Helga ja. Tere, hea kuulaja, algab viienda märtsi helikajasaade, mina olen selle toimetaja Liina Vainumetsa. Möödunud nädalal jätsime hüvasti armastatud muusiku Eri Klasiga. Meediat täitsid erinevate inimeste soojad mälestused. Sellest hoolivast inimesest ja dirigendist. Helikaja saates vahendab laulja Eerika Eensalu muljeid kontserdilt usk, lootus, armastus, mille meeleolusid nuttes, et Eri Klas lahkus just täpselt samal päeval, 26. veebruaril. Edasi vaadates pianisti ja pedagoogi leelo kõlari tagasivaade Ralf Taali kontserdile sarjast romantiline klaver esimesel märtsil siis muusikauudised maailmast Nylevastenfeldi vahendusel ja siis vestlusring, kus mõtiskleme vaikusest. Stuudios on külas helilooja Alo Põldmäe, pretriidi uurija Kristel Põder ja muusik Mart Johanson. Sülgaja laulja Eerika Eensalu vahendab neid muljeid kontserdilt. Usk, lootus, armastus, mis toimus Estonia kontserdisaalis 26. veebruaril. Eesti riikliku sümfooniaorkestrit juhatas Olari Elts, kaasa tegi bassbariton Stephan Lotšis. Kui ma võtaksin ühe lausega kokku, siis ma ei ole nii hea Tersot kuulnud juba väga ammu, et see oli midagi täiesti erakorralist, et see päev oli juba nii eriline, sest teatavasti Eri Klasi lahkumine läks meile kõigile väga südamesse. Ja ma arvan, et ka nendele muusikutele, kes seal musitseerisid, et et see atmosfäär oli midagi täiesti teistsugust, mis tavaliselt on ERSO kontsertidel olnud. Et Pealkiri kui ka selle päeva üldine meeleolu läks väga hästi energiasse, et et see oli selles mõttes väga nagu võib-olla isegi võiks öelda saatuse poolt kuidagi see asi nagu kujunes kokku selliseks. Aga kontserdil oli väga huvitav kava minu jaoks täielik vastus oli saksa helilooja Detlev Lanerti ning nii tema kauge maa Vaitest land mis on küllaltki värske lugu ja tema neli prelüüdi ja tõsist laulu Pramsi vokaaltsükli neli tõsist laulu põhjal. Mul tekkis igasuguseid huvitavaid mõtteid selle kontserdi esimese poolega, et ma isegi ei häbene seda, et ma isegi nutsin esimese poole lõpus. Sest see neli prelüüdi ja tõsist laulu läks väga hinge. Ja kiidaks ka seda bassbaritoni solistiks. Stefan On Loges saksa bassbariton, kes oli tõesti oma sellisest tagasihoidlikkusest ja väga meeldivas olekus hästi mõnusas Tallinna kestri osa, et ta ei olnudki nagu solist, aga nad orkestriga kuidagi nii hästi täiendasid teineteist ja Elts oli väga hea tasakaalu leidnud seal nii solisti kui ka orkestri vahel, et kõik need nii need laulud kui Gabrelüüdid, mis seal vahel kõlasid ja lõpp, kus oli siis postlejaid. Nad olid kuidagi nii heas balansis ja nad olid nii orgaanilised. Muidugi, see orkestratsioon oli ka täiesti fantastiline, et seal oli nii selle planerti enda puudutust kui ka väga palju praamissi, et ta polnud teinud sellest nagu täiesti enda lugu, vaid ikkagi lähtunud sellest Pramsi komponeerimis, laadist, veidi stiilist, solistile oli loomulikult, tal oli väga hea saksa keel, peaaegu kõigest sai aru, et väga hea oli ka tõlget muidugi kõrval näha. Et siis sai sellest veel paremini osa kogu sellest teosest. Ja kui võtta näiteks ka üksikute sõnade kaupa, kui ilusti oli lauldud sõna toot, mis tähendab saksa keeles surma kolmandas osas see oli midagi täiesti, noh siiamaani räägi, mul tuleb kananahk ihule, et see oli tõesti väga-väga ilus ja mis mulle veel eriti sümpatiseeri, see oli see, et kui see lugu läbi sai, siis keegi ei plaksutanud. See selline vaikus, mis sellele järgnes, nii pühalik ja mõnikord kohe plaksutavad ja kõik ja solist kohe kummardab ja see oli midagi täiesti maagilist. See oli väga-väga ilus ja see esimene lugu, kauge maa, ma kuulasin Olari Eltsi intervjuud tagantjärgi, mis üle kanda seal oli ja see kauge maa oli tõesti selline, ta ütles, et see oli nagu väga eestipärane, et ta oligi, ta meenutas, see nädal oli sellist põhjamaisusest ja see oli väga-väga tore lugu. Ja üldiselt meeldis, oli see, et vaskpuhkpillid said näidata ennast ka niimoodi täies hiilguses, et tavaliselt kontsertidel jäävad pigem nagu tahaplaanile niimoodi, aga nad said ikka ka seal väga soleerida ja mis oli hästi tore. Ja üldse selle kontserdiorkestri asetus, mulle väga meeldis. Contra passide algus kohe selles esimeses loos, et nad seisid seal üleval ja neid oli väga hästi näha ja see tõstis neid. Ma arvan, et meile endale meeldib ka seal laval mängida, et nad näevad ka publikut ja saavad oma sooloTajal ikka hästi seal särada ja, ja oli näha, et nad musitseeris täiesti hingega. Nagu ka kõik sellel kontserdil osalenud orkestrantide Olari Eltsi seened, teine käsi oli tõesti, mis mulle hästi meeldib, ta meeldib mulle dirigendina üldse, aga kuidagi Temase sellele erilisele päevale eelne veel sõna, mis või nii sümpaatne. Et viis kohe kuidagi sellesse meeleollu ja võib-olla isegi sellepärast saigi sellest veel paremini osa kogu sellest kontserdist ja ja siis oli vaheaeg ja peale vaheaega oli Sist vorsakkis seitsmes sümfoonia, mis oli väga-väga huvitav, seda oli tõesti väga huvitav jälgida. Muusikud olid kui suurepärased, kõik andsid, et ma ütleksin isegi 101 protsenti ja see lõpukulminatsioon oli täiesti fantastiline. See sümfoonia mulle veidike võõras, sest ma muidugi torsaki kõige kuulsam on yldiselt üheksas sümfoonia. Aga see oli, ütleme, et väga ilusa, sellise musikaalsuse ka esitatud ja väga loogiliselt ja kuidagi. Elts suutis sellega ilmselt nagu väga hästi tööd teha ja ka muusikutega, et sellised klaasid ja kõik olid väga kaunilt väljapeetud ja pausid ja kõik selline meeleolu oli ka sellest sümfooniast väga hea. Ja muidugi kirsiks tordil oli siis lisalugu, milleks oli kodumaine viis eelmisest siis meie maestrot meenutades ja teda mälestades, et kuna kodumaine viis on nii palju mängitud lugu ilmselt see on kõige mängitum lisalugu kontsertidel ja mõjub mulle, on mõjunud juba kergelt, sellise klišee näed, ei tea, kas nüüd tuleb kodumaine viis, aga sellel kontserdil ma ei oleks osanud midagi muud tahta lisalooks, see oli seal täpselt, pidigi niimoodi olema ja see oli mängitud väga, väga ilusti. Kontserdilt usk, lootus, armastus, vahendas muljeid laulja Eerika Eensalu. Toimetaja Tiina kuningas palus pianisti ja pedagoogi leelo kõlaril rääkida Ralf Taali kontserdist, mis toimus esimesel märtsil Estonia kontserdisaalis. Sarjas romantiline klaver esines selle nädala teisipäeval Estonia kontserdisaalis, pianist Ralf Taal publikus, aga see oli ka pianist ja kauaaegne klaveripedagoog, leelo kõlar, leelo kõlar, te olete kindlasti Kralfiga varem kuulnud, aga millise mulje teile tema seekordne kontsert jättis? Ma olen varem ka teda kuulnud. Eelmine klaveriõhtu, kus mina teda kuulsin, mängis ta KÕIK sopäenib prelüüdid. Seekord mängis kõik Šobeni töödid, teisest lihust ootus 25. Et ta on võtnud niisugused suured ülesanded omale. Kunagi mängis ele Brahmsi variatsioonid tervikult, nii et niuksed, eriti riskantsed ettevõtmised. Või oli seekord üldse raske Kawasest Travel on ju ka väga, väga nõudlik. See oli täiesti tõsiseltvõetav, väga hea klaveriõhtu, hea tasemega mängitud ja kogu see nõudlik kraam, mis seal oli tarvis läbi närida, see oli väga hästi kõik ära tehtud. Leeris oma head klaverikäsitlust ja väga head faktuuri tunnetust on siiras mängija, ta ei paku kuskil üle ja ta ideel mingeid vigureid seal on öelnud, et tema ei salli, kui tema muusikat hakatakse keeruliseks ajama ja igasugu vigureid sinna juurde mõtlema. Et tema tahaks lihtsust. Ralf Taal ei vigurda kuskil, tema mängib väga selgelt ja võrdlemisi sirgjooneliselt. Ikkagi püüame igat autorit tabada temale iseloomulikul viisil, ütleme soopäev, eks ole, jopääni moodi, klaver peab kõlama. Rahaninovil on teistsugune klaverikäsitlus, Tšaikovski, teistsugune, listil teistsugune. Nii et me püüame seda tabada ikkagi elu eest, selle kallal nähakse vaeva, et saaks seda iseloomuliku autori käekirja õigesti edasi anda. Kuidas me ka ei püüa, ega ikka, Me mängime ennast ja taal mängib ka ennast. Loomulikult midagi ei ole teha. Iga esineja paljastab ikkagi ennast ja oma karaktereid. Daaliga Teil on diskreetsus, tema ei taha midagi teravaks ja ta midagi liiga palju näidata. Ta on hästi, oli hea inimene, kes ei luba endale mingisuguseid oma volilisi ideid realiseerida. Nüüd Nonii töödid on niisugune ettevõte pianistil mis jääb terveks eluks. Sest ta täieneb pidevalt seoses interpreedi, kaasamugaja võimaluste täienemisega. Ja tööde pianistid mängivadki niimoodi eluaeg. Ja see, mis sa võib-olla mängisid, kuna mängida viie või 10 aasta pärast hoopis teistmoodi. Mis seal juurde tuleb, eks siis paistab. Aga praegu oli see väga korralik, peaaegu puhas. Ralf Taal ei saanud ennast kontserdi alguses päris hästi käima. Seda oli näha tema hoiakust, tema mängimisest oli tunda, et veel kõik ei meeldinud. Aga see on nii väga iseloomulik kõigile pianistidel, see algus ei ole nii kerge. Stahlil, ma olen märganud, ainult et see on temal võrdlemisi iseloomulik olnud, et ta läheb kaua aega, enne kui ta käima päev ja kontserdi lõpuks ta juba käima läinud. Siis lõpeb kontsert ära. See on see puudus. Müüdid peale selle, et see on tehniline ülesanne väga ränk, tehniline ülesanne ei ole ainult tüüdid. Eda siiski kunstilised kujundid. Ja nad peavad väljendama siiski ka mitmesuguseid karaktereid, mitmesugust kõla, mitmesugust meeleolu. Võib-olla selle peale võiks ka edaspidi rohkem mõelda. Praegu paistis, et nad rohkem olid etüüdi väga tublid, etüüdi, soliidselt läbi viidud. Siis tuli Polonees, seal oli nagu rohkem värve ja rohkesti elu tuli sisse sinna. Teine teema võiks erinevam olla oma loomult, nad kippusid natuke ühte plaani olema. Külalised samuti, et läheneda nagu teisiti, sellesse keskmisesse, osasse ja Poloneesis endas. Muidugi võiks olla rohkem, tantsi leiulgenud aga muidu oli tore. Praasist. Ja sujuva käsitluslaadiga sügava kõlaga, ilusa joone, väga hästi meeldis mulle see haamul natuke vähem keskmise osa laulmisest mul jäi puudu ja õrnusest mõjusat asjalikult liiga. Nad on ju täiesti erinev muusika. Kumbki nüüd siis veel, mis on väga suur ja ränk ülesanne. Mida iga pianist üldse julges oma kavasse võtta. Väga hästi, kõlas Undiin seal, Ralf Taal demonstreeris häid külalisi võimalusi ja see oli väga palju erinevaid kujundeid ja värve. Mõnus kuulata. Võllas oli minu jaoks liiga kiire. Selleks, et ta pääseks mõjule kui väga sünge ja painav ja hirmus pala. Selleks peaks olema vähekene siiski. Tegus oli, see oleks tahtnud just süveneda sellesse õudlusesse, mis selle tagamaal on ja selleks oleks just vaja olnud aega rohkem. Scarbo. No see oli ikka saavutus, see nii palju kohutavaid raskusi vaja ületada ja seal on nii palju teravust ja nii palju ootamatusi ja nii palju jubedust. Taan on liiga hea inimene, temast ei ole nii palju seda tihedust, mis seal on, tarvis, on vaja väga järsku plahvatada. Olid olemas, aga palju rohkem oleks vaja olnud seda julgemalt näidata, küll see tuleb kunagi. Samuti ei teeks pahasel proportsioonid natuke vaadata üle, et need kulminatsioon on seal veel päris palju. Nad kipuvad veidi ühesugused tulema, et kus see peamine kulminatsioon on, see siis pääseks hästi mõjule. No üldiselt ikka tore. Võrreldes eelmiste kontsertidega on tulnud ikka palju juurde tema mängus ja eneseavalduses ja selles mõttes oli see ikkagi väga õnnestunud ettevõtmine. Ta mängis lisapalaks, ma pean nendest rääkima, sest selleks ajaks oli ta täiesti lahti läinud. Mängis nii, nagu ta oleks võinud ometigi mängida, terve kava mängisid soprani, astur väikese tüüdise oli nii võluv ja nii armas ja see kõlas nii ilusti ja see oli nii hästi pakutud. Kusjuures seda peetakse väga lihtsaks, et seal ei ole midagi mängida, aga me kuulsime, mida seal mängida ja kuidas võib seda mängida. Ja siis ta mängis Rigolettot parafraasi sinna otsa. Ma ütleks just eriti head olid need seosed osade vahel. Oleme sageli neid erinevaid lõike ja nüüd on see osaliselt, on teine osa ja siis kolmas need kasvasid praegu nii loogiliselt üksteisest välja ja see oli nii hästi ehitatud ja nii väga uhke. Et vot see seostamine, mis võib olla kavas siin, oleks tahtnud paremini tajuda tema mängus. See oli siin absoluutselt kõik olemas. Ta näitas sellega oma tippu, mis ta võib-olla mida ta kõike võib endast välja anda. Nii et see väljaandmine mitte olla nii diskreetne, olla julgem oma avalduses, sest seal sees on see kõik olemas. Me tahaks seda kuulda. Nii rääkis pianist ja pedagoog leelo kõlar, keda küsitles Tiina kuningas selga ja järgmine nädal algab Heino Elleri nii aastapäevaga seitsmendal märtsil, mis omakorda on alguseks Elleri nüüdismuusikapäevadele Tartus. Samuti järgmisel nädalal valmistume juba telekonkursil klassikatähed 2016. Saatesse delta planeeritakse intervjuusid kaheksa noore muusikuga, kes konkursil võistlevad. Esimene saade ise jõuab eetrisse pühapäeval, 13. märtsil, aga nüüd muusikauudiseid maailmast neelevaste infeldi vahendusel. Muusikauudised maailmast muusikauudised dirigent Claudio Abado pärandus lähiajal Berliini, täpsemalt Berliini riiklikus raamatukogus asuvasse Preisimaa kultuuripärandifondi avada lähedased ja sugulased olid väga huvitatud, et maestro muusikaline pärand jõuaks võimalikult paljude huvilisteni. Claudio Abado suri 2014. aastal. Oma muusikalise pärandi hulka kuuluvad arvukad partituurid, käsikirjad, audio- ja videoväljaanded, muusikateoreetiline majandus- ja kogutud kirjad. Berliini riiklik raamatukogu paneb need materjalid avalikuks uurimiseks Claudio Abado nimelisse lugemisruumi. Samuti on plaanis suur osa sellest arhiivist digitaliseerida ja Abado pärandit hakkavad kureerima Berliini filharmoonia. Plaanitakse korraldada näitusi ja analüüsida Abado partituuri, et noored dirigendid saaksid väärtuslikke teadmisi leping erinevate osapoolte vahel Ado muusikapärandi eksponeerimiseks Berliini riiklikus raamatukogus sõlmiti tänavu kolmandal märtsil. Poola pianist Bioter Androševski kavatseb teha avalikes esinemistes pausi. Tema viimane kontsert toimus kolmandal märtsil. Andrezewski ütleb, et ta ei taha muutuda esitamismasinaks, kes annab aastas 200 kontserti. See nõuab tema arvates liiga suurt efektiivsust ja see on ohtlik, sest võib läbi põleda. Sest kontserdi andmine suurtes saalides nagu karnegi hool nõuab suurt vaimset pingutust ja publikut tuleb austada ning endast alati parim anda. Ta toob võrdluse, et kui piloot lendab Boeing uga sajad inimesed pardal, siis ei julge ega saagida uusi manöövreid, katsetada pianistina, et ei vaja aega, et publikust eemale tõmbuda ja uusi asju proovida. Pjotr rändersovskid peetakse üheks andekamaks ja põnevamaks Euroopa pianistide seas. Ta mängib nii Bachi, kuid Beethovenit väga põnevalt, aga ka paljude teiste heliloojate kõige keerukamaid teoseid esitab ta tulise veendumusega. Suurt rahvusvahelist tähelepanu pälvis ta juba aastal 2001 ja seda plaadiga, millel kõlavad Beethoveni diabelli variatsioonid. Eestis esines Bioteranderoševski rahvusvahelisel festivalil klaver aastal 2002. Korea päritoluga tšellist ja dirigent Hanno Chang, kes lahkus aastal 2014 kunstiliste erimeelsuste tõttu Katari moonia orkestri peadirigendi ametist, suundub nüüd uuele ametipostile, milleks on peadirigendi roll Trondheimi sümfooniaorkestri juures. Jong oli enne Katari Filharmoonikute peadirigendiks saamist dirigent Baieri noorte orkestris pinud Tšellot mõtislaverozdropovitšiia Miša Maiski käe all ja dirigeerimist Lorin maalsel juhendumisel. Slipp disc, com kirjutab aga, et Olgarozdropovitš on sunnitud ära jätma oma Isamastislaverozdropovitši auks korraldatava festivali Bakuus. Põhjuseks on rahana buss ja ta loodab, et val saab toimuma järgmisel aastal, mil legendaarset solisti sünnist möödub 90 aastat. Radio France teatas aga, et plaanib müüma hakata oma vinüülplaadikogu, kuhu hetkel kuulub umbes 450000 plaati. Esimene oksjon peaks toimuma 19. juunil käesoleval aastal ja müüki pannakse esialgu 4000 vinüülplaati, mille seas leidub ka rariteetseid ja varaseid elektroonilise muusika salvestusi. Lõpetuseks midagi barokkmuusikasõpradele. Hiljuti leiti Georg Friedrich Händeli kantaat, mis on tuntud kantaadi Duffedeldugostante varane versioon. Kantaat letid on kaupmanni erakollektsioonist ja varase versiooni avastajaks oli muusikateadlane John Roberts California ülikoolist. Varane versioon erineb hilisemast tud variandist olulisel määral, sest ainult esimene Taarja neljas staariast on üldjoontes sama. Endel Jautorluses ei kahtle aga keegi, sest motiivilisi seoseid onni kantaadis hilisema versiooniga kui ka Händeli ooperiga Almira kantaadiga. Viimase versiooni kirjutas endale arvatavasti aastal 1706 vahetult enne Veneetsiast Roomasse asumist ja seega on see üks tema varasemaid Itaalia-perioodi teoseid. Henderigantaadi hiljuti avastatud varasem versiooni esmaettekanne leiab aset tänavu üheksandal aprillil Amsterdamis. Muusikauudistekali stuudios nelevasteinfelda. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. Helikajas vestleme täna vaikuse teemadel, selle teema avas ükskord varem heligaja saates muusikavaba päeva vestlusring. Tookord keskendusime kaubanduskeskustele, nüüd aga on vaikne aeg enne enne kevaditi, enne pühi ja olen stuudiosse kutsunud kolm inimest. Helilooja ja kompositsiooniõpetaja, Alo Põldmäe ning kaks vaikuse sõpra, kes tõesti selle nimelisse kooslusesse kuuluvad. Need on retriidi uurija Kristel Põder ja muusik Mart Johanson. Mis on vaikuse kogemus teie jaoks? Vaikusest ongi raske rääkida, et nagu Arvo Pärkki on ütelnud, et vaikus mõistab kohut iga meie sõna üle ja sellest on kergem tegudega rääkida kui sõnadega. Ma võin enda kohta öelda niipalju, et mida vanemaks ma saan, seda rohkem ma mõistan, kui väga ma vajan vaikust oma elus tasakaalu saavutamiseks. Et ma olen õnnelik inimene seetõttu, et ma olen lapsepõlvest selle vaikuse kogemuse kaasa saanud. Kui ma kõik lapsepõlve suved veetsin maal vanaema juures ja see asus Läänemaal Matsalu looduskaitsealal. Tere nii kolm kilomeetrit läbi metsa ja seal oli vaikne ala, minu jaoks talviti, aga kevadeti suveti, oli seal palju linde. Ega ma nii väga ei osanudki tol ajal väärtustada. Aga suurena ja linnakeskkonnas, nüüd kui elan, mõistan ma seda väga olulise algusena. No mul on samamoodi raske rääkida vaikusest, sest muusika, mille alal Ma ja tegutsen muusika koosneb ju ikkagi helidest ja kohati isegi mürast. On olemas müra, muusika isegi on olemas konkreetne muusika ka mis püüab nagu vaikuse poole minna, aga võtab aluseks konkreetsed helid linnamürast või isegi loodusest on olemas. Beethoven neil selline mõiste temaga seotuna nagu Beethoveni suur paus, paljud teosed isegi viies sümfoonia algab nagu pausiga korjalanuse avamäng ja hekmontia, paljud teosed teed foonil on pingestatud just pausiga. Nii et muusikas on see vaikusehetk ehk paus seotud Ningsuse mõttega pingestatud isegi filosoofilise mõttega, mis lähtub selle teose sisust. Aga kui laiemalt võtta enda seisukohast vaikusest, siis mina olen ka püüelnud järjest rohkem vaikuse poole ja nii nagu kõrvalistuja tsiteeris Arvo Pärti, nii pääse minagi Pärdi tsiteerimisest. Arvo Pärt ju on öelnud, et muusika ka sünnib. Vaikusest alguses oligi vaikus. Võime ju niiviisi filosofeerida ja mingid helid hakkasid kusagilt tulema ja Arvo Pärt on oma teoste aluseks just tema uues süsteemis tintinnabuli-muusikasüsteemis ju tuginenud, väga tugevalt vaikusele nii-öelda algrakukaste juurde tulnud. Mina rakendan seda vaikuse printsiibi halg rakukesi oma pedagoogitöös. Kui õpilastega rääkides nende teostest analüüsides, mida tundides nad on teinud siis alati rõhutan, et nad jäävad pausidele väga suure tähelepanu osutama. Ei pea ju muusikakogu aeg voolama, ta peab tegema pidepunkte peatuse hetki. Vaikus seisnebki selles, et Ta pääseb mõjule siis, kui on heli olnud pikalt või lühidalt. Aga klassikaline kaasaja muusika. John Keitš Ameerika helilooja on kirjutanud doose, mille nimi on neli minutit 33 sekundit. See teos on klassikaline kaasaja muusikateos, mis koosneb neli minutit, 33 sekundit vaikust. Ja niiviisi teostetega kantakse. Aga sellega seoses helilooja on tahtnud ikkagi näidata, et selle nelja minuti jooksul. Me kuuleme selliseid helisid ikkagi, mida tavaliselt ei kuule. Panid pöörduksin Mart Johansoni poole, kellega me oleme ühenduses juhtmeid pidi, kes on Tallinna stuudios ja meie oleme siin Tartu stuudios ja see avaküsimus oli, mis on vaikuse kogemus teie jaoks? Ühed on see ju praegu, istun üksinda siin raadiomaja üheksandal korrusel, väga vaikses stuudios, kuulen läbi klappide, teid, seal hingetõmbeid, aeg-ajalt vaatan aknast välja, annan merd. Siis mingid korstnad suitsevad, üks suur vahepeal läheb. Ja see vaade, see väliskeskkond on minu jaoks hästi vaikne, kuulen nagu küll ennast mõtisklen midagi, aga et see vaade on vaikne, aga ja see on ka nagu kogemus, et niimoodi hommikul või keskhommikut siis olla ühes toas oma mõtetega. Aga jah, see on riskantne teema. Et ma saan rääkida ainult jah, selle nurga alt, kuidas ta minule on või et ma ei tea, kuidas teistel inimestel on ja mis ta üldse. Et vaikusega on ju sedaviisi, et on olemas nagu see vaikus, mis on meie ümber või mida me kogeme siis keskkonnahelidena või, või siis neid helisid ei ole, mis iganes nad siis on ka siis see heli, mida me müraks nimetame, üldjuhul on tegemist siis heliga, mis ei ole looduslik ka väga tugevalt purskuv kosk mäest alla, mis teeb meeletut müra, ei ole kogetav mürana, vaid helina või ega selle sees on nakkuse vaikus, milles ta elab, oma elu, vaikus, milles ta toimetab distehismüra abilinnakeskkonnas on nagu vaikus tihti tapetud. Ma ei oska seda täpsemalt seletada, aga ma tajun seda kuidagi niimoodi. Ja teine vaikus on see sisemine vaikus, minu sees olev vaikus ja nad on väga tihedalt seotud ju enamasti või tihti vähemalt mull Öelda, et küll see vaikus on tore ja mul on eluaeg meeldinud üksinda palju olla ja üksinda metsas käia ja olla. Ja öelda, et see kõik oleks väga mõnus, et tihti see vaikus, kus sa oled, toob esile sellise möllu ja mõmmi ja tihti ka müra enda sees. Et kas siis on tegemist vaikusega, ega ma ju tea päris täpselt, aga eks need kõige nauditavamad vaikuse, kogemuse ja kogemise hetked ole tõenäoliselt ikka need kus on sisemine vaikus ja see sisemine vaikus, et see ei ole ainult kuulmisega seotud, minu meelest vaikuse mõista minu jaoks, et ta on seotud kõikide meeltega meelte ärritajatega, ta on nägemise vaikus. Et mida vanemaks ma saan, kui Christian ütles, et igatseme vaikust siis et inimene läheb metsa või läheb linnast ära. Ei ole ju ainult seotud sellega, et armun talumatu või mingid helid on talumatud, vaid ka värvi Need vormid, mis meie ümber on, kuidagi on väsitavad ja nendel ei ole seda dünaamikat või seda olemise loomulikust ja seetõttu nad mõjuvad müraala või ka mingisuguseid nii võib-olla kompimismeel või mingeid materjalid, mis iganes ja nii edasi, et vaikus, terviklik, et see vaikuse kogemus minu jaoks on. Nii helilises mõttes, et tõepoolest ma võin ju olla kajakate Estonias, kus möllavad kajakad ja heliliselt nagu ei ole vaikust, aga samas visuaalselt kuidagi olemisest, ma olen võib-olla nabast saadik vees ja kogenud seda olukorda sellise vaikusena ja seetõttu seostub ikkagi mul väga sõnadega nagu rahu tasadus. Me ju ütleme üksteisele põhiproovin endale öelda, et tee neid asju vaikselt ja rahulikult, et ära rapsi. Kuidagi nii on see Mida meie kuuleme, kui me vaikust kuulame? Et Alo tõi näite Šveitsist sellest neljast minutist 30-st kolmest sekundist. Et mulle tuli kohale meeldekuulamise harjutus, mida me ka vaikuse sõpradega teeme, õpetame inimestele, kus teatud aja vältel neid helisid, mis tekivad lähemale kaugemal enda juures, teiste juures ja keskkonnas. Ja siis vaikust nende helide vahel. Ühelt poolt muudab meid hästi tähelepanelikuks ja tundlikuks ja Me kuuleme helisid, mida me tavaliselt tähele ei pane kella tiksumist, hingamist, mingit kauget suminat, tuule vihinat või lumehelbe langemist. Ja Mul on hoopis teise kvaliteedi nendele helidele. Alo nimetas ka Arvo Pärdi muusikat, et kuidagi viimaste aastate jooksul olen avastanud nagu uuel tasandil enda jaoks ka tema muusika just dist naudingi, seda, kuidas helid suubuvad rikkusesse. Till lastakse olla nagu see oma dünaamika nagu läbi käia. Ja siis tuleb vaikus. Et ongi see see rahu kuulata, eks heli lõpuni. Järgmine heli peale helide kuulamine kummalisel kombel muudab inimese rahulikuks ja vaikseks. Kõigepealt väliselt tasapisi ka sisemiselt, et Mart, rääkisin sellest, et ega väline vaikus ei pruugi veel tähendada sisemist vaikust. Talasin. Ja see on väga-väga hea hea ütlus, sisemine rahu või sisemine vaikus, see on ju tegelikult inimesele väga omane, sisemine vaikus ümberringi võib toimuda. Ja jah, nii nagu jutt oli, et kasvõi kajakate kisa keskel võib ennast tegelikult seistes vees ja võib ennast tegelikult rahulikuna tunduv või see süvendab võib-olla isegi seda rahulikuks olemist, nii et kui me võtame mõiste vaikus sõna otseses tähenduses, kui ühtegi heli ei kostu, siis inimeseks olemise juures on see sisemine vaikuse sisemine rahu veel olulisem kui see ümbritsev vaikus, mis tuleb väljastpoolt inimesele. Nii et see leida see sisemine ja välimine ja selle tasakaal. Vaat siis me saamasse liider Reaalse vaikuse, aga tegelikult ega inimene ju absoluutses vaikuses ei saagi elada. Teda peabki ümbritsema vastav keskkond. Aga tahan öelda seda, et see sisemine vaikus või sisemine tasakaal, sisemine rahu, sisemise rahu ja välise keskkonna vahelise tasakaalu leidmine on vist kõige olulisem inimese jaoks. Et ta ei läheks Järvi ettaid tõmblex. Eks tore väljend on olemas. Kiirusta rahulikult. Jällegi, mida vanemaks mina saan, seda rohkem ma sõda geniaalsed, ma ei tea, kelle poolt öeldud sõnaühendit tuletan endale meelde, kui me võtame endale liiga palju kohustusi ja mõni inimene suudab oma kohustuste kuhja all kõigega toime tulla, aga kas tal see sisemine rahu säilib? See ei ole päris kindel. Nii et sisemise rahu kindlustamiseks näiteks mina käin väga tihti looduses, nii et ilma lootuseta me ei saa üle ega ümber ja eriti kui me viimasel ajal räägime, et Eestil on vedanud. Valdur Mikita ju kogu aeg ülistab Eesti keskkonda, et siis temaga 100 protsenti nõus. On kohti, kuhu minna, ennast sisemiselt laadida, sisemist tasakaalu otsima ja leida ja sellega ka vaikust endasse koguma, nii et Eesti on see paik ja minu jaoks on need paigad väga konkreetsed. Üks on suurt Taevaskoda ja väike taevaskoda, kus ma käin regulaarselt vaikust kuulamas. Teine koht on pühajärve ümbrus ja kolmas koht Elva, kus elan Elva vikipalu looduskaitseala, Elva jõe org ja vapramäe ümbrus ja need kohad aitavad mul vaikust leida. Sisemist tasakaaluga leida. Lootuseta me ei saa rääkida vaikusest. Loodus aitab vaikust leida. Jah, tõenäoliselt on see niimoodi, et meil ei ole ka muud varianti sellest rääkida. Võib-olla tunnistatud veel sellega, et me oleme loodust kogenud päris loodust ja selle läbi ka mingisugust vaikuse kogemust, mida me nimetame vaikuseks. Tõepoolest, et võib-olla õnnestuks rääkida mõne rotang lasega, näiteks, kes on kaheksakümneaastane ja elanud terve elu Tokyos. Vaat siis saaks rääkida sellest, et kuidas tema seda mõistab, et selles mõttes ma usun, et Jaha loodus aitab, meil on see võimalus, alust jääb järjest vähemaks, siis inimesele loomulik vajadus vaikuse järele, mis on omaette küsimus, miks see nii on, et üheti Me ju põgeneme mürasse infosse, mida minu meelest ei saa üldse infoks nimetada. Üldjuhul aga et on ilus eesti keeles jumet seotud sõnadel sellega, et ma lähen, eks metsa, et kui ma kuulasin Põldma juttu, et ma lähen vaigistama. Et ma nagu vaigistada mõtteid, vaigistama oma meeli, oma meelt ja, ja ta aitab mul seda teha. Aga et ikkagi ma lähen selle intensiooniga, et ta ei tee seda jõuga minuga loodus, ma lähen seda tegema teadlikult. Olen ka kohanud inimesi ja võib-olla ka teised on kohanud inimesi, kellele see sugugi nii ei mõju ja vaigistamist ei toimu, vaid otse vastupidi. Kui inimene satub teistsugusesse keskkonda, siis sisemine kõne, lärm, vaidlushelid võimenduvad, et alati nii mäletan, kui meil oli külas kunagi üks noor Torontos üles kasvanud noorhärra siis ta võttis mitu päeva, enne kui ta kuidagi suutis rahuneda kogu selle keskkonnaga, isale, käskedega kui mingite selliste kummaliste helidega. Kuna ma elan ka mere ääres, siis ma olen harjunud ja võib öelda, et ma ju ei kuule merekohinat enam lihtsalt aju, selle lülitab välja nii, nagu need inimesed, kes elavad raudtee ääres, ei kuule enam ühel hetkel seda kolinat, aga külaliselt seal magada ei saa. Nii on ka tihti juhtunud meil see, mida ise väga naudin, et ma teen suvel akna lahti, Merine haab ja magan õndsat und. Siis ma mäletan, kunagi käis üks külaline, kellele ma tahtsin seda kõike suurest südamest pakkuda, seda kõige nauditavat. Ja hommikuks oli ta suhteliselt saamata ja väga erutunud ja närvis. Ja ei saanud aru, kuidas me elame ja ta ütles, et tal oli valdavalt hirmutunne otsa selle meremüha peale. Ja see on nüüd see suhe ikkagi selle ümbritseva keskkonnahelide ja, ja sisemise vaikuse vahel. Et loomulik keskkond või vaikus või ka vaikne tuba toob esile meie sees oleva lärmi, et seetõttu saab küll öelda, nagu Kristjan nagu rääkis, või et harjutusi või seda, et mingit tüüpi keskkonna vaikus ja sealhulgas meie enese vaikimine, et ka see on eraldi teema, üks asi on vaikus ja teine vaikimine jaga vaikimine läheb ju kaheks. Et ma nagu võin küll väliselt vaikida, see sugugi ei tähenda seda, et tihti on hullem see et võib küll väga peen ja tore mulje olla inimeses, kes sügavmõtteliselt vaikib, aga võib-olla ta sisemiselt seal pidevalt annab hinnanguid, mõistab kohut, kogu aeg vaidleb vastu, on pidevalt nii-öelda tähelepanuseisundis tai ka et sellest üldse teadlikuks saada, mis mu sees toimub ja kes ma siis olen, mis kõnelusimusel pean iseendaga enamasti nad ei ole, ma arvan, kuidas inimestel on kindlasti erinev. Ma ei saa üldistada, aga minul näiteks võivad nad tihti olla väga rasked ja, ja väga sünged. Need, sisekõnelused ja kahtlased otsingud. Ja ma ei ütleks vanusega väga palju. Muutunud on. Et volima, siis seal 18 15 ja nüüd olen ma üle 50, mõnes mõttes sisekõne on pigem läinud kavalamaks, aga mitte rahulikumaks ta toimib. Olen, ma ei tohi seda hukka mõista, sest et sel hetkel, kui ma selle hukkamõistmine, et ole nüüd vait, siis tõenäoliselt noh, jään veel kehvemasse seisu, aga on ju täiesti selge, et ma arvan, et ka millest see teema nagu on tõusetunud ja on ikka sama inforuum või see ruum või linnakeskkond või need kauplused ja see sul ei lasta olla vaikuses. Ja see on, ma julgen öelda täiesti selline kavakindel, et inimesed kaks mõtisklema väga eksistentsiaalsete küsimustel ja ühest küljest võiks, kui öelda, et meid aidatakse muidu äkki läheme kõik peast segi, kõik äkki vaikseks jääda, see võib tõepoolest juhtuda nii, nagu ma sellest noormehest rääkisin, kes Torontost pärit oli. Lähedasi poleks olnud, ta oli täiesti sügavas stressis, aga nii nagu lastele või noortele omane läks kaks, kolm päeva koos meie siis lastega tuba, oli ta sellega harjunud. Vanematel inimestel on see kindlasti raskem. Et jah, selles mõttes on see vaikimine, higistamine ja rahunemine. Ja kui siin oli juttu sellest, et Arvo Pärt ütles, et muusika algab vaikusest või heli mistahes heli, müra, Tani selles vaikuseruumis on niisugune omaette huvitav asi, mille üle ma olen mõtisklenud, et sellele võib ju parafraseerides ja, ja mõneti ka nägu siis filosofeerida, ses vastu öeldes aga püha Johannes ütles, et alguses oli sõna ja alguses oli heli ja inimese jaoks vaikus, mida ta minu jaoks või mis on see päris vaikus siis selle mõiste järgi ei ole ka nagu heli puudumine, vaid on vist surm. Sellepärast et mida me teeme või näiteks, mida lapsed teevad, kui ma vaatan oma lapselast, kui kõva müra teda väga häirib, see, kui me lähme ujuma ja seal on. Ja siis sellised keskealised tädid vees hüplevad ääretult kõva muusika saatel ta surub oma käed kõrvadele ja ühesõnaga see säilitada. Ja nüüd ta sulgeb oma kõrvad, ma saan selle meele nagu sulgeda. Aga kui me seda kõik praegu sooviksime, siis see ei taga vaikust. Ja see, mida me kuulma hakkame, on meie verekohin. Et ei ole sisemiselt ka ühe nii-öelda füüsiliselt olemas täielikku vaikust ja selle vere kohine kuulamine on omaette väga meditatiivne tegevus. Vabastamine, et see käib ju kogu aeg, kogu aeg, ma kohisen, ma lihtsalt ei kuule seda nagu enam välja. Ja võib-olla, kui juba välja kuuleks, siis ilmselt peaks kutsuma kiirabi. Kohilli kõvaks lähevad, et ei tea. Aga jah, noh, kui ma juba ütlesin, et Püha Johannese, et alguses oli sõna vaid, me elame heliruumis, et me oleme nagu heliga loodud. Kui ma olen heli kaudu loodud, siis ma olen heli, olen sõna, sõna, osa, seda on nagu põnev mõelda ja mida siis selles kontekstis tähendab vaikus. Ja kui onu kõrbeisasid uskuda ja kuulata või lugeda nende tekste, siis nad ütlevad ju seda, et, et selleks, et kuulda jumalat, sa pead vaikima või vaikseks jääma. Ta kostub vaikuses. See on hästi huvitav nihuke mõttekäik minu jaoks, et mind luuakse heliga ja see läbima nägu olen heli, aga et kuulata seda, kes millal loonud selleks ma ise ei tohiks nagu heli teha või. Teine, mis mulle meenub, selle vaikusega on, on Jeesus õndsaks kiitmised. Seal on nagu läbivalt vaikne olemine, rahulik, sõbralik, tasakaalukas, kohe meenuvad, et õndsad on tasased sest nemad pärivad maa. Ja hästi tõsiselt mõtlema panema, on see, et õndsad on rahutegijad, mitte rahulikud vaid rahutegijad, need on nagu vaikusetegijad või paigistajad, võim siis ka, kui on emotsioonid üleval või mis iganes. Sest neid kutsutakse jumala lasteks. Sellised mingisugused soomlased on see, et kui ma olen mõtisklenud vaikuse üle on nagu vaja neid mingeid abivahendeid, mingi pilt või kujundeid et selle üle mõtiskleda, kuni siis lõpuks õnnestub mingitel hetkedel olla sellises vaikimise seisundis üheaegselt ka sisemise vaikusega, seda ei tohi segi ajada välja lülitamisega mis on passiivne ja tegelikult selline natuke kliiniline seisund, et ta on ääretult aktiivne ärgas, et see ei ole unelemine. Et mina näen väga palju und ja ma ei ütleks, et nad väga vaiksed on. Ja mis siis esile tuleb, tulevad esile mingid kogemused, mida ma muidu ei kuule. Ja see on nagu suur kurbus või kahju tegelikult, et inimesed nagu palju rikkam on see mitte ainult mu sisemõtted või see. Ja c, mida ma siis kuulma hakkan, on tihti pildiline. Aga ta on nagu heliline, mitte Serna luulusid peas, hakkaks kuulma, aga ma arvan, et inimesed saavad aru, mida ma mõtlen, kui on hea olla ilus suvehommik. Vaikselt meri loksub. Ja me ütleme selle kohta, et heas mõttes on nagu kõik hästi või on suur vaikus. Mida see siis tähendab, see tähendab, et ma olen kohal, ma ei vaja midagi, ma ei taha midagi, ma olen sellega rahul, mis on, ja ma olen rahu sel hetkel iseendaga ja selle ümbritsevaga. Võib-olla ma arvan ka ja on olemas inimesi, kes võivad seda ainult näiteks linnakeskkonnas kogenud, et see ei ole ilmtingimata loodus. Inimesed on niivõrd erinevad. Jah, Marty, kuulates tulemusi, olen selline sõnapaar nagu elus vaikus, et sa kirjeldasid minu jaoks elusat vaikust. Et oli juttu lastest ja noortest ja, ja et paradoksaalsel kombel saame kuulama ja rääkima õppimiseks piisavalt palju vaikust. Et kui laps sünnib, siis ta aju vajab stimulatsiooni, et üldse areneda, et kõik need seosed ja ühendused närvirakkude vahel kujunesid välja. Kui ta seda ei saa, siis närvirakud surevad ja ühendused, mis on olemas juba sünnihetkel, ka lagunevad ei teki neid juurde. Aga väga väikesele lapsele piisab täiesti oma ema ja isa ja lähedaste nägudest ja häältest ja nendest kodustest helidest. Et areneda, siis tasapisi see maailm läheb avaramaks samm-sammult. Stimulatsiooni On vaja ja helisid on vaja, aga mitte. Saan aru, et, et mis võib-olla tänapäeva ühiskonna häda ongi, et üles timulatsiooniga tegemist. Et ei ole seda tasakaalu, millest ala rääkis nii hästi, näiteks esimese eluaasta lõpus on periood üheksanda, kuni 12. elukuu vahel lastel võiks välja areneda selles mõttes kuulamisoskus, et nad hakkavad eristama esiplaani, helisid, tagaplaani, helidest, siis tähendab see, mis seal lähemal sellest taustast. Ja selleks tegelikult ongi vaja, et tal ei oleks pidevat helitausta, nagu näiteks raadio, telekas, igasugused nutiseadmed, tahvlid, kuidas seal ei ole, seda siis. Ta nägi välja, et tänapäeval on väga palju lapsi, kellel koolimineku ajaks ei ole kuulamisvõime, eristamisvõime välja arenenud. Ja sealt tulevad häired juba tähelepanust, ei oska keskenduda. Ei suuda seal koolis õppida. Üks mõte, mis mul veel tekkis, Teid mõlemaid kuulates, et vaikus on ikkagi väga olulisel määral kuulamisega seotud ka selles mõttes, et vaikus juhatab meid kuulama. Juhatab sinna, mis on mõtete ja sõnade taga. Ja me käisime mõni aasta gaasi Tartu kooliõpilaste ka huviringides tegutsevad käisimegi Aloga. Seal hüppas saare rabas Mart Saare majamuuseumis ja Anu rääkis hästi toreda loo järele tulnud keegi külla ja need läinud siis rabasse jalutama ja siis ta seisnud pool tundi ja, ja puhunud juttu ühe puuga. Mart saarel oli see looduslähedus nii enesestmõistetav. Keset rabasid. Mees ja tänapäeva noor muusikute põlvkond, ka osa inimesi, keda minagi tunnen, võtab ju seda looduslähedust läbi mõnede heliloojate, nagu Mart Saar ja Heino Eller ja ja sellega seoses ka vaikus jõuab nendeni täiuslikumalt läbi suurte klassikute ja just sedasama martsa. Tore näide, jah. Tema luges väga oluliseks Paikus osaks iga kännukene, iga kasvav mänd või rabasaar ja vestles nendega. See aitas jällegi sedasama sisemist tasakaalu taastada, toita seda sisemist tasa. Aga mardi jutu järel tuli meelde see müra küsimus. Looduslik müra võib ju hoopis inimest uinutada ja aidata tasakaalu leidmisel ja nii see ka on. Minul olnud üks kord Altai mägedes olla ka suure kose juures, mis nii-öelda kas kaadide kosk oli ja me telklaager oli selle jalamil lausa ja uskuge või mitte, aga kogume matkagrupp, kaheksa inimest. Ma isegi küsisin järgmisel hommikul. Kõik jäid väga hästi magama selle kaskaadid mühina saatel ja see oli õilistav honi ilma unenägude. Ja sellesama kogemuse põhjal ma kirjutasin siia helis teose löökpillidele, see oli löökpillimängijate konkurss ja sellega kohustuslikuks palaks telliti minul üks teos, ma panin selle nimeks kaskaadid oligi aluseks seesama kogemusele Altai mägede kose juures. Ja kusjuures minu käest küsiti pärast, et mikspärast see suure mürinaga alanud teos lõpeb peagu vaikuses, nii et ainult harjade sahin taldrikul. See oligi see koht, kus ma magan. Et praegu tuleb mul see asi meelde, aga teine asi, mis ma tahtsin öelda seoses, aga see on vist väga suur probleem. Et muusikaline müra saadab tantsuõhtuid, restoranide muusikat, kohvikute muusikat, tantsuõhtute muusika on ju üle mõistuse tugev, see on meile kõigile ju tuttav. Vaat siin on olemas mõned instantsid nii-öelda tarbijakaitse või ma ei tea, mis kaitseb inimese kaitse. Ühing peaks siin küll palju teravamalt sekkuma, et inimest säilitada selle müra eest, sest see on üle mõistuse ja osa noori inimesi, nad lihtsalt närbuvad, kui see müra ära võtta. Nad on ilma selle märata täiesti võimetud edasi elama, aga see on juba tervisekahjustustega tegemist juba, see on juba nagu narkootikum. See on fundamentaalne, milles talu rääkis ja ma ei usu sellesse, see on umbes nagu, et vähendame alkoholi, reklaami ja nii edasi. Tundub, et huvi ei ole selle vastu, sest fundamentaalne küsimus on see, et kui inimesed tegelevad iseendaga ühesõnaga me neid nagu ei hävita minu jaoks sellistes mõistetest kinni nagu meeleparandus ja meelelahutused, see meelelahutustööstus sellega tegeledki ja lihtsalt puudub meeleparandustööstus sellele vastandina meile langes just nimelt see meel tuleb lahutada, see on nagu koorelahutaja ja, ja me teame, mis sealt järgi jääb Ongi tohutult riskantne ja ohtlik ja sealt edasi on siis vaja süstida ennast ja kõiki muid meelemürke selleks, et kuidagi kogeda üldse sul veel veel olemas on see mõte, aga et kuidagi veel lühidalt seesama muusika ja vaikuse küsimus või heliküsimus tuli äkki kuidagi selline kogemus meelde kordunud, mida jääd igatsema. Ja laval olles ja lauldes pidevalt lauldes, noh loomulikult on seal pausid on võrratud vaikuse kogemused just nimelt sisemise sellise ruumilise vaikuse, et isegi heli kõlades, noh, see on kindlasti see, mis eristab Arvo Pärti. Ta muusika on nagu vaikuse kogemus selles olla, ta juhib mind vaikselt ja tasakesi, rahulikult ja see on midagi sellist. Mis on see, mis on tormi silmas, et kui ümber on möll ja torm pöörleb, Katrina või mis ta iganes on, selle keskel on täielik vaikus. Ja seal kõik seisab nii et ma võin olla tormi keskel sügavas vaikuses ja nii on ka selle helimaailmaga, et heli võib juhtida mind sellesse tormisilma, et ka helis võib-olla tormitungil kõike seda lihtsalt seda ma olen ise kogenud, ise lauldes, pilli mängides. Ja minus on vaikus küll see on tore tulla. Vestlusringis vaikusest osalesid helilooja Alo Põldmäe ja vaikuse sõbrad Kristel Põderia, Mart Johanson. Kuulsite saadet heligaja, mille toimetas Liina Vainumetsa ja teostas tehniliselt helioperaator Helle Paas. Aitäh kuulamast. Sülgaja.