Mulle meeldib Ackermanni hääl seda häält korki kuulnud on, tunneb ära tuhandete teiste seast selle kristalltelge õrn, lüürilise hääle aimab selja taga tundliku hingega intelligentset kunstnikku. Ja just selline ana German oligi. Laulud said inimestele lähedaseks, keda peeti omaks mitte üksnes Poolas, vaid ka Nõukogude liidus Itaalias ja teisteski maades. 20 laulu aasta jooksul oli ta repertuaaris üle 300 laulu, mida ta esitas seitsmes keeles. Suur osade lauluvarast on jäädvustatud heliplaatidele ainuüksi üleliiduliselt heliplaadifirma, meloodia, salvestuste, E85 laulud. Nende seas oli paljude nõukogude heliloojate laule, mis sageli spetsiaalselt talle loodud kogude maad pida. Sanna German oma teiseks koduks ja esines siin sagedamini kui üheski teises välisriigis. Armastan Nõukogude laule. Selleks on ka oma põhjus. Mu lapsepõlveaastad möödusid siin usbekimaal. Ta õpetas keeli ja mina naljakas mõelda, aitasin tal vihikuid parandada. Hindeid ma ei pannud, kuid kõik vead, parandasin punase pliiatsiga. Lõpetasin orgentšis esimese ja teise klassi. Siis pöördusime koos ema ja vanaemaga tagasi Poolasse. Kuid armastus Venemaa ja vene laulude vastu jäi. Mul on neid meeldiv ja kerge laulda. Nad on meloodiliselt avarad, häälele sobivad. Teine maailmasõda oli lõppenud, aga sõjahaavu parandati Poolas veel kaua. Germanite pere elukohaks sai protsla. Singeid anna gümnaasiumis. Ta oli töökas, sihikindel, mitmekülgsete huvidega andekas keelte õppimises ja muusikas, kujutavas kunstis ja reaalainetes. Eks sellepärast oligi del raske otsustada, millist elukutset valida. Veel enne kooli lõpetamist mõtlesin sageli selle üle, millist elukutset valida. Mind köitsid maalikunst, skulptuur, keraamika, seepärast viisingi pärast küpsustunnistuse saamist dokumendid protslavi kõrgemasse kunstikooli. Kuid pärast pikemat arupidamist emaga otsustasime, et tuleb siiski mingi konkreetsem elukutse valida, mis kindlustaks elatisraha, sest sugulasi, kellele oleksin võinud raskustes, loota polnud. Võtsin kunstikoolist dokumendid tagasi ja tegin eksamid hoopis ülikooli geoloogia osakonda. Õppida tuli sealt kuus aastat. Eriala oli huvitav ja konkreetne. Õppeprogrammis lai teadmistespekter mitmetelt teadusaladelt silosoofiski võõrkeeltest kõrgema matemaatika, keemia, bioloogiaökonoomika ning erialaste aineteni. Nathan geoloogia teadusmaast. Et mõista maa sügavustes toimuvaid protsesse, on vaja orienteeruda selles, mis toimub maa pealispinnal. Kõiges, mis puudutab inimest. Seepärast pole miski inimlik geoloogile võõras. Eredamad mälestused on mul suvepraktikatest. Meenub suvepraktika Ülem-Sileesia. Koos kahe tütarlapsega olime suunatud kaevandusse. Anna esimene visiit sahti kujunes raskeks katsumuseks. Saht oli madal, pidime terve päeva kõhuli roomama. Õhtuks olid põlved ja küünarnukid paistes. Paar järgmist päeva parandasime haavu. Aga kõik lõppes hästi. Austus kaevuri elukutse vastu tõusis tublisti. Kiunu. Hiina ei töötanud, anna keerme päevagi aga ta ei kahetsenud ka õpingutele kulutatud aega. Olen rõõmus, et sain veidigi vaadata huvitavasse raamatusse, milleks on teadusmaast. See andis võimaluse teada saada paljusid probleeme, mis puudutavad elu meie planeedil praegu ja minevikus. Arvan, et ükski teine teadvus ala ei anna nii laia silmaringi. Minu laulukunstile tuli see kahtlemata kasuks. Anna Germany tõsisem tutvus muusikaga algas tudengiaastail. Pisut aega enne ülikooli lõpetamist ühel muusika ja poeesia õhtul tuli minu juurde üliõpilasteatri kalambuure režissöör. Ta pakkus mulle esinemisvõimalust nende trupi koosseisus. Rõõmustasin, sest see tõotas regulaarset kontserttegevust. Üliõpilaste kevadpidustuste ajal Krakow'is pidime näitama oma uut kava. Harjutasime õhtuti pärast loenguid. Peagi sai mulle selgeks, et proovid ohustavad mõttetööd. Hommikuti ei jõudnud ma tihti enam õigel ajal loenguile. Otsustasin siiski kolleege mitte alt vedada ja sõitsin Krakowisse. See oli minu esimene avalik esinemine tõelises teatris. Kõik läks ladusalt, kuni minu numbrini. Vaevalt jõudsin lavale, kui minuga ja minu ümber hakkasid toimuma imelikud asjad. Minu ballaadide jaoks sobinuks poolhämar lava. Aga miskipärast oli lava täiesti pime. Unustasin lauluteksti ja selle, miks selline üldse siia tulnud. Keegi ütles lava tagant ette laulu esimesed stroofid. Ma ei mäleta, kuidas laulsin, kuidas mind vastu võeti, kuidas tegin need vajalikud 10 sammu lava taha. Mäletan vaid, et olin solvunud kogu maailma peale. Eeskätt sarja sinna ka iseennast, et ma ei õigustanud lootusi. Ma ei läinud koos teistega pidutsema, vaid heitsin rusutuna magama turisti hotelli numbritoas ülemisel koikul. Üliõpilasteatrist kalambuure ei laulnud Anna German kuigi kaua. Edasi tuli juba töö filharmoonia estraaditrupis ja süüdi oli selles naabritüdruk Jaanetška, kellega Hanna sõbrustes kooli aastaist peale. Janetška oli nimelt veendunud, et annastab tingimata laulja mulle midagi, rääkimata. Ta oli leppinud protsleri filharmoonias kokku aja, mil minu laulmis pidid kuulama spetsialistid. Kokkulepitud päeval tiris mind poolvägisi filharmooniasse. Vististi oli mu laul meie lootustandev, sest mind lülitati ettevalmistamisel olevasse suvise ringreisikavasse ja mulle lubati kolossaalne summa 100 zlotti kontserdi pealt. Terve kodutee turtsusin Jaanetšikaga, aga südames olin talle tänulik. Esimene estraadikava oli päris põnev. Stsenaariumi kohaselt sõitis sind padi, laev, mida juhtisid andekad draamanäitlejad mööda võõraid maid igas sadamas, kuhu laev jõudis, klaasid, vastava maa laulud ja tantsuviisid. Seepärast pidime välkkiirelt kostüümi vahetama ja laulma erinevates keeltes. Kõige koomilised nägin ma välja aafriklanna blondid juuksed mustaks kremeeritud näo ümber mõjusid ebaloogiliselt. Asi oli selles, et minu jaoks lihtsalt jätkunud parukat. Suvetavaga esinesime Alam-Sileesia ja rannaäärsetes suvitusrajoonides. Minu jaoks võrdus esimene kontserdireis kontinentidevahelise reisiga. Siiani olime olnud kodune, isegi ühiselamus polnud ma elanud. Ka võeti hästi vastu. Nüüd esinesin juba hoopis teise enesetundega lamburis oma esimese palga, raskelt teenitud raha sain kätte väikeses rannalinnas. Ansambli juhi toast, kus jagati raha, suundusin otsemaid otsima kingitusi emale ja vanaemale. Veel samal päeval saatsin kingid ja ülejäänud rahasumma koju protslavisse. Turnee lõppedes saabusin koju kõhna ja väsinuna anga õnnelikuna. 1962. aastal lõpetas Anna German ülikooli. Diplomitöö eest sai ta väga hea hinde ja tegi edukalt ka magistrieksami kuid geoloogi ameti asemel pakuti talle võimalust esineda provintsilinna estraaditrupis. Meenutan seda aega soojusega. Mulle näib, et töö perifeerias on suurepärane kogemuste koolja enesekontroll. Igal õhtul erinevad esinemispaigad, erinevad tingimused, õhustik saalis, kuulajate poolel. Siin õpit kollektiivis elamise, kunsti, õpid end häälestama ja ümber häälestama vastavalt kontserditingimustele. Sellesamaga omandatki lavakunstisaladused. Kui prooviaeg on olnud edukas ja lava batsille on esile kutsunud parandamatu haiguse või tema kunsti proovida juba avaram auditooriumi ees. Provintsi publik kuulis esimesena noorukese katasena Kärtneri debüütlaulu tantsivad euri Tiiged mis tuli esikohale poole ja sopati laulu festivalidel ja aitas anna Germanil avada ust maailma estraadilavadele. Arvan nõnda, et laulu edu ei sõltu ainult heastmeloodiast sisukest teksist, tublist esitajast väga tähtis, vahel isegi otsustava tähtsusega loo muusikaline rüü arranžeerinud. Kahjuks ei osutada sellele mitte alati küllalt tähelepanu. Eurintiikidega Mul vedas. Meloodia sobis mu häälele, arranžeerija lülitas selle akvarell tõhulisse tuunikasse ja Stefan rahvani. Suurepärane orkester aitas terviku kujundada. 1964. aastal opole ja Soboti festivali vahel sai teoks anna Germany esimene välisturnee Saksa demokraatlikku vabariiki. Teine Castrol tõi lauljatari Poola artistide trupi koosseisus Nõukogude Liitu. Anti kontserte Moskvas, Bakuus, Jerevanis, Tbilisis ja teistes linnades. Üleliidulises heliplaadifirma meloodia pakuti lauljatärile ahvatlevat võimalust salvestada suur kauamängiv heliplaat. Rõõmustasin. Komisjonile väga ja nõustusin salvestamisega otsemaid. Kuigi vahel oli meil mitu kontserti päevas töötada, sain ainult õhtutundidel. Kuigi olin väsinud, ilmusin stuudiosse punktuaalse täpsusega, seal väsimus haihtus, see haaras mind, tõstis tuju. See oli ju mu esimene heliplaat. Sellest ajast olen kirjavahetuses firma meloodia toimetaja annakatsiaalinega, kes oma paremaid sõbratari Mõne aja pärast ta ei anna German Moskvast paki, milles olid vastvalminud heliplaadid. Pärast võitis opotise pooles esines lauljatar ka rajatagustel estraadifestivalidel 1965. aastal Belgia linnas ostendis. 1966. aastal tan Reemas, seejärel Napolis. Eriti rõõmustas lauljatari stažeerimisvõimalusi Itaalias. 60.-te aastate teisel poolel esines ta Itaalia linnades korduvalt. San Remo festivali said aga heaks tuttavaks paljude maailmanimega estraadiartistidega. Kui žürii oli oma otsuse teinud, tuli Pietro minu juurde ja teatas. Finaali ei pääsenud, kuid seest sattusime suurepärasesse seltskonda. Kuulsustest ei jõudnud tol korral keegi finaali. Selle rajajoone taha jäitalinda joon Vorvik koni Francis domeenikuma Tunia soni ESC. Helilooja luinsid heinud koole mõjusega žürii otsus nõnda, et ta lõpetas elu kuulilasuga suhu. Tema laulus hüvasti, armastus, esitasin oma kontserditel sageli kuulajaid, kes ei teadnud juhtunust, võtsid selle suurepäraselt vastu. Pärast Andreimat hakkas Anna German ettevalmistama kava Naapoli lauludest. Pietro Kariidži. Anna mänedžer Itaalias saatis talle suure valiku Naapoli laule ja anna valis neist välja 12 talle lähedasemat. Selleks, et salvestada erastuudios tosin laulu, oli aega kaks ja pulber päeva. Sellest pidi jätkuma. Sõitsin kohale veidi varem, et kasutada stuudio omaniku Aurelio, ÜRO ja ta pere abi. Need toredad inimesed aitasid parandada mu hääldust ja rõõmustasid siiralt iga õigesti hääldatud sõna puhul. Kuigi stuudios valitses troopiline palavus, laulsin plaadi sisse rekordiliselt lühikese ajaga. Nõnda kinnitas Kaureiliufierru. Esinemiste graafik Itaalias muutus järjest tihedamaks Milano Napoli Forli. Ja siis see juhtus tagasiteel Forlist Milanosse. Renato oli tulnud hommikul Šveitsist, seejärel sõitis ta minu järele Milanosse, kus sõitsime forisse. Esinesime kontserdil ja kuigi hotellitoad olid meile reserveeritud, otsustasime Milanosse tagasi pöörduda. Et kiiremini jõuda. Sõitsime mööda kiirteed, rääkisin palju ja kõvasti, sest kontserdijärgne elevus polnud veel haihtunud. Kaks tundi pärast kontserti pole ma suuteline uinuma. Arvasin, et oma lobisemisega hoian Renata ärkvel ja nii jõuame õnnelikult Milasse. Aga 20 aastase nooruki organism otsustas ilmselt kõrvaldada kõik tegurid, mis takistavad jõudu taastamast. Ootamatult käis auto uperpalli, seejärel saabus pimedus ja vaikus. Oli toimunud katastroof. Hommikul märkas meie armetult sodi masinat, mille endist elegantsi meenutas vaid punane värv. Möödasõitev veoautojuht. Kutsuti politsei ja kiirabi. Meid viidi haiglasse. Sain võimaluse teha nädalase pausi oma biograafias. Garretti hallimat. Ema ja peigmees said ühe päeva jooksul viisa sõiduks Itaaliasse. Valgust hakkasin tajuma seitsmendal päeval. Ema, tundsin ära 12 10. kriis oli möödas. Mind aitasid Itaalia arstid ja itaalia veri, mis nüüd mu soontes voolas. Mind viidi ühest haiglast teise. Kui olin veidi toibunud, opereeris mind professor rahva helationolly. Seejärel pandi mind kaelast varbaotsteni kipsi. Viis kuud pidin liikumatult selili lamama. See oli põrgupiin. Ööl ja päeval valvas mu voodi juures ema ja lohutas mind. Kõige hullem oli see, et ma ei saanud vabalt hingata ja minestasin sagedasti uskuda ja loota aitasid ka kuulajate kirjad. Nad ei olnud mind unustanud. Kirjutati Itaaliast, Aafrikast, Nõukogude Liidust paljudest maailma nurkadest ja muidugi kodusest Poolast. Kirjutajate seas oli ka Poola kuulus meresõitja Leonid telliga, kes väikesel jahi opti sõitis ümber maima. Ta kirjutas mulle. Sul seisab ees raske reis tervise juurde pea vastu. Kui jõuan koju, kohtume tingimata. Kui Anna jõudis Poolasse, saigi ta sõbraks Leonid deliigaga ja ta perekonnaga. Mulle meeldis ta lihtne elufilosoofia, mida meenutasin oma haiguspäevil sageli. Igas päevas leidis ta midagi, mis talle rõõmu valmistas ja andis jõudu uueks päevaks. Poolas jätkusid esialgu rännakud mööda haiglaid tuli uuesti õppida, istuma, seisma, käima. Laulmisest ei julgenud Anna German esialgu unistadagi. Ometi ei kujutanud ta elu ette ilma kunsti teenimiseta. Haiguspäevadel Varssavis Valmis Anna Germany mälestusteraamat, mis pühendatud ta emale. Kas pöördun veel tagasi Sõrrentote, kus lauljatar meenutab oma lauljatee algust ja Itaalias juhtunud mullu tõlgiti raamat ka vene keelde Sorentaste pöörduste tõepoolest tagasi ja mitte ainult Sorentasse, vaid ka paljudele lavadele. See nõudis usku ja tohutut tahtekindlust. Haiguspäevadel oli veel üks inimene, kes uskus kindlalt, et Anna German pöördub lavale tagasi. See oli firma meloodia toimetaja Anna Kaczaaline Moskvast. Neil karmidel aegadel valmistas ta Poola lauljatari jaoks ette uut repertuaari nõukogude heliloojate lauludest. Moskvalanna ja poolatar olid tihedas kirjavahetuses. Kirjast anna Kaczaalinele. Tunnen end paremini, käsi, jalg tõrguvad veel, aga laulan juba peaaegu nagu varem. Ainult et jõudu ei jätku. Pärast kahte-kolme laulu olen väsinud, nagu oleksin põrandat pesnud. Varem võisin ööd ja päevad läbi laulda. Kas olen vanaks jäänud? Anna keermann kartis veel esialgu kohtumisi kuulajatega. Kartis, et läheb segamini ja mis veel hullem, et pea hakkab ringi käima ja ta kukub maha. Sõbrad ja ta oma tahe aitasid füüsilistest ja psüühilistest traumadest võitu saada. Ja 1970. aastal tuli lauljatar lavale tagasi. Kas haigus muutis midagi ta maailma nägemises laulukunstis? Näen nüüd maailma hoopis teisiti ja teistes värvides. Heliloojat tood mulle sageli sügavamõttelisi laule, aga ma ei taha neid laulda, sest nad on kurvad. Tahaksin laulda elu rõõmsamast poolest armastusest. Tahaksin, et inimesed naeratasid ja ehk vahetevahel nutaksid, sest see puhastab hinge. Liiga sageli ei tohi seda ka teha. Siiski on rõõmu ja naeruelus rohkem vaja. Noil rasketel haigus aastatel hakkas Anna German üha tõsisemalt tegelema ka heliloominguga. Sündis 12-st laulust koosnev tsükkel, inimese saatus Alina Novakkidenadele. Aga oma loomingu suhtes oli Anna German karm ja enesekriitiline. Mis siin rääkida, mul pole ju muusikalist haridust. Minu muusika on ainult saateks heale luulele. Ometi said lauluks rihmaga täkkova värsiread poisiohtu sõduritest möödunud sõjakangelastest. Nii valmis ikka 10 laulu Järvimaksimovi Alina noovakki värssidele, mis pühendatud fosfientsimi koonduslaagris, ilmale tulnud laste rängale saatusele ja nende tragöödia-le. 1976. aastal sündis Anna Germanil poeg Ivars piigniew. Pärast seda tunnetas ta eriti selgelt oma teisenenud maailmakäsitlust. Pole ainsatki päeva ega aastat, mil meie naised Poleks lasteaiaelu eest vastutavad. Lauldes mõtlen ma tihti lapsest, et kuulajateni, seda tunnet lähemale tuua. See on ääretult raske töö. Anna German oli hell ema, hoolitsev kaasa huumoriga kirjutestama beebi põõsakist. Poiss on muusikavaenlane. Vaevalt saan ma klaveri taha istuda ja klahvile vajutada, kui ta nutma hakkab. Ootan, kui ta uinub, siis saan sosinal uut laulu õppida. Ja teisal jagab ta oma tulevikuplaane reporteriga. Praegu vestlen teiega, seejärel lähen lõunat valmistama. Varsti tuleb abikaasa koju, aga supp pole veel valmis. Siis hakkan pesu pesema, aga öösel saan uut laulu õppida ja mõelda tulevikust. Tahan kontserditel olla ise konferantsee jutustada endast ja lauludest. Oma pikkusele vaatamata oli ta väga elegantne ja naiselik naine. Sageli tegi ta esinemistualetid endale ige ja oskas olla kriitilise meelega ka kuulsate moekunstnike loomingu suhtes. Pikk kleit ei vaimustanud mind, see oli õmmeldud pruunikast kangesti meenutas brokaati. Kleidile olid õmmeldud mitmevärvilised pärlid, mis kontrasteerusid põhimaterjali tooniga. Tundsin ennast selles kleidis nagu hobune tsirkuseareenil. Mind lohutus ainult mõte sellest, et peamine pole ju see, milline artisti kostüüm on vaid see, kuidas ta laulab. Ana Germaini repertuaaris on erinevate ajastute ja erinevate maade laule. Siin on Scarlatti pahmutava Konooja, köschwin, German ja kurtis ja veel palju-palju autoreid. Kas on midagi, mis neid laule ühendab? Ja muidugi olen ühe teema laulja ja see teema on armastus sellest tundest Me sünnime ja olgu tegemist direktori või tähtsa ministriga, kõik tahavad armastada ja olla armastatud. Selles on tõeline energia, mis meid edasi. Viib Hanno German armastas inimesi ja inimesed armastasid teda. Nii kodus, laval kui ka ametlikel vastuvõttudel, jäi ta iseendaks. Oli lihtne südamlik, ei helistanud kunagi ja jagada oma hingerikkust inimestega. Talle kirjutasid Novosibirski akadeemik ja Tsevero, Donetski koolitüdruk, Jõgeva ajakirjanik ja Moskva plaadi kaupluse müüja ja paljud paljud teised. Kirjad Ameerikast on läkitatud 1979. aasta lõpul. Selja taga olid siis juba esinemised eestimaal. Viimaks ometi leppesse esinemine ookeani taga. Kõik ainult raha eest. Olen nagu sinu maa, linnud, saan laulda, kui mu ümber pole vaenlasi. Aasta lõpul tuli ta viimast korda Nõukogude Liitu. Osalesin estraadiprogrammis, sõprade meloodiad, kontserdid Leningradis, Moskvas, ana, German on laval aga lava taga, Palvabarst. Publik nõuab teda veel ja veel tagasi lavale ja kuniks jõudu jätkub, läheb ta veel. Ta võitleb oma elulaulude ja armastuse eest seni kui vähegi võimalik. 1980. aasta toob aga traagilise teadmise arstid konsulteerivad vähki. Aga lootus ei jäta lauljatari maha Eestimaale. Ajakirjanik Andres Pajula saabuvad kirjaread. Pärast kaht operatsiooni on mul nüüd palju, palju aega. Sa ei tunneks mind ära. Olen nagu kaheksaaastane. Haiglas on hea, saan mõelda. Varsti saan terveks, tean seda. Saada mulle oma maa puude jõudu, et seda kõike üle elada. Kirja saab ka annagadžaalina Moskvast. Täna on viies päev pärast operatsiooni. Ma ei suuda veel lugeda, kõik sulab silme ees kokku alla kirjutada, juba suudan Bushekk tõimule kasseti sinu saadetud uute lauludega. Ma kuulasin neid selliseid head südamlikke värsside ja meloodikaga laulud. Tead ju, mida see tähendab mulle, sellisel ajal ja tunnil. Jätkusid veel mõned telefonikõned, tulid veel mõned kirjaread, keegi ei uskunud, et see heitlus on lõplik. Aga sõbratarini ei jõudnud enam annagaidžaalina muretsetud astelpajuõli ja ei lugenud ta igega viimase heita austajate poolt Varssavisse läkitatud kirju. Ja ometi pidas ta ränkadele saatuselöökidele vaatamata end maailma õnnelikumaks inimeseks. Olen tunda saanud inimlikku headust, miljonite südamete soojust laulsin inimestele ja nad tasusid mulle heldelt. Kanna Germany elu ja laulud annavad mõtteainet veel kauaks. Ja lummav hääl jääb südameisse. Kui kordki teda kuulnud oled.