On saanud kenaks kombeks tähistada põhjalikumalt ja pidulikumalt ümarike numbritega sünnipäevi alates poole 100.-st. Esimesel veebruaril pakub selleks põhjust fiktorignaatia oma 60. sünnipäevaga. Remm põhiliselt instrumentaalmuusika vallas kätt proovinud ja sedagi mitte ülearu ohtrasti, leidis Viktorignaatjev 10 aasta eest alalise loomingupartneri luuletaja otto rootsi näol ja kirjutas end mõne aastaga meie kõige populaarsemate laulu meistrite hulka. Eriti viljakaks ja tulemuslikkust kaks kujunesid aastad 1969 kuni 1974 mida kinnitab üleliidulisele auhinnale tulnud laul kaevu juures ja paljud esi ning muud auhinnalised kohad vabariigi mitmel lauluvõistlusel. Hoolimata sellest, et Viktorignaatjev tegeles muusikaga juba koolipõlvest peale ja kuulus kogu oma kutselise muusiku tegevuse jooksul eliitansamblites ja orkestrites oli tema tulek loominguliste jõudude ridadesse suhteliselt hiline. Minu arvates oli siin mõõduandvaks kaks põhjust. Esiteks tema väga tagasihoidlik iseloom, tõsiselt kriitiline suhtumine oma esimestesse katsetustesse. Teiseks aga veendumus, et kui juba midagi teha, siis mitte poolikult esmalt asja korralikult õppida ja siis juba tõelise professionaalina tööle hakata. Nagu enamus meie kergemuusika loojaid, nimetagem kõrverit Valgret, Oiti, naissood, Bodelskit, raudmäed ja piirduge sellega. Kuigi näiteid on rohkem, alustas ka Viktorignaatias tantsumuusikuna. Pillimängu vastu hakkas ta huvi tundma Tallinna Vene gümnaasiumis õppides. Alguses tegi ta tutvust trompetimänguga, koolipoisipõlves sai selgeks ka kontrabassimäng. Hiljem kujunesid tema peamisteks pillideks siiski akordion ja kitarr. Ning juba kompositsiooniõpingute ajal tuli tõsisemalt tegeleda ka klaverimänguga. Võib muidugi õppida viit instrumenti kuidagimoodi sõrmitsema kuid kolme nimetatud pilliga nimelt kontrabassi, akordioni ja kitarri. Harryga sai Viktorignaatjev kutseliseks muusikuks selle sõna kõige kõlavamas mõttes. 30.-te aastate teisel poolel oli tema nimi seotud ansambliga Six Swingers. See kollektiiv oli oma aja parim ja on jäänud meie kergemuusika ajalukku oma ettemõistena püsima. 1944.-st aastast peale kuulus Viktorignaatieff Eesti Raadio hiljem Eesti televisiooni ja raadio estraadi juurde keldrisse kus mängis kolm aastakümmet ja kus algas ka tema loominguline tegevus. Siin sai üheks olulisemaks tõukemomendiks 1956. aasta millal Üleliiduline raadiotellis eesti autoritelt terve oma The kava estraadimuusikat, mis heli lindistati Tallinnas ja mis kõlas peagi esialgu Moskva raadios, hiljem aga ka pea kõigis ülejäänud NSV Liidu saatjades, samuti Soome raadios. Sellest kavast on tänaseni meelde jäänud Uno Naissoo kaugele sõbrale, mida lauliski ots. Arne Oidi esimene laul, milleks noormees seisab Felsiin Silvia Urbi esituses. Ülo Raudmäe kontsert Vals, Gennadi Bodelski efektne pala suuskadel Heino Jüri salu väike avamäng ja minu mälestustes esimene Viktorignaatjevi pala väike etüüd. Seoses käesoleva saate koostamisega hakkasin seda pala otsima ja leidsin ta lõpuks ühelt vanalt heliplaadilt, mille oli välja lasknud Riia heliplaadivabrik liigo margi all. See on üks niinimetatud Vukruk Sveta seeriasse kulunud plaate. Möödunud aastatest annavad tunnistust samal plaadil leiduvad kunagised populaarsed laulud Domenico Modonnio Tommy stiili ja ima Sumagi esituses. Kõnealune pala kannab sel plaadil nimetust linna tuled. Olgu muide veel märgitud, et nõukogude tsirkusekunstnike esimeste välisreiside ajal oli see Victor Ignaatjevi palaprogrammi saatemuusika hulgas. Tõenäoliselt sai sellele palale pühendatud tähelepanu üheks põhjuseks, miks Viktorignaatia otsustas loominguga tõsisemalt tegelema hakata. Kõigepealt astus ta Eesti NSV Heliloojate Liidu juures tegutsevas noorte ja alge. Olete heliloojate seminari, kus õppis neli aastat kompositsiooni aluseid, harmooniat, Polifooniat, vormiõpetust ja klaverimängu. Seminarist saadud teadmised ja kogemused süvendasid oskusi ja avardasid muusikalist silmaringi. Ühtlasi aga tekkis tahtmine nüüd juba kogu see kunst põhjalikult kõrgkooli tasemel läbi uurida. Nõnda viis tee Tallinna riikliku konservatooriumi kaugõppe osakonda, kus Viktorignaatjevi õppejõuks sai professor Heino Eller. Selle Eesti muusika suurkuju juhendamisel valmisid keelpillikvartett puhkpillikvintett rida väiksemaid vokaal ja instrumentaalteoseid kammermuusika valdkonnas ja diplomitööna avamäng sümfooniaorkestrile. 1968. aasta kevadel konservatooriumi diplomit vastu võttes oli Viktorignaatia juba kaks aastat üle 50. Vähestel on selles vanuses nii rohkesti noorusliku ettevõtlikkust ja tahtejõudu, et igapäevase põhitöö kõrval teha läbi kõrgkooli kursus ning alustada selle loodud baasil niivõrd viljakat loomingulist tegevust. Konservatooriumis õppides valmis Victor Ignaatjevil mitu õnnestunud laulu Tuled, otsin päikest, laul laulust ja ootan sind. Viimane sai võistluskontserdil Tallinn 69, ergutuspreemia juhatas seega sisse terve preemiate seeria mis järgnes hilisematel võistlustel. Nagu juba märgitud, on küllakist kõigi Viktorignaatjevee estraadilaulude sõnade autoriks Ottoru. Nii ühinevad ka laulus ootan sind, tema mõtted helilooja muusikaliste mõtetega öeldes välja kõigi koos loodud laulude juhtmete, mitte ei armastama jahedaid, ilmu ja jahe tants sõnu. Seda enam on meeldiv praegusele helilooja juubelisünnipäevale lisada ka teist tähtpäeva 10 aastat kestnud koostööd mõttekaaslase luuletajaga. Selle koostöö viljad on pakkunud palju kauneid hetki kõigile meie laulusõpradele. Järgmiselt võistluskontserdilt Tallinn 75 Viktorignaatieff koju juba kaks preemiat Elkanüü eripreemia laulu eest üle laia maa, milles igavene vabaduse ja valguse teema oli leidnud emotsionaalselt sooja aktiivselt lüürilise lahenduse ja selle kõrval ka esimene preemia laulu Rongisõit eest milles esmakordselt avaldus helilooja ande humoristliku voolus. Päris maakas kasvab Taeriaga ei alles järve kallas, armas laps ja leto ei arva planku, ainult lennusõit on ajavõit millektranud. Tema vaatas ka litaka. Eesti aladel kus oli seal elab suur hulk mesi, liitide kaasneks laator lapaga. Nüüd tagada on traktorid, künnad, maad, mis saab. Terve kiindiaati karjas, Albu toiduait on palju ka lastega peatuda sest ravi on neid siiski linnas näha saab, kui karjamaad. Torudele kvartali istub klient tark ja valgerin, üks pikajalgne toonekurg on sviidis. Kuna kõik lapsed vaikses näitleja Samal aastal korraldas Eesti raadio estraadilaulude võistluse, mis mõni aeg hiljem andis mõtte muuta taolist võistlust pidevamaks. Nii sündis tippmeloodia. Tol esimesel jõuproovil oli Viktorignaatjevilt laul, mis Georg Otsa maitsekas esituses pälvis rohkem kui hetkelist tähelepanu. Kingin sulle uue laulu. Vabandage. Bigbanki laupäeval. Ma ei oleks saanudki tulla. Aga. Seepärast. Meie. Kui ta Hetkeks jäi. Kuuldud laul sai 1969. aastal Eesti raadio estraadilaulude võistlusel ergutuspreemia. Teise ergutuspreemia tõi samal aastal hoogne ehitusmalevalaul jällegi uus kvaliteet Viktorignaatjevi loomingus, mis kõlas positiivse noorsoolaulu näitena ka 1970. aastal korraldatud Nõukogude ja Saksa DV heliloojate nõupidamisel Berliinis. Suvel. Oled tuva karva hall. Sõnadega. Väga vaeva näe, viima. Äike lükk alla laevalaevarred, valan ma kogu aeg. Olen. Jälle all? Tartumaa. Eel kuuldud jagi. Vene ja Valgevene pea välja ja ta. Üks meloodiliselt kaunimaid ja emotsionaalselt väljendusrikkamaid, Viktorignaative laule on tuul üle taeva tõttab, mida ka helilooja ise üheks oma lemmiklapseks tunnistab. Väga edukaks kujunes ka võistluskontsert Tallinn 71 siinsaiviktorignaater esimese preemia laulu eest, mis kandis pealkirja täna sain 16 ja jätkas eelmise aasta võidulaulu naljad, Lev kelmikad joont. Sama orkestratsioon. Aga orkestreerib oma laule. Viktorignaatia Falati ise tunnistati samuti parimaks ja preemia vääriliseks. Täna õhtul neile on mul Ei. Ole aega küll, alles. Nii Joonato. Ma täna sain 16. Et laululooming polnud veel päriselt kõrvale tõrjunud instrumentaalmuusikat, seda kinnitas Viktorignaatrjev samal võistluskontserdil preemiaga mis anti talle instrumentaalpala tõotus eest. Viimase viie aasta laulude hulgast on üsna raske valikut teha. Populaarseks saanud on nii paljud, et ei oskagi nagu üht võtta ja teist jätta. Üsna mitmeid neist on laulnud noorema põlvkonna lauljad Jaak Joala ala, Ivo Linna, Ahti Nurmis, Marje Aare-Paul, Allik, Andres Ots. Nende lauldud lauludest on üheks minule vahest kõige rohkem kõrva jäänud lauluks neli sõlme. Jaak Joala hääle peal. Suure. Eduseisuks vis võitu toob. Võiks üks. Keegi tahab mees mulgu. Riisu toas rääki see et kõik, mis ta visco kooruda Suure diisel. Et me üles ei saaks, mis lindu toob? Ei mõtle siin ja see keel nüüd ka see milleks viimse seeme lehti. Vang. Tiigi juures tahaks, meenu mul küll. Muuda mure see et ma kui MyStar visco kordadel Nõukogude sotsialistlike vabariikide liidu moodustamise 50.-le aastapäevale pühendatud laulude võistlusel tuli meie vabariiki kaks preemiat ja üks diplom. Esimese preemia sai Boris kõrveri laule. Rindeteede kolmanda preemiaga autasustati Viktorignaati viia otto rootsi laulu kaevu juures. Oli mees. Ja ka teemas. Ja siin ka. 10 meest. 60. eluaasta annab meesterahvale meie seaduste järgi õiguse vanaduspuhkust pidama hakata. Vaadates aga Viktorignaati viimaste aastate iha jätkuvat loomingulist küpsemist ei tahaks temale seda õigust kuidagi päris tingimusteta kätte anda. Meie laululooming pole veel kaased, võiksime loobuda neist, kes oma oskusi nii võistlustel kui ka elus kuulajate ringis nõnda põhjalikult on kinnitanud. Seepärast soovigem Viktorignaatjevile aina jätkuvat muusikalise mõttelendu ja veel palju-palju päikesepoolel valminud laulu.