Helgaja tere, head kuulajad. Taaskord on lõppenud üks kirev ja sündmusterohke nädal. Eredamad telemuusikahetkedele, sel nädalal vaatab tagasi ka tänane heligaja saade. Muljeid Eesti muusika ja teatriakadeemia ooperistuudio lavastuselt. Tallinna kammerorkestri kammermuusika kontserdilt ja Saaria festivalilt jagavad tänases saates muusikateadlane Kerri Kotta ja helilooja Liisa Hirsch. Põhjalikumalt ongi tänases saates vaatluse all kammermuusikute kontserdisarja Heli ja keel minifestival, mis oli pühendatud hooaja aukülalise Soome kuulsaima nüüdishelilooja Kaie Saar jahu ja kolme eesti helilooja Arvo Pärdi, Jüri Reinvere ja Helena Tulve muusikale. Kõigest sellest juba õige pea enne veel tagasivaade nädala muusikasündmustele. Kuueteistkümnendal veebruaril esinesid eliitkontsertide sarjas Estonia kontserdisaalis viiuldaja Mari-Liis Uibo, tšellist Andreas Lend ja pianist Irina Sahharenkova, tuues ettekandele Beethoveni, Rahmaninovi mendasani muusikat. Nendes toimub suurim Põhja- ja Baltimaade löökpillifestivalil Percussion klass, mis on toonud kokku ligi 150 löökpillimängijat enam kui 20-st Põhjamaade ja Baltikumi muusikaakadeemiast ning koolist. Reedeõhtuse kontserdi Estonia kontserdisaalist vahendas ka klassikaraadio. Kuid sel nädalal esitles oma uut tohib plaati ka helilooja Galina Grigorjeva. Eesti kooriühingu eestvedamisel korraldati sel nädalal ka üllatuskontsert dirigent Ants sotsile tema 60. sünnipäeva puhul nüüd aga uudiseid mujalt maailmast. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised. 15. veebruaril jagati lasteni sellises muusikaauhindade galal kuldseid grammofoni ehk grammisid. Parima orkestri esituse kategoorias pälvis Grammy nimega Šostakovitši Andres Staling Shadow millel kõlab Dmitri Šostakovitši 10. sümfoonia Andris neljastasansi juhatusel bostoni sümfooniaorkestri esituses. Parima ooperisalvestuse grammisay plaat moristravelli teosega ja võlumaailm, kus aita Okineni. Orkestrit juhatab seitsi osava ning kaasa teevad ka SKF matsumotokoor ja lastekoor. Koorimuusika kategoorias tunnistati parimaks plaat Sergei Rahmaninovi teosega kogu öine jumalateenistus, mida juhatab dirigent Charls. Brahmsi kammeransamblite kategoorias oli parim kollektiiv eid Black priorid, plaadiga filomend. Parima instrumentaal soolovõidus, kuidas plaat? Anri ti ööviiulikontserdiga, kus soleerib noor saksa viiuldaja Augustin Hadelis ning Seattle'i sümfooniaorkestrit juhatab dirigent luudovitš Morello. Parima soolovokaalplaadi Grammy pälvis plaat nimega joissa Jouni Live From võigmarhool ja sellel musitseerivad metsosopran, jovistida Nato ning klaveril Antonio papana. Parimaks klassikaprodutsendiks tunnistati tänavu Judith Sherman. Täpsemalt saab kõikide Grammy võitjatega tutvuda internetileheküljel grammi punkt com. 60 kuueaastaselt suri 14. veebruaril, välja paistab Ameerika helilooja, õpetlane, Pulitzeri preemia laureaat Stephens Stacy. Tema loomingus olid tähtsal kohal sümfoonilised teosed instrumentaalkontserdid ja samuti ooper nimega The Classical stil. Samuti oli Stephens Thaci loomingus palju muusikat kammeransamblitele, kammerlaule ja kooriteoseid. Pulitzeri preemia tõi talle 2003. aastal kontsertorkestrile. Stacey kasvas üles Kansases Texases. Ta tegutses esideeriva heliloojana mitmete Ameerika orkestrite juures, Stacy oliga ekspert Poola helilooja Vitalt lutuslawski muusika tundmises ning aastal 2013, mil möödus 100 aastat luttaslowski sünnist. Kureeris Stacy tema loomingule pühendatud kontserdisarja. Birminghami linna sümfooniaorkester andis teada, et 2016. aasta septembrist saab orkestri uueks muusikajuhiks Andres Nelson, seejärel 29 aastane leedulanna Mirgaadriaci niite tila, kellega sõlmiti kolmeaastane leping. Tema debüüt Birminghami linna sümfooniaorkestriga toimus eelmisel aastal ning dirigendi keemiaorkestriga oli kohene ning ka publik võttis noore debütant hästi vastu. Ka uudised maailmast muusikauudised. Helikaja saade jätkub nüüd kontserdi muljetega. Toimetaja Annebrummik ja muusikateadlane Kerri Kotta heidavad pilgu ooperimaailma. Üheksandal ja 12. veebruaril etendus Pirita kloostri uues kabelis Eesti muusika ja teatriakadeemia ooperis stuudio lavastus Putšiini. Vot selline ooper, õde on seebika. Etenduse lavastas Taisto noor dirigent oli Ermo Tiisvald ja muusikajuhiks Ene Rindesalu, kes ühtlasi siis klaveri taga ka orkestri rolli täidab. Disno ilmselt oli selle etenduse puhul üheks taotluseks, miks ta Justyna kabelisse oli viidud, siis see, et ooperi süzee leiaks siis endale sellise koha, kuhu ta temaatiliselt peaks kuuluma. Et kuidas sulle tundus, et kas taotlus õigustas ennast. Noh, võib-olla üldisemas plaanis tõesti sellepärast, et, et temaatika või noh, õigemini asi toimub ju nii-öelda kloostris ja võib-olla tõesti siis selline autentne kontekst seal kõrval annab võib-olla just noh, nii-öelda kulisside mõttes justkui midagi juurde. Muidugi, teisest küljest, eks seaosale pigem selline pealiskaudne, sest kui nüüd, et vaadata seda Libretate, selle ooperi süžeed, siis jah, see tegevuspaika pandud kloostrisse, aga teema on muidugi tüüpiline 19. sajandi. Võib öelda siis selline emantsipatsiooni mõni teema, kus tegelikult nunnaks pühitsetud peategelane isikliku elu kaudu hakkab ju tegelikult nendele institutsionaalsetele raamidele vastu. Et teatavasti on ta ju kõigepealt tulnud sinna kloostrisse selle tõttu, et tal on sündinud üks abieluväline laps, eks ole, ja, ja tegelikult nagu ooperi arenedes Läheme ei ole antud nunnatõotused teda kuidas öelda, maailmast ära lõiganud või seda maailma hülgama sundinud, et tal on ikkagi väga tugev emotsionaalne side oma lapsega ja saades teada, et laps on tegelikult surnud, see teeb siis ju tegelikult TÕDE Angeelika jaagu võimalikku suurimatest pattudest nii-öelda paneb käe ise oma elu külge, nii et selles mõttes ta pigem mulle tundub, vastustab väga paljusid selliseid, võib-olla kristlike dogmasid või põhimõtteid või ka seda institutsionaalsest, nii et selles mõttes muidugi ooperi süžee ja selle sisu on selgelt selline 19. sajandi trendidega või suundadega kaasamines. Teine põhjus, miks valiti esituseks kabel, ma olen aru saanud, et see oli selle kabeli akustikat. Kas tõesti seda asja oli hea kuulata, hääled kõlasid klaver, mis nii-öelda orkestris kehastus, oli täiesti heas nagu tasakaalus vokaalhäältega, nii et selles mõttes võib seda valikut kindlasti õnnestunuks pidada. Seal on niisugune ooper, kus põhiraskus ikkagi langeb ühele peaosalisena mõnevõrra, aga siis teisele peaosalisele vürst hinnale kesis kehastab seal ooperi siis seda, seda jõudu, mis siis selle andeerika emantsipeerumise nii-öelda vastu peaks astuma. Ja nendes rollides olid sigarette teemets, kes on juba küll Muusikaakadeemia lõpetanud ja Aule Urb, kes on veel muusika, kreemja magistrant. Kuidas nende sooritus sinu hinnangul välja tuli? No täiesti selgelt, eks nad olid ka kaks võib-olla kõige tugevamad nii ardistlikus kui ka võib-olla hääle mõttes selles lavastuses. Aretha tee metsamaa tegelikult ei olegi võib-olla nii kandvas rollis näinud, nii et selles mõttes oli tema täitsa hea üllatus. Noh, tegemist on küll lühiooperiga ka roll on siiski suhteliselt traumasid tõeline ja mulle tundub, et see ka tehniliselt mitte alati kõige lihtsam ja tegelikult aretada suutis tõesti, erinevates plaanides päris hästi just eriti häälega nagu ennast väljendada. Ja mis nüüd Haule Urbi puudutab, siis ka tema puhul jah, see häälematerjal, see tõesti kõik väga hästi toetas seda tema rolli, aga tema puhul mulle isegi rohkem võib-olla meeldis see, kuidas ta seda vürst hinnata kehastased, kui rääkida nii-öelda rolli ülesehitamisest, nii nagu ta võib-olla visuaalselt paistab siis võib-olla Aule Urb isegi oli kõige tugevam, et ta suutis nagu oma selle vokaalsesse poole nii-öelda põimida ka selle tema tegelaskuju ja tema oleku laval ja selles mõttes mulle tundub, et erinevalt aretest, kes nagu vokaalselt oli võimekas, hea minu meelest aga kes tegelaskujuna nagu mõneti ja peategelasena eriti minu meelest alati nagu seda lavaruumi valitsenud siis Aule puhul tõesti nagu seda ei olnud, et kui ta tuli, siis nii palju, kui ta seal oli, siis tema tõesti nagu, nagu domineeris ja valitsus nagu seda lava Kas lavavalitsemine on mingil määral seotud ka lavastusega, et Taisto noor oli selle lavastuse üsna traditsioonilises võtmes lahendanud? Jah, lavastus oli, võib öelda suhteliselt traditsiooniline see tähendab selline realistlik, psühholoogiline, tähendab kus tõesti lavategevus rõhutab või peegeldab üsna otseselt seda, mis muusikas toimub. Ja kui seal oli selliseid ütleme, sümbolistlikumaid, mingisuguseid lähenemisviis ja siis need olid ka jah, nad tõesti ei ületanud, võib ka seda, mida sellisel puhul tehakse. Ooperi tinglikus aste on paratamatult üsna suur. Ja seetõttu loomulikult, et tuleb mingisuguseid asju seal võib-olla ainult nii-öelda markeerida, neid ei saa alata niimoodi realistlikult esitada. Nii et oli ka sellist sümbolistliku markeerimist, aga jah, see tõesti ei ületanud võib-olla sellist traditsioonilist lähenemist. Samas ma ei arva, et just seda, kui tudengilavastust silmas pidades oleks nagu vale lähenemisviis sellepärast et eks alustada tuleb mingis mõttes klassikast ja kus see tudeng siis lavakogemuse saab ja võib-olla just selle kogemuse, et mängida tõesti sellist realistlikku psühholoogilist tegelast kui mitte sedalaadi lavastustest, et noh, selline peab olema ilmselt ikkagi alus ja, ja selle pealt võib hiljem teha ka rohkem eksperimentaalsemaid lavastusi. Mis mind küll võib-olla natukene häiris, on see, et see tükk nagu on või oli pisut nagu ülelavastatud. Tähendab mulle tundub, et siin prooviti nagu igale muusikale stseenile panna nii-öelda vastama ka mingi konkreetne liikumine, see tähendab, et see tükk oli lavastatud natukene nagu lähivaates, see tähendab, lavastus reageeris tundlikult igale detailile ja mulle tundub, et selle taga natukene hakkas kaduma minema, selline suurem pilt. Lavastus muutus lihtsalt rahutuks, tähendab, oli väga palju sagimist kui tegelased, keda sageli on laval väga palju selles ooperis. Kui nad nagu pidevalt paiknevad, selles ruumis ümber toimub pidev selline liikumine ja seda suhteliselt sellisel piiratud pinnal siis ühel hetkel noh, läheb see selliseks natuke sagimiseks ja kaob nagu ärase mõtestatus. Aga jällegi, kui tunnustavalt rääkida, siis teiselt poolt oli sealt ka ideid, kuidas seda olemasolevat ruumi ja seda ehitust üldse ära kasutada, et mängida aga nende kõrvalruumidega selle teise korrusega seal, selle trepiga, mis sealt altari tagant tuleb nende elementidega, nii et samas ei saa öelda, see asi oleks olnud lavastatud kuidagi väga vastuolus võib-olla selle kohaga. Ja mis on jälle, võib-olla omakorda jälle väike miinus selle juures, et tõenäoliselt oleks seda suhteliselt raske esitada mõnes teises keskkonnas ja hetkel ma nüüd ei tea, kuidas teine etendus, aga esimesel oli tõesti on niivõrd ääretult täis ja tean ka, et soovijaid jäi ukse taha. Jah, see lavastus vist ei ole väga mugavalt, et ümbertõstetav mingisugusele teisele lavale või mingisugusesse teise konteksti, kuna ta päris paljus ikkagi näis sõltuvat sellest ruumist, mis seal kasutada oli ja see ruum on loomulikult spetsiifiline ja see rumal selles mõttes väga väike, et sisuliselt oli lauljatel võimalik olla ainult nii-öelda eeslaval sisuliselt vastu publikut. Või siis lava kõrval seal, kus oli klaver või siis juba seal altari juures aga, aga ütleme, et altari juures sageli, mis toimus seal ei olnud jälle võib-olla niivõrd hästi jälgitav ja nähtav, niiet et selles mõttes Stahli selline üsna spetsiifiline ruum ja lavastus, nagu sellest lähtus, nii et jah, ilmselt tuleks teha üsna palju muudatusi, kui proovida seda teha kuskil mujal ja võib-olla seda ikkagi tasuks teha, sest tõesti, kui paljud siiski osa ei saanud, kes oleksid soovinud No sa oled minu teada need viimastel aastatel neid muusikaakadeemia ooperistuudiolavastusi ka näinud, et kui nüüd asetada see lavastus sellesse konteksti eelmisel aastal küll oli Armujook Estonias, kus siis lauljaid pandi sisse juba olemasolevasse lavastusse, aga üle-eelmisel aastal Estonia teatri kammersaalis etendunud tonitseti öökelluke ja siin veel mõned varasemad etendused, kuidas sulle tundub, et kui palju punkte võiks 10 palli süsteemis sellele etendusele anda? Isegi võib-olla niimoodi raske öelda, siin muidugi erandiks on see, et, et siin on puhtalt naistegelased selles ooperis, mis muudab ta natukene nagu eripärasemaks. Ma arvan, et ta ikkagi on selline keskmiselt tugev tudengilavastus, ma ilmselt maksimumpunkte päris ei annaks, sest mõnikord on, on õnnestumised olnud suuremad. Noh, ta tegelikult näitas päris hästi minu meelest seda, mis seis meil muusikaakadeemias praegu võib-olla selle eriala peale on, et on palju selliseid lubava materjaliga, lauljaid. Loomulikult on seal veel võib-olla teatavat sellist ebakindlust. Aga iseenesest vokaalne üldmulje siiski jäi päris hea, seda ka nii-öelda peategelaste kõrval, mis võib-olla natukene rohkem neid punkte siin maha võtaks, olekski võib-olla nüüd see rolli kehastamine ja sooritamine, vokaalselt tuldi ju kenasti toime asjaga aga oli siiski ülemängimist. Ja see võis muidugi olla tingitud jällegi sellest ruumi väiksusest. Sest see, kuidas see asi mõjub suurel laval ja see, kuidas ta mõjub mingisugusel väga väiksel kammerlaval on nagu erinev. Samas juhtus ka seda, et noored artistid unustasid ennast laval, unustasid oma rolli korraks, mida tegelikult ei tohiks juhtuda, seda näha kehakeelest ja võib-olla hakkasid etendama iseend ja mitte oma rolli, et see kõik nagu puudutab tegelikult rohkem seda näitlejameisterlikkuse poolt. Ma vist tõesti konkreetset numbrit ei oska päris öelda. No päris ei saa veel aastat kokku võtta ka, sest minu teada on ooperistuudios tulemas veel teinegi etendust välja Britteni kruvipööre, mida me võime praegu ootama jääda, aga nüüd võiks jutuajamist jätkata ühe teise sündmusega ja siin ma annaks jutujärje üle Johanna mängelile. Eelmisel nädalavahetusel toimus Eestis mitmesuguseid kontserdi sündmusi mille keskmes oli just uus muusika. Kirevast nädala lõpust sai osa helilooja Liisa Hirsch, kes mõnda aega on viibinud välismaal, aga nüüd Eestisse tagasi. Liisa hean sealt kohe küsida, kas selleks, et Eesti uue muusikaga kursis olla, tuleb ikkagi eeskätt Eesti kontserdisaalides käia? No ma arvan, et kahtlemata siin on selle eesti muusika kontsentratsioon kõige suurem, et kuskil mujal olles kindlasti on ka Eesti muusika kontserte või näiteks Hollandis olles ikkagi päris palju toimus ka Eesti muusika kontsert, aga, aga siiski see on nagu laiali pillutud ja muidugi lisaks olla nagu ka kursis, et kes on praegu uue muusika interpreedid ja kogu see värvikirevus tuleb ikkagi siin muidugi. Eelmine nädalavahetus oli tõeline kontsertmaraton, see jõudsid käia kahe päeva jooksul neljal kontserdil. Kas sind natuke üllatas ka, et nii lühikese aja jooksul toimub nii palju kontserte, mille keskmes on just uus muusika? No see oli hästi meeldiv ja ma oleks tahtnud, et see lihtsalt oleks jätkunud jätkunud, et ma tundsin, et, et selleks, et tegelikult tekiks selline tõeline festivalimelu, et selleks oleks tahtnud ühte päeva veel, et, et siis me oleme kõik koos ja nii heliloojad interpreedid ja tekiksid võib-olla mingisugused diskussioonides, et aga aga noh, muidugi need on sellised lihtsalt minu fantaasiamängud, et see oli tugev annus väga head uut muusikat, et väga väikese aja jooksul. Need kontserdid, mis täna heligajas fookusesse võtame, on Tallinna kammerorkestri kontsert laupäeval Mustpeade majas ja saar jahu minifestival Kanuti Gildi saalis. Millised sinu emotsioonid ja mõtted nendelt kontsertidelt olid? Võib-olla alustame siis selle kammerorkestriõhtuga kui ma mõtlen tagasi lihtsalt märksõnade peale seda kontserti minu jaoks iseloomustasid siis kindlasti särav, meelelahutuslik, kuid samas tõsine sellest kõige paremas kombinatsioonis omavahel. Väga huvitav programmi valik. Mis siis nagu tegelikult kaasas endas ka selliseid teatraalseid elemente. Et mulle väga meeldis ka sellised paralleelid, ma arvan, vähemalt minu jaoks olid need nagu selged paralleelid näiteks Alfred Schnice, Mozart, Ale, Hayden ja tegelikult selle loo vahel, mis siis Risto Joost, Ülo Krigul il tellis, kus siis mõlemal Sloos oli kasutatud seda orkestrit kui soliste või, või noh Modsetele Hayden-is oli muidugi kaks solisti, aga siiski 11 mängijat, kes olid kõik iseseisvad oma partiide seesamamoodi oli siis Ülo loo mõte, et nüüd, kui rääkida teatraalsetest elementidest, siis kindlasti ka oli üllatav Šembergi ood Napolion, polen partile, mida mina ei olnud varem kuulnud ja mida ma ei oleks võib-olla osanud Schönbergi oodata just eriti sellel hetkel, kirjutades selle loo 1942. aastal kus juba Euroopa sukeldus väga kriitilisse sõjakeerisesse ja jah, see, see lugu, üllatus, omas ajahetkes ja ma kujutan ette, et seal oli väga palju allusioone, peeneid, nüansse, mida ma nagu ajaloolises kontekstis ei suutnud välja tabada veel, kuid oli, oli elamus ja ja võib-olla siis, kui Ülo Krigul loost rääkida, siis kõigepealt ma arvan, et see oli väga hea lugu ja selles loos tali nagu kõrvutanud suuri kontraste omavahel mis juba muutis selle kontserti tegelikult väga huvitavaks, aga kihiliseks oli see, kuidas erinevad koosseisud omavahel vaheldusid, et, et sellel kontserdil oli kammerorkestrit kasutatud ka väga palju solistidena tuua nad riiedena ja ka nende lugude sees olid Neil antud need rollid mis kindlasti ma kujutan ette, et kutsub mängijas esile natuke teistsuguse suhestatuna selle muusikaga, mis ta teeb. Tallinna kammerorkestri laupäevane kontserdiõhtu pealkirjaga kõikvõimas näitas tõepoolest orkestri liikmeid ja peadirigent Risto Joosti kõik võimsetena. Aga sel nädalavahetusel leidis aset ka Soome kuulsemale nüüdisheliloojale Kaie Saar jahule pühendatud minifestival minifestival selle poolest, et toimus kolm kontserti, kus Saaria looming oli kõrvutatud kolme eesti helilooja muusikaga. Ma arvan, et minu jaoks võib-olla kõige üllatavam kõrvutus oli esimene kontsert Arvo Pärdi jaga ja saari ohu omavaheline kõrvutamine, sest kui Jüri Reinvere ja Helena Tulve ja Kaija Saario loomingus muusikalises mõtlemises on, ma arvan, väga palju ühist siis Arvo Pärdi helikeel ja kaija Saario helikeel, need on justkui kaks omaette maailma või, või see, kuidas nad midagi väljendavad, on, on väga erinev. Mis ei tähenda seda, et tegelikult sisu seal taga võib olla. Kohati üks pärast hakkasin nagu kava sirvima uuesti, mõtlesin selle kontserdi peale, siis seal oli vist festivali heli ja keel tulnud kõige rohkem välja just see keele mõttes ka, et, et nendel lugudel oli sellised keelelised paralleelid, mahla kaja, sari Aho, Mirvaav, Pärdi peegel peeglis ning võib-olla sellel kontserdil üks, üks huvitav. Ka selline Winjet, mille ma välja tooks, oli minu jaoks üllatav lugu. Kaie Saar ja võib-olla selline öeldud on siin, et minia tuur, kuid kuid väga nagu tugevalt monoliitsed mõjuv minentuur, sellisel juhul sajab soprani klaverile, kus ta siis kasutas klaveripartiis ainult seda grammatiliselt laskuvad helirida väga julgelt seal ei olnud mingisuguseid, seda ei olnud kuidagi üritatud ilustada või kuidagi varjata oma lihtsuses see lugu, mis siis nagu noh, lihtsalt näide, et kuidas need lugusid oli liigendatud, mulle tundus, et ta oli siis Arvo Pärdi skaala grammatika, kus samamoodi laskutakse grammatiliselt. Et selliseid mingisuguseid ühendus printsiipe sellel kontserdil oli, oli nagu huvitav jälgida, kui tõesti kuidagi mõjus kontsert pigem nii, et näidates kahte täiesti täiesti erinevat muusikalist maailma. Teisel kontserdil oli siis Jüri Reinvere looming seotud Kaia Saaria muusikaga ja lood olid siis valitud selliselt, et mis kasutasid nagu rohkem elektroonikat või sellelt kontserdilt minule jättis võib-olla väga tugeva mulje Reinvere klaverikvartett. Ja eriti need hetked, kus muusika ei edastanud võib-olla nii palju informatsiooni, kuivõrd seda seisundit, kus tekkisid need vaikushetked või sellised hetked, kus, kus justkui kõik moodustaatiliseks see kuidagi väga, väga nagu tugevalt sisse. Sellel kontserdil oli ka Reekviem mis jättis aga ilusa mulje just ka selles, et ma ei tundnud tegelikult seda võib-olla reekviem, mille muidu omast raskust see muidugi välistanud tegelikult selle teose tõsidust. Elektroonikat oli väga ilusalt kasutatud muidugi 200 Riho tõesti oskab seda väga kaunilt rakendada, et siin tuleb ehk meelde lugu nimega kroonlehed sellele elektroonikale, mis tegelikult muutus omamoodi sümfoonia. Eks kõik kõige kõige kummalisem, kõige ilusam omal viisil. Kolmas kontsert oli siis Helen Tulve, Kaie Saar jahu kombinatsioon omavahel mis minu meelest oli väga õnnestunud ja tõi siiski välja ka jälle, kõrvutades mõlema helilooja erinevused, kuid ka nende ühised meeldivused võib-olla siis või, või selle kontserdi kõige eredam hetk. Minu jaoks oli Helena Tulve hinge pööripäev milles ma tajusin mingisugust, väga erilist valgust ja, ja, ja ma ei jõudnud tegelikult kontserti kava enne lugeda, tõesti, pärast tuleb välja, et see lugu rääkis valgusest. Aga sellisest jumalikust ja varjatud valgusest festivalil kõlas tema looming kõrvuti kolme eesti heliloojaga. Arvo Pärdi, Jüri Reinvere ja Helena Tulve aga aga Liisa, kas sinu meelest oleks võinud mängu selle veelgi eesti heliloojatest, kelle muusika kõlanuks saar jahuga kõrvuti väga põnevalt intrigeerivalt? Kindlasti, ja siis oleks festival veel pikem olnud, mis oleks väga mind rõõmustanud. Aga ma arvan neid heliloojaid, kelle muusikat võiks zarja muusikaga koos mängida, neid võiks olla mitmeid. Kontserdimuljeid ja käes helilooja Liisa Hirsch. Sarja festivalil käis ka muusikateadlane Kerri Kotta. Kui kohe rääkidagi sellest, et kuidas siis see festivali kontseptsioon Kaia Saaria hoia, Eesti heliloojate kõrvutamine õnnestus, siis, siis ma arvan, et see õnnestus väga hästi teisel ja kolmandal kontserdil. See tähendab siis, kui kaija jah, aga siis kõrvutati ühelt poolt Jüri Reinvere ja siis festivali lõppkontserdil Helena Tulve mis on mingis mõttes ka ootuspärane, sellepärast et nimetatud heliloojate muusika on stilistiliselt Kaia sarja muusikale palju lähedasem ja, ja küsimus pole isegi sellise stiirilisesse sarnasuses. Helena Tulve puhul võib lausa tuua isegi seda prantsuse vaimu natukene seal taga, mis on sarnane kogu see lähenemisviis, selline tsensuaalsus ja tundlikus heli ja selle erinevate värvingute vastu, aga tegelikult ka Jüri Reinvere puhul võib rääkida paljudest nagu sarnastest joontest. Selles mõttes jah, kahjuks oli festivali avakontsert mõnevõrra Domus. Ja mulle tundub, et siin lihtsalt põhjuseks oligi see Kaia Saara Jaha kõrvale pandi helilooja, kellel kahtlemata mingisugusel väga abstraktselt tasandil on kaija saar, jahuga mingisugune ühisosa. Aga see ilmselt ei ole nii suur ja puht praktilises mõttes, kes need muusikat, kui me võrdleme nende kaia, saare aha ja Arvo Pärdi muusika on ikkagi niivõrd erinevad. Just selles mõttes, et mis puudutab esitamist ja võib-olla seda tunnetust, mis intervjueedil ja selle muusika esitamisel olema peab. Ja just nimelt sel põhjusel minu meelest see kõrvutamine pigem nagu töötas sellise konfliktsena. Et seda oli tunda päris kohe kontserdi alguses, kus jah, kontsert algas Kaia Saaria teosega peeglid mis esitati ootuspäraselt kõrgel tasemel ja sellele järgnes rida Arvo Pärdi teoseid ja, ja seal oli sellist teatavat kimbatust tunda küll. Näiteks Lätist pidi kohe ümber häälestama ja järgmiseks teoseks Kaia Saaria Hoselise rütmiliselt üsna tiivse ja võib-olla selle puht tehniliselt üsna nõudlikule teosele järgnes kohe Arvo Pärdi peegel peeglis mis oli seekord siis seatud Alt löödile ja klaverile. Ja teatavasti see teos tegelikult Ta flöödipartiis eeldab ju ainult väga selliste pikkade nootide puhumist ja siin oli selge, et see nagu sellisena ei õnnestunud, see teos nagu ei hakanud hingama. Ja Arvo Pärdiga, et kui seda vajaliku kontsentratsiooniastet selle peaaegu mitte millegi tegemist nii-öelda väga kontsentreeritud enam ei saavuta. Ta siis sisuliselt see muusika nagu läheb kaotsi või ta muutub isegi banaalseks või ta muutub lihtsalt igavaks ja natuke midagi taolist juhtuski, et ja põhjuseks ei ole see, et flatist tähendab, interpreet oleks olnud nõrk, ta näitas ennast järgnevatel kontserditel väga võimeka ja väga musikaalse inimesena, aga lihtsalt see järsk üleminek mingisugusele täiesti teistlaadi tunnetusele. Tundub, et sa lihtsalt ei töötanud seekord. Võib-olla oli põhjuseks ka see, et Arvo Pärdist olid valitud suhteliselt sellised lühikesed teosed ning millegipärast eelistati sellist kontserdiformaati, kus igale teosele järgnes aplaus ja see kõik omakorda nagu killustas seda. Nii et sisuliselt sellest esimesest kontserdist kujunes natukene selline galakontsert, kus, nagu nagu puudusse piisav süvenemis aste minu arvates. Et sinna muusikasse sisse minna. Aga tundub, et siin just selle teatava planeerimise või kavatsustega mindi kuidagi Alted see formaat nagu tööle ei hakanud, aga samas ülejäänud kahe kontserdi kohta peaks minu meelest ütlema just vastupidi, et need selles mõttes õnnestusid väga hästi ja, ja tegelikult need sillad, mis siis loodi aia Saaria aho ja Jüri Reinvere ja Helena Tulve vahel olid väga huvitavad. Festivali teine päev oli mõnes mõttes väljakutsega interprojektidele anda kaks kontserti nende lühikese vahega ja tegelikult too ettekandele väga keerulisi teoseid. Mulle küll näis, et interpreedid olid kuidagi eriti kontsentreerunud noodipilti ja mõnes mõttes oli see ikkagi neile selline raamist välja tulemine. Nende teoste puhul, kus tuleb näiteks mängida ja sõnu lausuda samaaegselt kas kontsentratsioon jõudis saali publikuni? Minu meelest jõudis ja võib olla ka see just nimelt see teise päeva tohutult nõudlik repertuaar ja väga suuremahuline repertuaar oli ka põhjus, miks, miks esimese päeva kontserdit võib-olla ka pigem vaadeldi nagu sellise sissejuhatusega kogu festivali kontsentratsioon oli täitsa selgelt, et tunda. Eelkõige oli põhjuseks see, et esitate tõesti rida väga suur ja väga nõudlikke teoseid suurteoseid vormilises mõttes kahtlemata Ta ja tõesti väga lühikese aja jooksul, kui nagu mingisuguseid tipphetke hakata välja tooma, siis vähemalt minu jaoks isiklikult oli üheks selliseks tipphetkeks Jüri Reinvere klaverikvartett, et mis on teatavasti üsna värske teos ja mis võib-olla näitab heliloojat mõnevõrra natukene teise nurga alt kui tavaliselt. Ta on siin selles mõttes selline klassikalisem, võib-olla kontrollitum, natukene akadeemilise. Aga see oli nagu muusikalise materjali mõttes väga põnev. Ja samalt kontserdilt. Minu meelest üks kahtlemata tipphetki oli Kaia saari Vesiroos keelpillikvartetile, elektroonikale, mis tegelikult oli täiesti täiemõõduline keelpillikvartett ja samuti tohutult nagu tehniliselt nõudlik. Ja üldse mulle tundub, et võib-olla isegi mingis mõttes selline tipphetk oligi see teine kontsert, kus võib-olla tõesti see muusikute kontsentratsioon ja pingutus oli võib-olla isegi kõige suurem. Aga samuti mulle väga meeldis viimaselt kontserdilt juba mainitud statisti Camilla hoittenga nii-öelda tuua Taavi Kerikmäe, aga kui nad esitasid Helena Tulve teost, pulss, mõõn ja voolamine, et, et minu meelest selle keelpillikvarteti kõrval oli just see üks teoseid, kus minu meelest selline ansamblitunnetus, üksteise kuulamine ja tegelikult ka selline mängurõõm oli nagu kõige tugevamini tajutav viimase kontserti alapealkiri teatavasti oli ka mängija. Ja vähemalt see teos nagu õigustas küll sellist kontserdi pealkirja. Ja veel üks võib olla selliseid tipphetki, oli viimase kontserdi avalugu, mida esitas Toomas Vavilov sale Sis sarja aroom Solo klarnetile. Et lausa rõõm näha, kui palju kõrgtasemelisi interpreet on Eestis olemas, et nad sugugi ei jäänud alla külalisesinejatele, kes sellel festivalil olid ju ka. Võib-olla oleks õiglane, et tuleks kindlasti nimetada ka pianist Diana Liiv, kes oli selle festivali tõeline tsement, hoidis seda nagu igas mõttes koos ja näitas ennast nagu väga hea soolopianistina, aga ka väga hea ansambli Stina nende teoste esitamisel ja kellele võib-olla mingis mõttes, kui me räägime üldse kõikidest nagu pianistidest võib-olla kellele siis langes kõige suurem koorem sellel festivalil üldse? Säärija festivali kontsertidele eelnes tegelikult väga pikk prooviperiood ja interBrettidega tegid lähedalt tööd heliloojad ise. Kas selliste uue muusikateoste puhul peab helilooja tingimata prooviprotsessis osalema? Ma arvan, et kui see on võimalik, on see ju alati hea või tundes nii Kaia sarja hoo kui ka Jüri Reinvere ja Helena Tulve helikeelt vähemalt mingis üldisemas plaanis võib muidugi öelda, et kõik nimetatud heliloojad tegelikult fikseerivad oma pardituurides asju üsna täpselt. Nii et nende noodid on tegelikult intervjueerijale muidugi üsna informatiivsed ja eriti võib-olla interpreet, kes on uut muusikat harjunud esitama, kellel on uue muusika esitamise kogemus. Ilmselt suudab jõuda täiest tõsi, korralikule arvestatavale tulemusele ka lihtsalt iseseisvalt seda partituuri omandades ja võib-olla ka varasemaid mingisuguseid salvestisi kõrvale kuulates. Aga muidugi helilooja osalemine on alati hea, sellepärast et, et noh, nagu me teame, kõike ei ole võimalik nooti kirja panna isegi siis, kui nad on, ootan väga detailne ja, ja informatiivne. Ja võib-olla just mingisugusest teabest tavas tunnetuslikus plaanis ja võib-olla ka mingisuguses ideelises plaanis, mis heliloojal on seda teost kirjutatud olnud ja seal võib olla ka mingisugune puhtalt selline kõlaline plaan mis jah, puhtalt võib-olla sellest noodist välja ei tule, nii et selles mõttes on see alati tervitatav ja, ja on tegelikult suurepärane. Sellel festivalil oli see võimalik kindlasti, see andis kaasa veel kord rõhutades, teine ja kolmas kontsert olid esituse mõttes väga kõrgetasemelised. Aga kas eesti heliloojatel ei ole veel vajadust oma ihuinterpreetide järele nii nagu Kaie Saar jahu on nimetanud flöödimängijat Camilla hoid, Tõngad, kes nendel kontsertidel ka üles astus? Tablettidega on lood nii et ma ei tea, kui palju heliloojal on võimalusi endale mõned sellised saada. Tähendab, kuna tõesti uus muusika eeldab sageli spetsiifilisi mänku võtteid, mingit spetsiifilist tunnetust, teatavat ettevõtete kasutamist, mis võib-olla ei leia sageli kasutamist teiste heliloojate loomingus. Ihu interpreedi, hea nii-öelda boonus on see, et sul on võimalik heliloojana ühele inimesele teha oma muusika väga omaseks, panna see lõppkokkuvõttes hingama nii, nagu sa seda sooviksid. Ja sellist tunnetust ei ole tegelikult võimalik tekitada, võib-olla paari-kolme intensiivse prooviga on võimalik õppida noodid selgeks ja on võimalik asi rahuldavalt või ka isegi päris kõrgtasemel ära realiseerida, aga sügavam tunnetus tekib ikkagi selle muusikaga nagu pikemalt koos olles. Ja, ja ma arvan, et mis teeb ühe sellise interpreedi helilooja jaoks väärtuslikuks, on see selline interpreet tõesti väga hästi tunnetab ja tajub seda muusikat. Nii et kui heliloojal on võimalik kasutada interpreet, kes tema muusikat nagu korduvalt mängivad, siis see on suur asi. Muidugi, Eesti on jällegi suhteliselt väike, nii et ega ma usun, et ka Eestis ma ei tea, kuidas on, lootsin ihuinterpreetide ka Jüri Reinvere ja Helena Tulve, aga ma usun, Nende muusikat vähemalt Eestis esitavad siiski üsna kindlad inimesed, kellel ilmselt aastatega on kujunenud juba üsna selge ettekujutus, missugune see muusika on või kuidas sellele läheneda. Nii et, et võib-olla isegi kui need pole niimoodi nimeliselt päris välja toodud on ka eestiloojatel tegelikult võimalik kasutada interpreet, kes nende muusikat väga hästi tajuvad. Oma esimesest kokkupuutest Kaie Saar jahu ja muusikaga räägib helilooja Jüri Reinvere. Ma arvan, et kõige esimene mälestus ehk on umbes sellest ajast, kui ma Soome elama läksingi, aga ma olin poolkogemata ühel reisil, seal mind viidi Soome muusikainfokeskusesse ja kui ma ei eksi aasta võis olla kas 90 või 89. Ja see oli just see aeg, kus soomlased väga intensiivselt hakkasid tegelema oma muusika Euroopas ja Põhja-Ameerikas edasi viimisega ja selle peale kulutati väga palju raha. Ja see saar, jahu ja lint päri, olid need kaks heliloojad, keda siis kõige rohkem momendil Soome muusikainfokeskuses nagu edasi viidi. Meid oli teisigi, aga, aga nemad olid nagu väga selgelt sellised liidrid. Ja ma usun, et seal ma muutusingi kokkus kogusel niisuguse soome muusika mõistega, mis ta üleüldse siis kõike kokku tähendab neid erinevaid helilooja, nende omapäraseid, aga ka ühtlasi kogu seda tööstust, selle taga Saaremaa muusika mulle küllalt tähtis olnud ühel perioodil ja samuti noh, pean nagu mõtlema, et nii mina kui tema tuleme samast koolist vähemalt väga suures osas, mina käisin küll seal, mitte päris algusest lõpuni, põhimõtteliselt on pärit nagu mingil määral nagu samast koolkonnast tulemisega ja elulood on ka selles mõttes sarnased, et on nagu ühest riigist pärit aga teiste riikide kultuurid ja nende koolitussüsteemid on väga suurt rolli mõjutanud, nii et ma usun küll. Ja pealegi saar, jahu muusikas on väga oluline see. Ta ei häbene olla ka naiselik ja pude ja selline väga habras. Ja see on olnud üks omadus, mida ma olen kindlasti katsunud oma muusikas kasutada. Inspireerivad kohtumisest Kaie Saar jahu muusikaga räägib Helena Tulve. Kõige esimene kord, kus ma kuulsin Kaias haarava muusikat, oli Helsingi biennalel 1991. aastal. Mulle meenub üks suur kontsert, et siis Finlandia talus, kus ta ise siis tutvustas seda teost ja see oli, tal on selline teoste tsükkel või teoste baar, mille nimi on kristall, on esimene teos ja teine on siis alafilmi või midagi niisugust, ehk siis Kristo hallist suitsukse, siis ta tutvustas oma sellist ideed, et ta töötas välja mingisugused materjalid selle kristallilise teose jaoks ja, ja siis kasutas selle materjali kirjeldamiseks sellist terminit nagu lill. Ja siis ka väga palju materjalid, mis oli nii-öelda mittelill. Ehk siis sellest teosest jäi üle hulgaliselt materjali, milles ta tegi siis teise teose, alasime, mis tähendab siis suitsuks, et seal oli selline mateeria transformatsioon ja läbi selle muusikalise materjali Krist tallilise struktuurist siis selliseks täiesti selliseks hoopis teistsuguseks, kautiliseks, tihedaks õhuliseks, omamoodi selliseks olekuks ja, ja ma arvan, et see kuidagi oli väga inspireeriv see tema just tutvustus, kus ta rääkis sellest. Ja kindlasti oli ka teistmoodi väga inspireeriv näha sellist ilusat noort aktiivset naist kes teab, mida Ta teeb ja ja see muusika oli ka minu jaoks väga nagu täitsa teistsugune mõtlemine, millega ma olin senini harjunud ja ma arvan, et tegelikult see noh, omamoodi eks need mõjutused ju tekivad ikka niimoodi, et sa ise ei saagi aru, pärast hiljem saad aru, et vot see oli nagu väga märgilise tähendusega minu jaoks, et ma arvan, et see, kus tegelikult oli väga oluline Helilooja Kaie Saar jahu tundis festivali aegu siinviibimisest suurt rõõmu. Helilooja Kaie Saar jahu viimasest Tallinnas käigust on palju möödas, nii et tal oli siin väga hea meel olla ja nautida ühiseid kontserte koos Arvo Pärdi, Helena Tulve ja Jüri Reinvere. Ka Reinvere ja Helenaga on ta juba tuttav varasemast ajast, aga sel nädalal kohtus ta esimest korda Arvo Pärdiga. Bell lisab tsaariaha, et kõik muusikud olid tema loominguga palju tööd teinud, nii et kõigil neil, kes tema muusikast huvitatud on, oli võimalik nüüd kuulata tema teoseid kontserdi ettekandes. See on helilooja sõnul alati teistmoodi kui kuulata muusikat plaadilt. Aniusegis. Saaremaa ütleb, et tema muusikat mängitakse praegu päris palju. Kõigel ei ole võimalik helilooja silma peal hoida. Sestap püüab ta teha oma teose partituurid nõnda selgeks, et teda igal pool teoste prooviprotsessil vaja ei oleks. Ta ütleb, et tema heliteosed on nagu tema täiskasvanud lapsed, kes on iseseisvad. Helilooja ei armasta eriti reisida, sest kui ta peab reisima, isada samal ajal komponeerida. Loomulikult kui ees ootab mõne teose esi ettekanne, peab ta tingimata kohal olema. Ta lisab, et talle meeldib väga vaadata muusikuid mängimas. See on tema sõnul väga ilus. Sarja hoo keerukad teosed esitavad teinekord mängijatele üsna suuri väljakutseid. Kas heliloojaga mõnikord kardab, et, Nomorin bordandist Andres taandas piirid tohtu Music I don't work Foomisteiks ainult maandub autlejad eksimises ja vigade tegemises ei ole midagi hullu, ütleb saar. Jahu olulisem on mõista muusika sisu. Teda huvitab rohkem, mida interpreedid muusikas tunnetavad, kuidas nad publikuga suhestuvad ja kas nad on saanud muusika ideest aru. Mõnikord ei meeldi talle enda muusikat kuulata, seda mitte sellepärast, et talle meeldiks interpreedid. Pigem on see seotud sellega, et enda muusika kuulamine on alati väga kriitiline kuulamine. Sa kipud ümber hindama, kas oled pidanud tegema midagi teistmoodi, kas see või see koht on piisavalt huvitav. Aga kas mõnikord on heliloojal tahtmine pärast kontserti noodis midagi muuta? Matseens videos Aifieldata tehas, pin, loksik indi kombo, siis? Saari ei tee teostes eriti muudatusi. Ta ütleb, teostes on olemas mingisugune loogika ja talle ei meeldi algusesse tagasi minna. Loomulikult, kui teoses on vigu, teeb ta parandusi. Aga muusikaliselt ei muuda midagi. Kui oluline on helilooja jaoks aga suhe interpreidiga? Foodiscaenofoos, Riisov concerts, föderis, Laadohmaniusid, tikid, sfääriguutatiiv täis hambad ihupleitherima Music noosid. Riho tunnistab, et alati on hea, kui tema muusika keskel on keegi, kes tunneb tema loomingut ja on seda palju mänginud. See annab talle kindlustunnet. Aga samuti on ta õnnelik, kui inimesed, kes ei ole tema muusikaga varem kokku puutunud, tahavad seda mängida. Alati on esimene kord, ütleb Saar jahu. Aga sealjuures on hea, kui keegi juba tunneb sinu muusikat nõnda hästi nagu teeb seda flöödimängija Camille hoittenga. Radnauannad kompousin piga osa näkski Kangoidu Riho Sosofmani ootava enamast teda. Helilooja järgmised plaanid on seotud tema uue ooperi esiettekandega Amsterdamis. Cooper Onlides sound meins tuleb ettekandele 15. märtsil Hollandi rahvusooperis saar ja ütleb, et ooperi ettevalmistusprotsess on alati väga suur töö mistõttu peab ta hoolikalt keskenduma ega saa samal ajal muusika kirjutamisega tegeleda. Tallinnas toimunud Saaria festivali üheks oodetumaks külaliseks oli Ameerikast pärit flöödimängija Camille hoid Tõnga keda seob pikaajaline koostöö ja sõprussuhe helilooja Kaie Saarjahuga. Rääkides helilooja Kaie Saar jahu helikeelest toob Camilla hoittenga paralleele keelega. Romaane või uudiseid, aga ikkagi tunnet, sära inglise keele ega mille arvab, et samamoodi on Saaria Hoga, ta võib kirjutada orkestriteose, ooperi või sooloteose aga tema looming on selgelt äratuntav vendi tapva Ostrbiisades meni meni Times saue lahkunismidel. Faber, Camilla hoid, Tõnga on Kaie Saar Riho teoseid mänginud palju kordi. Eriliselt on tal meelde jäänud sooloteos lakonism TLL Piccolo flöödi kirjutatud teost, Dolce Dormento. Aga tema lemmikud on ka sarja kontsert ja kammermuusikateosed. Aga kas palju kordi mängitud teoses leidub ikka ja jälle uusi aspekte ja põnevust? Airokid häiride soovisam tenni ülides ka või? Võiks ju arvata, et tekib tüdimus. Aga teose puhul, mis on väga hästi kirjutatud, seda ei teki ja selles on alati midagi uut avastada. Muusikale võib alati läheneda erinevalt. Oluline aspekt on ka see, millises kontserdisituatsioonis ma parajasti esinen, ütleb, aitan ka. Olgu kontserdipaigaks suur kontserdisaal või intiimsem kontserdilava. Loomulikult ei tohi alahinnata ka publiku osatähtsust. Kombinatsioon ruumist, ajast publikust, loobki, unikaalse kogemuse. Kui tehniliseks või keerukaks peab Camille hoithingaga Gaia, Saaria muusikat. Orkestri mängutraditsiooni löödi maailmas laiendassaaria hoopillimänguvõtteid sellega, et lasi flöödimängijal pilli mängides samal ajal kariaalseid sõnu lausuda. Seda tuli ka millal kaua õppida. Algul ongi saari, muusika, õppimisega palju tööd. Aga hiljem on kõik juba lihtsam. Pikel sain lahinguid. Twinautsand, skoor vaid teen ka, ütleb, et tunneb Saari hoog helikeelt juba väga hästi. Heliloojal pruugiks ainult kirjutada kakskolm oti ja juba ta teab, mida ta sellega mõtleb. See võib olla probleemiks teistele mängijatele. Ka millelt küsitakse tihti, mida Saarieho partituuris ühe või teise koha all mõtleb üritavad nad üheskoos teha noodiväljaandeid, mis oleksid arusaadavamad kõigile. Tegelikult kujunes Camille hoithingaja Kaie Saar ja omavaheline suhe üsna loomulikult. Ajal, mil nad õppisid koos tarmustadis. Leidsid palju koos aega on, meil oli palju ühiseid huvisid nagu kunste muusika. Kuidas iseloomustab Camille hoithingaga eesti heliloojate muusikat? Muusikat, kuna helilooja on talle mitu teost kirjutanud. Tulve loomingut korduvalt mängides ja kuulates on flöödimängija õppinud tundma tema helikeelt ja näeb seal ka korduvaid elemente. Tulve loomingut. Saar Johaga võrreldes leiab hoithinga, et mõlemale heliloojale on omane tervikliku helipildi loomine. Mingisugune rahulik intensiivsus. Ühegi helilooja partituuridest ei ole hoittenga sõnul midagi üleliigset. Kõik on seal kirjas põhjusega. Nii ka Arvo Pärdi puhul, näiteks tema teoses peegel peeglis on väga olulisel kohal idee, olgugi et noodimaterjal on pealtnäha minimaalne. Jüri Reinvere ja Kaie Saar Juho ühise ise loomustusena toob Camille hoittenga välja mõlema oskusliku häälekasutuse. Kuigi nad teevad seda erinevalt. Muuseas, Camille hoitega on mänginud ka mitmete teiste heliloojate nagu näiteks Kuldar singi, Raimo Kangro võib, Galina Grigorjeva muusika. Head kuulajad selline saigi seekordne heligaja saade. Saatele tegi kaste Annebrummik, muusika, uudised koostas nelevasteinthend. Helimontaaži tegi Helle Paas. Toimetas Johanna Mängel.