Astra rister, kellelt Rostropovitš K Nov kurt see on Perling Gennadi Svenska Paavo pärilunud tema suur ka muidugi ja Nicole Rabinovich. Dimitri Šostakovitši Galina Višnevskaja, sääradolohhanova Maria juudina, Ingrid heebler, see on augud, on Herman pray. Nikolai jätta. See pole kaugeltki kõik. Estonia kontserdisaali lavalaudu on möödunud kolmveerandsajandi jooksul kulutanud kümnete ajastu suurkujude jalad. Tänases saates meenutavad neid Tiia Järg, Ene Üleoja, Kuno areng, Ivalo Randalu, Age Raa, Eva Potter, Priit Kuusk, Kulno raide Tiiule valt, Tõnu Reimann, Toomas Velmet, Jaan Rääts ja Inna Kivivärviks leide Eesti raadio põhjatust arhiivist. Noored Peep Lassmann ja Neeme Järvi. Gustav Ernesaks, Bruno lukk, Haram, Hatšhaturjan, MINA, OLEN anne tromic. Estonia kontserdisaal on meie muusikute häll. Selles majas toimunud sündmused on tekitanud poliitilisi skandaale, aga muutnud ka elusid, palju toimunustanud, kadunud unustuse tolmu, aga mitmeid sündmusi heisa unustada. Dirigent Kuno arengu tutvus Estonia kontserdisaali ka algab neljakümnendatel ajal, kui ta tuleb Rakverest Tallinna ja astub muusikakooli. Ja siis oli pilt selline, et Estonia oli varemetes. See oli masendav pilt, mäletad, me käisime seal labidatega seal neid korjamas nüüd. Ühesõnaga abi abi oli tarvis teha. Siis ma sattusin sõjaväkke Nõukogude armees, olin suhu, mis viis aastat peaaegu. Ja kui ma tulin tagasi, sest teine vapustav mulje olid see maja on tore. Kuhu on tore minna ja kuulsin Vladimir Alumäe kontsert, kus ta mängis Bachi tšakonni. See oli niisugune, kui tore, võib-olla üks asi, mida üks jalg, viiul mängib ainult. Toomas Velmet, Daniel Šafrandid seal õhtu, kus ta lisapalaks mängis ibeeri, väike valge eesel. Ja see mulle niivõrd meeldis, et ma hakkasin tšellomängija. Tiia Järg, kui mulle tuli tänaval vastu menu muusikakooliaegne koolivend, kes oli tuubamängija. Ta ütles mulle musumäe bussipeatuses vaatantsa tuled õhtul kontserdile. Eri dirigeeris nii. Eri Klas oli dirigent. Et isegi Emil Laansoo Selg oli tollitehnik küljest lahti. Tavaliselt mängis orkestris, hea mängijad on, toetas ennast, tundis ennast väga mugavalt, aga noh, see oli siis teistele märk, et asi on nüüd juba natukene erakordsem. Age Raa muusikaarmastusest sündis filharmoonia laste kontsertidel. Neid kutseid jaotati ametiühingute kaudu ja need kontsert oli kaks korda aastas kevadel ja enne nääre. Mul on sealt jäänud meelde, kuidas Vladimir Alumäe ja Vaike Vahi mängisid fiibichi poeemi. Georg Ots ja Viktor Gurjev laulsid ühte. Mingisugune kalameeste laul oli, aga ma ei mäleta enam seda pealkirja, aga kalal käimiseks kogu aeg nad laulsid. Me õppisime Mai Murdmaaga ühes klassis starti, ma ei mäleta, kes juhatas, ilmselt meie sümfoonia mängis, aga viimane teos oli tüka, nõia õpilane. Aga miks see sündmus mulle eriliselt meelde jäi, sellepärast et kui me koju läksime, siis Mai rääkis nii huvitavalt, nii fantaasia küllaselt, oma muljetest. Et kui ma täna sellele mõtlen, siis sealt ju kumas läbi tulevane lavastaja. Üksolistidestolinaar Igor trahv, see oli 50.-te aastate esimene pool. See oli niisugune sündmus, et meie muusikakoolis mindi metsa, korjati lilli ja siis pärast kontserti visati rõdult lilledel. Eesti muusikapublikule tõid külalised uut repertuaari ja inspiratsiooni. Kasu polnud aga ühepoolne laulja pianisti tuua. Vis Nevski Rastrapovitš sündis tänu sellele, et Tallinnas elasid Kalinevižnevskaja õmblejad. Emil Kylie'l hindas Eestit, mis meenutas tema armastatut põhjamaid. Kõik Nõukogude interpreedid liidust välja esinema ei pääsenud neid peibutuskujutlus kättesaamatust maailmast raudse eesriide taga. Aastal 1954 käis siin helilooja Aram Hatšhaturjan. Ta nautis Tallinna, ta tellis Tallinna moemajast kolm ülikonda, eks ole. Ta oli peaaegu nagu Euroopas. Kuid Eestisse jõudis ka muusikuid raudse eesriide tagant. Esimene dirigent väljastpoolt Nõukogude Liitu. Soomlane Tauno Annik ainen lubatakse Eestisse viis aastat peale Stalini surma. Esimene välisorkester, Soome raadio sümfoonikud veel 10 aastat hiljem. Seni sadam, kus kontsert siia Nõukogude muusikuid Teistest liiduvabariikidest, Moskvast, Leningradist, Kiievist, nende seas oli loomulikult mitmesuguseid, aga see oli ka Nõukogude interpretatsioonikunsti tipp, kes meil siin täitsa endastmõistetavalt käis. Vestlusi kultuurist. Geenius, kes elas hirmul Dmitri Šostakovitši aasta 1946. Üleliidulisel noorte dirigentide konkursil esindab Eestit noor Roman Matsov. Lugupeetud žürii eesotsas Dmitri Šostakovitši, ka hindab ta teise preemia vääriliseks. Sama aasta novembris toob Matsov Eestis esmaettekandele Šostakovitši seitsmenda sümfoonia Leningrad. Aastal 1950, kirjutab ajaleht Sirp ja vasar. Matsuri puhul näeme tervet suhtumiste rida, mille üheks iseloomustamaks jooneks on levitamine särasti Lääne-Euroopa manduvate jutumärkides suurkujud ees, nagu kullermaaler ja fashismikoja, muusiku, Richard Straussi ees samuti on iseloomustanud matsu, tundis erakordset huvi Šostakovitši formalistlikumata teoste, kaheksanda ja üheksanda sümfoonia vastu. On selge, Matsovi isikust võib kujuneda suur kahjur ja soomlane, kui ta otsustavalt ei loobu oma senistest seisukohtadest. Lauluisa Gustav Ernesaks on juba Šostakovitši ka kohtunud. See oli juba 1942. aastal, kui meie esinesime Moskvas, siis kogunesid pärast kontserti Eesti esindusse niisugused mehed nagu Hatšhaturjan nagu kiilelts, nagu nagu võistra Šostakovitši. Vene avangardi suurkuju käis siin esinemas juba viiekümnendatel koos Beethoveni kvartetiga mängisite oma klaverikvintetti. Tiia Järg. Beethoveni kvartetis on, tema võiks öelda õppimisaegsed, sõbrad, kõik need sega Novičedenskid ja nendega koos kasvanud. Nad on mänginud ära kõik temaga artetid esimesena, nii kaua, kui see on füüsiliselt olnud võimalik. See oli sisuliselt autorikontsert. Kontserdiproovi kuulas Tõnu Reimann Ma olin tõesti poisike, aga isa lükkas mu tollase konservatooriumi Suvorovi puiestee saali uksest sisse, millegipärast ma olin seal, seal oli laste muusikakool, kusjuures härrad läksid omavahel tülli. Aga tüli oli korralik Šostakovitši, istus seal nukralt klaveri taga köhmuse küürus ja kuulas, kuidas kvartett omavahel magistab. Ja ühest venekeelsest lausest ma isegi sain aru. Nov ütles kellelegi, et sa õpeta oma poisikesi. Te mind ilmselt leppisid muusikut siiski ära, sest kontsert läks menukalt. Ühes kvarteti ja pianist heliloojaga oli Estonia kontserdisaali laval ka Jaan Rääts. Kas ta, mina õppisin Mart Saare juures kompositsiooni tol ajal ma ei olnud veel Elleri juurde jõudnud. Muide, Mart Saar oli ka suur fossogoisse fänn, kes seda võib-olla tänapäeval ei teatagi, aga, aga nii see oli. Esmakursuslane räätsey närveerinudki, olles oma iidolile lehe pöörajaks Šostakovitši absoluutne mälu, tema oli kõik meeles teosed, mida ta ükskord oli kuulnud, siis oli tal juba peas, arvasin, et ega ega minu pööramisest mingit tolku ja nagunii ole seal mängib pärast klaveriansamblites ikkagi on lehe pööraja ja mina muidugi püüdsin väga jälgida, mitte niivõrd nootis, mana konisid, ostsin. Teadsin, kus noodis koha peal nad mängivad. Aga mina jälgisin Šostakovitši silmasid, kuhu tema vaatab. Mind huvitas see. Aga tema vaatas loiu pilguga kuskile kaugusse. Jaan Rääts sai heliloojaga veidi vestelda. No ega ta väga jutukas ei olnud, aga mina püüdsin nii palju, kui ma tollal vene keelt oskasin, ma pean oma häbiks ütlema, et ega ma eriti ei oskanud. No mina ei olnud veel tol ajal Moskvas isegi käinud ja ma ei olnud vene muusikutega mitte niivõrd tihedas kontaktis nagu hiljem Šostakovitši kama olla pärast seda üks kord veel kohtunud Tallinnas, kui ta käis siis saaliste oma selle kooriteosega seoses. Aasta 1970 11. detsember sirp ja vasar. Dmitri Šostakovitši ballaadi tsikli ustavus esiettekanne kujunes meie muusikaelu suursündmuseks. Ene Üleoja. No kõik rammi, kontserdid, ühesõnaga olid ikkagi niisugused sündmused. Ta tõesti säras, hiilgas tänu Ernesaksa erilisele isiksusele ikkagi. Ja kui täna kuulata mõningaid rammi salvestusi just nimelt sellest perioodist Ernesaksaga siis võta müts maha, nad on kuulatavad tänaseni, seal ei ole mingisugust aegumist interpretatsioonis, nii et Ernesaks oli selles mõttes tol ajal tõesti mitte tol ajal, vaid ta jääb meile korrektseks. Ükskord tuli üks laulja minu juurde, ütles, et ta luges kusagilt Austria lehest, Šostakovitši kirjutavad meile mingisugust teost. Mis teost seda ei teadnud. Mõne aja pärast saatis ta minule tähendab meile oma teose, seal pühendus pääl. Muidugi erakorraline suur tähelepanujalgne, saime tolmatoskele sõnadele loodud kaheksaosalise süüdi. Ja nii ta oli meil Eestis hulk aega. Ta käis kõikidel proovidel, tutvudes meie eluga meie Tallinnas üldse eesti muusikute uuemate töödega, keskasin Kadriorus ja, ja elas nõmmel sel ajal. Ja muutus üldse meie muusikute lemmikuks ütelda. Minu teada käisid pedagoogilises instituudis sealne koor tegi parajasti Ants Söödi juhatusel proovi ja lauldi talle mõned asjad ette ja ja talle kohe pakkus suurt huvi nii sööta, ütles Reegi üks laul, kus oli muidugi polüfoonia diapolüfoonia. Teadagi ei ole mitte nõrkade heliloojate tunnus. See nõnda kutsus meid ennast vaatama, ma võisin ka veel talle kasulik olla sellega, et olin küüdimeheks tema sõidul Neeme Järvi, uurides Pärnu lähedal suvitas. Heliloojate liidus korraldati kohtumine Šostakovitši-ga. Ja siis tutvustati kohalviibivaid heliloojaid ja siis kuigi järjekord jõudis minuni, siis segas vahele ja ütles, et teda ma tunnen juba. Sel kohtumisel viibis ka Tiia Järg. Ja siis mängiti talle seal tollel ajal noorte veel õppivate heliloojat. Lugusid Kulberginellišhnaati PH CH teemal, see tundus talle meeldivat. Ta hindas just seda koomika võimalust nii tõsise teema puhul, sest seal on pikul flööt, tuuba pandud ühte ansamblisse peale muude asjade ja rõhutas, et koomikat on muusikas üldse harva ja head koomikat, seda harvem. Ja siis üritati nagu midagi tema käest küsida. Tema üritas vastata ka, aga need küsijad olid ka natukene vist üle pingutanud, nad olid natuke ähmis ja siis keegi esitas küsimuse, et kes teie intekretidest on kõige paremini teie teoseid mõistnud. Helilooja niisugust küsimust avalikult esitada ei ole üldse sünnist sellepärast et kui sa tunnistad ühte, siis sa ei tunnista teist ja sul ei ole ühtegi põhjust solvata inimesi, kes on võtnud vaevaks sinu teoseid õppida ja esitada. Ja siis me nägime, kuidas Šostakovitši Tallinn nagu natuke hädas Oma kuue käistuma kehvade kätega, noh, peab teadma, et ta käed on juba väga väheliikuvad tollel hetkel. Ja lõpuks ta on peaaegu pigistas endast välja, et paša võimuliit on Šostakovitši 14. sümfoonia on pühendatud benshomilbritenile. Ja Britan pühendab talle kadunud poja vastastikused kummardused, aga Britten kui pianist käis ju nõukogude liidus, aga ma arvan, et ta pidas silmas seda nihukest ühist maailmavaatelist platvormi, kuidas maailmas oleva kurja peale peaks kunstnik vaatama seal. See on nende mõlema jaoks vist üks kõige olulisem määravam küsimus. Jaan Räätsa noodikogus on siiani aukohal Šostakovitši pühendusega, noot. Mul oli parajasti kodus ka ostetud just prioritise puugad. Sinna oli lisatud ühe kaasüliõpilase poolt. See oli üks korealane, kes tuli õppima Laulmist. Tema kinkis minule Sostakowitzi portree, mille ta oli teinud ühe ajakirjanduses ilmunud foto järgi. Ja selle mina kleepisin sinna. Oma nooti sisse, sellesse ossa poiss nägi ka muidugi. Siis tema kirjutas mulle, pühendas enda poolt sinna nooti sisse Vestlusi kultuurist usklik avangardist Maria juudina. Kord olevat Stalin kuulnud raadiost juudinat mängimas Mozarti 20 kolmandat klaverikontserti. Suur juht, haaranud toru, helistanud raadiosse ja nõudnud. Saatke mulle plaat. Seda lubatakse teha kohe. Keegi julges Stalinile öelda, et plaati polegi. Pianist mängis otseülekandes kiirkorras, samal ööl aetakse kokku orkester ja kohale tuuakse pianist, et valmistada soovitud lint. Dirigent on nii hirmul, et ei suuda juhatada. Kutsutakse teine, aga see väriseb ja vassib. Alles kolmas dirigent suudab end kokku võtta. Plaat saab hommikuks valmis ja saadetakse Stalinile. Peagi saab juudina ümbriku 20000 rublaga. Pianist kirjutab vastuse, tänan teid Essifissarionovitš abi eest. Palvetan, et issand, andestaks teile kõik teie patud rahva ja riigi ees. Issand on armuline taandestatele, kindlasti annetasin raha oma kirikule. Juudina, ka ei juhtu midagi. Tema Mozarti esitus olevat olnud plaadimängijas, kui juht ja õpetaja leiti omandotsiast surnuna. Juudina oli iseäralik pianist Tallinnas ja Tartus esineb ta korduvalt, alates aastast 1955 Balti jaamas käis külalispianistidel vastas filharmoonia muusikaosakonna juhataja Kulno Raide. Ta oli meil ka olemas filharmoonia all ja läksin vastu ja, ja mulle ütles meie kunstiline juht Olga Rudneva. Te tunnete, et tema kohe ära, tal oli niisugune vihmamantel seljas, mulle öeldi, et ta näeb imelik välja natukene. Ta oli väga südamlik inimene. Šostakovitši kirjeldab mälestusteraamatus tunnistus. Pealtnäha oli juudina mängus vähe naiselikkust. Tavaliselt mängis ta energiliselt jõuliselt nagu mees. Tal olid toekad, muskilised käed ning pikad tugevad sõrmed. Noorena kandis ta musta maani kleiti. Meie õpetaja Nikolajevile oli kombeks ennustada, et vanana ilmub maleusja lavale läbipaistvas negi sees publiku rõõmuks seid täitnud juudina tema soovi. Mul on selline tunne, et ta kandis kogu oma pika elu üht ja sama kleiti. See oli nii kulunud ja määrdunud. On aasta 1961. Stravinski on nõukogude liidus keelatud. Neljapäeval, 26. oktoobril kell 19 30 annab Estonia kontserdisaalis klaveriõhtu marja juudina. Kavas Igor Stravinski klaverisonaat ja hindamiti sonaat number kolm. Publiku ridades on ka Ivalo Randalu. Ta mängis, hindame sonaati ja seeläbi ka korpulentne daam, püstised pöördus publiku poole. No ma ei oska vene keeles fani ilusti öelda, aga tõlkes, et ma arvan, et et ta võib olla kuulsite seda esimest korda ja et see on teistmoodi muusika, kui meil siin üldiselt mängitakse. Et ma esitan teile veel. Kord kontsert pakkus huviga Tiia järgile. Ja me teadsime, et internet on olemas ja nõukogude muusika kirjandus öeldi, et ta on, Ta on humanist, tähendab, humoristide loomingut võis esitada, aga siis teised lääne heliloojad samast perioodist olid ümber keelduma, neist, aga hindamit oli humanist. Publik plaksutas niimoodi natuke äraootavalt judinaid tõusnud, isegi püsti vaates saali kerge põlgusega, ütles ta hakkab, või? Ničibuni ponieli mõist sõngraiemmedus, kusjuures mängiski veel üks kord terve kolmanda sonaadi. Asi sai palju selgemaks. Kullaraide. Ma ei ütleks, et kontsertid alati täis olid, aga see rahvas, kes tuli, see oli teadlik ja siis ta, ma ei tea, kas sellel kontserdil tuli välja ja ütles, et et teate, et mul on kaasas ühe poeedi luuletused, et ma loen teile ette. Ja muidugi rahvas oli viisakas ja intelligentne ja kuulasid ära, aga aga nad tulid ju tegelikult klaverikontserdile. Juudina võis endale lubatusest niukseid keevees rääkisid, et tal oli staadionil üldse partei keskkomitee, suhtus temasse väga soosivalt. Kontserdi koos hindamitiga kõlanud Stravinski eest võetakse keelumärke ära alles aasta hiljem. Peale helilooja aastal 1962 toimunud Nõukogude Liidu külaskäiku. Tema nõudis endale seda hotellituba, kus tema oli all enne revolutsiooni. See oli punasel väljakul muidugi täitsa olemas alles ja seal elas. Maria juudina saabub pidulikule kohtumisele Stravinski ka demonstratiivselt teenistes. Näidake, kuidas elavad vene avangardistidega. Isegi tema lavakostüüm ei olnud niisugune õhtukleit, vaid see oli pigem nunnarüü. Ja, ja tal oli mingi eriline fluidum. Tema hiigelkorteris Moskvas kaldapealsel elas samaga. Vestlusi kultuurist. Põhjamaade austaja Emelgilelts. Aasta 1960 publikurekordi teeb riikliku filharmoonia saalis pianist Emil kiilels. Tal oli kas Londoni või isegi Ameerikaga tehtud niisugune leping, et ta mängib kõik Beethoveni viis klaverikontserti seal ja kuna meil oli vastselt tulnud Leningradist Neeme Järvi ja väga talendiga dirigent, siis ta mängis kõik need viis kontserti siin Tallinnas ennem läbi Neeme Järvi juhatusel. Ja oli plaan ka viia orkester koos kindlasti ka välistuurile, aga sellest ei tulnud kosk kontserte heanud selleks oma luba. Tal ei ole niisugust asja, et ta tuleb näiteks Tallinnasse või, või kuskil ükskõik kuhu mingisugusesse väiksesse linna ja teeb kuidagimoodi kontserdi ära. Ikka annab täielikult ennast välja igal pool, nagu sellele igasugusele suurele kunstnikele omane on. Ja temale on see eriti, mitte kõikidel ei ole samane. Emil kile Sist rääkis Neeme Järvi jätkab Bruno lukk. Minule tundub, et EMil kyljes on nõukogude pianistide peres kõige suurem pianist ja kõige suurem muusik. Tema pakub seda muusikat nii väga suure kaasaelamisega, eriti suure kaasaelamisega ja niisuguse spontaansuse ka või niisuguse loomuliku noh, avarusega mind eriti tema juures paelade ja mis mind tema juurde tõmbad kontserte tohutu loomulikus selles niisugune endastmõistetav muusikas tungimine ja et ta oskab seda nii väga vaikse ütelda, ideaalses vormis edasi anda. Jelse juures on õppinud ka Peep Lassmann. Emin keeles oli ju, tegelikult ollakse ajaks üks maailma juhtivaid pianist tegelikult saavutas rahvusvahelise tuntuse juba kolmekümnendatel aastatel Belgias konkurssi võites ja mis seal salata, ta oli ka tegelikult kummalisel kombel Stalini lemmik pianist. Ma pean ütlema seda, seal oli sellest väga ilusasti puhtalt välja. Tal oli võimalus Davidiga suhelda ja targiga küllaltki palju selleks, et tema enda professor saaks vangilaagrist vabaks. Ta saavutaski seal. Nii et ta oli Nõukogude liidus kinnistel aegadel pärast teist maailmasõda tõepoolest üks väheseid inimesi, kes reisis suhteliselt vabalt mööda maailma ringi. Ta oli tõeline maailmakodanik. Ta tundus nagu mingisugune teisest maailmast pärit inimesena. Ta käitus täiesti vabalt väga suursuguselt, ütleme isegi mees teetlikult rääkis väga vähe. Aga selle eest viis lubada endale selgelt ja kindlameelselt üpris niisuguseid kummalisi avaldusi Venemaa olustikku suhtes väga kriitilise kriitiline Moskva konservatooriumi suhtes muuses. Tänu keelelsile sattus Tshaikovski konkursi kohustuslikuks Jaan Räätsa klaveripala. Kui 70. aastal otsiti sinna kohustusliku pala nagu igale konkursi on ja siis just oli kile see, kes leidis selle kohustusliku pala nimelt minu Tokaata. Siis ma mäletan veel ühte juust, kus ta käis Eesti raadios, neil oli mingisugune vaidlus tekkinud matsu, iga seal ühe kontsert selle ette kantud Pala ümber ma ei mäletaile, mis, milles oli asi, aga pidasid vajalikuks paanikasse tulla kolmandale korrusele ja, ja seal kuuel sõle see kontsertlint. Ja mina olin, tol ajal töötasin helirežissöörina raadios ja ja siis ma läksin nendega koos sinna. Ja see oli minu kohtumine kilesiga muidugi Killeltsilori õiguse. Peep Lassmann kohtus kiilesiga Tallinnas aastal 1975 Ja siis ta ütles, et teate, et olen praegu viimast korda Eestis. Ma avaldasin imestust ja ta ütles. Teie olete kaotavad oma näo, et aastakümneid ma olen siin Eestis näinud ikkagi Euroopat ja mitte Venemaad, aga mõne järjest rohkem siin teil Venemaal ja te peate tegema sellest järeldusi õrnas järele, tule miski taga solvastadalatavaste, kuskil. Vestlusi kultuurist ning toosist suur mees. Sättaslav Richter. Jaan Räätsa mällu on sööbinud esimene kord, kui ta kuulis legendaarset pianisti mängimas. Ma olin tartlane tollal ja muusikakoolist koju minemas, aga tollal oli kombeks, et olid üles pandud igalt poolt valju hääldajaid kus kant. D no raadioprogrammi üle ja siis ma mäletan, et ma olin koduteel ja olin praeguse Eesti panga juurest mööda minemas et minna silla peale ja sealt üle jõe koju. Ja siis ma kuulsin, et raadios teatati, et Richter esineb ja ta mängis ainult ühe pala talle kontserdil. See oli Rahmaninovi prelüüd meeletult keeruline teos, raske teos, mille harjutamisega ma hiljem oma käe vele mängisin. Lausa nii, et see mõjus mulle küll meeletult, et see ettekanne, see oli tema pirtuaalsus juba oli nii meeletu, et see mõjus nii, et see oli esimene kohtumine rihteriga. Ja siis ma pärast sain teada, et seal kontserdil viibis ka Stalin jalad siis kutsunud pärast tõesti enda juurde ja kuulnud, et mis, mis tal vaja on ja tuli välja, et midagi tollal tal ei olnud korterit. Seejärel sai ta muidugi endale suurepärase korteri sai auto Volga tollal ja siis ta saigi tuntuks kui, kui suur autode fänne ja out sõitja. Aastal 1964 tekib riikliku filharmoonia kunstinõukogul idee korraldada kaasaegse muusikapäevad Moskvast antakse tungiv soovitus. Korraldage vene kultuurinädal. Selle raames jõuab siia ka seaduslav Richter. See pole küll esimene kord 40.-te algusest 60.-te lõpuni annab ta Tallinnas 16 kontserti. Priit Kuusk. Seadus läheb Richthereid, mäletan konservatooriumi treppe mööda käimas, sest meie Suvorovi maja oli ju ju täiesti puru treppe täis, nii ja naapidi kogu aeg ja siis mäletan teda seal rektori kabinetis ja käimas tulemas ja minemas jälle uuesti. Eredalt mäletab tema esinemisi ka Eeva Potter. Risterta käis soolokontserti andmas, siis ta käis koos oma abikaasa Niina Dorljakiga, rister oli huvitav Milgi põhjusel ta Ta ei tulnud kohe lavale, tekkis niisugune ärevus. Et no mis on juhtunud, tuli lavale, ta käitus väga noh, niisuguse kuidagi emotsionaalselt hakkas mängima ja no ma ei mäleta enam neid teoseid, mida ta tol korral mängis, aga see oli vapustav. Vestlusi kultuurist puhkediiva temperamentne dissident, kallinemist Snevskaja imistes läprastab bovitš. Säravtšellistra Strapovitš, kes Eestis esinemas korduvalt Tallinnas, andis ta esimese ühise kontserdi oma abikaasa, sopran kaliinamis Niels kajaga. Veneromansside kava nautis Tiiule evalt. Te vist ei oska ja oli noor ja kaunis, tal olid uhked juuksed, need olid niisuguse nagu venelased ökosnikuna sinna pea peale kokku korjatud ja ja tal oli niisugune kiirgavalt roheline kleit. Et see, mis sealt muusikast tuli, see kõik noh, oli nagu niisuguses kogunes tema välises olekus trastav bovitš Tšerlistina ma olin teda ka juba siin ikka kuulnud ja nautinud seda tema nisukest äärmist temperamenti. Aga seal see respekt laulja vastu ja see on jälle meelde jäänud väga. Kuulasin rõdult ja üsna ees, seal üleval, ma nägin täpselt otse alla, mis seal toimus. Viisnevskaja ei heitRemoleerinud oma häält, nii nagu väga paljud vene laulja, ta oli väga tugevalt ja tugev vibraator, aga vist ei oska ja tegi väga soliidselt ja väga maitsekalt laulis oma kava ja ma imestasin, kuidas Russopowitz nii kenasti seal klaveril toime tuli, kui suurendades tal klaveri kõlas ja kui kõik, missugune tore ansambel, see oli etrossopovitš oli ju ikka päratult andekas inimene, mitmekülgne. Toomas Velmeti-le on meelde jäänud tema sooloõhtud Ja see, kuidas ta lavastas oma sooloõhtuid mis ta lisapalaks mängis, Stravinski, vene laul, see oli ju alatine ilma seletada, ei saanud lavalt minema ja Tõnu Reimann Tema energiaatakke, ega sellist pommi energiapommi laval. Ta küttis ikka niimoodi ülesse publiku alati see kas ta mängib Šostakovitši teist kontserti või ta mängis haid nüüd või ta mängis ütleme siis Pärdi Pro, et contra ega selles ei olnud mingitki emotsionaalset vahet, see, mida artist annab lavalt. Et selles mõttes atropovitšanneks tõsiselt erandlik nähtus olnud muusikakultuuris ja üks jõulisemaid publiku mõjutajad. Jaan Rääts Ükskord oli niisugune Juused Rastropovis ilmus parajasti provi lõpus saali ja kui ta kuulis, et et neeme oli just läbi mänginud minu seitsmenda sümfoonia siis Razor pois tahtis seda kaks ikka veel kuulata ja ja orkester oli nõus ja järvi nõus ja mängisidki veel kord läbi terve sümfoonia. Vahetult peale 91. aasta augustiputši käisid disla pärast tropovitš ja Kalinovižneskaja taas Tallinnas. Ma olen väga õnnelik, et tulime Tallinnasse Meylangaaliaga hästi palju meeldivaid mälestusi. See oli ammu, 1955. aastal, 11. mail, kui nägin Prahas erakordselt ilusat naist, kellesse armusin esimesest pilgust ja tegin kõik endast oleneva, et võite te endale. See õnnestus ja nelja päeva pärast me abiellusime. Ma ei olnud siis rikas, kuid see-eest väga pill, aga nii kui me tulime Moskvasse ja registreerisime seal oma abielu oli kõik meie elus korras. Kuid kalja õmblejad elasid Tallinnas, suhtan. Me armastasime neid väga. Nad käisid meil Moskvas, kaalia käis Tallinnas, kuid minu esimene pereelu vapustus oli seotud just sellega. Kui kaalia ütles, et peab minema Tallinnasse oma õmblejate juurde. Rahaga mul selle jaoks piisavalt siis veel ei olnud. Tegin talle ettepaneku, et võib-olla saadaks teda kontserdi klaveril. Sellest saaksime mõlemad väikese tasu ja lisaks ostab Kosk kontsert meile ka edasi-tagasi piletit. Kaalia vaatas mind suure kahtlusega ja ütles, et kuidas ma küll saan klaverit mängida. Mina ka vastu. Anna mulle paar päeva aega, ma vaatan su kava läbi ja siis otsustan, kas saan hakkama või mitte. Professionaalselt pingutades püüdsin kahe päevaga teha oma parima kaali aktsepteeris seda ja meie ansambel töötas hiljem veel umbes 25 30 aastat. Ning näed, kuivõrd õnnelik olen ma selle üle. Isegi see aeg tundus mulle palju lühem. Esimene üllatus ootas mind siis, kui meile toodi kosk kontserdi poolt Moskva Tallinna piletid, kaaliasay pehme vagunipiletid ja mina kolmanda klassi kõvade istmetega. Küsisin, miks mulle aga seletati, et kui ma oleks sõitnud Chalistina, siis oleksin saanud samuti pehme vagunipiletid. Aga saatjana puudus mul kvalifikatsioon, nii et sain ainult kõva istme. Just Tallinnas oli meie esimene ühiskontsert, teine toimus Tartus. Vestlusi kultuurist. Tasapisi hakkab Eesti NSV-s jõudma ka maailmakuulsaid interpreet väljastpoolt Nõukogude Liitu. Toomas Velmet. 60.-te aastate alguses moodustati esimene Tallinna kammerorkester. Siis käis Eesti Raadio Sümfooniaorkestrit juhatamas Karlo tšeki. Tõnu Reimann polnud varem sellist dirigenti näinud. Mõnus, papa, kes tuli sinna orkestri jätte, hakkas rütmis noogutama peaga ja orkester mängis niiet hüppas pükstest välja. See oli nii lahe, see oli nii tore see see atmosfäär, mille ta lõi. Tema elukutselt oli maailmakuulus pianist elu teises pooles, nad kõik lähevad kergema vastupanu teed akas dirigeerima ja ta juhatas raadio sümfooniaorkestrit. Hayden ka, võib-olla seal oli midagi Mozart. Aga lisa palaks mängis pokkeri nimeno ette. Noh, me kõik teame seda pokkerinime. No et kas ei olnud see menu? Nüüd tagantjärgi ma olen väga haritud poosik, ma tean, et see oli pokkeriini C-duur, kvintetti spereid ja see tekitas sellise eufooria, et me öö jooksul kõigepealt me varastasime partituuri ja kirjutasime selle ümber. Ja siis, kui ta oli juba ammu lehvi lehvi teinud, lahkunud, siis Tallinna kammerorkester mängis seda aastaid oma lisapala. Seitsmekümnendad toovad siia uutmoodi pianistid. 29. mai 1971 Jon augud on Suurbritannia. Me kutsusime teda omavahel, hiljem temast rääkides suureks inglise karuks, sest ta oli niisugune väga suur ja ümar ja temas oli midagi rabavalt poeetilist. Tšaikovski konkursi preemia laureaadi esinemist mäletab ka Ene Üleoja. Ka tema mäng oli midagi hoopis teistsugust kui see koolkond, mida me kõik nautisime Grinbergi uudina ja nii edasi ja nii edasi. Ja siis ma olen nüüd hakanud mõtlema, et mis see siis nüüd oli tegelikult mis, mis nagu eraldas, et kui ma oskaks praegused analüüsida ja vot siis ma ütleksin, selge struktuur ratsionaalsem lähenemine muusikale mingisuguste detailide sirgjooneline väljatoomine, ma ei oska isegi nimetada, aga ta ei olnud niisugune ainult tehnikale ja võib-olla nihukesele võib-olla romantilisem asele käsitlusele rajatud. Austria pianisti Ingrid Heevleri kontserti meenutab Ivalo Randalu. Ta mängis Mozartit ja see oli aeg, kus meie nõukogude koolkond Milt ainult Bruno, Lucia Mozart mõjus minule raskepäraselt. Ta pidi olema. Kuhugi ikka piima ja ehkki helises köitmete Neljateistkümnes aprill 1974 olevisaal šampi ramp all, Prantsusmaa trump all oli tollel ajal. Ma ei julge öelda prantsuse parim flöödimängija, aga ta oli maailma nimi igal juhul selles sfääris. Ja kui ta mängima hakkas, ta jõudis klaasi puhuda, kui ülevalt hakkas teiselt korruselt kostma häälest ära klaver, pal koerapolka, siis kargas Jüri Gerretz väga nobe ja reaktsiooniga viiulimängija kargas püsti, tormas paari hüppega teisele korrusele, siis käis üks kõmakas. Ma arvan see klaverikaaslöödi niimoodi kinni, et ta tükiks ajaks kinni ja siis ramp all hakkas otsast peale. Uut repertuaari tõi meie kuulajani bariton Herman pray. Seisis nagu sõdurpoissi ja laulis terve kava summani liiti, ahmisin õhku. Vaata, mis on võimalik teha, et sa oled naelutatud tooli külge, lihtsalt sa ei saagi pilku ära. Kõrvad on sul ka kogu aeg, ühesõnaga igat nüanssi püüad. Ja kui siis pärast tuli meie nii mõnelgi väga suurelt. No mis see siis nüüd oli? Ei olnud seal ühtki fort. 11. jaanuar 79 klaveriõhtu Schuberti loomingust. Siin on kavas sonaadid järjest esinevad Kalle Randalu, Rein Rannap, Ivo Sillamaa, Rein Mets kõik mängivad ühe sama klaveri peal ja kõik mängivad Schubetit. Võrdlusest sünnib tõde. 1981. aastal paneb kuulajaid imestama tenor Nicolai eta. Ukraina juurtega Rootsis üles kasvanud inimene, isa oli tal vaimulik ja noh, me teadsime, et ta on suur laulja Rootsis Euroopas väga nõutud ja siin ta laulis ainult laule Beliini tonitseti, kunnoo visee, Wagneri, Rossini, Verdi, ainult laulud, mitte ühtki aariat. Ääretult stiilne jällegi ja ei tulnud tenor Praveerima mingisuguseid oma kõrgeid noote demonstreerima. Vestlusi kultuurist. Seitsmekümnendad ja kaheksakümnendad viivad mitmed Nõukogude Liidu silmapaistvad muusikud piiri taha paljud neist jäädavalt. Aastal 1975, kui lõpeb Dmitri Šostakovitši elutee emigreeruvad Rostropovitševischnevskaja. Aastal 1979 tungib Nõukogude liit Afganistani. Eestis toimub tugev maavärin ja aasta lõpus lahkub Neeme Järvi, tema kannul Arvo Pärt. Minejaid on teisigi ja nad ei lähe kerge südamega. Baasiks on neil Nõukogude muusikaharidus, millel on nii oma head kui halvad küljed. Imelapsekultust Nõukogude liidus eriti ei olnud. Kui see laps oligi andekas, siis lihtsalt no vaatame, mis tast saab, kuna see süsteem oli siiski riiklik ja lapsed ei kuulanud riiklikku süsteemi, nad ei olnud, eks plateeritavad. Nad pidid siiski jääma lasteks. Verinoore vabariigi sünnitusvaludes kipuvad saalid tühjaks jääma. Aastal 93 esineb Tallinnas 12 aastane Läti viiuldaja Baibask. Riide meenutab hinnakivi. Ta mängis meil siin ka mendel soni viiulikontserti, nagu ta seal Unesco konkursil mängis ja mäletan veel, et rahvas võttis selle kontserti väga hästi vastu. Ega tol ajal meil veel meie lapsi nii väga siin ei käinudki. Mäletan veel selle kontserdiga seoses, et ma käisin Kalevi kommivabrikus ja palusin, et kas Kalevi kommivabrik teeks talle suure ilusaks kommikarbi ja see sai siis sellele väiksele solistile laval üle antud. Paigas kriide naaseb Estonia kontserdisaali aastal 2012. Viimane kord, kui ta siin esines, juba täiskasvanudki, ta mängis Brahmsi viiulikontserti ja midagi jäi mul selles esituses puudu. Ma mäletan, ma tundsin, et, et see ei olnud nii särav, kui oleks oodanud. Eesti vabariigi tulek tähendab, et äkki võib mängida kõike. Jätkuks vaid kuulajaid. Samas ei teadnud keegi ka nõukogude ajal täpselt, kust läheb lubatu ja keelatu piir. Need piirjooned kõikusid kõigepealt kord lubati, kord ei lubatud, võtame kasvõi, eks ole, kuidas Tubin aga on Eestis ümber käidud, kortada tohtis mängida, kord tohtinud mängida. Need olid parajasti parteilise tuuled, mis poosid kord siitpoolt sealtpoolt. Nii et nad olid muutlikud. Tänaste staaride nimed ei määra mitte tsensori nimekiri, vaid SKP. Tippude tippe ei saa väike riik endale lubada igal aastal. Berliini Filharmoonikute külastavad Eestit ükskord sajandis, sest nad käisid 19. sajandi lõpus 20. sajandi esimeses pooles, 21. sajandi alguses. Nii et ootame, 22, sajand on tulemas. Kui nüüd mõni kuulsatest eesti dirigentidest ennem ei saa, Berliini Filharmoonikute peadirigent. Kunstis ei ole objektiivsust mälul ammugi mitte kuuldud mosaiigi stan puudunud nii mõnedki tükid. Aga olemasolevatega saab mängida klaasikillumängu, millest sünnib midagi ajaloolise tõe ja emotsionaalse mälu vahepealset. Peaosades Ene Üleoja, Kuno areng, Ivalo Randalu, Age Raa, Eva Potter, Priit Kuusk, Tiiule Eevald, Tõnu Reimann, Toomas Velmet, Jaan Rääts, Inna Kivi, Kulno raide, Tiia Järg. Kasutatud fragmente Helju Taugi, Valter Ojakääru, Vello Miku, Natalia Sykeme ja Kersti Inno saadetest. Suur aitäh. Saate toimetas Annebrammik. Kokku mängis Helle Paas. Tänan kuulamast. Kohtumiseni Estonia kontserdisaalis.