Tänane päev, 15. märts seisab täpselt keset teatrikuud ja tänasel kerge muusika kinnisena. Kõnelema tinglikult kergest muusikast. Ajame juttu Sirje ja Väino Puuraga Estonia teatris. Te olete nüüd teinud kammerlaulu. Estraadilaulu, ma isegi ütleksin ooperit ja operetti kast, Öelda, et operett on tõesti kerge žanr, mina ütleksin, et operetti ei ole üldse mitte kerge žanr ja, ja, ja ma olen päris pahane nende inimeste peale, kes tõesti seda püüavad kogu aeg toonitada, et see on, ma ütleksin selle peale, et tule ja tee ise siis näed, kui kirgeda on, miks ta ei ole kerge. No ma arvan, et sellepärast, et seda esitab täpselt samad nõudmised, mis oopergi symbol diktsioon, milleta ei saa ooperis läbi jää, milleta operetis läbi ma ütleksin, et operett nõuab isegi suuremat sellist fraasikujundust häälevärve. Sellist lähenemist ja operett on minu arvates veel sellepärast, et see ei ole ainult maal üksi, vaid sinna juurde käib ka teksti valdamine, liikumine ja, ja võib-olla kui ooperis võib-olla laulja veel natuke kitsi oma emotsioonidega, siis operetis seda mitte ei tohi olla ja kui ta seda on, siis on seda ka kohe esimesel pilgul näha ja kuulda publikus ja ooperis Ta vist peaaegu et üldse, et inimene peab tantsima näiteks karaktertantsu. Kübandsiteks jah, ega vist suurt ei tea küll, nii et oleks võib-olla poeemi kolmandas vaatuses natuke seal poisid püüavad mingisugust tantsu teha, aga see seda ei saagi päris nii, see on ainult liikumine võib teda nii nimetada. Tants ja liikumine. Ma arvan, et operetis noh näiteks puhtast klassikalisest operetis, seal on vaja kõikide, nii nagu esimesel paaril, nii nagu primadonna, nii Subretilist, Subretist rääkimata, seal peab lausa see nii varrukast puistata olema liikumine. Aga ooperis on jah, natukene see, nii ühekülgse Muusikalis läheb asi näitlejameisterlikkuse külje pealt. Kes hulluks ja näiteks, kui ma tegin jupikest Oklahoma tsin teatrilaval, siis ma küll tantsima ei pidanud, aga hüplema. Ja jooksma pidin küll nagu kauboi. Sirje siin juba ütles, et jusse teksti valdamine, sest ooperilaulja tuleb siiski suhteliselt vähe rääkida, juhul kui on kõneline osa, siis on see lahendatud retsitatiiviga. Muusikalise operetis on pikad lõigud, ma ütleksin niimoodi, et esimene kord, kui noor näitleja puutub operetiga või muusikaliga kokkus, ta jääb kohe nagu öeldakse, vahele omadega, siis tal kaob hääl ära, just kaob mitte laulmisega vaip rääkimisega hääl ära. Ta ei oska ennast laulult lülitada tekstile ja vastupidi. Nii et seda teevad aasta kogemused ja muidugi ka eelkõige andekus, kellel kui palju seda on loodus kaasa andnud ja kummaline see, et kui ta võib näiteks väga väljendusrikas olla laulus siis kui ta peab kõnelema, siis ta kaotab momentaalselt loomuliku, seda ei oska selle palja tekstiga mitte midagi peale hakata. Ja eks ta nii Või siis vastupidi, näiteks, et loomulikult teksti andmiselt üle minna. Teksti peal laulmiseks kuulajaldab selline mulje jääma, et et oli tekiste, nüüd äkki ta laulab, et imelik, et ta rääkis ennem, et nüüd vist laulab ja mõned peab olema tähele panemata. Hästi sujub, hästi sujub. Õppekavad ära. Puhke. Hüplevad valged kaablid hakkavad, hakkas, naabrid, kaebasid. Lakka polster naastu hõbedasi. Uurimine käib sellel päeval. Kestel orgavast. Akadeemiline ooperi- ja balletiteater opereti, eriti klassikaline operett mahuks sinna veel üsna hästi sisse. Aga muusikali tehakse mujal maailmas juga oma teatris laulvate näitlejatega, vastupidi, mitte näitlevate lauljatega. Nojah, meil tehakse praegu muusikali väga palju, kuna öeldakse, et on soodne näitlejaskond praegu selleks aga tegelikult praktiliselt teevad siin kaasa ju ka nii inimesed, kes ooperiski ja minu arvates just ta eeldab füüsikalis laulmine, näitlemine, erispetsiifikat ja seal peaks nagu tõesti olema kohe. Selle jaoks vastavad näitlejad. Just eriti selliseid muusikalid, kus põhiliselt viimaseks jääb süsteerine külg, teksti tähtsus muusikalis ja selliseid on palju muusikale, kus muusika tagaplaanil on fooniks ja põhiliselt on tekst seal muusika taustal. Noh, ma julgen isegi öelda, et näiteks sellised on tõotused ja Packarke tõotused ja nüüd tuleb uus muusikale väljasin vaatlesinski Casanova aga näiteks vastupidi oleks kus muusika on väljendatud võrdselt tekstiga, näiteks mees La Manchast suudleminud. Keit Ma arvan, et, et sellised muusikalid, kus just tagaplaanile muusika ja laulmine Kas nad on kõige õigem koht ooperi teaks? Aga meil puudub niisugune eraldi teater, kus muusikali teha, nii et paraku tuleb ooperilauljale nüüd ikka kokku võtta ja ja püüda siis muusikaliga teha seda. Kuigi ma ei usu, et ta kergem. Jah, ega ta ei ole, kuigi me ei saagi öelda, et me oleksime nüüd nii palju neid teinud, et meil oleksid erilised, tohutud kogemused ja me võiksime nagu sellest üldse noh, nii põhjalikult oma naha peal läbi tunnetatust rääkida. Ja. Aga võib-olla tänases saates oleks ka see koht, kus tõesti räägiksid sellest uuest muusikalist ka natukene džinskiga seal haavast, mis on tulemas. No kui palju ma julgen selle verivärske tüki kohta öelda, välja ta peaks tulema mai lõpul, praegu proovid, meil käivad täies hoos ja mis ma ütleksin et peaosalisel Casanoval on õudselt raske roll. Roll kui selline raske sellepärast et see peab läbima ajastut, rokokook või näiteks oleks elanud sel aastal, siis oleks tik palju kergem teha olnud. Kui seda 200 aastat hiljem. Üks selle peaosatäitja, suur raskus on ka selles, et et ta läbib tervet nagu tema peaaegu terve tema elu 20-st eluaastast kuni tema surmani ja seda, nagu kajastab siis need kaks Pikavatest tulla lavale noore ja mina vana mehena. Seda küll ja peale selle ta seal omast kui sellisest võime lugeda kirjanduses ja sellest on filme tehtud. Et ta oli väga erudeeritud mees, õudselt osav mees ja lisaks veel palju epiteete tema isikule, aga ma arvan, muusikal keerleb ikka tema hobi ümber, mitte just eriti, aga teda valgustatud seal kui filosoofi, kui tarka meest kui osavat meest. Ja sedavõrd raskemaks see mäng meil läheb. Seensuses. Siin sõber. Ja ta. Tuleb ikkagi tagasi nende asjade juurde, mis lindis on, teil on väga palju opereti ja muusikalimuusikat viimasel ajal lindistatud, kus see hoog peale tuli, ma arvan, et noh, kas ta nüüd just ongi jah. Aga see on puht ka paratamatus, kõigepealt lihtsalt sellepärast operetimuusika. Et seda on nagu väga kõige parem lindistada meie estraadiorkestriga. Estraadiorkester on antud juhul praegu ainukene, keda noored lauljad saavad ka enda tarbeks kasutada, kuna suur sümfooniaorkester on täiesti hõivatud, siis ühegi suurema näiteks ooperiaaria, aga me ei ole siiamaani maha saanud, aga kas sellest võib välja lugeda, suhtute opereti-muusikali pisut pahasti või ei üldse midagi? Üldse midagi sellist, vastupidi, ma väga armastan operetti muusikalikäik, ainult tihti on niimoodi, et kui ta jääb ainukeseks ja sinna kõrvale ei ole teist näiteks ooperimuusikat või siis märg laulu nagu on selle võrra vähem panna, siis muidugi tekib küsimus, et nagu see on, ainult primaarne, aga tegelikult see ei ole nagu meist. Oleneb kui paljudest muudest asjaoludest. Meil kipub nüüd ühte patta minema päriku muusikalisele jutuses. Ma küsiksin Sirje käest kumb istub rohkem, kas klassikaline elegantne, suur operett muusikal, kus võib vahel täiesti tänavapoisina ennast tunda laval? Ma ütleksin, et ma ei ole neid kumbagi mitte nii põhjalikult ka nüüd teinud aga minu hing kisub küll sinna klassikalise opereti juurde juba, seda kõigepealt sellepärast, et noh, oled lõpetanud nagu konservatooriumi ja tegelenud ikka noh, nagu võib öelda suure laulmisega ja isegi tunneb puudust praegu sellest, et meil ei ole ühte tõelist klassikalist ooperit. Sest praegu ei saa nagu roos, Marii ei ole klassikaline operett ja ülejäänud kõik on niisugused vahepealsed või siis puhtalt muusikalid. Aga võib-olla nüüd sellel aastal aasta lõpus hakkame ehk õppima uut klassikalist ooperit, see on Abrahami Savoy ball siin ennistkümnega Sanavast rääkisime veena, kurtis, et ajastu võõras ja ma mõtlesin lõugu klassikas opereti puhul ja et kui rõhutada seda elegantsi ja sära ja suur ilmalikku õhkkonda, siis tekib seal peale muude probleemide juba tualetikandmisoskusega küsimusi. Tualetivalikuga klassikaline operett minu arvates esitab üldse väga suuri nõudmisi. Ja arvestades seda, et me oleme konservatooriumi haridusega ega meile koolis ei õpetata siiski niisugust asja nagu näiteks meestele, kuidas kanda fraki smokingut või daamid peavad õhtukleidis, kuidas käima, kuidas kehahoiak on niipalju kui looduskellelegi andnud täpselt nime nii mõningates üksikutes niukses ooperite juhtudes, nii endid ka siis tunnetame, näiteks mina võin rääkida kohe sellisest asjaolust, mis minul juhtus. Kus ma, Ma läksin oma riietusega, nagu öeldakse, alt, see oli operetiõhtu Riia operetiteatriga. Ja mul oli seal Riia külalisega raamatus keppega üks duett ja ma esitasin seda lühikeses pool pikas kleidis. Tema oli aga frakis. Üldiselt mina ise ei teadnud, et ei tohi olla nii sellisele poolpika kleidiga ja siis peale esimest kontserti peal öeldi keegi, ta jättis keegi vanavanem, teatriinimene tõenäoliselt rääkis Arne Mikuga, tema omakorda tulijal ütles Sulev Nõmmiku-le, et vot selline asi on ja aga parandada sel õhtul enam midagi ei saanud, ei saanud ka teistel õhtutel, sest lihtsalt ei olnud nagu teist kleiti panna, aga näiteks ega ei teadnud ka, et see nii ei tohi olla. Vot siit ongi nii, et, et me ei ole klassikalist operetti teinud ja mul on tunne, et nagu praegu meie põlvkond, kui me seda nüüd ruttu tegema ei hakka, siis me jääme ikka väga vaeseks. Mis puutub opereti ja siin muidugi natuke päästab see, et kui sul on õige kostüüm seljas, siis see tingib ka üht-teist juba sest inimene peab ennast näiteks Texastes hoopis teisiti üleval kui frakis. Aga mingid oskused peavad siiski olema ka mingid teadmised. Näiteks kui ajad juttu Endel Pärnaga, siis tema teab täpselt, kuidas kanda Frat kuidas peab olema rüht. Siis kuidas Praxiljas istuma, kas sealt vest peab paistma natukene või ei paista, akus käes, peab kinnas olema. Ta on üks meestest, kes on vala kooli esindaja. Ja rõõm on tõdeda, et et tema seda on ja ja aga mis saab edaspidi kui vanakooli esindajad, noh, kuidas ma ütleksin, et neid nagu peale ei kasva. Ja kuskilt seda õpetust ka ei tule rohkem. Ja mis puutub liikumisse, siis ega liikumise ka tööd ju ei tehta ainult kommuni operett on välja tulemas või muusikal siis korraks õpetatakse mingisugused sammud tantsusammud selgeks. Mehaaniliselt ja korras. Selleks korraks aga kui sellist sisemist tunnetust, et sa ise ka omalt poolt loominguliselt oskaksid midagi tantsida, näiteks kui need sisseõpitud sammud segamine lähevad äkki siis seda ju ei ole. Tähendab stiilitunnetust ei ole ja minu arvates veel tegelikult kõige peamisem on ikka see, et klassikaline operett laulda on ikka väga raske ja see on nagu kõige tähtsam ja minu arvates koomiline ooper ja see nõuab ikka väga head vokaali ja, ja selles mõttes oleks ikka ka, on ikka väga tore, kui meie teater kiiremas korras ruttu võtab mingisuguse klassikalise opereti repertuaari, et et seal saaks ikka ennast ka nagu natukenegi näidata. Siis veelkord pean ütlema, et ega ikka ei ole kerge ja just nimelt sellepärast, et operetilaulja opereti näitleja peab valdama kõikvõimalikke voolu, liikumist, kõnet, füüsist, kõiki, mida üldse peab laval olema. Eriti operetilaval hakkab mängima niisugune omadus nagu lavaline sarm. Laulja näitleja juures. Mis see siis tegelikult on, ma arvan, et sarm see on midagi niisugust, mida ei saa õppida endale juurde. See on tõenäoliselt inimesele kaasa sündinud. Ja kes omab selle seal õnnelik muidugi ja kindlasti see aitab väga palju, eriti just operetis. Ma arvan niimoodi, et kui ma vaatan ühte teatrit Räägin rohkem võib-olla vastassugupoole kohta, näiteks kui keegi naine laulab. Ma ütlen sellise üldise sõnaga, et ta meeldis mulle väga. Siis ma ei mõtle konkreetselt selle all, et ta laulis väga hästi. Ja siis ma ei mõtle seda, vaat ta ainult meeldis mulle siis ma mõtlen teda kui sellist kunstlikku kompleksi, kes omab kõiki neid komponente, sarmi, laulmist, laulumeeldivust ja üldkuju. Aga samal ajal ei saa sarmi üleüldse mitte samastada ilu. Ka ainult iluga. Ei mõtlegi üldse seda. Ma ei mõtlegi seda, see on. Seda toonitan seal lihtsustatud arusaam, et kes on ilus sarmikas, need kaks ise asja. Ma toon ühe paralleeli, jälle mees La Manchast, ma käisin muusikali algkursustel seda tükki vaatamas ja siis oli selline stseen lava peal. Kõrtsmik Nende, ma räägin tükist, mees La Manchast ja kõrtsmik küsib Tombychotte teenri käest, et miks sa käid, käid sellel lollil tongi hotel taga? Sandschibansse vastuvõtt, aga ta mulle meeldib. Aga eks see olegi siis šarm ka sellel lollil tongi Hotel ja ma arvan, et ega neid asju isa kirjeldada, mis on üks või teine. Ma arvan, et nüüd peab tundma. Sarmi juurde kuulub täpsel näitlejal ka niisugune loomupärane kaasasündinud intelligents laval üleüldiselt enda väljendusliigutused, hoiak, kõik, mida sa oma tervet füüsise, oma häälega oma olemisega suudad üldse publikule anda. Ma arvan, et see midagi niisugust on sarmi, väina puure. Kas Sirje Puura sarmikas näitlejanna? Kuidas ma ütleks, et, Mu naine on kõrval siin esiteks ei tohi teistmoodi vastu ja ma ei taha ka teistmoodi vastuta, sellepärast et kui ta on juba minu naine, ma arvan, et ega mul ma maitsega nii kehv ei ole, siis. Ja mina arvan, et on küll sarmulike. Te olete mõlemad mulle öelnud, et te olete klassikalist operetti vähe teinud selle aja sees, kui teie olete teades olnud seda jah, lavastatudki. Aga muusika, mis lindis on, sealt leiab küll mõnegi suure klassikalise Läti muusikat ja üks, mis meil on linti lauldud ja mida me oleme ka lava peal saanud ära proovida, on Lehari ooperit, paganiini. Seda me esitasime kontsertetenduses Lood Viini metsades. Ja see on ka meie praktikas muidugi ainukene niisugune lõigukene klassikalisest operetist ja see on ka lindistatud. Aga sellest muusikast, mis teil lindis on neist operettides, mida te tahaksite teha või milliseid osi te tahaksite laulda kõige lähemas tulevikus, ma tahaks ülepeakaela üldse klassikalist operetti, lauda kui üldse operetist rääkida. Ja mind täiesti ja isegi kohe väga huvitab praeguse Abrahami Savoy ball, mis hakkab noh, meil vist ikka üsna varsti tulema. Aga kui muusikalist rääkida, siis, siis mulle väga hingelähedaseks sai mõned aastad tagasi less saidi lugu, millest me tegime ainult läbilõike ja küll oleks tore, kui kunagi muusikalist võiks veel tulla. Seesama etendus meie repertuaari. See, mis omal ajal on siin, ma ei tea, 15 aastat tagasi, millal olnud lavakunstikateedri esituses äärmiselt huvitav muusika ja väga põnev oli sedasama sutsukestki teha. Nii et see oleks ka niisugune päris südamelähedane. Ma saate algul juba ütlesin seda, et me jutuajamine toimub täpselt keset teatrikuud. Teil on juba mitu teatrikuud selja taga, siin teatris. Kas tänavune on eelmistest erinev? Seda kindlasti eriti olmetingimuste poolest, kuna tänavusel teatrikuul elame 15. korrusel, uues korteris telefoniga ei aga oleks soovitav küll lisaks raadiorahvaste kergemini kätte. No võib-olla televisioon, kas. Ma arvan, ta tänavune teatrikuu möödub täpselt samuti nagu eelnevad suure töötähe all, aga võib-olla selle väikse erinevusega, et on toonud nagu uue etenduse meile uue rolli. See on Raimo Kangro uus ooper, ohver nagu teatrikuul ka võimalus väljastada uue rolliga Ell. Ja peab lisama, et just täna, 15. märtsil ohvri etendusel, mida ma just valmistun tegema. Ja ma arvan, et kui meie saade läheb umbes kella kolme ja nelja vahel siis on veel küllaldaselt aega, et ümber riietuda, ehk saab veel piletit osta, kui ei ole ostetud ja õhtul ohvri etendusele palume. Kui ta hiljaks jää