Tere, neljandal veebruaril 1941 asutati ENSV riiklik moonia, mis asendati 1009-st 189. aastal Eesti kontserdiga. Meie kontserdiorganisatsiooni 75. sünnipäeva puhul uurime neljast saates selle ajalugu. Tuletame meelde tippsündmusi ja sõnasaadetele, järgneb muusikaprogramm, kus kuulama ja rahvusringhäälingusalvestisi ajaloolistel kontsertidel. Esimeses saates räägime ENSV riiklikus filharmoonias aastail 1941 kuni 89. Mälestusi jagavad sel perioodil meie kontserdilavadel esinenud muusikud ja filharmoonia töötajad. Mina olen Kersti Inno. Valter Ojakäär mäletab. Mina mäletan tegelikult, kus ma esimest korda kuulsin, seda sõna filharmoonia, see oli enne sõda, kuin venelane tuli sisse, siis korraldati Estonia kontserdisaalis niinimetatud kultuurihommikuid ja meil oli kogu aeg raadio, nii palju, kui mina üldse mäletan, isa tegeles nende raadioaparaatide ehitamisega ja raadio oli kogu aeg majas olemas ja siis ma mäletan, et ühel kultuurihommikul mängis saksofoni, üks minu hilisem hea sõber Kaino Peebo, Valgre suur sõber ja joomakaaslane ka keda hüüti Peebo kata. Ja see on mul just meelde jäänud, et kuna ta mängis ühte populaarset saksofonisoolot. Igatahes mul on niisugune tunne, et nendes kultuuri ummikutes kõlas see nimetus filharmoonia esimest korda, mida ma mäletan. Ta võis olla seoses sellega, et meil oli nüüd oma niisugune asutus, mille nimi oli filharmoonia. Aga see on mul selgesti meeles töötava rahvakultuurihommik otseülekanne oli? Jaa, jaa. Kontserdielu toimis filharmoonia atagi, aga uue nähtusega hakati harjuma. Filharmoonia esimeseks direktoriks määrati Paul Karp ning kunstiliseks juhiks Gustav Ernesaks. Toomas Velmet. Filharmoonia ja ka heliloojate liit on nihukesed asjad, mis tulid meile koos nõukogude võimuga ja nad olid algselt ikkagi mõeldud kui kõige esimene tsensor sest nendel oli piiramatu voli keelata ja käskida. Kõik see oli küllalt osavalt maskeeritud niukse kollektiivse arutelu ja kõigil olid kurssi nõukogud ja heliloojate liidu arutelud käisid üldse kogu liikmeskonna juuresolekul ja nii edasi, aga esimene mõte oli nendel muidugi see Baltimaades ei olnud, kõik see nii karm. Loomulikult oli, keeldusid ja käskusid, aga see niisugune loominguline suhe asjadesse oli palju tugevam. Ja saavutati ka üht koma teist. Noh, ma olen toonud ikka selle näite, et esimene muusikaline kollektiiv, mis tekkis riikliku filharmoonia juurde, oli meeskoor mõne aja pärast juba riiklik akadeemiline meeskoor. No ei olnud ansambel pesnik leski mis olid kohustuslik kõikides filharmoonias. Tõesti Ernesaks oli kunstiline juht ja teostas oma ammuse unistuse meeskoorist. Kõrgemalt poolt aktsepteeriti Jaroslavi mehe soovi. Pealegi poseerusse ju osaliselt nõukogude tagalas loodud meeskooril Raimond alango arhiivilindilt. Eks Ernesaksal oli raskus siis selle meeskoori komplekteerimisega, sellepärast et tol ajal juba selts, kutselise koorilauljad olnud enamus olid kõik olnud isetegevuskoorides, kuigi ma ütleksin seda, et Ernesaks võttis ka väga palju omaaegseid eesti laulus meeste seltsi liikmeid, meeskoori et mitte ainult seda laulu traditsiooni edasi süüa vaid ka seda sisemist teatud mõttes seda laulumehe vaimu edasi arendada ja nende kaudu nagu nooremaid kasvatada. See oli minu meelest väga oluline. Vormi saavutas meeskoor hannes kuskil 50.-te aastate keskel, kus olid väga menukad kontserdid ja kus noh, Ernesaks, Valmis laulda ja siis oli juba nagu möödunud ja võimalus ikkagi uusi ja paremaid hääli valida. Koorikoor oli tõesti heas vokaalses vorm, mis tänapäeval ei ole nagu tavaks, et tavasees mõni laul läheb kontserdil kordamisele. Tol ajal oli meil see päris tavaline, isegi mitte ainult siin Tallinnas filter Suhe Riias, aga ka Moskvas on juhtunud selliseid asju konservatooriumi suures saalis, et äkki mõni laul läheb kordamisele. See oli 52. aasta pikk ringreis. Sõitsime kolm kuud mööda nõukogude liitu, sel ajal programm, mis on suured kommunismi suurehitused, kus ehitati näid hüdroelektrijaama. Et need ehitused tehakse vangidega enamuses muidugi teadsime, et need on enamasti poliitvangid, aga läksime siis sinna kohale ja kuna meil midagi muud kontserdiriietust ei olnud, kui frakk ja kontsert toimus ühes tohutu suures barakis, no ma ei tea, kas seal võis olla üks, 600 või isegi 1000 kuule, et aga need kuulajad meie lootusse vastaselt olid kriminaalkurja, tegelikult hakkasime seal siis esineme, aga muidugi vangide, pööran meile üldse tähelepanu omavahel, seal õiendas kõva lärm. Tõmbas suitsu ja seljaga, istusid lava poole ja me laulsime siis oma õnnistuse parteile ära. Käigu pealt muutis kava kahe rahvaste laulud ja tantsulaulud ja niimoodi milles need vennad hakkasid aru saama ja ikkagi lõpus hakkasime seal laulmas, selliseid lüürilisi laule juba kuuleme. Saalis jääb vaikseks juba. Tasa heliseb kelluke väljal ja selliste natuke leegiliste laulnud siis need karmid mehed tõesti pisarad silmis olid ja kui me siis sealt saalist lahkus ja mis siis oli absoluutne vaikus ja terves sünge seltskond tõusis püsti. Ja me läksime ende vahelt haudvaikus mööda. Vaat see moment jättis mulle jälle sellise mälestuse, mis võib-olla isegi suurem mõju on sellel vaikusel, kui selline. Ramm on suutnud üle elada kõiksugu keerulisi aegu ning tõusnud professionaalseks kooriks, mille üle võime uhked olla. Viiekümnendail oli meeskoor filharmoonia üks kolmest kollektiivist rahvatantsurühma ja estraadiorkestri kõrval. Harmoonia korraldas arvukalt loengkontserte ning kontserte, koolides, suvemuusika, kontserte ning juba hooajal 1946 47 alustati ka abonoment sarjadega. Ilmselt kõige pikema staažiga filharmoonias dist oli viiuldaja Ines Rannap kes on oma mälestused koondanud raamatusse 36 aastat filharmoonia ka soovitanud põnev lugemine. Ja 36 aastat töötamis ühes asutuses, mis muide on kolm neljandikku selle asutuse eksisteerimise ajast annab olevast õiguse hinnata ENSV riikliku filharmoonia töö tulemuslikkust meie tollases muusikaelus. Ma püüdsin oma raamatus 36 aastat koos firmooniaga anda põgusa ülevaate kõikidest äraliikidest, kus algul ka ise osalesin, muide isegi estraadi kontserditel. Kuid hilisemal perioodil puudus mul kontakt ja seega ka teadmised väga laiaks paisunud estraadiosakonna tegemistest, samuti rammija teiste kollektiivide tööst. Kõige enam olin lõpu poole kursis Lektooriumi tööga ja seda ma hindan väga tõhusaks noorte muusikalise kasvatuse mõttes aga samuti muusika propageerimisel täisealistele. Pikemat aega töötasin koos Helgi Ridamäega, kes oli väga särav erudeeritud lektor. Nii kõige väiksemate esimeste klasside õpilaste ees kui ka oma eakaaslastega suheldes. Helgi Rida mäed meenutab kõige säravama lektorina ka toona muusikatoimetajana töötanud Marika haavarand. Ja siis, kui sealt uksest sisse tuli suurte musta säravate lokkidega säravate silmadega naine. See oli Helgi Ridamäe ja hakkas kiiresti-kiiresti kõikidest asjadest rääkima. See oli niivõrd emotsionaalne. Helgi Ridamäe oli nagu põhilektor, aga siis oli veel Tiia Järg, Helju Tauk. Siis oli vene koolidel samu ellasiitinges, praegu peaks kuskil seal juutide maal ringi tööta. Siis oli Irina pärakkes vene koolidele, tegi need elektritöö rohkem, aga kõige südamesse läks mul just Helgi, Ridame selle tohuta emotsionaalsusega, sellega, kuidas ta oskas enda ümber haarata noori, kuidas ta oskas neile muusikat südamesse rääkida. Sest väga tihti on just õpet tähele. Ja just sellisele muusikule muusika propageeriale vaja seda suvestiivsust, seda, et terve suur saalitäis lapsi vaatab nagu üksing tema ampluaa ühika särada ikka sellistele puberteetikutelejaledel väikestele lastele. Jätkab Ines Rannap. Filharmoonia tegemised tõsise muusika tutvustamisel kogu Eestimaa ulatuses oli minu meelest küll hindamatu väärtusega, mõelgem vaid sellele, kuidas rammi veoautodega veedee esinema kõige kaugematesse jää visematesse asulatesse ja kuidas sina solisti tantsid soolokontserte väikestes kultuurimajades, kus laval pianiino sageli lootusetult häälest ära ja talvel temperatuur miinuspoolel või kuidas seitsmekümnendatel, mitmesugustel festivalidel või dekaadidel korraldati kontserte muuhulgas ka nii-öelda ära unustatud Virumaa linnades. Kuidas sümfooniakontserdid jõudsid ka Taarja ala linnadesse ja lõbus kontserdil Tallinnas, kus üritusi oli aeg-ajalt nii tihedalt, et parima tahtmise korral ei jõudnud ka kõigile enim huvi pakkunuile. Ja ega me maailma tipp ei kuulnud, paraku ei kuule neid eriti praegu programmid ja selle kahjuks küll Nõukogude muusikat rohkem kui vaja olnuks. Aga eks me kuule praegugi huviga Šostakovitši, Prokofjevi videosid ja kaheksakümnendatel jõudsid siia ka üksikud saadikud vabast maailmast. Esiletoomist vääriks mõndagi, aga kõige sellega ma tahaksin kinnitada, et teen nõmedaid okupatsiooni aastal, suutes tseremoonia korda saata siiski palju kasulikku. Meie muusikaelu mitmekesistamise ja eesti heliloomingu alalhoidmisel. Olen üle elanud viis direktorit. Ma esimesi siiski, Paul Karp ja Paul varandit muidugi ei mäleta, aga seal oli veel neid direktorid, vahetusid peaaegu et igal aastal. Üsna pikalt valitses vaid Viktor, veksin. Ivalo Randalu meenutab. Brokoli kui filharmoonia direktori Viktor veksin 51.-st aastast, selle koha sai ta peale kaebamise teel. Nimelt kaebas eelmise direktori Nikolai Kolshmitte peale, poliitiline kaebus oli vangis isegi kaheks aastaks ja veetsin seal selle koha endale ja tema kuulsaim, kui jutumärkides kangelastegu oli, see rihta lahkus Tallinnast Peklareelselt, kuni veksin, on filharmoonia siinse filharmoonia direktor, tema ei tule siia enam mängima. Ja iseloomult oli ta üldse olnud, siis ma räägin väiksinis, ehtne nõukogulane, Clarid karjunud inimeste peale, ühesõnaga väga negatiivne naisa. Sealsamas ja kontrossiks, Ruudneva missugune suur inimene, müks läbi aegade kõige sümpaatsem, vaid harmoonia juhttöötajaid. 1009 51 lõpetuslanna krossi juures klaver ja hakkas kohe tööle filharmoonias. Tema väärtuseks oli peale sügav intelligentsi ja noh, see on sümpaatse suhtumisega kõigisse inimestesse oli see, teda hinnati just ka selle tõttu Moskvas ja kosk kontsert, see oli siis toonane, kes tsentrum, kes siis suunas kogu seda kontserdielu terves Nõukogude liidus. Ja juhatas siis vägesid nii-öelda esinejad vägesid siia ja sinna ja seal oli väga palju keskpäraseid, kunstnikke, solist, viiuldajaks, klaver, need, kes kõik tahtsid ju siis seal leiba saada ja niimoodi peab ütlema, et see surve väga tugev ääremaa peale tõi. Väljaspool Moskvat Moskvas ei pääsenud üldse löögile, niuksed, keskpärased anded, Jerruudneva suur teine oli see, et ta suutis selle massipuhur siia pidurdada. Kas see keskpära massi ja ei pääsenud? Üksikud juhud muidugi jah. Ja samal ajal järvel ta sai niisugusi tippe siia tuua. Kes võib-olla ei oleks ilma tega tundmatu, sõnas suve suhtumiseta siia tulnud. Filharmoonia kunstilise juhi Olga ruudlema kohta jagub kõigil vaid kiidusõnu. Väärika daami ligi veerand sajandit kestnud töö filharmoonias leidis aga üllatava lõpu. Ta lahkus suure pahanduse tõttu 1974. aastal, kuna oli andnud oma allkirja Ernesaksa esitatud kavale kontsertlavastusele laulu ja mängu leht, kus esitati Karl August Hermanni ja teisi isamaalisi laule. Kaasa tegi pasunakoor ning ka publikul paluti kaasa laulda. Laulus süda tuksub, on aga teatavasti sõnad lendab vene nagu kuul. Sellest piisas. Juhtkonna teemal, jätkab Ines Rannap. Ja minu hinnangul tegid muusikaelu heaks kõige rohkem Tiit Koldits ja Olük Sapposhini. No kasvõi see Ortus muusikuse ja Ellerheina kammerkooritoomine Fila koosseisuliseks kollektiivideks Koldits poolt ja Sapposhini väga oskuslik majandusalane tegutsemine, tal oli selleks juba palju kogemusi varasemast tööst ja neid rakendus edukalt ka filharmoonias. Administraatorite võiks tegelikult pikalt rääkida, sest nende tööst suhtumisest sõltus meie heaolu kontsertreisidel. No näiteks oli kindlatel marsruutidel väga oluline, et loe kontserti oleks ühel päeval lähedal asuvates kohtades vähemalt kolm, no rohkem ei oleks jõudnud teha ja et nende vahel saaks käia poodides, kus ta omal ajal sai osta mitmesugust defitsiiti. Väga markantne kuju oli alul Lõuna-Eestis töötanud Kaarel tuberg, kes oli andekas looma inimestega kiiresti kontakti, omas erakordselt organiseerimisvõimet ja huumorimeelt. Paraku viidi ta meie kurvastuseks üle rammi administraatoriks ja direktori asetäitjaks majanduse alal oma aktiivsuse ja elurõõmuga särasva rikka avarand, kes aga ka tõusis ametiredelil hoopis peaadministraatoriks. Kena meenutada ka Tiiu värava, see sooja hoolitsevat suhtumist artistidesse. Et neil oleks ikka kõik korras ja nad saaksid pühenduda sajaprotsendiliselt muusika tegemisse. Olga Ruudneva oli erakordselt kena inimene üldse, seal on ka väga tähtis, missugused on muusikaosakonnajuhatajad, sest nemad ka juhivad seda. Tegevust võimaldasid meil nii-öelda teha kasvõi soolokontserte kasutada sõnaka rohkem, sest sellest olenes ju palk. Kui palju meil neid punkte kogunes? Kuu jooksul? Filharmoonia oli plaan nii kontsertide kui kuulajate osas publikult tagasiside saamiseks korraldati kuulajate konverentse. Näiteks 1958. aasta publikurekord Estonia kontserdisaalis oli detsembris, kui Roman Matsov dirigeeris Hendeli Messijast. See kontsert pidi aga peaaegu ära jääma, kuna Eesti raadio segakoor oli partiid selgeks õppinud eesti keeles. Kontserdipäeval selgus, et ettekanne saab teoks vaid sel juhul, kui lauldakse inglise keeles. Kiire keelevahetus ja kontsert toimus. Hämmastav olimat sovi julgus esitada jõulude eel Messijast aga ehk andis talle kindlust meeletu menu. Kaks aastat varem Mozarti reekviemi ettekandega helilooja 200 tähendaks sünniaastapäevaks kontserdid nii Eestis kui Moskvas vabariiklikul kultuuri ja kunsti dekaadil. Moskvas oli suur menuga teistel eesti artistidel, näiteks rammi kontserdi lõpus skandeerisid Moskva konservatooriumi tudengid tas trast võeta. Estonia Matsoviga esitasid Eesti raadio, segakoor ja sümfooniaorkester koos meie solistide ka korduvalt ka Bachi h-moll missat ja Matteuse passiooni. Needki olid publiku hulgas ülimenukad, kontserdid. Suurvormide ajal olid saalid pilgeni täis, rõdudel seisid inimesed püsti. Väljaspool Eestit olid üliedukat dekaadid vennasvabariikides eesti kunsti invasiooniga. Seal osalesid filharmoonia kõik kollektiivid ja parimad solistid, nii klassika kui estraadipoolelt. Lootusetu oleks neid kõiki siin üles lugeda. Ines raamati muljed. Dekaadid olid ühed suured rahvaste sõpruse peod. Mina võtsin osa paarist väiksemast Moskvas ja Moldaavias ja ühest tõeliselt uhkest Usbekistanis. Seal avakontserti mingis suuremas pealinna palees jagati meid väiksematesse gruppidesse ja saadeti nii-öelda rajoonidesse. Ma mäletan sealt vaid lookas laudu, mis kandsid juba varahommikul blufi ja muu sooja toiduvaagnad. Konjakipudelid ja pisut närtsinud oli novembrikuus aga ülimagusaid, viinamarju ja pähkleid. Muide, tasumist nende esinemistel ei saanud tõeline vastastikune heategu, sest nemad tulid hiljem meile oma kunstilise küla kostiga. Tsehkluse korras. Šeflus üldse see üks nõmedam vaid asju, mis me tegime tol ajal me ei saanud aru, et kui ma näiteks läksime sokivabrikusse oma šefluskontserdiga, siis me ei saanud sokke vastu. Kui me jääme oma poolt kontserti šefluskorras ilma tasuta, siis nemad lihtsalt võinud anda meile oma toodangut. Sokke vajas igaüks mees aga millegipärast ei saanud vastu noh, ainult lilli võib-olla vahetevahel. Ja siis sõjaväeosades, kui me läksime sinna, siis meile anti süüa. Sõduri sõdurisuppi, jah, no vähemalt saime kõhud täis süüa. Ega see aeg oli ka niisugune süüa saada, oli päris mõnus. Algusest peale toimusid filharmoonia egiidi alga kirevate kavadega meelelahutuskontserdid, kus muusikanumbrid vaheldusid akrobaatide, tantsijate ja humoristide esinemisega. Meie publikut On naerutanud Voldemar Panso, Helmut Mari Möldre, Jüri Järvet, Valdo Pant, Liia Laats, Ervin Aabel, Ita Ever, Eino Baskin ja paljud teised. 1951. aastal rajatud estraadiosakond jäi filharmoonia alla selle lõpuni. Džässiorkester asutati aga juba varem, teab rääkida Valter Ojakäär. Riiklike kunstiansamblite džässorkester, mida seal tagalas juhatas Mer Kuulova, see sai siis filharmoonia sessorketi. Aluse alguses pidi. Raadio džässiorkestreid, aga siis tuli see pakkumine vaat et filharmoonia orkester on ka dirigenti vaja. Ja kui Sappoosnen kuulis, et ta saab oma orkestri ja terve kava endale, siis sa saatis muidugi kuu peale selle raadio ja ütlesin, mina lähen filharmooniasse ja jäi sinna siis nii kaua, kui ta seal veel tööd oli ja leiba oli, nii kaua ta oli seal siis aga alguses oli repertuaari, vald oli ikka väga hull. Filharmooniaorkester oli selles mõttes lihtne, et Sapposhini otsinud need mäletan ühte Benny Goodmani lugu, nad olid keegi girls plaadilt maha ja mängisid seda ja aga see oli kavas ja seda mängiti niikaua, kui kava jalul püsis, nii et selles mõttes saab, on lihtsam. Ja muidugi tema orkestri peamine naer oli see, et ta oli ise niuke särav artist. Ta tegi kõik, mis vaja, imiteerides trombooni ja trompetit ja mängis viiulit ja ksülofoni ja tantsis õega koos ja stepptantsu ja kõik, noh ühesõnaga fantastiline kuju, harmoonia pani kava kokku ja väntas seda kava siis Venemaal ringreisidel. Nii kaua, kui ta ükskord oli kõik Moskva Leningradi ja süljabinskide kõik läbi käinud, siis hoiti kavast maha, tehti uus kava filharmoonia estraadiorkestri töötas kavast kavasse, aga raadioorkestri profiil oli IT-iga päev midagi pakkuma. Kahju, et filharmoonia orkestris keegi kunagi lindistanud. Laval käis kava ma ei tea, 20 30 40 korda, aga mitte keegi kunagi ei lindistanud filharmoonia orkestrit. Siis seda ei olnud vaja. Neil oli vaja ainult laval esitada, mitte lindistada. Estraadiorkestriga esinesid kõik tollased solistid ja orkestri ees vaheldusid hiljem ka dirigendid Erich Kõlar, Leo Tauts, Peeter Saul ja paljud teised. Lisaks oli populaarne Emil Laansoo ansambel. 1960. aastal moodustas Gennadi Bodelski naisvokaalansamblilainet, mis hakkas kõvasti laineid lööma nii NSV liidus kui välismaal. Konkurss oli suur, 180-st tütarlapsest valiti välja kaheksa, meenutab Marta Oja laine esimesest koosseisust. Aastas kuskil kaheksa kuudel imeliidus ja siis ülejäänud ajame siis mis on uue repertuaari ja käisime mööda Eestit kaheksa kuud kindlalt olime liidus ja hiljem ka väga-väga sageli käisime välismaal, mis tookord oli omaette ime, ausalt öeldes olime ikka väga õnnelikult, kui me koju saime ja siia oma Estonia kontserdisaali, et seal meil kodune tunne ja mõnusale esineda, aga no väljas võeti meid ikka tõesti niivõrd hästi vastu, et seal ukseklaasid lendasid. Venemaal, kus olid saalid, olid tuhandetes kohtades suured saalid ja, ja tõesti võeti hästi vastu. Laine esines alati ka Eesti kultuuri ja kunstidekaadidel liiduvabariikides sageli koos Georg Otsaga. Glamuur oli oluline juba kuuekümnendail. Laine esinemiskostüümid telliti Tallinna moemaja parimatelt kunstnikelt. Nii et me olime väga kaasaegsed, kui me läksime Kanadasse EXPO-le 67. aastal siis seal keegi ei uskunud, et kleidi eesti kunstnike tehtud ja no need on Pariisis. Tellitud. Ei näita alla. Olla laine ansambli kohta võib öelda seda, et Bodelski laine oli vokaalansambel, Laine Seli oktet laine pudelski pööras, põhitähelepanu oli vokaalil. See oli oluline ja liikumine, so oli siis sekundaarne. Aga hiljem oli vastupidi, et oli show ja siis ka lauldi seda nii filigraanselt tööd nagu Potteiskidegi ansambliga ja selle vokaali lihvimisel ei ole mina näinud. Ta oli absoluutselt erakordne inimene. Estraadistuudio loodi 1963. aastal, meenutab Valter Ojakäär. Filharmoonia muretses kogu aeg nende solistide järelkasvu eest. Heli Lääts oli seal üks õppejõud, liikumisega tegeles algusest peale Kalju Saareke saarekese, kui me saime väga headeks sõpradeks, käisime koos igal pool Tartus ja Pärnus ja neid kavasid kontrollimas ja vastu võtmas, et kas filharmoonia sobib see kava või sobi estraadistuudios olid ju hiljem väga tuntud lauljaid, kes sealt välja tulid. Muidugi niisugust nagu Kalju Terasmaa ja seal mingisugust estraadistuudiot vaja, see võttis kätte ja laulis nagu nokk võttis ja oli niikuinii enamusest parem. Mul on meeles, et seal kunstinõukogus oli Heli Läätse oli Ervin Aabel oli. Me olime saarekesega mõlemad abielupaar, klingid olid, nemad õiendasin singel filharmoonia estraadiga ja estraadistuudioga ja nii et Me olime formaalselt nii nagu lubajad ja keelajad. Aga tegelikult, kui ülevalt poolt öeldi, et vaat nüüd see kava välja ei tule, siis kirjutate alla ja kogu lugu. TÖÖD estraadistuudiokonsultandina meenutab Heli Lääts. Minul oli see suur iseenda koolitus, sellepärast et Itaalia kuulus lauluõpetaja doosi, ütleb niimoodi, et kõige parem kool on teiste vigadest õppimine mis õpetab, palju ei maksa mitte midagi. Kõige tähtsam on mitte see, kuidas sa laulad, vaid kõige tähtsam on see, millest sa laulad. Ja kuhu sa lähed oma lauluga ja mida sa tahad kuulajale öelda, kellele sa laulad. See on kõige tähtsam laulmise juures, see on see, mis viib sind ühesõnaga kuulaja meeltesse ja tema mõtetesse sind ja paneb endaga kaasa mõtlema ja kaasa laulma, nii kui seda sedamööda minna, siis võib päris kindel olla, aga väga tähtis on ka see, nõndanimetatud x-faktor see, mis antakse inimesele sünniga kaasa, mida, mida ei ole võimalik õppida, mida on ainult võimalik võimendada, mis on, mida on võimalik ära kasutada. Mida ei ole seda. Populaarseks said Aarne Oidi lauluvõistlused. Tema lõpetas konservatooriumi ja siis ta saadeti filharmoonia estraadiosakonda ametnikuks ja üks tema väljamõeldis oli siis see lauluvõistlus. Selle ta mõtles välja kui filharmoonia töötaja. Esimene oli see tüdruk, kes laulis Meie mall. Anu Anton oli esimene võitja ja tol ajal olid eraldi veel instrumentaallood. Muidugi hoit hakkas sealt noppima kogu aeg neid auhindu. Me ikka naersime ka. Selle võistluse tegid enda jaoks, et kus sa muidu oleks neid auhindu nii palju saanud, tuli järgmine võistlus juba jälle esikoht, Arne Oit. Oma tööst estraadiosakonnas räägib Toivo tuberik. Peamine töö mul oligi siis džässi kontserdite tegemine, nii jobolement, džäss läbi aegade kui ka valguse baari džässiõhtute korraldamine, aga peale selle sai tehtud ka selliseid asju nagu Aarne Oidi nimeline lauluvõistlus ja see oli väga huvitav töö ja natuke sai ka Meie kuulsate bändidega mööda Venemaad ja, või Nõukogude Liidu ringi sõidetud nairitus Gunnar Grapsiga Magnetic bändiga. Selline vahendusel, kas see oli küll jah ja tohutud kogemused, sidemed, tutvused sellest filharmoonias mulle võib-olla ikka kõige armsam on see valguse baari tegemised, et see oli esimene selline regulaarne džässitegevus kogu nõukogude liidus ja seda enam, et kuskil baaris kuskil keldris. Ja mäletatavasti džäss oli ju selline poollegaalne muusika, põnev oli ta sellepärast, et sellest keldris käis läbi absoluutselt kogu liidu džässi, mitte ainult ladvik, aga no ütleme, kogu paremik ja ikka mujalt maailmast ka, keda siis saadi nii-öelda läänest importida. Aga just need liidus äsja tipud seal ikka võimas võimas elamus. Nii-öelda vanad džässitegijad, need on kõik sealt läbi käinud, kõik on teinud. Nüüd nad on juba ise keskealised, paljud olid siis alles, noored said oma esimesed kogemused ja vitsad ja aplausi sealt kätte. Estraadiosakonna viimane juht oli Aivar Sirelpuu. Ma olin seal kuni aastani 89, kui siis reformid olid juba toimunud ja Eesti Kontsert oli tekkinud ja koguni on ta nii-öelda estraadimuusikamaailm sisuliselt lautabki uuesti lahti hakkasid paistma kaugelt üheksakümnendat oma nii-öelda õudustäratavate muusika muutustega ja selle levimuusikamaailmamuutustega ja ka paratamatult oli aeg just nii kaugele jõudnud, et, et nii palju oli teha ja tol hetkel ju 87 tekkis esimene festival lauluväljakul 88 tuli juba öölaulupidu rock Summer esimene fosforiidilood Tartus. Kõik see nagu tõukas nagu selle poole, et seal ka loomulik jätk, et nii-öelda selleks ajaks juba levimuusikaosakonnaks nimetatud osakond oma tegevuse lõpetas palju asju. 81, kaheksa, kaks töötas seal vanast inertsist. See põhitegevus käis selle üle, et ta oli hästi palju estraadikavasid, mis sõitsid mööda Eestit ringi. Ants Mattiisen, Ervin Aabel ja tehti väga palju kontserte Estonia kontsertsaalis, mis olid just nagu lastekontserdid ja estraadikavad. Ühel hetkel see lõppes, tulid nii-öelda levimuusikaaeg bändide aeg. Ja mina alguses toimetajana tegin väga lihtsat asja, toimetasin repertuaari, lehti täitsin normatiive sots autorite ja ja oma loomingu osas ja vormistasime pabereid, aitasin hoida nii-öelda kogu sellel majanduslikul poolel, siis muss puudutas nagu ansamblite ja estraadikavade nii-öelda dokumenteerimist. Elu oli lill, tuleb ausalt öelda, et ega seal midagi ei olnud. Keerulisemaks läks võib-olla elu siis, kui tekkis nüüd levimuusikakollektiive, nagu rohkem. Nad hakkasid sõitma väga palju mööda nõukogude liitu toonal ka välisriikides. Ma tean, Ta filharmoonia soetas endale tol hetkel ka väga uhked aparatuuri, tänu siis toonastele meie nii-öelda esistaaridele Anne veskile Jaak Joala. Ja, ja siis kuidagi nagu sa paisus ja mina käisin veel kursustel, minust sai siis veel režissöör-lavastaja oma punktiga ja me tegime toona just sealt 80.-te keskpaigast kuni lõpuni hästi palju üritusi. Tallinna hinnalis olid tapja pea igasugu asjad, mida on väga palju ka õnneks salvestatud ERR-i arhiivi, kus siis ütleme, toonased levimisega kollektiivid nagu üles astusid, sees on, nagu põhitegevus oli ja ja viimased aastad läksid, ütleme siis ikkagi väga, võib-olla selle nahka, et suund muutustele ta kogu Eesti kontserdi nii-öelda kontseptsiooni rohkem olla klassikalise muusika edendaja, koolitaja, õpetaja, väga populaarsed loengud olid, sõitsid mööda siis koole ringi, ma mäletan. Ehk siis lõpp läks nagu selle peale, et sõbralikud, kõik asjad kokku pakkida. Millised olid need peamised kollektiivid, kes olid aktiivsemalt hõivatud kontserttegevusega? Keda me nägime harva oli, kindlasti oli Jaak Joala ja Anne Veski, arva, nägime ka apelsini meie majas liikumas, et, et nemad olid rohkem tuuri peal. Gunnar raps kindlasti ansambel Fix viimastel aastatel olid nii-öelda, need. Kõlab küll halvasti, aga sellised müügiartiklid, mida väljapoole siis sai saata, aga Mahavok tegi väga tublisti. Ja nemad küll väga palju suurt Venemaad ei kündnud. Marju Länik, see on see põhituumik, kes seal tol hetkel olid ja kui mina vähemalt nendele aastatele tagasi vaatan, siis ma usun, et ka need muusikud vaatavad ikkagi tagasi naeratava näoga ja hea tundega vaatamata läheb võib-olla nendele emotsioonidele, kellele positiivsed ja negatiivsed nad seal olid. Siis vaieldamatult oli see väga suur arenguhüpe Eesti popmuusikale instrumentaalmuusikale tollel ajal ikkagi väga oluliselt ja ja olla nagu osa natukene kaetud ja hoitud mingi organisatsiooni poolt tol ajal Eestis. Ma arvan, et see oli värtsama. 1900 kuuekümnendail esinesid filharmoonia laval Gennadi Rostest, Vinski, Mihhail hoomitser, Emil kiilels disla Frostropovitš, jätaslav Richter, David Ostra, Aleksander Kaug-Ida, Endel Kaarel antsern Tõnnija, Itaalia kammerorkestrid ja paljud teised. Eestis hakati korraldama nii vabariiklike kui üleliidulisi konkursse. Kulno Raide töötas muusikaosakonna juhatajana aastail 1960 kuni 83 Ma pean oma elutööks eesti interpreetide kontserti töö organiseerimise ja kui esialgu oli nendega niimoodi, et lihtsalt nime järgi kedagi välja panna, ma leidsin, et mina ei ole see isik, kes võib valida oma maitse järgi nende kvalifikatsiooni ja ja nii me organiseerisime konkursse meie interpreetide ele. Esimesed olid pianistid ja see sai teoks 1900 68. aastal ja me ei seadnud mitte vanusepiiri, vaid kuna oli ka vanemaid interpreet, kes tahtsid oma võimeid näidata ja siis koorus välja esime laureaatide nimistu. Esimese preemia võitis Arbo Valdma Pärnu poiss ja Luke õpilane ja väga hea muusikaalsusega. Teise Preemia said Ada Kuuseoks ja Matti Reimann. Aga kolmanda preemia pälvis Eugen Kelder, keda juba kaua aega ei ole Meie hulgas. Ja siis kuulus selle preemia hulka soolokontserti kindlasti Tallinnas ja need teised siis Tartus, Pärnus, Rakveres võib olla aga ka põlevkivibasseinis. Ja siis järgmisel aastal 1900 69. olid keelpillimängijad viiuldajad ja tšellistid ja samuti me vanusepiire ei seadnud. See aitas mul nii ütelda enda kaelast ära seada need isiksused, kes pälvisid, kes võisid teha soolokontserte. Sest et žüriid olid alati meie väljapaistvat professorid ja, ja pedagoogid ja, ja selle järgi tulid puhkpillid ja okkalistid ja siis uuesti juba pianistid. Siis nad said juba valmistada ettekavad ja esineda nendega juba vabariigis, vähemalt ka hiljem. Me hakkasime neid esimesi preemiaid saatma ka väljaspool vabariiki väljapoole Eestit. Nendeks kohtadeks olid Kiiev, Minsk, Leningrad, heal juhul ka Moskva-Talperioodil, oli. Üsna tihe muusikute vahetus liiduvabariikide vahel. Jah Moskva kaudu üldiselt käis Moskva kaudu, noh, näiteks runo Lucia Anna Klas, klaveriduo oli üks väheseid Nõukogude liidus üldse ja ma arvan, et ta oli parim tol ajal. Aga kahjuks tuli etega niisugusi momente, et neil oli kontsert määratud kuskil mingisuguses tehases, aga seal klubis oli vaid üks klaver ei olnud kahte klaverit, et aga tavaks oli, siis juba see, et fikseeriti, kohapeal öeldi, et Kontsert oli väga hea ja kuulajaid oli 50 ja aga kontsert jäi tegelikult ära. Et see kontsert läks kirja ka Moskvas või, või seal selles rajoonis ja meil ka läks kirja. Aga sellega lepiti muidugi. Jüri Pärg oli filharmoonia solist ligi 30 aastat. Ma olen 30 lepingu sõlminud filharmoonia ka ja hiljem ka Eesti kontserdiga alates 61.-st aastast ma tulin Vanemuisesse ära ja esimene ringreisist oligi 61. aasta talvel estraadiorkestriga, mida juhatas tookord Peeter Saul. Selle aja jooksul olen ma saanud käia mööda Venemaad neid vabariike, see oli põhiliselt estraadiorkestriga Kaug-Ida, nii välja Põhja-Jäämere äärde ja lõunavabariikidesse ja nii edasi ja nii edasi. Ja vahepeal oli meil kahe aastane väikene paus, komaastageerisin Leningradi konservatooriumis. Sellele järgnes veel paar aastat neid reisi alates 70.-st aastast hakkasin ma nagu sellise tõsisema muusikaga tegelema filharmoonia liinis. Sõda oli küllaltki palju loeng-kontserdid ja mind usaldati nii palju, et ma sain seitse soolokava teha kontserdisaalis Estonia kontserdisaalis. Muidugi, kuna mul oli väga suur repertuaar. Nii et päris põnevaid kavu sai tehtud. Ja siis muidugi väga huvitav, ma sain kaks korda kontsertsaalis laulda ühte kava. Naapoli laulude õhtu, kaks täismaja oli. Varssavi sügise järelkajana toimusid muutused eesti heliloomingus ning 60.-te keskel vapustas Arvo Pärt publikut teostega Pro, et contra ja kreedo kreedo esiettekandest 1968. aastal räägib Neeme Järvi. Ma panin lihtsalt kavatsusele lühike tükk, veerand tundi mängisime ühel kontserdil, mida ei olnud siis heliloojate liidus läbi kuulatud, võtsin nagu vastutuse oma peale ja, ja koorga õppis ja kõik õppisid ära ja pidid tegema seda, mida iga päev tegid ja siis oli tohutu edu sellel teosel. Aga siis meil olid niuksed suured volga, Ruudneva oli filharmoonias ja Parsotannian oli väga hea muusikali armeenlane, kes parteiliselt kõrgesti haritud ja ma arvan, et seal oli nii mõnigi inimene Kultuuriministeeriumist, kes sai kõvasti pragada partei keskkomitee inimeste käest, et mis te lubasite endale, mis tegelikult kutsuti jaanimäe juurement välja, jaanimäel, tore mees, aga tema muusikast midagi teadnud, aga ju talle siis kanti ette ja siis tekkis suur skandaal. Mitu inimest said töölt lahti. Nii et see oli pardikreedo lugu ja eks see oli ka üheks põhjuseks, miks Pärt lõppude lõpuks, 80. aastal ära sõites, mina ka, et juba oli isu täiskäik, sellest juhtudel käskimine ja keelamine oli kogu aeg, olgugi et öeldidega mehe käsi, keelemi tehke, mis te tahate. Aga kui oli parteiliselt juhetud asi, siis tuli teha ja tuli teha seda, mida partei ette kirjutas, aga üldiselt olid niuksed lahtrid filharmoonias, kus oli siis nii palju protsente või saksa muusikat olla, nii palju vene muusikat seal palju rohkem juba Nõukogude muusika väga palju olema. Eesti muusika oli siis ka natukene seal selles lahtris. Aga kui mängiti näiteks Shaggy muusikat, siis see oli nagu rahvademokraatia muusika, siis võis mängida tšehhi muusikat, võis mängida või Saksa demokraatlik, aga siis oli veel niisugune Saksamaa, mida ei tohtinud mängida. Sest üldiselt, kui seda saksa muusikat liiga paljuks läks, siis oli keeld peale mängib ikka midagi muud ja muidugi religioosset eelmi mängisime, matsud, mängis palju Bachi, sest need olid kuidagi traditsiooniliselt teosed, mida ikka mängiti agaretz kreegi reekviemi ei tohtinud teha eesti keeles, aga see on eesti reekviem. Nii kui Brahmsi saksa reekviemi, Eesti Reek või eesti keeles kirjutatud, see tuli ära tõlkida, et rahvas ei saaks aru, millest jutt on. Niisugune imelik taktika oli. Kunstiline juht Boriss Parstadanian oli väga valvas tekstide suhtes ning kehtestas ka nõude, et raekojas tohivad esineda vaid rahvakunstnikud. 1972. aastal arvati filharmoonia koosseisu Andres Mustoneni poolt asutatud vanamuusika ansambel Hortus Musicus. Kus see on hämmastav, et üldiselt ja sel ajal ei olnud ju niux kommertliku mõtlemist või vähemalt ametlikult ei olnud aga ikkagi tahet, et inimesed saali tuleksid, eks ole, lihtsalt nagu me mängisime taanile mängu ja kui see oli täiesti välja müüdud, siis korrati seda asja kohe kahe-kolme nädala pärast uuesti. See on tegelikult fantastiline nihukest asja praegu on ju mõeldamatu, sest planeerimine käib väga palju ette pikalt ja kui mingisugune asi on kuum, nimetame noh, et on aktuaalne ja selle ümber võiks nagu midagi olla siis kohe nagu kuradi, aga muidugi ma pean ütlema siin kahte inimest, seal Kunnar raide ja Olga Ruudneva kes olid ikkagi kohe minu väga suured toetajad ja kunstiline juht, oli ruut nima ja tema piiskameid esimest korda välismaale 73. aastal Riiga ja samal aastal ka viidi Peterburi filharmooniasse, mis siiamaani ei ole mitte ühte hooaega olnud ilmurtuseta. Ma mäletan ikkagi alguses Ja siis, kui olen niisugune inimene nagu asur, kes oli ka meie tohutu pooldaja ja tõeline aitaja, meie eestvõitleja, kas pakkuma välja sajust, kontserti, horoskoop? Sisse arm muidugi meeletu. Kohe korraga, eks ole, kahe nädala jooksul see tegelikult sõltus kõik ikkagi nendest inimestest ja see on hämmastav, millised südamed nendel inimestel kõigil olid. Tõepoolest, mul tuleb selline nostalgiline tunne, milline kokku hoidmine, milline sõpruse, milline armastus meie vahel kõik seal oli, aga mina olin alla 20 aasta ja et usuti minusse, minu tegevust, see, noh, see on niisugune nagu suur kingitus minu elus. Räägib toimetaja Inna kivis. No mina tegin koos Andres Mustoneniga varajase ja nüüdismuusika festivali ja see esimene varajase ja nüüdismuusikafestival, mis toimus 1978. aastal, see vist on tõesti mu üks kõige eredamaid mälu, tõsi, kogu selle 25 aasta jooksul, mis ma seal majas töötasin selle festivaliga on ka niisuguseid huvitavaid seiku meelde jäänud, mis nüüd tagantjärgi ajavad naerma, aga tol ajal ei olnud see asi sugugi niimoodi. Vot juhtus nii, et et just vahetult enne seda varajase ja nüüdismuusika festivali, mis toimus novembrikuus, oli rammil kontsertreis. Kui ma õigesti mäletan, siis Ungarisse selle reisiga läks kaasa kogu filharmoonia juhtkond kohal ei olnud nagu juhtkonnast kedagi, kui me seda festivali tegema hakkasime, aga tol ajal oli ju kavadega selline lugu, et teeb väga kiivalt, jälgiti, mida ette kantakse ja vastutasid selle eest oma allkirjadega muusikaosakonna juhataja, kunstiline juht ja direktor. Nii et kõik avad tuli ennem ära kinnitada, kui need üldse teoks said. Ja eks need varajase ja nüüdismuusika festivalikavad olid ka tõenäoliselt ära kinnitatud, aga töö käigus juhtus niimoodi, et Andres Mustonen tuli sinna ylesse muusikaosakonda ja ütles, et kuulge, et paneme ikka veel selle teose ja paneme veel selle, et et näed, siin Jon Gates oleks vaja ära mäng ida ja, ja need olid ju kõik niisugused heliloojad, mis tekitasid ju valitseva võimu juures millegipärast suurt hirmu, uus tuli ju läänest ja kõik, mis oli läänest tulnud, see oli ju halb ja seda ei tohtinud ette kanda ja kui keegi seda tegi, siis oli sellega pahandused seotud ja nii tuligi siis niisugune uhke festival meil välja ja ma mäletan seda emotsiooni, mis selle festivaliga oli seotud. Saal oli rahvast, täiskontserdid olid kohati kolme poolega, kõik ei mahtunud ära, mis taheti kavas ette kanda. Põhilised tegijad olid muidugi tollased Nõukogude noored artistid, kes nüüd on kõik maailmakuulsad tegijad nagu Tatjana krintenko, Gidon Kremer, Aleksei lu piimov andetskisemarke season Tetskis oma orkestriga ja Natalja Gutman ja mängiti jus, niitke jaa, Silvestrovitia, Kubai tuul linnalt ja artimiewitja Martõnovitenissovid. Need olid ju kõik niisugused küsimärgiga heliloojad, kelle teostest nii mõnedki olid lausa keelata. Ja kui siis tagasi tuli see meie juhtkond, siis ma mäletan, et Koldits käis mitu kuud tagantjärgi keskkomitee kultuuriosakonnas aru andmas, et kuidas nii, kuidas ikka niisugune asi võis juhtuda, aga aga seda tean ka, et üle terve nõukogude liidu üsna mitu aastat takkajärgi räägiti, et vot kus eestlased tegid ikka festivali ja see oli ka tõesti sündmus ka muidugi nendelt barokifestivalidel käis ka väga palju kuulsaid esinejaid ja mängiti väga huvitavaid teoseid ja ja lõpuks jäid ka selle festivali raamid globaalselt mõtlevale ja tegutsevale Andresele joogi lisaks, siis oli ta vahepeal uppunud barokkfestival ja nüüd on sellest siis kõigest kasvanud välja MustonenFest. 1900 kaheksakümnendail aastail oli peaadministraator Marika avarand. Sellel ajal oli peaadministraator kõik ta oli ka majaperenaine. Tähendab, seal vastutasid kõik, mis majas toimus. Filharmoonia lõpuaastail ja ülemineku ajal oli direktoriks legendaarse Vladimir Sappoosneni poeg. Kolleksa poosnin. Ma tahaks väga hea sõnaga teda meenutada, ta oli hästi mõistev, erakordselt intelligent, aitäh. Mulle avaldas tohutut mõju tema keelteoskus. Kõik külalised, kes meil vastu võtta tulid Taali, nii saksa keeles, prantsuskeeles oli kodus ja alati nii tähelepanelik, elegantne ja väga vastutulelik. Kui sul ikka mure oli, kui sa tahtsid ikka midagi seal muuta. No kasvõi see, et mina olin see, kes tõi sinna kontsertsaali esimest korda lillekompositsioonid. Tähendab, ma tahtsin see saal, see säraks ja siis parajasti oli see aeg, kui tulid kroonlehtrid, meil uued kroonlühtrid, mulle see tunne nii meeles, kuidas need sinna lakke tõusid ja see oli ka väga-väga ilus moment. Tähendab, mul on visuaalne külg väga tähtis. Ja siis muidugi pidin Sappourniga arutama, et kui palju me tohime, aga siis ma lasin botaanikaaias meile need sõnajalad istutada ja isegi Tartu botaanikaaias lasin istutada meile loorberipuud ja ma ei arva, et seal niisama, see oli rahvale nagu rõõm selle muusika kuulamise kõrval, teine rõõm, aga kontserdisaali perenaisena oli teil ka alati ülevaade olemas, kui palju on publikut saalis, kuidas muimisega käisid kontserdil väga hästi? Jaa, muidugi olenes kontserdist, meil oli võimalus, nii et me leppisime härra Sappoosiniga niiviisi kokku, et tudengid tudengipiletite ettenäitamisel oli vabu kohti, rõdudele alati oli, eks ole, kas või seisid püsti, et nad said alati kontsertidel, et mul oli oma tudengipõlvest meeles, et see oli nagu õppetöö üks osa, ta peabki nii olema, et sa võid kõike kontserte kuulata, Ta, mis sa tunned, et sul on seda vajalik ja Sappoolsin sai sellest väga hästi aru ja ei olnud seda, et ei, ei saa. Siis oli meil üldse natukene see vist kergem, sest meie helilooja, et ma nüüd ei kujuta ette, kui Gustav Ernesaks tuli kontserdile, oleks, ütled, et ostma. Et meil oli ka teatud võimalused, minul oli üks rida lausa, mida ma võisin jagada nagu kutsetena välja ja see ei ole mitte minu leiutis, vaid see oli juhtkonna otsus, nii kuidas siis kontsert reklaamiti, kust inimesed said teada, seal oli mitu varianti. Kui oli plaanid paika pandud, siis üks plaandaks, kontsert osakonnast läks alla reklaamiosakonda ja nemad pidid vastutama selle eest, et lehtedes oli sised trükitult õigeaegselt oleks kõik afifid väljas ja vot seda, et noh, kas on maja ümber korrektselt pandud kõik afiši, kõik asjad, see oli nagu minu rida tavaliselt oli. Mina mäletan, et selline tunne oli, et seal majas kõik tegid väga südamega tööd, kõik tegid ühe eesmärgi nimel ja väga hoolikalt. Siin lõpetame saate Eesti NSV riiklikust filharmoonias. Järgmise saate jutud on juba Eesti kontserdist. Saate koostas Kersti Inno.