Ei, mul on suur rõõm rääkida Kalju Komissarov, kes sel päeval, kui intervjuu eetrisse läheb, tähistab seitsmekümnendat sünnipäeva. No vahepeal on ikka toodud seda teatrivereliinirida, et Stanislavski siis Kneebel, siis Bonzo, siis teie sinna lõppu pärast teid on lisatud erinevaid nimesid, kuidas te ise tunnete, kas, kas on keegi selline või olete te viimane mammut tegelikult sind? Ei, ma ei usu selles mõttes, et, et noh, Alt kaks teatrikooli on ja igal pool õppetöö käib ja, ja on ka seal Tallinna koolis minu õpilased õpetamas. Ma tean, et Elmo võtab nüüd ellu kursuse ja Peeter Raudsepp on seal lausa juhataja. Et mis kuradi pärast viimane peaks olema? Ma arvan, et see ei ole viimane. Kui vaadata ükskõik millist teatrit praegu, mis tegutseb, siis ikka võib näha seal teie õpilasi eesotsas ja kui meenutada, siis kui nukuteatril hakkas veidrast minema, siis kutsuti teid kohe nõukokku või Pärnus oli väike krahhist eid jälle sinna, nüüd on mõlemad teatri kunstiliseks juhtideks, sellega otseselt ei õpilased. Samamoodi linnateatril tööd nii-öelda, ütles Elmo Nüganen Rakvere Teatris Üllar Saaremäe. Verba väli. Nii et väga raske on leida Eestis teatrit, kus õpilased niimoodi ta väga otseselt ei oleks esindatud. No ja ma paneks sinna nimekirja juurde, et Tiit palu Dvinjaninov Vi siis must kast, mis nüüd alles loodi minu õpilastest, nii et neid neid hullusid, kes ka juhtida viitsivad, jätkub. Ta ei ole kunagi nendega tülli läinud, suured isiksused omavahel ei ole. Sest et ma olen selles mõttes vastik tüüp ette, et kui ma tülli läheb, siis reeglina kus asi tõsine on, siis, siis ma lõpetan suhtluse väga radikaalne. Aga ma mõtlen seda, et ma ju elan ainult üks kord ja miks ma peaksin siis Slikerdama. Nii lihtsate asjade puhul on hoopis keerulisemaid olulisemaid asju, kus kus mängu ilu ja mingisuguse mõistliku perspektiivi nimel tuleb endale kõri peale astuda. Korduma kippuvad küsimused puudutavad ikka seda Viljandi ja Tallinna vastandust ja seda, kuidas Tallinnast Viljandisse on ikka kõvasti pikema kui Viljandist Tallinnasse. See jutt, et miks nii palju ja kas ikka kaks ja see see jutt olnud Tallinnast. Meie jaoks ei ole probleem, vastupidi, tänu sellele, et me oleme suutnud nüüd siin käivitada aastate jooksul tõesti selle teatrikooli mudeli rahvusvahelises mõistes, mis teatrikool, kus õpivad koos tantsijad, koreograafid, koguse teater, loov tehniline pool, kes kohe algusest peale noh, sõna otseses mõttes esimesest semestrist peale on nad vastastikku läbi oma koostöö teineteist mõjutavad, nad on vastastikku õpivad ja noh, nii see peakski tegelikult olema see sünergia reaalsus on tunduvalt suurem taolise koosluse puhul. Aga seal noh, Tallinnas on ju tore oma majakene, pisike on, aga tantsusaal ei ole. Teatrisaal ei ole musta saali ei ole, ei ole, ei ole, ei ole, mina tahtsin kunagisele Toompea maha müüa, kas siis sakslastele, jaapanlastele, nendele rikastele, kellel on, oleks saatkonnahooneks, on suurepärane seal Toompeal see ei ole teatrikoolimaja ja, ja ehitada normaalne teatrikool. Ja siis sõna otseses mõttes tarti noh mind koos saabastega. Ja süüa. Et kuidas ma üldse midagi niisugust julgen mõelda, sest et seal ju lehvib Panso vaip. No las ta levib. Aga tõesti oma teatrit ei ole ja noh, õiendan. Teatrikooli kõrval Tallinnas muidugi on, Tallinna Ülikoolis õpetatakse tantsijaid välja, Ecosopitatakse teatrikunstnike välja. Sõnavara sõja, aga mitte butafoorne kuraatoreid, mitte valguskujundajaid, mitte teater, videokujundajaid. Neid ei õpetata. Eyekas ei, Tallinna Ülikoolis. Kui vaevaline selline süsteemi omal ajal loomine oli üleüldse Viljandist nii suurejoonelise Saadab Viljandis jälle ei olnud probleem, probleemid olid Tallinnasse, kõige naljakam oli see, et kõige raskem oli seda asja selgeks teatrijuhtidele. Et sõbrad, seda on vaja, aeg on sealmaal? Jah, mingi Saksamaale, vaadake, kas te näete mõnda lavameistrit, kellel puudub inseneriharidus. On nii, kui palju olen ma ise näinud kõrval astunud suurepäraseid spetsialiste, aga eelmisest perioodist, kes ei ole viitsinud ei suutnud õppima ennast asutada ja, ja nad ei saa lihtsalt kaasaegse tehnikaga valgustehnika hakkama. Nii, ja kõige naljakam on see, et teatrijuhid ise küll see võttis aega nädal tõestada, poisid, ärge jamage. Noh, mul oli selles mõttes trump taskus, et ma olin ise ka küllalt pikalt teatrijuht olnud ja kogu see asi käivitus kui sellest arusaamast, et mida reaalselt vaja on eesti teatris näitleja väitlejad, lavastajad, lavastaja, aga kogu see muu kamp sinna juurde. Ma mõtlen selle peale, et mingil hetkel tundus, et rohkem võttis lavastajatöö kõrval üle pedagoogitöö, samal ajal pärast kuuekümnendat juubelit jälle tundus, et hakkasite rohkem lavastama jälle suure hooga, et kuidas need asjad balansis on või kas te olete lavastajana ka rohkem pedagoog, et ma ei näe mitte kuskil mingisugust seda mustrit, et kes võiks olla see nii-öelda teie autor või, või tundub selles mõttes ka justkui pedagoogi roll, et võimalikult eripalgelisi võimalikult erinevaid teoseid tekste nii stiili, stiili poolest kui rahvuse poolest, kas või nojah, see Tolus, A kõigepealt iseendale. Huvitav ja sellest võib-olla see nisugune kirevus, aga kui niimoodi laias laastus asja kuidagi grupeerida seda noh, mida ma nagu lavastanud olen, siis siis on seal väga palju lastelavastusi, väga palju muusika, lisi lavastusi ja, ja siis on mingisugune noh, dramaturgia klassika ja siis oli üks periood, kus ma tegelasel väga intensiivselt kaasaegse dramaturgia Ka muusikalavastusega seoses, kas muusikal on ka väga tähtis osa, vaatasin, et just seal LP-s, mis te rääkisite Arvo Pärdi muusikast näiteks, aga ma mõtlesin selle peale, et see on selline klassikaline muusikaga, samal ajal ju teatribändid mis teevad hoopis teistsugust muusikat. Bändid noh või siis ütleme, võtame muusikali repertuaar või, või noh, ooperit ma kahjuks ei ole saanud teha, aga, aga igasuguseid muusikale Oklahomas kuni kooli, Heliseva muusika, nii, need on kõikne, pildina tehtud tööd ei alahinda sedasandlikud. Ei, mitte mingil juhul, ei, mitte mingil juhul, sellepärast et noh, alustame kasvõi sealt, et minu esimene reaalne Trolli suures lavastuses Estonia teatri laval osalemine Vessaaessarry muusikalis, mida esimest korda siis Nõukogude liidus ja, ja Eestis lavastati Vello Rummo lavastas, see oli äriklassi, olgu talle muld kergelt esimene soolo kestri ees olemise lugu ja muidugi fantastiline koreograafi töö Helmi Tohvelmani pilt. Mul tuli lihtsalt meelde teatribändidega seosed, kuldne trio, mis sai alguse Endla teatrist mingis mõttes, et mõtlesin, et seal Mihkel smilianski isegi samal päeval sünnipäev, ühtlasi vaatasin, et tänavaste filmis osalenud ei olegi küsimus lihtsalt selline Pralleeldi jah, aga. Kes vist tänu sellele pääsesid isegi tsensuurist teatribändina just nimelt tegutsesid. No seda kindlasti jah, sest et see seadus oli idioot. See oli see, et kui näitleja tahtis väljaspool teatritööaega mingi iseseisva kavaga üles astuda, siis ta pidi seda näitama teatrijuhile isegi, kas võib-olla oli seal vaja isegi hetkelt kunst? Teatri kunstinõukogu vaatab selle asja üle nii et, et see pidi olema nagu kirjalikult kinnitatud kava. Jah, see oli seadus ja kord. Ja muidugi seal see ei olnud sugugi harv juhus oli nähtus, kus siis poisid käisid väljas, aga järgmine hommik helistati mulle naabermajast, mille peauks oli pagari tänavale teearu, sest nendel oli laekunud signaal, et jälle on seal midagi räägitud, midagi lauldud. Kõige naljakam lugu selles reas. Kaarel Kilvet, tilli lavastusse Bellmanni laulud. Ja seal teises pooles oli noh, üks niisugune lühikene vodevill või asi veel nagu otsa. Kus sees siis oli lause, et vanaisa sõidab Indiasse. Nii. Ühel päeval ühel etendusel puhkeb saalis meheline naer selle lause peale. Homeri naer. Nii loomulikud, järgmine hommik helistati mulle. Julgeoleku komitee, mis seal on? Mõtlesin, teie, peate teadma mulle ütlema, et tükk on vastu võetud, kümneid kordi mängitud. Et mis seal siis nagu näkkas või mille peale näkati. Ja nakati siis selle peale, et samal päeval oli kõige tähtsam uudis Nõukogude Liidust. Brežnev lennutati Indiasse nooti. Kaarel Kilvet küsisid, et mis siis saalis oli? Ei tea orga kõik lõugama, erda esimese matsuga mõtlesin püksiauk lahti ja siis vaatan, et mul on korrastest poiste loga korra jama, seal näevad kalisuguseid, toredaid asju, oli. Aeg-ajalt ma räägin oma õpilaste või ütleme nendele, et sõbrad, et ma tahaks väga, et see, mis te teete, pakute kõnentax. Aga mind saab kõnetada läbi selle, et ma tunnen ära, need on selle maailma probleemid, kus ka mina elan. Nii et need vahest tunnen nagu ajapuudust või on pigem siis juba see niisugune vanadus, lõtruse seniilsus, juhmused, Mae ja nagu enam isa Matsule vestlevad, see võib ju nii olla. Aga võib-olla on elu nii heaks läinud, et ei ole enam millestki teha. Kunagi kuulsin ühe norra kunstniku lugu sellest, kuidas ei saadud väga tõsistest sotsiaalsetest sõnumitest aru, sellepärast et inimestel oli nii hea elu, et nad ei osanud kahtlustada, et võiks olla millegi sellisega tegemist. Võtan seda, kui ma esimest korda Soome sattusin, ma tegin ühes küla linnateatris Tammsaare kuningal on külma, seda lavastust ja siis noh, see, mis ma seal Soomes raamatupoodides nägi, see oli noh, midagi niisugust, mida ma varem ei olnud kusagil näinud. Ja mis siis selgus, tervest trupis ei olnud ühtegi näitlejat, kes midagi sellest lugenud oleks. Ja, ja vot see oli see nafta ohutu vahe tol ajal meie saime mingisuguse Sammy dati või tammistati või mingi keelatud teksti, mis on salaja siis üle piiri toimetatud ja siin salaja paljundatud ja nii edasine kätte võib-olla üheks ööks ainult. Ja see tuli läbi lugeda. Ma mäletan seda, kuidas Aleksander Kurtna soose niitseni arhibohlaku lagi, raamatu mille puhul on ju see, et kui sa sellega noh, nagu öeldakse, vahele jäid, sellest pandi vangi ilma naljata, lihtsalt, mitte see, et, et paha paha või ei lase siin täna välismaale, vaid selle eest arreteeriti. Oli peaaegu sama situatsioon, mida kirjeldab Jack Londoni Martin diskus, ta tegi endale kannuse. Et kui kukub, et siis ei lase magama jääda või raamatu taha. Ja muidugi mul oli tol ajal ideaalne nägemine, aga, aga kui sa juba niimoodi 15 tundi järjest oled lugenud seda ülipeen sellist kirja, siis muidugi oli juba silmad läbi Est luubi lugeda alguses ühe luubiga pärast teine luubiga ja nii edasi, nii edasi neelas, nii et see reaalne situatsioon oli ju taoline. Meil oli see piits taga, et me peame lugema kiiresti ja kähku. Sesteta. Millegi kättesaamine oli probleem. Ma tõin ise oma esindusega Rootsis käigul ära mikrofilmina. Doktor Süvago, Marie Underi, luuletõlgete, siin mõned sõbrad, seda siis pärast paljundusi fotona. Seisud olid erinevad. Võimaluste puudumine kasvatas seda nälg, aga just nimelt just nimelt mul on viimasel ajal sattunud kokku mõne inimesega, kes ei ole minu arust üldse mitte nii palju meeletult nooremad, ütleme kahekümnendates ja nad ütlevad, et oma elu esimese raamatu lugenud olles äsja sellepärast kooli kohustuslik kirjandus on võimalik läbida niimoodi. Lihtsalt loed internetist kokkuvõtteid, et reaalselt meil on 20 aastased, kes ei ole kunagi elus ühtegi raamatut lugenud. Selliseid asju. Vähe sellest, ta tuleb teatrikooli ja ta pole kordagi teatris käinud. Tema ettekujutus teatrist on telekas, saalid sest, et noh, eriti palju nüüd on niisuguseid teatrilavastusi otsa enam teatris nagu vanasti oli, et iga reede oli, vist oli üks mingi teatri lavastus mis oli otse etendusel salvestatud ja see on kohutav seis selles mõttes, et reaalselt ei saa tuua ühtegi näidet klassikalisest skulptuurist. Edasi on asi jõudnud sinnamaani, et no näiteks möödunud nädalal Manuel tunnis tüdruk loeb teksti. Ja ma näen, et ta ei tea, mida tähendab sõna kubjas. See oli kohe näha, saab inimene aru, mis ta suust välja võsa ja ta teagi, seda tähendab ma ei ole elus kuulnud. Nii. Jah, ja siis ma andsin talle kodus üles anda, et et on niisugune rahvatarkus, on või vanasõna oli, et glitter, kubjas aidamees, need on põrgus kõige ees, uuri välja, kes need olid ja miks eesti rahvas pidas vajalikuks kohta. Ja siis tüdruk muidugi internetist kilp kus kurat selle kätte aga peita jumala pärast veda. Lähen võtan, hakkan vaatama mingisugusest rahvaluulekogumikku või midagi. No kas teatriõppe siis tähendab ka väga palju näiteks just lugemist, õpilaste suunamist? Aga muidugi, aga muidugi, sest et tegelikult me ju töötame kogu aeg niisuguste eliittekstidega olgu see siis luules või, või, või dramaturgiat teeksid analüüsimise ja kõige sellega. Nii et lugemine, lugemine noh, siin oli üks poiss Toiummal, lugesin teatrikooli, kolmandal või neljandal kursusel tuleb sama, tead Martini, Egiptus, RU suuskur, tuur Vaitsvat lõi. Aga minul oli see õnnetus, ma olin siis 10 aastat seda esimest korda lugesin, vot see ongi see vahe. Noh, enam ei loeta, enam ei teata midagi. Kuidas kirjutamisega on? Mõtlesin, et kas mitte veel ei olnud plaani, on ta välja kunagi oma raamatu, kuhu, mis sellest on saanud 10 aastat tagasi veel käisid jutud, tõlkimine käis ja kui märkmeid tegite? Ilusaid harrutise lihaseid. Ja siis on ka kaduma läinud asju, mis olid diskettide peal, mis enam ei, lapid ei vaja, ei tule lahti ja noh, niimoodi, et vaatame nüüd esimesest aprillist, haa. Lähen ma sallile. Siis võib-olla teeme neid asju, vedas päriselt kosutavat Rotalia pensionile minekut. Muidugi, ümaraid kaua. Mulle tundub, et 10 aastat tagasi oli sama jutt, et noh, kaua ikka võib ja siis võib-olla 10 aasta pärast uuesti.