte tuli üldse hakata järsku muusikat kirjutama ja mida sa kirjutasid? No kõigepealt ma vist sain klaveriga, olin umbes viieaastane, mingit esialgu klaveriõpetust ma ei saanud ja ma püüdsin lihtsalt selle selle peal mängida, mida ma olin kuulnud või mis pähe tuli. Ja kuna ma nägin, et olid ka noodid olemas, ta siis ma püüdsin hakata ka neid asju kuidagi noh, kasvõi ükskõik mida üles kirjutama, mul on tunne, et esimesed muusika üleskirjutused olid lihtsalt nootide maha joonistamise olid viis, aga mõnikord ka kuus joont kuhu oli siis kantud teatud hulk musti täppe, kus oli mingisugust sabad ka olemas, tähendab see oli rohkem niisugune muusika mängimine, ilmadel muusikat oleks olnud, kui ma hakkasin klaveritunde saama, siis kokkupuutumine nootidega muutus tihedamaks. Aga mitte vähem tihe, ei olnud ka enda noh, niisugune improviseerimine, musitseerimine. Ja ikkagi selle üles kirjutada püüdmine, ilma et oleks selle jaoks üldse mingisugust teadlikkust olnud noh kompornisti tegevusest ja ilma maas isegi väga täpselt aru saanud. See mäng hakkas siis muutuma tõsisemaks ja ma hakkasin tõsisemalt üles kirjutama ja rumalalt koolis käisin juba siis masina siin oma paladega, seal kooliaktustel ja ma mäletan, ühel õpetajal oli meil juubel, siis ma kirjutasin ühe klaveripala mängisin ta ise ette ja kirjutasin ka noodi üles väga korralikult ja ja kinkisin selle siis kenale, õpetajale. Sa oled väga hea objekt sinu elus veidi ringi tuulamiseks, sest sul on kõik alles, mis sa oled teinud või mis sinu ümber on tehtud. Ja liigutav on vaadata neid noodilehti, kuhu uskuma vaata korralikult, ühe noore ja arvatavasti veidi lohaka poisi jaoks on varane looming kirja pandud. Kas sa mängiksid meile midagi? Ja päris hea meelega kohel, ma isegi oli nii päris rõõmus, kui ma selle saate tõttu ma panen materjal aga siin läbi vaatama. Ja mängiksin ühe kolmeteistaastaselt tehtud. Hällilaulu. Siis ma sain konservatooriumisse sisse. Sain Eugen Kapi juurde mulle sellest väga hea meel. Sellepärast et ma olin just näinud, kuulanud tema ooperit tasuleegid, ma olin sellest väga vaimustatud. Ehitasin oma vana päevikut, seal ma näen ikka, kuidas ma olen nii mõnelgi korral kirjutada, millise ärevusega temaga tundi lähen ja panevad, mida ta liteedega Ta on sellega nõus või, või tapab jälle paar lehekülge maha. Kas tema oli nii kange, mahedam, tõmbas päris palju maha, jah, ja tegelikult kokkuvõttes see mulle päris meeldis kohe sellepärast, et mõned tunnid olid mul ka. Heino Elleri, Mart Saarega, kuna Eugen Kapp väga palju ringi reisis, ära oli. Ja need olid mõlemad väga toredad inimesed. Aga see, kuidas nad minuga töötasid? Ma pean ütlema, meeldis mulle lihtsalt, natukene vähem kui tühja kapiga nad arvatavasti tegelesid rohkem detailiga ja 13. akti peale kulus terve tund ära. Ma ei mäleta, kas need 13 Actijaid, Allegri tõmmati nad kõik maha, aga küllap leiad kõik alles ja igas taktis muutus üks noot võib olla niisuguse ühe noodi parandamisega. Eugen Kapi ka me muidugi ka tegelesime. Aga tähtsam oli seal tervik ja see siia saadik mulle väga meeldib. Ma tänu temale olen saanud võib-olla natukene terviku tunnet, dramaturgi vaistu ja ja muidugi ta on suunanud ka mind kas teadlikult või alateadlikult ka teatri ooperipoole. Missugune on sinu vahekord oma loominguga, noh, on kirjutatud terve hulk erinevaid teoseid, on paljunist, lademed, noodipaberit, kõik on sinu käekirja täis kõike tagant mälestused, inspiratsioonist, kirjutamise, aja, pingest elamustest ja lavale või, või kontserdilavaletuleku rõõmudest või pettumustest. Suhtumine on niisugune imelik ta viimased teosed välja arvatud, mis on igaühel nii parajasti armsad ja mida ta arvab, et nad on väga head teosed. Aga kui kuulata varasemaid teoseid, mille ajaline distants on küllalt suur siis tekib niisugune imelik tunne. Ühest küljest tundub olevat kõik väga meeldiv ja sümpaatne. Ja samal ajal on niisugune tunne, et see on kusagilt kandist rohkem naiivne, kui tohiks olla rohkem välja venitatud, kui tohiks olla. Tähendab, tunned kogu aeg natukene piinlikkuse tunnet ja mõtled, et, et kuigi nad on nii endale armsad ja väga ilusad asjad ei tohiks neid vist väga palju mängida või või et ega nad tuleviku jaoks ei jää mitte väga reaalse muusikana kestma ei ole niisugust nooruspõlve teost mille puhul nii puhta südamega ütelda, et vaata, et see nüüd on väga hea asi ja jääb kestma väga kauaks. Välja arvatud võib-olla jah, mõni laul, mõni laulukene just, ja peterselli laul suhteliselt peaaegu lapsepõlves kirjutada kodatooriumäel mida see kõige varasem tuulvi põimet lehe ära võib-olla on? Kõige täpsem ja lõpetatum. Võib-olla sa natuke räägiksid, kuidas ta sündis või kuidas saab olla, et mitte veel kahekümneaastane inimene, nii küpset lõpetatud muusikat, kus kõik on omal kohal, see, mida me ikka räägime niimoodi klassikalises muusikas, et midagi pole võtta ja midagi pole juurde panna. Ja, ja elamus on lihtne ja sügav ja nagu on ilus ehitus ja on väga ilus ja soe tunne ja üldse mitte noore inimese tunne, ainult. Mis noorusesse puudub, siis ma usun just, et, et just noored inimesed teevad teinekord eriti, kui on tegemist kergete lühemate vormidega, võivad teha just nisukesi, püsivaid ja eredaid asju, sest nad on ise värsked eesti muusikast. Metsatee ju selle, see on mul üks üks armsamaid Artur Kapi teoseid või. Või isiklikult pean näiteks Elleri kõige paremateks teosteks ilma igasuguse kahtluseta tema kõige varasemaid koitu ja videviku võib-olla veel mõnda sealt, kas ta jättis või laulud, on sinu esimesed laulud. Kui nii võtta, siis mitte sellepärast, et laule ma kirjutasin juba 10 aastaselt ka esimeste asjade hulgas mul mõni kantaadi moodi asi seal kahe-kolmeteistaastaselt koorilaule, soololaule, sel ajal päris palju. Mõne ma vaatasin üle, jääb mõni mulle päris hakkas meeldima, tahaks isegi mõnda nägu kuulata kelleltki, aga need sündisid niimoodi, et ma sain Eller niidult just tema väga värsked Betafi tõlked. Sõitsin Tartust läbi ja sõitsin pühajärvele Snatooriumisse. Lehitsesin neid. Mäletan tuulvi põimete lehe ära, olin väga romantilise meeleolus, kõndisin ümber järve, järgmises seda siis omaette, nii nagu ta võiks olla. Ulvi möldrile. Armsamast malla kujundajana. Toogi kesa vas koon kullaga algne RK toonud. R-r ja. Soo. Hoogsa ara ole saaredasa la. R ja mu. Terveks ja. Üllav roos veel book. Eine well. Kui sa nüüd niimoodi istud natuke vaikides oma sünnipäeva eel ja lehitsen seda hunnikut, kas on midagi, mis on eriti kallis või, või kas on midagi, mis eriti meeldib, või? Kui rääkida teostest, mida ma armastan siis nähtavasti armastan teoseid selle tõttu, et nendega seotud mulle mõned väga kallid mälestused või, või nende loominguperiood on olnud väga väga põnev või huvitav, ma mõtlen loomingu enda mõttes selles mõttes jah, ma armastan väga petifitsüklit ka nende mälestuste pärast, mis selle ajaga seotud oli. Ma armastan väga balletti sümfooniat, sellepärast et see, kuidas ma püüdsin sisse elada noore tütarlapse maailma ja noh, nii kohutavalt võõras kui see mulle ka on. Aga see kujutlus ja teise väga kauge võõra nähtuse tabada püüdmine. See oli mulle väga ilus aeg. Aga kust tuli see mõte üldse ja mis oli muusikalise süžee aluseks, mõte tuli sellest, et tollel ajal oli meie balletis levinud. Vähemalt minu arvates ma võisin ka eksida, muidugi niisugune taga tehnitsistlik suund, tähendab see, mida ma laval nägin, oli mingi süžee, mis ei olnudki eriti tugevast koos hoitud ja siis oli selle sees väga palju Virtooslust solfartoosuta, akrobaatikat, ilma et oleks väljendanud iga kord või enamasti oleks väljendanud ei tunnetega mõtetega mitte midagi või vähemalt mina ei saanud aru, et tal oleks väljendanud. No siis olid veel muinasjutte balletid. Aga niisugused natukene elu või inimese kauged. Ja siis ma mõtlesin teha midagi vastupidist tähendab jätta süžee peaaegu ära mitte anda võimalusi tantsida, anda ainult muusika üldiste emotsioonidega ka siiski väga täpselt Määrata emotsioonidega ja siis ma mõtlesin, mis selle teljeks võiks olla, leidsin nagu võimaluse, et see oleks ühe noore inimese päev. Ja tütarlapse lähedus selle tõttu, et ma olen siiasaadik veendunud, et naisinimene on palju peenem natuur. Palju huvitavam, palju suuremate nüanssidega kontrastidega. Ja peale selle, kuna sa teda ikka päriselt ei tunne annab sinu fantaasiale vaba voli. Ja siis ma leidsingi kolm momenti ärkamine, hommik. Siis keskpäev, tegevus ja õhtused unistused, nii et kogu see tundeskaala oli väga täpselt märgitud, aga samalases ei olnud. Ja nüüd ainuke võimalus oligi teda laval väljendada tunnet, tantsida, tantsida, emotsiooni, tantsida meeleolu. Ja välja osa esimeses lavastuses, see oli väga ilusti tabatud. Ja see oli ka mu esimese lavateose sündimine, tab esimese lavateose teostamine laval, see teeb ikka kerge õnnelikuks. Ma armastan veel väga sümfooniat. Kui see sümfoonia lõpuks tuli nii paljude aastate järel mis siis nüüd oli see tõukejõud õieti, mis pani seda kirjutama? Mul on väga häbi ütelda, selle teose sündimise põhjus oli väga proosaline, kuna mul ei olnud ühtegi sümfooniat kirjutanud siis ma tahtsin lihtsalt proovida, kas ma olen selleks üldse suuteline. Kui nüüd rääkida sellest, et üks kunstnik tohiks luua ainult siis, kui ta ei suuda enam loomata olla sümfoonia puhul ja suurem osa mu teiste teoste puhul seda küll ütelda otsustasin seda teha, siis ma hakkasin mõtlema, kuidas seda teha või noh, raske ütelda, kas mõtlema, aga Malin klaveri juures temaga päris palju koos ja siis selgus, et mul ei ole tõesti mitte midagi ütelda, ma tegin lepingu äraministeeriumiga sümfoonia loomise peale ja mul ikkagi teada, mida mul ütelda on. Aga siis oli mul juba kohustus nagu kaelas. Siis ma olen ikkagi klaveri juures mitmed korrad ja ikkagi selgus, et mitte midagi ei ole. Ja nii see olematus kestis väga pikka aega. Ja see olematus oli ka natuke selle tõttu tingitud, et ma olin just kirjutanud Serrano ja seal oli niisugune stiliseeritud ooper. Mul oli vaja kõigepealt lahti saada sellest maailmast. Mina sellest maailmast välja kiskumine ei ole sugugi nii kerge, sest ma olen seal kaua kirjutanud. Nüüd, kui ma hakkasin sellest maailmast välja rabelema siis ma kukkusin teisele poole, kukkusin oma vana armastuse Šostakovitši juurde kelle sümfonietta, sest on ju väga palju õppida ja nähtavasti õppisin ma siingi väga palju. Mõned kujundid, mis mulle esimesena siiski pähe tulid ja mis olid arvestatavad ja mis ka nagu sisse jäid olid võib-olla natukene rohkem Šostakovitši mõjustatud, kui see hea oleks. Ja sümfoonia esimeses osas on seal aga tunda. Aga siis, kui ma olin kusagilt otsast juba kätte saanud mingi muusikalise materjali, siis ma hakkasin teda lihtsalt edasi kerima, millest sa peale hakkasid esimesest kujundist? Ma hakkan alati esimesest kujundist peale tähendab, minu jaoks üldse suure teose kirjutamine on niisugune pidev edasiminek. Mingil määral ma ju tean, mida ma tahan. Vorminaga. Ma aimasin, aga samal ajal on see ka suur teadmatusse minek. Sa saad esimese kujundi kätte ja sa hakkad temaga koos astuma ja sa ootad, millise kujundi veel lisaks esimene kujund endale juurde kutsub. Nüüd on sul kaks kujundit juba olemas. Ja siis tuleb võib-olla veel midagi ja siis need hakkavad arenema. Ja siis sul hakkab juba vorm tulema, see on nagu romaani kirjutamine pist. Või vähemalt nagu mõnedel inimestel, son, kes täpselt ei tea, mis nende tegelastega juhtub. Kui sa oled juba teise osa juures, siis on seal omad uued kujundada, ka vanad tuletavad ennast meelde. Ja sa ei saa au isegi, miks mõni vana kujund sinna tagasi tuleb. Oled kolmanda osa juures ja kolmanda osa puhul on juba viimane osa, siis nagu teada, kõik juba, mis peaks kuni lõpuni tulema isegi vorm alguses teada, et kõik eelnev on juba nii. Ja olid matused. Ja seal kõlas suure tamme laul. Ma tulin koju ja tänu säält lahti terve nädala aja jooksul. Laulust see läks nii kõikidesse mõtetesse, et, et ta läks asümfooniasse sisse. Mis suure tamme laulu mulle emotsionaalselt väga lähedaseks tegi, oli Panso lavastus, inimene, inimene? Mäletan väga selgesti seda esietendust, see oli üldse väga tugev etendus ja sain sealt pidevalt väga niisugusi tugevaid elamusi. Aga üks väga helge ja ilus koht oli siis, kui Katrin karisma kiikus ja laulis seal laulu. See elamus on mulle väga selgelt sisse jäänud ja sümfooniast, sel läks ta ka isegi rohkem selle kaudu kui matuste mälestusena. Ta oli ikkagi elava nähtuse mälestus. Kas tundub, et on olnud läbi käidud väga keeruline ja pöörakute rohke tee või see on olnud üks ühtlane sammumine? Kas on olnud mingisuguseid suuri murranguid ikkagi, oli küll, jah, tähendab, see oli üsna üsna alguses, kohe peale konservatooriumi lõpetamist, siis hakkas just meie ajas igal pool meil tunda olema mingisuguse uue teket kusagil 50 neljandal-viiendal aastal kunstis ja igal pool. See oli kõik nii välja puskumas ja ja nähtavasti see sega andis mulle mingisuguse tõuke Concerto just sellisena kirjutamiseks, nagu ta oli. Kuigi ma tookord, ega ma ei saanud aru, et ma teeksin midagi uut või või midagi olulist, ei saa isegi praegu ütelda. Võib-olla selle poolest erinebki ta meie Eesti muusikast tõi natuke aktiivsema rütmika siis kui olime harjunud või noppeid midagi muud. Edasi kirjutasin ma päris hulk aega võrdlemisi samamoodi murraguks ei saa nimetada pöördumist lava poole või see oli ikkagi samade vahenditega ja siis tuli mul ütleme, kriisiaeg veel. Mispeale raudtee kodukirjutamist ja mul oli tunne, et nii nagu ma tookord kirjutasin nii enam selles ajas ei sobinud kirjutada. Aeg oli niisugune, kus Todecafoonia just alustas oma võidukäiku. Ja kus sedalaadi tehnika üldse igasugused teravad kõlad muutusid vajalikuks mõnes mõttes heaks tooniks, aga mõnes mõttes täitsa täitsa tegelikult vajalikuks. Et ma ei suuda enam midagi, kirjutan sellepärast, et mul ka endale natukene igav kuulata sama tüüpi teoseid, nagu ma ise kirjutasin, mõtlesin, et mulle endale neid asju igav kuulata. Mikspärast ma peaksin kirjutama teistele kuulamiseks, samal ajal olijale tunned. Ma ei saa ju välja mõelda mingit muud maailma, tähendab ma olen see, kes ma olen. Tehniliselt mu suudaksime ühteteist teha. Kas oleks siis nagu valetamine. Ja tol korral olid jah, mul väga suured probleemid endaks jäämise probleem. Ja see probleem, kas see, mis sa oled, kas on vajalikul määral üldse huvitav? Ma mäletan, oli üks väga pikk jutuajamine kurtma suuriga väga. Ta oli kunagi ammu ballett-sümfoonia sfäärinis teatas, juhatanud ja ma ei tea see, kas jutuajamine andis nagu mingit jõudu või mõnikord on vaja teist inimest, ta nagu tellis mult teosel Enda jaoks. Ma kirjutasin Tokaata, see on teos, kus on suhteliselt palju Todecafooniat ja mis natuke teravama keelega kirjutatud teos suuremasid samas ei ole, ta on natukene niisugune tühine ja kuigi tal on päris palju mängitud, mis selle tõttu, et ta nii lühike terali kerge mängida see teos aitas nagu mingisuguse surnud punktist üle saada liikuma ja siis kusagil seal tuli siis hiljem joana Dentaata juba ka teos, kus paljudes lõikudes teda ka foonial suur roll. Kuigi see ei ole muidugi puhatadega fooni üldse ja Joannas võib-olla ma suutsin neid vahendeid kasutada ja siiski endaks jääda, tähendab, selles mõttes on mul hea meel, kas käsitleda seda mingisugune murrang, kuna või mitte. Ma ei ole isegi kindel, sest kui ma nüüd tagantjärgi vaatan tilkuma, sümfooniad on ära kirjutanud milles on muidugi nii ühest kui ka teisest natuke sellest Joanna perioodist ja võib-olla palju varasemast perioodist veel siis mulle tundub ikkagi, et see muusika, mis ma üsna algusest peale olen kirjutanud, vürst Gaabriel kaasa arvatud on ikkagi väga ühtemoodi muusika ja mingisugused laiemas laastus vaadatuna ei erine kontsert Agrossaja trompetikontsert, mille ajaline vahe on väga suur, üksteisest mitteskoobi väga palju. Ja nüüd saate lõpuks tahaks pakkuda kuulamiseks ühte põimikud. Mind on jah, viimasel aastal tõesti pandud mõtlema see, et kuigi ma olen elus nagu palju pöördepunkte läbi teinud ei ole ma ikka põhiliselt muutunud. Ja selleks ma võtsin paar lõiku varasest Concerto krossost ja paar lõiku 16 aastat hiljem kirjutatud trompeti kontserdist ja siin kõlavad nüüd siis nii ilmavaheti üksteisesse üle sulades algus konjotodros aeglasest osast, sellele järgneb kusagil keskpaigalt trompetikontserdi aeglane osa siis Concerto krosso finaali algus ja lõpuks trompetikontserdi finaali lõpp.