Vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Me oleme rääkinud nüüd mitu-mitu nädalavahetust nõukogude aegsetest privileegi test mõistetest ja võib-olla võiks seda teemat jätkata. Kui eelmine kord olid meil nomenklatuuri privileegid valdavalt ühiskonna hierarhia tippu kuulunud, vaata inimeste eelised ja nende võimalus puhata Touchades siis reanõukogude inimese elutingimused olid hoopis teised. Ja võib-olla tooks täna sisse kaks mõistet märki. Üks neist on enamusele meie kuulajatest tahab ja tuttav võib-olla ka mõnedele inimestele, mitte pärast, et nad on seda sõna kuulnud. Et see on olnud see keskkond, kus nad on elanud, aga teine oleks võib-olla natukene vähem tuntud märksõna, pigem tuntud võib-olla Moskva Leningradi vene variandis, meil ei ole ma eriti seda kuulnud, aga ta iseloomustab väga hästi sedasama keskkonda ja me võiksimegi nendel märkidel täna peatuda. Esimene sellest paarist oleks sõna Hruštšov ka. Et väga paljudele ja minu põlvkonna esindajatele pole seda sõna vaja lahti dešifreerida niigi arusaadav, veel kord. Võib-olla on meie kuulajate seas neid inimesi, kellel raadio mängibki praegu rushovkad, Ühes toas endise Kressiovka ja miks ka mitte, et korda tehtud rushovkad vähemalt ühele inimesele pakub ju elamiseks täiesti normaalseid tingimusi, aga Sanomat mõiste ja käibele ta tuleb kuskil 1960.-te aastate keskel. Ja märgistabki neid tavaliselt viiekordseid hooneid, mida Kružovi ajal ehitati enam-vähem kõikides Nõukogude Liidu linnades. No enam-vähem tähendab seda, et väiksemates neid võib Ta olla, aga praktiliselt on nad ka pisikestes linnades, külades, Venemaa avaruste variandis. Meil Tallinnas, Tartus ja suuremates linnades nagunii Tallinnas, võib-olla, kes sõidab mustamäele sellel suunal, siis nad jäävad sinna ringi peale paar tükki, seal on olemas vaid neid vaadata. Ja see tähendas kogu eelneva ehituspoliitika muutmist ning hoopis eitavat teistsugust suhtumist nendesse hoonetesse, mis seal varasemal Stalini ajal kuidas nõukogude võim lahendas elamispinna probleeme ja küsimusi varasemal ajal, see on meile ju põhimõtteliselt arusaadav. Pärast seitsmeteistkümnenda aasta sündmusi järgnenud kodusõda jäid ju väga paljud korterid tühjaks. Enamus neist kesklinnades, Se elanikkonna sotsiaalne kiht oli ju hävitatud, põgenenud sunnitud põgenema, kes nendes korterites elasid? Need olid valdavalt viiest kuuest ja enamast toast koosnevad lukskorterit. Ja kogu elamispinna puudujäägi küsimus lahendati Ki ümberjaotamise teel, nii et need inimesed, kes varem elasid kuskil halvemates tingimustes paigutad elama nendesse korteritesse ja nii valdavalt nendega ka toimiti, hilisemal ajal juba, kui inimesi sealt tõsteti välja, läksid ka mõned nendest korteritest nomenklatuuri käsutusse, aga algperioodil toimiti valdavalt nii. Ja kui me siia paneme veel juurde 20.-te aastate alguses linnu tabanud näljahäda ja seda traditsioonilist variant, et kui linnas pole midagi süüa ja sugulased on maal, siis põgenetakse sinna nende juurde vähemalt suudad kuidagi selle aja üle elada. See mitmeid-mitmeid aastaid hoidis selle küsimuse tegelikult teisejärgulisema, nii et mitte mingisugust erilist elamispinna probleemi Nõukogude võimul esimestel aastatel ei ole. Tekib ta väga teravalt kahekümnendada, et lõpupoole 30.-te alguses see teema meil on mõõda minnes juba olnud, kui algab niinimetatud industrialiseerimine. Kui on vaja meelitada ja tuua linna väga palju tööjõudu, kuskil on vaja nad paigutada, ehitatakse ühiselamuid ja nii edasi, igatahes see küsimus on küllaltki aktuaalne ja muidugi oma korrektiivid toob siia sõda, me ju teame väga paljud suurlinnad, need linnad, mis jäid sõjale otseselt jalgu. No võtame näiteks Leningrad, Kiiev, Minsk, kus praktiliselt kogu elamufond oli hävitab, nii et see küsimus on väga teravalt sõjajärgsel ajal üleval. No võib-olla mõne näitena vaatasin konkreetsemalt meile kõige lähema suurlinna Leningradi olukord. Ja 48. aastal võetakse vastu uus Leningradi generaalplaan ja loomulikult selles pannakse pearõhk ajaloolise keskuse taastamisele. Need purustused tuleb kõik likvideerida, mis sõda sinna oli tekitanud ja mis puudutas uusehitusi, neid, mis meid huvitavat valdavalt siis nende jaoks nähti eraldi äärelinnarajoonid. Ja mis on huvitav selle 48. aasta variandis. Uushooned pidid olema valdavalt mõnekorruselised majad ja nüüd võib tekkida küsimus, et miks siis mitte, et kõrgemad loogiline oleks ehitada viie, kuue, seitsme ja sealt edasikorruselisi hooneid paigutab ja majutab rohkem inimesi, aga seletuses öeldakse, et kahekorruseliste hoonete püstitamine ei nõua erilist ehitustehnikat. Inimesi veel leiab, tehnikat ei ole ja sellepärast lihtsam on ehitada ühe kahe korruselisi hooneid, mõningaid üksikuid näit veel leiab suurlinnade nendes äärerajoonides, kuigi enamus on juba ammu asendatud teistega. Ja muidugi, mis puudutab konkreetselt neeringagi arhitekte, aga ka mitte ainult Leningradi, vaid trikki, Nõukogude liidu arhitekte siis neile püstitati ka ülesanne luua selliseid arhitektuuriteoseid mis oleksid väärilised Stalini epohhil. Ja need ongi niinimetatud stalinliku majad. Neid me oleme ka näinud piss soliitsamat, viie, kuue korruselised, ilusad vägevad hooned. Ja nad pididki sümboliseerima kogu selle sotsialistliku ajastu iga pikulisust, nii et mingis mõttes idee natukene sarnane Egiptuse püramiididega pidid seisma igavesti mõõduvad tuhanded aastad kõik näevad kui vägev, kui võimas ajajärgse oli. Tavaline korter, kaks tuba, see on standart, korter, taolistes majades pindala umbes 55 60 meetrit. Ja mis neid kortereid iseloomustab, kes on tavalises kvartalis elanud või külas käinud, mäletavad kõrged laed. Kolm kuni kolm ja pool meetrit. Ja hiljem ja seda stiili hakatakse nimetama totalitaarne ampiir, nii et kui keegi vastavas kirjanduses leiab totalitaarne vampiir, siis need on enam-vähem sellised hooned, mida me Tallinnas võime näha. Variandis seisame Stockmanni kaubamaja lähistel Tartu maantee üle. Tee on see tornikestega ilus või kes tahab, pangu jutumärkidesse. Ilus hoone iseloomustab seda ajajärk, kui valmis küll pärast Stalini surma, kui mälu mind ei peta. Ta aga projekteeritud paberile on ta pandud just nimelt tol ajal. Muidugi vastavad nõuded ka sisustusele mis oli ilus, iga ajastu toob ja siis oma arusaama ilust, nii et välisilme on selline korter seest enam-vähem vähem näeb ette nii et keset seda tuba toad on suhteliselt suured. Kui kahetoaline korter on 55 60 meetrit siis keset seda tuba suur, poleeritud ümmargune või ovaalne laud, niukene, massiivne küllaltki ja tavaliselt selle laua ümber toolid. Mitte ei tulevad mingid muud pildid, silme ette on nendel toolidel katted riidest õmmeldud katet ja laual unustasime öelda, reeglina jällegi fotodelt maalidelt me seda näeme kas samet või tikitud Hiina laudlina seina ääres Bufat tuumäe. Ja teine tuba on magamistuba. Ja kui kahekümnendatel aastatel tavaliselt näeme Nõukogude magamistoas metallvoodit, siis nüüd on see igand ja igandiks peetakse ka seda traditsioonilist või see ei ole enam maitsekas voodikaunistust, mida aga võib Venemaal näha tänase päevana Zampadjakeste virn, kus allpool on suurem padi, siis padjakesed muutuvad aina väiksemateks ja need on niisugused ilusad vood, et see ei ole enam moes. Son endise ajastu märk. Kuid veel kord nad tavade ei kao ju ühe päevaga, ühe aastaga nad kestavad ja väga pikalt edasi. Aga üldiselt sellel ajajärgul, niinimetatud stalinliku ajajärgul ei ründa enam keegi mingit, et väike kodanikumaitset on tekkinud juba Nõukogude-lik, väikekodanlik maitseme käik on natukene veel kord jutumärkides laused, aga las nad meil olla, aga võtame ühe näite, mis on kahekümnendatel aastatel suisa põlu all, 20.-te aastate alguses, märk, märk, mida naeruvääristatakse märk, millega noored komsomolid võitlevad. Sisekujunduslik element, sümbol, son, aba, suur see, peaksime ele midagi tänapäeval kõigile ütlema. Abašuur lambil. Lamp on kaetud mingisuguse suure riidest kattega ja see on 20.-te aastate alguses endise kodanliku elu sümbol, naeruväärne element. Ja leidsin ühes tolleaegses ajalehes esitatakse nõudmine lugejatele vabastada Lenini lambike kodanluse tolmusest. Kaltsust. Kaltsudest ei ole praegu enam oluline, aga otse Lampatška iili Chase Lenini lambikele. See võiks särada niisama seal laes ja see tuleb sellest kodanluse tolmusest kaltsukesest vabastada. Kõik son, kodanlik mugavus ja muuseas populaarne üleskutse tol ajal 20.-te aastate alguses ongi elagu seinad ilma piltideta, aknad ilma paneme selle ilma kohe vahele, et oleks selge ilma kardinateta ja valgus ilma Abasuurita. Täna on siis ideaal. Kolmekümnendatel on kõik muutunud, avasuur on vastupidi saanud stalinliku sisekujunduse oluliseks elemendiks ja huvitav, et Kružovia ajal kuuekümnendatel aastatel jälle rünnakut sellele Abažuurile. Nii et krokodilli silmuvad karikatuurid, kus naeruvääristatakse kodanliku elulaadi, siis vaadake neid pilte. Laes ripub abasuur kuuekümnendatel aastatel sedapidi asendama väga paljus plastmass saanud uus sõnu. Kuid veel kord Stalini ajal, siis on saba suur, täiesti häälik, alaline karteri sisustuselemente. Muuseas, Stalini surmalähedasse aega paiguta PL1 kodukaunistuselement, mis kaunistab meie koduseid ruume tänase päevani. Tal ei ole enam muidugi sellist auväärset kohta, aga vaevalt keegi meist kodus seda asja kaunistab eraldi veel mingit skulptuurid kestega või helevandikestega väga sageli. Tol ajal oli niisugune elevandikest rida. Sellele asjale pandi ilusti ka lina peale tolmuks vahetevahel dista toanurgas enam-vähem selle positsiooni, kus varem olid ikoonid Parempoolse nurga sissepääsu suhtes ja selleks asjakeseks pole midagi muud kui televiisor. Nii et 50.-te alguses isegi võib-olla täpsemalt 53. aastal. Venemaa suuremates linnades hakkavad inimeste Corp käraid ehtima televiisorid. Üsna kiirelt läheb see areng. Esimene mark oli Caven, kes mäletavad seda televiisorit. Võib-olla keegi meie kuulajatest on sealt näinud ülekandeid. Suur kast, väike ekraan, umbes 20 sentimeetrit ja selle ekraani ees volli klaasis, teine ekraan. Selle klaasi sees oli vist vesi või ka glütseriin, mis pidid seda pilti suurendama. Need olid esimesed televiisorid ja nadolid väga paljudes korterites juba 50.-te keskpaigaks olemas. Loomulikult muutused elamuehituse sõid tule koheselt Stalini surmaga. Kuigi kirjanduses vahetevahel viidatakse. Esimesed niinimetatud rushovkad tekivad Moskvas juba 1953. aasta sügisel. 53. aasta sügisel ehitatakse esimesed kaheksa viiekorruselist hoonet. Enam-vähem nad ongi sellised nagu hilisemad Kružovkad. Mis aga puudutab partei otsuseid ja me teame, et nõukogude maal ei tohi miskit oma pead mõeldes, sellele peab eelnema kõige kõrgemal tasemel vastu võetud otsus. Need on tol ajal ju Keskkomitee ja Ministrite nõukogu ühisotsused, ühised seisukohad, suunitlused ja võib-olla selles valdkonnas, mis meid praegu huvitab, sai esimeseks pääsukeseks üks otsus 1954. aasta augustist. See puudutas kokkupandavate raudbetoondetailide tootmist, nendest on ju need rushovkad kokku pandud, seal ei ole enam ju nii palju tellist, kui on Stalini-aegsetes hoonetes. Kuid hoopis olulisem samm on järgmine. See on vahetult peale, ma olen kovi kõrvaldamist, siin ei ole ka otsest seostan lihtsalt ajaliselt sinna paigutuv. Ja see on keskkomitee ning Ministrite nõukogu ühisotsus viiendast novembrist 1955. Ja puudutab tavapealkiri ongi enam-vähem selline liialdust kõrvaldamisest, projekteerimises ja ehitamises. Nii et tuleb igasugused liialdused sealt kõrvaldada ja väga teravas toonis kritiseeritakse kiis näid tornikesi ja kaunistusi, mis Stalini-aegseid maju iseloomustavad. Ja muidugi seda kõike põhjendatakse, miks need liialdused on halvad, sellepärast et nende arvel on kannatanud planeerimine ja inimeste mugavused. No teine sõna mugavused on muidugi väga küsitav. Kui palju neid Stalini-aegseid maju ka ei olnud, aga kes veel kord on neid erinevaid kortereid näinud, siis võib arvata, et Stalini-aegses korteris mugavusi oli ikkagi tunduvalt rohkem kui Hrurštšov. Kas aga selles ühisotsuses räägitakse ka nendest mugavustest ning massiliseks muutub hrurtšovkade ehitamine üle terve NSV Liidu pärast Keskkomitee Ministrite nõukogu otsust mis võeti vastu juulis 1957, nii et siin on see massiline murrang. Ja selle otsuse pealkiri ongi või ta kannabki nime elamuehituse arengust NSV Liidus. Ja vot seal püstitatakse see tuntud ülesanne, miks seda kõike vaja? Sellel oli teoreetiline põhjendus likvideerida elamispinna puudus nõukogude liidus, see on ju see aeg, kui on püstitatud loosung kommunistlikust ühiskonnast seda ühiskonda lubatud Te ju peaaegu et sellele põlvkonnale, kes tol ajal elas. 57., kuues, 50.-te lõpuaastad, helge tulevik pidi saabuma aastal 1980, et sinna ei ole ju väga palju aega. Ja kuidas siis saab sellesama helge tulevikuvariandis olla elamispinna puudus, nii et seal tuli kindlasti likvideerida. Ja kuidas siis tuli see probleem lahendada, peamine idee kokku hoit kokkuhoid ja eelmine otsus juba annab meile märki, et see on peatee, sellepärast et liialdused tuleb likvideerida ja edu saavutada tänu sellele. Nii et kindlad normid, kokkuhoid, materjalides ja nii edasi, kui neil näin, hrushovkasid, tuletada meelde, nad on viiekorruselised hooned. Üks kokkuhoiumoment on juba selles, et lifti ju ei ole. Nii et seal oli küllalt oluline, millisel korrusel sa elad. Viiendale korrusele ja vanematele inimestele on küllaltki keeruline tõusta, arvestades, et kokku hoida tuliga trepiastmete. Seega annad suhteliselt kõrged ja raskesti ületatavad ja viiendale korrusele veel kord ronida ei olnud eriti kerge kahetoalised, sest keskmine Nõukogude pere pidi sinna ilusti ära mahtuma. Ja kui tüüp keskmine Stalini-aegne korter oli meil 55 60 meetrit ruutmeetrit, siis neid 40 45. Ja mis oli üks olulisemaid kokkuhoiu võimalusi, lae kõrgus, kui varem ta on kolm, kolm ja pool meetrit, siis loogiline järeldus, ükski inimene nii pikk ei ole, reeglina ei ole. Ja milleks seda tühja ruumi, mida peab kütma, kui võiks olla laed hoopis madalamal ja kõrguseks ongi 2,2 kuni 2,5 meetrit. Ja kõik need abinõud, nii et ainuüksi selle kokkuhoiu arvel oli võimalik üle terve nõukogude liidu ja kui me nüüd võtame aluseks ühe meetri maksumus, siis see kokkuhoid võis tulla ligikaudu 30 kuni 35 protsenti. See on ikkagi väga suur üks kolmandik üks peamine eelis, mis pidi Kružovkadel olema seisneski selles ja nii kirjutasid tolleaegsed ajalehed, et need inimesed saavad lõpuks elada perekonniti. Ning üks peamine ülesanne seisneski selles, et saada lahti nendest kommunaar korteritest. Ja Mul on sellega seoses üks isiklik mälestus, tuttavad inimesed Leningradis, tolleaegses Leningradis, kes elasid kesklinnas, kommunaalkorteris. Ja ma ei mäleta, võib-olla, ja andke andeks. Lugupeetud kuulajad, kui ma olen seda näidet seoses mingite teiste sündmustega kunagi toonud. Aga õnneks niikuinii me kõik unustame, millest kunagi rääkisime ja mida kunagi kuulsime olid inimesed, kes elasid kommunaalkorteri ühes toas. Kolmekesi. Kolm õde. Kaks neist olid juba jõudnud minna väljateenitud vanaduspuhkusele pensionile ja kolmas neist siis lõpuks just nimelt tol ajal 50.-te lõpus, 60.-te alguses sai Leningradi äärelinna kahetoalise korteri, sellesama kuulsa Hrurštšov ka. Ja nad olid nii õnnelikud, sest nõid said nad sellest kommunaalkorteri ühest toast kolmekesi kolida kahetoalises kart korterisse. Ja ma mäletan, kuidas rääkisid, sellest, tegid ühe toa endale magamistoaks ja teine tuba oli siis niisugune üldine tuba ja seal oli televiisor ja seda seal siis koos vaadata, sama seal oli võimalik teises toas, kes tahtis minna puhkama. Nii et see oli kvalitatiivne samm paremuse suunas ja tõesti, kui mujalt aga inimesed, kes elasid viie-kuue perekonnana koos ühes kommunaalkorteris, siis esimene emotsioon Kružovka saamisel võis olla ainult positiivne. Suur rõõm, mingid probleemid, lahenesid ja tolleaegne ajakirjandus seda ka rõhutab, et see on bossi Meinoie perekonniti paigutamine. Kuid Rõõmu jätkus tavaliselt viieks kuueks aastaks. Kui sellise Kružovka sai noorem perekond, kus olid lapsed, mitte selline nagu minu selles näites. Ja need lapsed sirgusid, jõudsid abielu ikka. Ja me rääkisime ka omal ajal sellest, mitu ruutmeetrit inimese peale oli vaja minimaalselt, et pääseda korteri järjekorda. Ja Hruštšov, kas oli neid meetreid ikkagi rohkem kui nendesse järjekordadesse jõudmiseks ja sellepärast väga sageli selles samas Kružowcast. Viie-kuue aasta pärast oli tekkinud uus kommunaalkorter, kus ühes toas ja tavaliselt need toad olid 14,5 meetrit ja teine 15,2, nii et siin võis isegi tülitseda. Ühe pere jaoks tuli natukene suurem tuba teise jaoks natukene väiksem ja inimesed elasid selles korteris kahe perekonnana. Ja siia juurde, ärme siis unustame ühe väga olulise Hruštšov ka omapära saanud pisikene köögikene viis meetrit. Ja selle väikse köögikese taga oli ka ideoloogiline seletus ja nimelt sellel uuel ajajärgul, mis pidi saabuma tuli ju vabastada inimene nendest ränkadest ülesannetest, millega ta oli koormatud varasemal perioodil. Ja loomulikult ühe naisterahva jaoks oli selleks rängaks tööks pidev keetmine köögis. Ja tulevikus, kui inimesed hakkavad kasutama peamiselt sööklate teenuseid, et ei ole vaja ka mingisugust erilist kööki, see on koht, kus hommikul juua tass teed ja õhtu võib-olla midagi kerget, aga põhimõtteliselt mingisugust vajadust taolise köögi järgi jupolmata. Ja võib-olla vahemärkusena. Ma ei hakka praegu sellel pikalt peatuma, aga hästi lihtsustatult sellega tegelesid soliidsed asutused, teaduslikud uurimisinstituudid ja ega see kommunismi aasta 1980 ei olnud valitud laest ulmeline, aga tolle aja variandis sellega tegelesid ju väga tõsised asutus ja kosse aasta saadi, millest lähtuti, las ta olla meil väikese vahemärkusena, aluseks võeti inimeste vajadused. Me võime ju, et siis väga lihtsustatult, mida inimesel on vajada taldrik, kahvel, nuga, ülikond, kui on tegemist meesterahvaga seelik naisterahvaga ja nii edasi. Nõukogude liidus oli majandusplaanimajandus, siis enam-vähem oli ju kõik planeeritud, võimalik oli, vähemalt planeerib. Millal ehitate lisaks vastavad ettevõtted, kes meile annavadki ühe inimese kohta ühe taldriku, ühe kahvlid, noaülikonna ja kleidi ja joonistada vastavat graafikut, enam-vähem need graafikud jõudsidki punktist 1980 vaadates tulevikku sinna, et saabki olema taldrikuid nii palju, et igale ühele tuleb, meie näitas pükstaldrik üks kahvel, nuga, jätkame siis seda rida, nagu ta meil oli, ülikondi ja kleit ja ongi vajadused rahuldada. Aga mis on, kui mitte see täielik idüll, tulevikuühiskond kui need inimeste vajaduste rahuldamise, vot see normaalne aste ja see ongi 80. aasta enam-vähem nii väga lihtsustatud variandis taga saadikat. Tuleme nende hrurtšovkade juurde tagasi. Meie ei ole nendega eriti kokku puutunud, aga Nõukogude Liidu avaruste variandis oli hrushovkasid mitut tüüpi. Meil siin tavaliselt esimest tüüpi ja peamine erinevus puudutas sansõlme esimest tüüpi hrurtšovkade soli, vann, teist tüüpi hrurtšovkade volitus ja kolmandat tüüpi rushovkad, mis on väga huvitavat rushovkad, sest neid kutsuti Malossemeine. Mida tähendab malasse, meil on väga raske mõista. Igatahes need malasimeine rushovkad nägid ette sansõlme koridoris, nii et selles üldises niisuguses ühiselamu tüüpi esikus, mitte esikus koridoris on ikka õigem sõna kuskilt seal taga oli ühine sans dance, kolmandat tüüpi rushovkad. Igatahes üsna pea on selge red Kružovkades on väga kitsas ja siis pidid ju appi tulemas sisekujundajad, nagu ikka. Kui tegelikkus meid ei rahulda, siis tuleb luua illusioon, et ta on meil väga tore ja meeldiv. Ja näitena 1960. aastal ning Ratska Pravdas jagatakse soovitusi, kuidas muuta Ta kitsa väikse korteri seal otseselt ei ole sellest juttu, sest muidu oleks kvartali väga halb. Aga kuidas muuta ta visuaalselt suuremaks, suuremaks ja meeldivamaks ja nii edasi. Valgus küllasemaks ja soovid Duste reas on ka selline. Põhjapoolsed toad tuleks värvida kollastes roosades toonides ja siis jääb mulje, nagu paistaks päike. Väga õiged soovitused. Aga põhjuseks on väga tihti see lihtsalt ruumi on nii vähe. Ja kuna neid ehitatakse massiliselt, siis on üleliiduline probleem vana mõõtel see mööbel, mis on eelneval Stahlil Nikol ajal ilus mööbel. Ja see maa peal, mis on ju plaanides kõikides nendes mööblit tootvates ettevõtetes see ju enam sisse ei mahu. Igasugused pehmed diivanid, tugitoolid nad lihtsalt ei mahushowcas ära ja kui nad ära ei mahu, see on ja nemad süüdi, aga rushovkad ei saa ju olla süüd mõjulbelsi. Kui tuletada meelde, mis on ilus, siis võib-olla võtame ka ühe märgi tollest ajast. Ja jällegi võib-olla keegi meie kuulajatest seda mäletada, see oli niinimetatud Nalmis tooli. Kui varem keset tuba on massiivne ümmargune ovaalne laud siis need on see Nalmis toolik, Ronannest hoolik on see väikene lauakene, mõnikord on ta neerukujuline ja all on peenikesed jalakesed. See on nüüd ilus hoopis teine maitse. Ja väga paljuski tingitud sellest ruumikitsikusest puudusest. Kusjuures üritati tee ehitada ka mõned eksperimentaalmajad, kus inimestele pakuti juba sisustatud kortereid selle uue mööbliga. Ja loomulikult ajalehtedes ilmusid ülistavad artiklid, kuidas tööline see saades selle karteri, on vaimustatud, kuidas riik on hoolitsenud, kõik on olemas ja nii edasi. Muuseas, läks meelest ära, mis muudab Köögi veelgi kitsamaks, 60.-te aastate alguses, kui tuppa tuli meil televiisor, siis kööki tuleb, meil külmkapp on päris suured, võtavad palju ruumi, nii et sellest viiest ruutmeetrist umbes kaks või midagi enam-vähem sellist läheb külmkapi alla, nii et see võtab veel oma ruumi. Kuid võtame nüüd selle teise märksõna, sest me lubasime rääkida kahest ühest tuttavast hrushovkasid ja teine pidi olema vastandina natukene vähem tuntud. Ja selleks on selle ajastu väga oluline ja vähemalt et vene kontekstis inimestele hästi tuttav märgikene sõna ja son kavanna Havanna, Kuuba pealinn, meie variandis Havanna Havanna. Ja ma ei usu, et väga paljud meie kuulajad mõistetavad ära, mis on kavanna. Wanna, ei tule millestki muust kui lühend kahest sõnast, üks neist on kaljun. Ja Kaljo on, ei ole midagi muud kui laeva väljuva käik. Et sealt on see ka. Ja lõpp on juba väga lihtsalt arusaadav, son panna, nii et ka wanna ei ole mitte midagi muud kui Hruštšov ka ühendatud WC vannituba, et nadolid koos umbes kaks meetrit oli neile ette nähtud keskmiselt WC-pott ja istumisvann. Ja kraanikaussi polnud seal üldse ette nähtud, sest milleks kraanikauss, kui käsi saab pesta suurepäraselt selle kraani all, mis on vanni kohal? Need kavannad on niivõrd absurdsed, et isegi tol ajal Nõukogude ajakirjanduses ilmuvad karikatuurid. Aga ega nõukogude ajal ju väga palju ametlikku liini asjade üle naerda ei saanud, nii et siin on kuskil ületatud mingi piir. Ja kuigi karikatuure raadiosse joonistada väga raske. Ma toon ühe näite, 58.-st aastast ajakirjas aga jokk, aga kanjok con tol ajal üks vähestest ajakirjadest väga suuremas tiraažiga ajakiri miljonid eksemplarid. Ja seal on järgmine pilt vannituba, nii et igaüks võib seda pilti praegu joonistada. Rushovkad, vannituba, vannis istub abikaasanaine tõenäoliselt oletama, et see on abielupaar, teisiti ju ei salt olla moraalikaal püha ja peab kõik korras olema. Ja tema kõrval jalalt jalale tammuv mees keda ilmselt on tabanud loomulik häda. Ja need selle pildi all on tekst ja tekst on järgmine, kallis, sukeldu hetkeks. Ja teist võimalust WCd kasutada ei ole, kui abikaasa ei sukeldu alla. Niisugune naljakas pilt. Kusjuures, kes nüüd hrushovkasid, mäletab. Sega wanna oli ju kohe välisukse kõrval ja algselt oli projekteeritud esiku laiuseks 75 sentimeetrit hiljem see laieneb järgmistes projektides 90 sentimeetri peale. Ja väidetavalt kui Nikita Sergejevitš Hruštšov 50.-te aastate lõpus külastas üht ehitusplatsi paluti tal projekteerijate poolt ja võib-olla, kes seal veel olid asjatundjad seda Havanna natukene suurendada. Et lihtsalt ei mahu. Väidetavalt Nikita Sergejevitš olevat pressinud ennast sinna sisse. Ega ta ju nii väga kõhnuke ei olnud ja öelnud, kui mina mahun, mahuvad ka teised. Hiljem järgnesid sellele seisukohale ka arvutused, hakkasid asjaga spetsialistid tegelema. Ja järelduseni, et kui suurendada ühis-WC ja vanni ta pindala poole meetri võrra läheb üle terve nõukogude liidu kaduma elamispinda 2,5 miljonit ruutmeetrit. Ja kui ma seda lugesin, tuli mulle meelde üks teine lugu enam-vähem samast ajast. Ja sellega võikski täna lõpetada. Kunagi kunagi ammu tõi mulle üks hea tuttav Moskvast ühe oblasti või rajooni kohaliku ajalehe ja selles ajalehes oli lugejakiri ja lugeja oli väga pahane. Lugeja oli pahana eelneva artikli peale seda eelnevat artiklit küll ei olnud. Täpselt sõna-sõnalt ma ei tea, millest oli seal juttu. Aga pahandavas kirjas oli kõik niigi selge ja nimelt ilmselt eelnevas artiklis soovituses anti lugejatele nõu, kuidas võidelda Pruusakatega koduste vahenditega. Probleem väga tõsine. Ja ära oli toodud ilmselt üks retsept, et üks paljude seast, kus inimesed pidid selle surmava segu kokku keetmiseks kokkupanemiseks kasutama suhkrut ja oli ka toodud teatud kogus ja nüüd pahane lugeja kirjutab, et mida meile soovitatakse meie majas, minu trepikojas on 15 korterit, korterite arvu ma loomulikult enam ei mäleta. Kui igaüks neist kasutab 20 grammi suhkrut selle retsepti tegemiseks siis meie trepikoja peale läheb nii ja nii palju. Aga meie majas on seitse trepikoda kordama, seitsmega ja meie tänavas on nii palju maju ja meie linnas on nii paljud tänavaid ja nõukogude liidus kokku on nii palju kortereid. Ja kui me nüüd selle köik korrutame, siis me saame nii mitu tonni miljoni tonni suhkrut. Ja kui me jätame seda tegemata, kui palju meil jääb suhkrut üle. Ja see on ajajärk, kui olid teatud toiduainetest puud ja lahendus ongi olemas, jätame selle soovituse ellu viimata ja ongi olemas. No enam-vähem samast vaimust oli kantud ka koguse Hruštšovi paania ning selle tõdemusega võikski praegu lõpetada.