Eetris on teatriluup, mina olen Keiu Virro ja sedapuhku kumu auditooriumis, kus on äsja lõppenud Marie Koltsmanni lavastus, Casanova, põlev jääd ja sel puhul on mul suur rõõm rääkida Maria enese ja helikujundaja Jevgeni persovskiga on helikujundaja õige sõna. Ja helikujundaja on vist kõige parem sõna selle etenduse puhul. Peagi hakkama välja selgitama, kuidas see kõik sündis, aga kõigepealt uurin, kuidas algmaterjal üldse leidis. Juuni tee. Casanova on väga klassikaline tegelane, aga see vaatenurk, mis siin lavastus on hoopis uus. Kus Casanova ei ole mitte selline arutult Ringi hüppab ja kõiki naisi tahtev mees, vaid mees, kes on ikkagi tegelikult südames ühe naise mees. Jah, antud idee tegelikult ei ole kaugeltki mitte mina oma marinatri taeva näidenditan selle tagant ja sööniks ja seiklus ning nende järgi, nagu me oleme välja toonud sellise nagu idee, et jah, tal oli nagu palju kohtumisi, oli palju erinevaid naisi, aga mõned üksikud, millest ta ise kirjutas oma memuaarides, olid need, kellega tal jäi selline elu lõpuni, selline side või nad olid nagu siukseid lambikesed, mis põlesid või küünlakesed põlesid tema südames ikkagi elu lõpuni ja tegelikult see Henri hetk, kellega oli see antud kahtimine, see oli temaga kohtunud, meil toimus nagu romaan ja kõik need seiklused, aga siis nad läksid lahku, Henry pidi minema õukonna juurde tagasi ja siis nad tegelikult elu lõpus ikka kohtusid niimoodi kirjades uuesti. Mingid mälestused käisid juba niimoodi kaugside peal või noh, sellisel distantsil Ja kõik see on tõlgitud lavastus kus ei ole ühtegi sõna. Ei ole ühtegi sõna ja tants, muusika, kostüüm, valgus, et emotsioon peaks kuidagi seda kõike edestama publikuni, kuigi ma ei tea, kas edastas. Minu jaoks edastas, kes ma nüüd seda näinud olen, aga ma kohe hakkamegi uurima, kuidas käib sellisele lavastusele muusika tegemine, sest see on väga omanäoline ja kuulasin. Väga huvitav oli minu jaoks see, see heli ei olnud mitte lihtsalt muusika, vaid seal oli vist otsitud ka seda ruumi või, või sellist atmosfäär, ma ei tea, kas see on teadlik valik. Asi on selles, et ma ise ei ole muusikuks saanud, et olen suht vähe tegelenud pillidega aga heli kujunemine on minu jaoks selline rohkem tuttav plats nii-öelda ja siis selle etendusega juhtunud niimoodi, et esialgne plaan oli erinevad, pillid salvestada oli nimekiri ja siis proovisime erinevad partiid ja mis, või meloodiad. Ja siis oli kohe esialgne plaan paigutada need meloodiad ja need pillid ja tihti need mehhanismid, mis tekitavad noh, näiteks antud juhul pianovi kontrobas panna nad kuidagi saalis või kuulaja suhtes niimoodi, et see töötaks stseenidega räägiks kaasa võib-olla, või siis aitaks kuidagi jutustada. Kuidas sina omalt poolt juhatasid, oskasid suunata seda või lihtsalt lootsid, et kõik juhtub. No see on keeruline selles mõttes, et ma ei saa Juhendada juhtida või nagu kuidagimoodi kontrolli all vahepeal ikka saab solvata ja öelda inetusi. Nii, nii küll mitte, ükskõik mis, aga mitte niimoodi. Nii see käiski. Jevgeni teeb juba meiega, meie teeme koos temaga, kuues lavastus, meil, seitsmes ma isegi enam ei oska niimoodi peast öelda, et meil on see koostöö on juba mitu, mitu aastat mingi neli aastat, viis aastat. Et me kõigepealt alati räägime omavahel läbi, mida me teeme, kuidas me teeme, kirjutame, joonistame, arutleme, kuulame mingeid näidiseid ja noh, midagigi kuskilt niimoodi katsetame ja siis Jevgeni pakub oma versiooni, siis ma karjun, ei sobi, või siis vastupidi, geniaalne, ja siis nii see käibki ja mõned lood võib-olla isegi teenivad viimase ööseni, et ei sobi, ei sobi. Ei sobi, et nagu tants on ammu valmis ja mõni lugu ikka veel seal nutab kuskil nurgas. See on üks lugu, näiteks, mis siia läks, seitsmes varjanud, alles sobinud. Et ma kokku olen teinud isegi vist 12 paranduste erinevatele variantidele. Oot, aga jah, sobis ainult viimane. Sündis viis päeva tagasi. Kuidas seda lugu oli kõrvalt vaadata, Ma mõtlen, et see on nüüd üks, on Marion lavastanud naisterahvas. Näidendi autor on samamoodi Marina naisterahvas. Kas naisterahvaste soovunelm? Üks meie tegelikult on ikkagi hingest lugu või, või see on niisugune illusioon, on illusioon või kuidas vastasid selle teemaga? Noh, mulle endale tundub, et see on küll illusioon, et maailm on täis inimesi, maailm on täis erinevaid variante, kuidas inimesed suhtlevad, need ise mõtlevad enda jaoks maailmad, kuidas nad suhtlevad teineteisega. Et see on lihtsalt üks lugu, nood, mis kellegi jaoks võib-olla läks kuunindlikuks, kuidas on hea, võib-olla kui see ei ole hea või keegi püüab seal saade, on mingisugused emotsioonid, mis ta kunagi tundnud või millest unistab või mis iganes. Aga mulle tundub, kõigepealt see on lugu sellest, et inimesel on süda ja inimene orienteerub selle järgi, mis seal toimub, et kõik muud asjad on lihtsalt edendus elus nii-öelda. Kui mõtlesin, et natukene võib-olla räägiks Koltsmann balletis sellepärast et see on mingis mõttes ikkagi selline, kuidas ma ütlen nišitoode selles mõttes, see ei ole veel jõudnud nii paljude inimesteni kui võiks, et võib-olla natuke rääkivast taustast ütleme, et siin on minu meelest väga huvitavalt segatud just nimelt kas nüüd ütleme, klassikaline ballett, aga samas ütleme ka kaasaegne tants, kindlasti väga füüsiline tants. Kuidas sa selle oma käekirjani jõudsid? No käekirja otsingut on pikk teema, tegelikult hakkas 10 aastat tagasi 11, kus ma käisin Londonis ja enne seda töötasin Vanemuise teatris ja tegelikult ma väga otsisin meistrit, kelle käest ma saaks õppida. Väga nagu suur unistus oli, et ma saaks kellelegi koreograaf ja siis ma saaks nagu ainult tema koreograafiat tantsida. Ma tahaksin nagu leida seda ühte stiili, mida ma võiksin ära õppida ja tantsida. Otsisin väga kaua ja ei leidnud, me ei saatnud ikkagi niimoodi mingisuguse trupi, kus ma oleks võinud niimoodi püsida, sest noh, vanema, siis mingist väga paljud koreograafid väga erinevad ja aga noh, see erinevus oli ka mingil määral nagu raske nagu liiga kirju, et tahtsin nagu just nagu seda kaasaegsemat poolt nagu arendada enda sees. Ja siis põhimõtteliselt pidingi ise nagu iseendaga tööd tegema. Ise nagu toimetasin ja teen seda, mis nagu tuleb kuulata oma keha ja teen, aga siis ma muidugi otsin neid inimesi, kellega oleks tore seda teha, et noh, kõik need inimesed, kes lavale meiega koos tulevad, nad on ikkagi me toimetame hetkel juba neljandat aastat, ma arvan. Ta niimoodi trupi pealkirjaga tegelikult alustasime veel varem ja meil on nagu projektipõhine trupp, et kui me leiame mingi inspiratsiooni koos tiimi sees, väike tiim on nagu niisugune püsiv ja siis me hakkame vaatama välja, kes need inimesed võiksid olla, kes tuleksid sinna ilusti kaasa, kes sobiksid selle just antud teemaga, mis tegime hiljuti Kadriorus ja tegime väga klassikalise lavastused, Talveunelm suvelossis ja nüüd vahepeal me tegime Krista Kösteri bluud, et meil on nagu olnud väga erinevaid asju, mida me tahaks nagu enda peal ära katsetada. Isegi ende etendused ka, mis mul seal päris olid ja lasteetendused ja selline romantika, psühhedeelia ja ma ei tea käsibudemm ja vaat et meil oli s-i selline kirju, mulle tundub Nende etenduste ajaloo kui see, mis, mis pooled on juba Tahaks teha mingi Karlssoni viisipsi poisiks või kas on, loovad ja nagu ja siis, kui me teeme, Casanova, mina. Mina praegu tahaks üldse mingisugust lasteetendust teha uuesti. Ma niimoodi penn korra teemast täiesti välja minema, ma tean, et lastelavastusi on hirmsasti kiidetud, mis siiamaani olnud on minu jaoks ka esimese hooga kõla poolest. Tundub uskumatu, et kuidas see siis nüüd on, muidugi ballett ja lastele meeldib, see tundub hirmus keeruline ja müstiline. Tundub, et ükskõik, mis teete ikka publikule, meeldib. No ei, muidugi ei mõtle selle peale, et meie just nagu see meeldiks publikule niimoodi laias mõistes, aga jah, me nagu lavastame ikkagi sihtgrupp, noh, tegelikult sihtgrupp on mul kodus jooksmas ringi, et siis ma küsin tall, mis me lavastame, siis ta pakub, siis me hakkame mõtlema, gaasia, kutsume ta proovi, siis kutsume ta muusika helistuudios, et selles mõttes on kõik väga lihtne, et laps nagu lihtsalt Toome ta kaasa ja kui ta vaatab ja püsib ja annab meile tagasisidet, elavad mehe siis nagu asi nagu areneb ja kui ma näen, et ta läks oma asja tegema, siis meil on midagi valesti, et asi peab nagu kõnetama ja vaatlejad peaksid sealt midagi saama. Kui teha täiskasvanutele armastusest, siis on juba iseenda pealtnäha, et juusis kõnetada. Siin on jää Ikkagi raskusi olnud, hoiduge sellest armastusest, aga no ma loodan, et 10, mõni viies kuues etendus, kuidagi jõuame ka seal toas niimoodi sisse elatud. Mõtlesin enne kõva, kas oli kavalehe pealt tutvustust. Lugesin kaheksa vabatahtlikku tantsijat. Sellist märkust ei ole veel näinud ühelgi kaubale. Kui me kavalehed said valmis jaanuari alguses ja tantsijad tulid sisse vabatahtlike Me korjasime alates detsembri lõpust ja esimese ringiga me ei saanud. Kust te korjasite neid niimoodi üles, kas käiakse noppimas kuskil metsas või? Ei, muidugi ma umbes tean, keda ma võiksin kutsuda, sest siia ma oleks tahtnud väga konkreetseid nagu genotüübi või noh, hästi konkreetseid tantsijaid, keda ma nagu tunnen, et need oleksid need. Ja tegin esimese ringi ei saanud vastu siia siis kui ma tegin juba teise ringi, sest nad vastasid tuli kuskil jaanuari esimesel nädalal. Need on enamus Tallinna Ülikooli koreograafia osakonna tudengid. Jaa, magistrant Jaroslav magistrant ja naised on tudengid, avatud akadeemia ja põhikohaga tudengid. Ja siis sinna vangi. Tutvustage põgusalt, kes teil veel siis mitte vabatahtlikuna sunniviisiliselt tantsivad, keda laval näeb veel? Need orjad on veel jah? Peaosatäitja on meie kordan, tooja poliina suka vallasartšuk tantsib tüdrukut täna tüdruk või tüdruk, kuidas sa kutsud seda siis liid, rinde tantsib ka tüdrukut, tähendab, ja seal on mitu neid sellist rolli, mis on nagu niimoodi naiste lihtsalt nimetu naised või aga Liis on nagu nimega naine ehk siis Randžesca liis rinde siis meil tantsib, Märt Agu ja Märdile on tegelikult kolm rolli. Alguses ta on noh, ütleme minu tegelase endina armuke või endine mees, siis ta tantsib, viiuldajad ja siis ta tantsib meil vürsti Jaroslav Källidki tantsib meelbedandi roll ja siis on meil hiili parras Heilybarason, meie püsiliige ja tema tantsib meil kuidas eestikeelsel modist vist ikka on olemas niisugune vanamoeline sõna, mis nagu disainer, aga noh, vanasti oli see Kostüümikunstnik kostüümikunstnik ja antud loos kostüümikunstniku enda vast lava taga, teil on üks lava peal, siis ka kostüümikunstnik oli meil siin sammas lava peal õmbles viimase kostüümi siis kui publik juba oli saalist. Ja pärast oli meil laes ja viskas sealt valentinipäeva puhul neid kirju publikusse. Aga egas midagi, ma vaikselt tõmbangi neid otsi kokku tuletades meelde, et kumu auditooriumis ette näha, kas te lähete kuskile sellega veel ringi reisima ka muidu? Kelle me näitame kumus 14 veebruar ja me näitame 12 13 märts Tallinnas ja edasi vaatame, et hetkel on vaja hingetõmbepausi ja külmen kindlasti sõidame. Veel ei tea. Kogu aga iseenesest jah, otsime küll sellised põnevad kohad, kuhu sõita ja näidata ja võib-olla noh, põnev oleks ka, kuigi kutsuks ja. Ise ise me oleme Aadi valmis. Jah, me oleme seiklusteks valmis olnud ja meil on põnev seda teha erinevates kohtades, kindlasti saalid mõjuvad nii erinevalt ka näiteks kuus ja ma ei tea ihvi. Põlva on fantastiline, väga vaheldus naudingu ema. Niisiis tantsulavastus, Casanova, põlev jää ehk siis hoopis teistmoodi vaade Casanova elule ja seejuures ainult läbi tantsu. Kumu auditooriumis edasi juba selgub väga suur aitäh närie Koltskonna Jevgeni Versonskita.