Eetris teatri lup, mina olen Keiu Virro. Sedapuhku räägime juttu Tallinnas vabal laval, kus esietendus lavastus, kes kardab pimedat laval terateater ja ma ei teagi, kuidas peaks nimetama terateater terateatrisõbrad või Jaanika Johansoni poolt kokku pandud selline tukkus. Suure osa moodustavad vaegnägijad. Üks täiesti pime, kui ma nüüd õigesti mäletan. Ja siis veel jah, tõepoolest sõpru kõigilt poolt. Niisiis, sedapuhku on mul ohvriteks püütud kinni lavastaja Jaanika Juhanson, näitleja Tom Rüütel ja helikujundaja Jakob Rosin. Kuidas kedagi identifitseerida, kui ma nüüd tahan pimeduse kontekstis rääkima hakata, on ikka, räägime kõigepealt selle asja selgeks. Pime vaegnägija, kes on kes ja nii edasi. Jako peabki staadion. Olles ühe sihtgrupi esindajana jah, ma võin lõputult rääkida ka kõige lihtsamalt öeldes, kui kasutada sõna nägija, siis mõeldakse selle all ikkagi inimest, kes midagi veidike näed. Kui kasutatakse sõna nägemispuudega inimene, siis mõeldakse selle all, nii et kui ka neid inimesi kes Tiina üldse midagi ja keda muidu nimetatakse pimedaks. Aga võib-olla ma küsin siit vahele, et mis vahe on täis pimedale praktiliselt pimedal? Praktiliselt pime on see, kes heal juhul võib-olla näeb mingisuguseid valguslaike, võib-olla mingisuguseid kujutisi täis finaal, see, kes absoluutselt mitte midagi, näe, praktiliselt pime on see, et praktiliselt kasu sellest ei ole. Nüüd, kus see on selgeks tehtud, saame edasi minna lavastuse juurde või Need on kunagi mõelnud, et üks lavastus on funktsionaalne, aga see on esmajoones minu jaoks, mulle kohe hakkasin mõtlema, et see on lavastus, on funktsionaalne, sellepärast et see tõepoolest tutvustab võib-olla siis ühe sellise vähemusgrupi argipäeva teistele inimestele, kes ei ole see gruppe, kellel ometigi oleks tarvis seda teada. Ja see lavastus toob siis, kui ma nüüd ise üritan kirjeldada, mis seal toimub. Põhimõtteliselt on siis üks selline narratiiv, mis on ilukirjanduslik narratiiv, aga sinna vahele on põimitud väga palju lugusid, millega puutuvad siis kõik need Jakobi poolt nimetatud variandid igapäevaelus kokku ja muuhulgas ka näiteks Tom, kes ei ole sugugi mitte vaegnägija ega pime, vaid hoopis liikumispuudega. Ehk siis nende teadvustamine ongi see funktsioon, mida meil on väga-väga tarvis, et ei juhtuks selliseid lugusid, mida ma siin hetkel ei hakka ümber jutustama, aga mis on päris nõmedad nende inimeste seisukohast. Niisiis, Jaanika, kuidas sa jõudsid üldse selle lahenduseni, et see lugu niimoodi kokku panna või noh, nagu ikka, et kust see alguse sai? Ma arvan, et tegelikult sai alguse hoopiski päris mitu aastat tagasi, kui algas Põhja-Eesti Pimedate Ühinguga minu teatritegevus, ehk siis sellega on selline väike lugu, et läksin mina sellisele festivalile nagu puude taga on inimene. Kõndisin ringi, käisin viipekeele kursusel, rääkisin ühe inimese teise inimesega, jäin juhuslikult Põhja-Eesti Pimedate Ühingu laua juurde seisma ja hakkasin mägi arutama midagi rääkima minu jaoks täiesti võõraste inimestega. Ja hoopiski kuuldemängude teemal, kuni mulle pakuti välja, et aga äkki hoopiski tead, tere ja pimedad tundus mulle intrigeeriv juba, ma olin kokku leppinud mingi kohtumise kuskil kohvikus ja juba hakkas meil paari kuu pärast juba tegevus. Ehk siis tegelikult see lavastus sai alguse palju varem ja tegelikult selle asja eeldus on üldse see, et ma hakkasin puutuma selle selle maailmaga kokku. Ja meie esimesed ülesastumised olid ikkagi väikesemahulised, luulekavade lühilavastused ja nii edasi ja nii edasi, et samm-sammult selle paari aasta jooksul, kus me oleme koos käinud oleme jõudnud sellesse etappi, kus ka nüüd rääkida sellistel teemadel. Aga et sinna ei oleks saanud hüpata kindlasti mitte kohe. Et tegelikult asjade algus ei ole mitte ainuüksi siis kui ma pöördun näitekirjaniku poole, vaid see taust, et, et ühel hetkel sa puutud kokku ise mingi grupiga, millega sul ei ole varem olnud kokkupuudet olnud mingil põhjusel. Kui sul on täpselt samasugune teadmatus nagu ümbritsevatel inimestel ja sa hakkad aru saama ja nägema, et tegelikult peaks sellest palju rohkem rääkima, sa hakkad nendele inimestele kaasa elama, need inimesed hakkavad sulle meeldima ja nii edasi ja nii edasi ja siis sa saad aru, et midagi tegema. Ja see, see, mida peab tegema, on minu puhul siis ikkagi lavastamine. Harilikult ma haaran siis ma tean lavastaja kepikesega poole, kui ma tunnen, et midagi peab muutma maailmas. Nii oligi. Nii, aga nüüd ma vahepeal küsin Tomi käest, kuidas sina, esiteks siia sattusid üleüldse sellesse gruppi ja siis ma kohe peale seda teen seda asja, mida ei tohiks, ehk siis kui siin kaks küsimust korraga, hakkan kohe küsima, et mida sa oled teada saanud näiteks? Kas või ma ei teadnud selle teema kohta, kes kordab teod. No tegelikult mina olen terateatrist täiesti roheline, Lehtma liitusin teral teatriga alles sügisel niimoodi, et küsisin Eleni käes, kes on siis üks näitlejatest mis sa arvad, kui ma tuleksin ka terateatrisse seal ainult ütles, et ma küsin teiste käest, et mis nad arvavad. Siis ma ühtäkki olin seal ja noh, pimedate ja vaegnägijate seas on mul tutvusid juba varasemast, et Jacobit ma tean päris kaua Juliaga molen veetnud suisa 16 päeva ninapidi koos sisuliselt, et et ma olen natuke seda maailma pisut õppinud tundma. Aga et kui küsida, et miks ma tegelikult yldse liitusin sellega või noh, oleks võinud ju ka muid väljundeid otsida, siis tegelikult Mulle meeldivad need inimesed hullult. Ja noh, ega ma ei teadnud lavastajast enne midagi, ma ei olnud ühtegi terateatri etendust vaatamas käinud. Ja noh, mõtlesin, noh, ma proovin, et vaatame, mis saab. Ja kui Jaanika siin ütles, et läks paar aastat aega, enne kui niisugune suur etendus valmis sai, siis noh kui sattusin enda jaoks sihukesel õudsel ajal tegelikult. Kõik võib veel hästi minna. Et minu liikumispuue võib-olla lisab natuke sellele üldiselt nägijate ja vaegnägijatega pimeda sellisele teatritrupile pisut nagu sellist teist nüanssi, ma arvan muidugi teema on tegelikult sarnane, et ei ole vahet, mis puue või erivajadusest seal on, eks ole. Et selles suhtes probleemid on nii ühesugused, et inimesed tegelikult saavad oma eludega väga hästi hakkama. Nad käivad tööl, nad käivad isegi nii palju tööle, tea, et mõni jõuabki näitaja proovi, eks ole. Et, et noh, selles mõttes ei saa öelda, et, et need inimesed oleksid kodusistujate, vastupidi, et tegelikult ma näen, et inimesed võitlevad oma eludega, et teha seda, mis neile meeldib, et mõnikord tekib küsimus, et huvitav, kas töö häirib, teati tegemist või või vastupidi. Ma usun, et tegelikult pole vahet, mis erivajadus sul on, aga, aga tegelikult noh, ma loodan, et see teradiaateriaadvika oma algset nägu, et jääks ikkagi see vaegnägijate ja ja pimedate teema ikka domineerima. Nii, aga nüüd on mul aeg pöörduda Jacobi poole sujuvalt. See, mida sina oled siin lavastuses teinud, ära on. Mulle tundub, et kõvasti rohkem, kui keskmine helikujundaja ühe lavastuse puhul teeb. Kas sa võiksid rääkida täpsemalt, mida kõike sa oled teinud? Esiteks? Tähendab, ma ei tea, mida keskmine või kui palju keskmine ülikondade teeb. Sellepärast ma sain ekspluateerida. Kui Jaanika kusagil eelmise aasta suvel või, või isegi varem ja küsis mu käest, et kas ma oleksin nõus sellises projektis helikujundi olema, võrdlesin seda hoopis teistmoodi hätta. Ma kujutasin ette, et okei, et võib-olla, et ma elavnenud, tulen viimasesse, proovi kohale, kuskil puldist midagi teen ja väga hästi, onju. Lõppreaalsus oli see, et, et tegelikult mitu kuud enne selliseid suuremaid tihedamaid proove. Me alustasime stsenaariumile läbitöötamisega sellega, kuidas midagi helisse panna ja ka selle helisse panemist, monteerimist, salvestamist ja kõike seda, et sellele, mis täna lavalt kõlas, eelnes tegelikult päevade viisi helidega seotud tööd, niisiis salvestamise kui ka monteerimise lõikamise kui ka uuesti salvestamisega parandamise näol. Ja see kestis tegelikult välja kuni viimaste tundideni enne esietendust. Kuni aseesietendus hakkas kell seitse, siis minagi viisist veel fuajeesemalteerisin episoodi alguses kokku, nii et et meil see tempo oli niisugune tõsine ja, ja pidev, et Ramsil mainis, et inimesed käivad tööl, mina käin ka tööl. See nädal ma tööl ei ole käinud, kurjad kirjad. Ma ei ole julgenud oma meilboksi vaadata, et mis, mis seal valitseb. Ühesõnaga, et, et seda tööd on tõesti olnud palju. Aga ta on olnud hästi huvitav sellepärast et see on minu jaoks olnud esmakordne kogemus midagi taolist teha ja see lõpptulemus, nagu ma ütlesin, ei ole see, mida ma ette kujutasin, aga on kindlasti vahva. Minule meeldib. Aga nüüd küsimus võib-olla kõigile, et kuidas te ise näete selle lavastuse peamist eesmärki, siis võib-olla eraldi ahter, ühest küljest on kindlasti tore võimalus lihtsalt pakkuda sellist väljundit, et inimestele aga ka just nimelt selle lavastuse sisu ette, tuues siin vabal laval kuraatorprogrammi lavastusena välja, et see eeldab natukene sellist Survat. Ma arvan, et selle lavastuse mõte ma laenaks siin seda lauset lavastuse lõpus olnud remargi lausest, kes laenas seda omakorda Jaanika lausest. Et kui te ei näe hästi, siis pange silmad kinni paremini. Ma arvan, et lavastuse mõte ongi aidata inimestel mõelda natukene kaugemale, kui nad võib-olla igapäevaselt mõtlevad et nende ümber on ka inimesed, kes ei näe ja kes ei saa teada, mis buss peatusesse sõitis või kes saavad haiget hingeliselt, kui nende kõrval kõva häälega bussis arutatakse, et kuhu ta küll niimoodi sõidab, kui ta ei tea, mis bussianne. Et selle lavastuse mõte on, ma arvan, et avada inimeste silmi, kes tegelikult võiksid paremini näha, kui nad praegu näevad. Üks eesmärk muidugi oli ka see, et inimesed saaksid aru, et need maailmad, kus me elame, need ei ole mingisugused erinevad mullid, see on väga üks maailm ja minut, harilikult kiputakse ikka küsima seda küsimust, et ja kui raske on teha proove pimedate või vaegnägijatega. Ja siis mina harilikult vastan selle peale, ei ole raske, pigem on teema on küll see, et tegemist on harrastajatega, see annab meile teatud konteksti juba kätte. Aga isenesest kuigi praegu toome neid erisusi välja ja me nii-öelda natukene nagu peadmises koolitame inimesi, aga minu sõnum oleks ikkagi see, et, et tegelikult ei ole need maailmad erinevad. Inimene on inimene igatepidi, et erinevaid inimesi, nõmedaid, inimesi nägijatega pimedate hulgas. Kõik sõltub inimesest, ei saa üldistada mitte midagi. Sa ei saa ütelda, et pime inimene on selline. Sest sa ei taha ütelda, et nägija inimene on selline noh, ei kasutata seda, aga armastaks üldistada seda, et pime on, selline pime teeb seda abimäe, on selline. Et vot need on need asjad, mis mul on endale kuidagi kordaläinud või mida ma olen hakanud äkki ise nägema ümbritsevate inimeste hulgas. Ja ma kuidagi tahtsin veidi paremini veel aidata näha kuidagi, aga mitte sellise rusikas näkku sotsiaalkriitilise küsitlusega, vaid pigem selliselt poeetiliselt Jaaga huumoriga, nii et see oli sellise eesmärk. Mina ütleksin tegelikult seda, et see etendus, mis täna oli, et võib-olla see on läbilõige sellisest sotsiaalsest ühiskonnast üldse inimestes tervikuna et inimesed, kellel on mingisugune erivajadus inimesed, kellel ei ole et kuidas siis nad omavahel suhestuvad. Tegelikult iga terve inimene võib-olla järgmine ette, aga ei juhtunud midagi ja ta ei tea, et noh, selles mõttes võiks jah, tõesti vaadata, näha, tunda vaata hetkel nii, nagu me seda antud hetkel suudame. Sest noh, järgmine hetk me ei tea, mis võib meie elus kardinaalselt muutuda. Olen väga nõus, sellepärast et sattuski niimoodi, et mõned nädalad ennem esietendus sattus lavastaja rattastoole, ehk siis noh, see oli küll niimoodi, et liikuda, ma sain muul moel, aga vanaseljahäda hakkas jälle tunda andma ja ütleme niimoodi, et Jakobiga Monteerisime niimoodi, et mina olin enda kodu põrandal pikali ja läbi läbi Skype'i. Proove tegime niimoodi, ratastool oli mul alati sihukeses nurgaks abivahendiks ainult siis minu kallid näitlejad kipuvad, ütleme niimoodi, et kui eriti tundus, et ma närvi läksin, silma upitas nimelt oli püsti. Aga see tõepoolest on, et inimene peab aru saama, et need maailmad ei ole erinevad. See piir võib murduda väga kiiresti. Ja veel võid öelda, millal siis järgmised etendused on ja kui palju neid praegu on plaanis on vist esialgu neid viis tükki ja aga ehk ehk saab lisa siis kui nõudlust jätkub või kuidas sellega? Vaatame, kuidas on kõigepealt proovimisele viiega ühele poole saada, ehk siis järgmised etendused ongi nüüd homme ja järgmisel nädalal, 25. 26. ja 27. ja võib-olla siinkohal maksab ka juurde lisada seda, et 26. on selline väike lisaprogramm, kuhu me kõik ootame tasuta siiasamma hommikul vabale lavale alates kella 11-st, kus, kus on kõigepealt erinevad lühikesed ettekanded ligipääsetavusest, tehnilistest vidinatest, kirjeldustõlkest, võitluskunstide väike demoesinemine, natukene muusikat ja pluss, mis on võib-olla eriti põnev. See kõike saab ise järgi katsetada, et saab ise pimesi liikumist samamoodi käsitööd, samamoodi neid tehnilisi asju puutuda ja nii edasi ja nii edasi, et ma usun, et tuleb põnev päev. Väga tore lavastus, kes kardab pimedat vabal laval. Suur aitäh, Jakob Rosin, Jaanika Juhanson tuuridel.