Vestlusi kultuurist. Minu jaoks konkreetselt Estonia kontserdisaal on püha paik. Meie akadeemilise muusikakultuuritempel on läbi aegade pidanud kogema elu erinevaid tahke. Selles saalis on olnud haigla, selles saalis on peetud maadlusvõistlusi, selles saalis on tehtud tsirkust. Eeskätt on aga seal tehtud väga palju muusikat, nii head kui halba. Totalitaarse riigikorra ajal muutub kunst poliitika tööriistaks. Praegu glamuursete heegel lühtrites äraskimlevad laed onul nii protesti kui pealikkusega looritatud sündmuste tunnistajaks. Mälupildid elustavad Reet Remmel, Priit Kuusk, Tiia Järg, Kuno areng, Ene Üleoja, Agera Tõnu Reimann, Toomas Velmet, Ivalo Randalu, Riho rippek ja Merike Vaitma. Vestlusi kultuurist. Esimene pääsuke piiri tagant Sõjast on möödas tosin aastat maisest elust lahkuv Ransybeljas. Pool aastat hiljem, aprillis 1958 saabub ERSO eelkäijat raadio orkestrit juhatama esimene välisdirigent Tauno Annik Ain Soomest. Muusikaüldsus on põnevas ootuses teiste seas muusikatudeng Priit Kuusk Kawason Brahmsi sümfoonia, Sibeliuse saaga, viiulikontsert ja Finlandia. Mul. Tunne Tauno Hännikaisel, kes oli siis Helsingi linnaorkestri peadirigent, kästik ava, nii, pidi keerata see ümber, et ei oleks veel ju sees ka alguses mingisugune oht või mingisugune ettevaatlikkus seal oli, sest kes siis siit niimoodi teeb kava raamse sümfoonia esimeses osas ja teises osas on Tseedeelius, jätsid eelsed, üks pala on ees ja siis on alles siin Landja ja sellega ju Soomes ikka alati kontserte alustada. Ta siin ei ole, isegi teise osa alguses. Muusikatudengite peas on aga tekkinud plaan ja kummaline kava. Järjekord töötab selle kasuks. Ja me saime vaheajal teha siis suurt kihutustööd ja käia järjest tuttavalt tuttava juurde, et Sibeliuse mälestuseks tõuseme püsti selle ettekande ajal. Vot siiamaani ma ei oskagi öelda, kes on algataja, Avo Hirvesoo, Ivalo Randalu ja mina me siis kolm olime, igatahes need peamised tegijad, selle peamiselt selle äsja üles kihutajad. Minu meelest see idee tekkis ikkagi vaheajal, nimelt vaheajal käisime nii alumises fuajees ja siis kontserdisaali fuajees jalutusruumis käisime kõik oma tuttavad läbi, niipalju kui andist, küllap oli seal veel aktivisti, aga meie kolmekesi igatahes olime, me mäletan ja siis me paigutasime ennast niimoodi vähemalt kolmekesi, ma tean ja küllap siis olid veel need, kellele ma ütlesin, et sina istu sinna sinna, istu sinna. Et me istuksime võimalikult eesreas ja nii, et kui me püsti tõuseme, siis teised ka seal kõrval ja meie tuttavad, kes meil varem juba rääkisime, Sinaadavuse ka. Ja siis tulge ka ja igatahes meil õnnestus see asi niimoodi, et esimene pool eespoolne osa ikkagi oli peaaegu kõik tõusid püsti, meie järel. Saal on puupüsti täis, nii ka järgmisel õhtul, 20. aprillil, kui Hannik ained on taas puldis. Aga enam ei tõuse keegi püsti. Kolme üliõpilast enam kontserdile ei ole. Nemad on samal ajal pagari tänaval. Julgeolekukomitee helistas kooli direktorile Heino rannapile ja rannapil kästi siis välja uurida ja seal olid juba mingid nimed, kus Stahli nimed teada saanud. Et me järgmisel hommikul olime koolis, siis tuli meile ühekaupa kõik, kes oli seal klassis, kes seal, kes seal tuli meile korraldused, tuleb direktori juurde tulla ja siis ta kutsus meid järjest sinna ja ütles, et te peate Venemaa julgeolekukomiteesse vot sellel aadressil pagari tänavale. Ma ei tea, kui palju meid sinna siis kavandati, aga igatahes Randalu ja Avo Hirvesoo igatahes olime seal. Ja seal oli siis niimoodi, et küsitikat, kes algatas ja miks ja siis no oli ju teada, et Sibeliuse kirjutas selle Tsaari-Venemaa nagu vastu selles mõttes, et Soome vabaduse eest, aga tookordne meie demonstratsiooni austus Tseeweelse vastu pöörati siis nagu venevastaseks demonstratsiooniks ikkagi KGB-le ka erakordne sündmus, et välismaa dirigent on esimene sõjast oli möödas juba ju 13 aastat. Ajaleht Sirp ja vasar kirjutab väljakujunenud alati sisulisi vajadusi. Iseloomustavate plastiliste žestidega teostas dirigent kõikjal oma tahte ja saavutas tõlgitsuse, mille mõju oli siiras ja tugevasti köitev. Nõukogude maal Sibeliuse Finlandia kujunenud populaarseks kontsertpalaks. Kontserdi toimust ei sõnagi. Tudengitel on ülekuulamine meeles siiani. Priit Kuusk on KGB peahoones esimest ja viimast korda. Meedi kuulatud korraga ühes toas oli, aga neid küsitleti ikkagi ühekaupa. Kord ma istusin siin toas, siis last kästi oodata, siis pandi teise tuppa, ikka küsitleti midagi, aga tasapisi olin, läks tund mööda, poolteist mööda, kus üldse midagi ei küsitud, midagi toimunud, lihtsalt istusin kuskil ruumis, vahel mingis esikus, vaheliselt vahel mingis toas ja mida nad siis meil teada said, ma ei oskagi öelda. Igatahes meil läks seal rohkem kui pool päeva, nii et ja seal oli ka teisi küsitlejaid, aga üks mees, kes mind kuulas, see oli tagasidki välimusega, ta oli väga hästi riides, ilus pruun ülikond, kena ellips ja kõik ja ma nägin teda hiljem ka paar korda tänaval, juhtumisi tuli vastu ja ma tundsin ta ära, ta oli silmapaistvalt hästi riides ja teine nägi välja niimoodi, et soliidne ei mäleta, et mul oleks mingeid muid sanktsioone olnud, ainult kui üleliidulise heliloojate liidu turismi grupleksid Itaaliasse, siis see võis 60.-te keski lõpupoole juba olla. Ma olin juba heliloojate liidu liige, seitsmekümnendatel, siis mind ei lastud ühe turismigrupiga Itaaliasse hämati seal mingisuguste põhjustega ja nii ja naa ja, ja ma ei saanud õigesti aru, miks mitte. Finlandia tähendus saab juurde veel ühe mõõtme. Sibeliuse festivalil Lahtis käisin 2000. aasta algul ja siis oli kava algus number jälle ostma, väenska juhatas lahti sümfooniaorkestrit ja Sibüüdiselt, hiljand oli avanumber ja siis ma tõesti mul oli pisar silmas, ma mäleta, tähendab aga tol hunnik ained ja vaatas siis oli, meil oli oma põnevus seal sees ja, ja ma ei ütleks, et ma siis nii sedapidi oleks niimoodi, aga siis Lahtis oli muidugi kogu saal tõusis jälle üles, minu kõrval seisis eni Ülikooli muusikaprofessor ja mõlemad tõusime püsti ja olime seal kõrvuti, avaldasime austust sisse töölisele. Esimesed välisdirigendid, Sven Grünberg Rootsist John Hopkins Uus-Meremaalt või Inglismaalt oli siin kaks korda võimalus käia ja võib-olla ta muutis oma elukohamasse, pole tähtis. Aga nad olid oma vaimsusega nii erilised, et saal nagu nägi isegi teistmoodi välja ja see oli täiesti niisugune erakordne emotsionaalne kõrgseisund, millesse nad viisid mitte ainult orkestri, vaid kuulajad, ka. Vabadus, mida Nõukogude Mohvikute mängust, noh paraku ei olnud. Ma ei mõtle tehnilist vabadust, ma mõtlen, mingit muud. Saal oli lõhkemiseni täis ja noh, rõdud olid püsti seisvatest inimesest pingule, et seal oli õhupuudus juba. Eks nad siis hakkasid vähehaaval mõnevõrra rohkem käima. Ei oska ju mina öelda, missuguse printsiibi järgi neid valikuid kuskil kõrgel tehti, millal neid lubati siia ja, ja kes ise soovis siia tulla. Aga aeg-ajalt ikka mõni eksis. Päris dirigendid toovad värsket tuult vabast maailmast. 10 aasta pärast jõuab Eestisse ka esimene välisorkester Soome raadiost kuid kontserdi ilutanaalsust mõjutavad enam meie oma suurkujud. Reet Remmel, Meie ERSO ja meie ERSO-s olnud erinevad dirigendid tegelikult geniaalsed dirigendid on vahel andnud vägevama emotsionaalse elamuse, kui mõni välisorkester. Vestlusi kultuurist. Julge ja põikpäine, parteitu. Viies juuni 1967 Iisraeli kaitsejõud tungivad Egiptuse, Süüria, Jordaania territooriumile. Algab kuuepäevane sõda. Toomas Velmet on tunnistajaks, kui filharmoonia uksest tormab sisse erutatud Roman Matsov ja nõuab kohe endale oratooriumi Iisrael Egiptuses. Ettekandmist. Muidugi saada selleks luba. Periood 50 kuni 60 ju Eesti sümfooniaorkestrit Jeka filharmoonia kontsert tegelikult ju koloreeris Roman Matsovi isiksus. Omad asjad, mis nendel ei ole ja nii edasi. Sa oled ikka optimist? Olen, olen optimist ja realism. Ja optimist võib olla omaenda saatuse suhtes ja. Dirigent peab olema suur inimene, rääkis Roman, matsu. Aga siiski ütleme minu jumalus Wilhelm Ford Greiner. Tal oli ikka omad väiksed vead, kuna areng. Tema oli mees, kes armastas analüüside ja ta oli mees, kes ka kustutas ära teatud strichibki, mis seal ennem pandud, et põikpäine just võib-olla etapis isegi orkestri eravahel meeletu kordamise ja võib-olla see või põikpäisus lõi välja ka kohati kontserte ja ma tõesti mäletan kuulajate murdu, mida praegu näiteks näeme, sümfooniakontserdid on tõesti olnud. Ta armastas väga aeglaseid temposid ja iga kord oli see nii-öelda eelhäälestatud, kui see kontsertsaali läksid, siis oli see isegi natukene nagu segas, sest ei saanudki aru, kas see oli nüüd teadlikult ja sihilikult. Matsovi iseteadlikkus, et ta ei oleks publik kuulnud pidevalt võimsaid oratoriaalseid suurvorme. Nii räägib matsu Annebjaskele aastalt 1997. Kõiki neid suurteoseid kuuleb publik ajal, kui sakraalmuusika on põlu all. See saab võimalikuks vaid hoolikalt laveerides. Diajärg. Pidi hoolega vaatama, et see ei satuks ülestõusmispühade lähedusse. Niipea kui ta oleks liiga lähedal olnud, siis oli keskkomitee vastavatel inimestel kohe Karauul ja kuri karjas ja ideoloogiline valvsust pingutas mõne koha pealt nii halastamatult üle. Tagantjärgi isegi nutu peale. Matsovon julge mees vaatamata korduvatele ülastumistele jääb Matsuv orkestri ette 13-ks aastaks välismaale esinema teda siiski ei lubata. Ma ei olnud partei liige ilma selleta välismanni sind isale. Ja sellepärast ma tulingi kaunis lühikest aega ka peadirigent. Oratooriumi déjà missade ettekannetel mängis tähtsat osa kollektiiv mis lõpetas tegevuse Eesti vabariigi algusaegadel. Agera. Nüüd me jookseme Latvija koori kuulama, aga siis oli ju meie oma raadio segakoor, mis tegutses 45.-st aastast Eesti aja alguseni. Hooaja jooksul. Oli ka mitu suurvormi, mida esitati ja sinna pat sinna oli raske saada pileteid, see oli altletikaup. Ene Üleoja, noh, minu kõige suuremad elamused Eesti muusikast on tulnud läbi raadiokoori ja Jüri variste interpretatsiooni. Mart Saar ja Cyrillus Kreek olid need nimed ja need heliloojad, keda variste tunnetas kõige paremini? Ma ütleksin, Eesti ka mitte Ernesaks ei tunnetanud neid mehi selliselt varistes oli mingi eriline põhjamaine, niisugune sissepoole pööratud emotsioon, mis muusikas kuidagi eriliselt välja tuli. Ivalo Randalu. Toona räägiti naljaviluks niimoodi, et kui panna kokku saaks emmesekse emotsiooni harindi kuulmise ja varistad tehnika. Vaat siis oleks maailmadirigentide tüliga. Jah, nõnda küll võib-olla, aga nad olid ikkagi kuulmine korras. Aga varistaja Ernesaks ikkagi koos olid tol ajal ikkagi korüfeed. Matsav teeb veel viimastel aastatel enne lahkumist pingutusi, et raadio koor taas ellu äratada. Vaatamata selle peale, et ma kaks nädalat tuhnisin selle kooriga ja muuseas, ma pean ausalt ütlema, et Mei olnud oli palju parem kui kõik need Moskva ja Leningradi koorid. Meie koor oli tõesti väga hea. Võib-olla see mõjusust ja minu järgmine käik on Alliku juurde ja paluda professionaalne raadio koor taastada. Ma mäletan väga Mozarti reekviemi ettekannet, kus Estonia kontserdisaal oli tõesti sõna otseses mõttes puupüsti täis, nii et ei olnud rõdul isegi seismiseks rohkem ruumi kui külg külje kõrval. Ja peale selle oli matsu see, kes mängis Šostakovitši it. Tiiulevalt kui tema siit elust lahkus, siis tema riiulites oli ju meeletult palju. Chastakovitši poolt antud noodimaterjal. See on varandus, ainult ütle, hull aused, killi jooks, vot mind ei ole järeltööd ja võib-olla, kui nad oskavad seda hinnata. Dirigendi hirm on prohvetlik Šostakovitši pärandiga seotud dokumentide ja Heimar Ilvese sümfooniat. Saatus on teadmata. Peale dirigendi lahkumist siit ilmast läheb arhiiv tema poja Mark Matsovi valdusse kes ei soovi pärandit saata muusikamuuseumi arhiivi tolmuma. Nüüdseks on metsakalmistule maetud ka Markmat sov. Vestlusi kultuurist. Nooria nõudlik kuulsus. 60.-te lõpp värskendab raadio, orkestrit. Kuulsus käis nagu tema ees teda tunti, teda taheti orkestrit juurde ja mind paneb imestama, kui suur töövõime tal oli. Sel momendil. Ühesõnaga, see orkester oli, seal oli ka omamoodi jurakeil tuli, see seisab Eesti NSV teenelise diapillas ennast palju. Kuna kõikidel orkestrimeestel on oma erinevad karakterid, siis dirigendi ülesanne on kõik need karakterid nii tunnetada, sulatada ühtseks tervikuks ja nendega võrdselt läbi saada. Ja ühesõnaga olema võrdlemisi peenpsühholoog, et saavutada head tulemust. Kui neeme tuli, siis Kreesklil võeti aplausiga neemel teine tööstiil, hoopis nüüd pidin pingutama. Kui ta tuli Leningradi kondlasendolmist, ta tõi uue hingamise üldse meeletu võime kontakteeruda orkestriga ja. Reet Remmel nimetab ERSO proove omamoodi alternatiivhariduseks neli aastat otsa kooliajal oli meil üks pisikene selline kamp, kes käis kõikide Serso proovides, kuna Neeme Järvi juhatas tollel Ersot ja tal oli väga läbimõeldud kavad. Ta tegi kas kõik Tšaikovski sümfooniad näiteks või ta mängis Brahmsi, ta mängis maaklerit ja tol ajal meil olid ka päris head õpetajad, nii et õpetajad ikka võtsid sabast ja käskisid võtta ka partituurid kaasa. Kes paaril korral Milka visati välja sealt proovist, et ma ei tea, millega me seal siis ka hakkama saime, aga lihtsalt selle inimauru juuresolek võib-olla ei olnud alati kõige parem too ääre peal orkestrile peaaegu linnu vaatepunktist nii-öelda peale vaadates, partituuri ka kuulates ja seda, kuidas Neeme Järvi juhatas, vot need on ka mul nagu kõige suuremad mälestused pooles sverdi saalist ühest küljest ja teisest küljest tõepoolest ka. No haridus, mis haridus? Tõnu Reimann. See nooruslik energia dirigeerimist, tehnika loomulikus musitseerimised, loomulikkus, mis temas valitseb ja süstib meisse rõõmu see muusikas elamine. Aga Neeme Järvi, juhata ainult suurt sümfoonilise muusikat. Ta on tegev ka Eesti Raadio kammerorkestri juures. See uus muusika, mida nad põhiliselt alustasid ju vanast klassikast. See oli meile tol hetkel nii uus mängimata. See oli pidev avastamise rõõm. Ja siis tulid need Abanomendid, endasid haid nüüd libaldi. Mingi emotsionaalse kontserdi vaheajal, Aurora Semper tõusis püsti, lihtsalt vaheaeg algas ja raputas pead. Silmad säravad peas. Milline viiuldajat pidu. Aga need elamusi, mis sind tõesti südamepõhjani liigutavad, nisukesi on väga vähe. Vestlusi kultuurist. 60.-te ilmutus. See oli 70-lt laastakis. Kui Arvo Pärt kirjutasime kolmanda sümfoonia siis sellele püüti kangesti kallale tungida olevat vaimuliku sisuga. Professor Hugo Lepnurm kõneleb nõnda aastal 1997. Seal tegelikult midagi muud vaimulikku minu kõrval ei kostnud, Koit intonatsiooni olid 14. 15. sajandivahetuse kuskil nihkus madal Magooli kõlavust sümfooniast küll loll. Sellel on aga oma eellugu. Muidugi, see vaimulikus hiilgus tõusis kuidagi eriliselt, eriti kui ta kirjutas oma kreedo mis on ju tõepoolest usutunnistuse tekstile ja iseendast väga meisterlikult lahendatud, siis seda teost otsekui meil ei lubatud ette kanda. Siis olite akval isikud jällegi, kes oma joont ja oma võimu tahtsid näidata. Kuueteistkümnes november 1968. Ma loen seda üheks niukseks. Samba püstitamise teoseks ei andnud lihtsalt muusikas. Mina olin vapustatud. Saalis on tunda pinget püha taevas saadavates Siberis. Pärlikreedo toovad esiettekandele Eesti raadio ja televisiooni segakoor Neeme Järvi juhatusel ja pianist, kes nüüdseks on Eestist Soome lahkunud. Mart Lille oli möödunud sajandi 60.-te aastate muusikalise palge üks kujundaja Eestis. Kunsti ja muusikaelus ja teatud inimeste ringkonnas sinna muidugi kuulusid. Märt, Kuldar Sink, Samuel Saulus, seal oli siukene võrdlemisi huvitav ja mitmekesine ja siin oli võib-olla nisukest boikeseliku väikest Ulikaalisemistki, et vaata, et saime jälle midagi ära teha, mida kultuuriministeerium või või Glavlit või ära ei saanud, keelata võib, see seal oli minu arust kassi ja hiire mängu. Ja meie stuudiokülaline on taas professor Hugo Lepnurme. Neeme Järvi ise ka sattus selle tõttu ebasoosingusse. Seda enam, et kavas on teinegi kahtlane teos. Stravinski psalmide sümfoonia. Kuno areng mäletab, et kreedo tuli ettekandele kaks korda. See oli fantastiline, milline ovulatsioon oli ja sellest tuli väga suur skandaal, tegelikult. See oli nii selge protestiaktsioon tollaaegse vale ja režiimi ja kõige selle suhtes talil looritatud nüüd selle kreedo algteksti, eks ole. Sirp ja vasar 22. november 1968. Õhtu naelaks kujunes ette kandeliselt kõige paremini õnnestunud kreedo. Usutavasti saalisviibijate enamikule oli see elamus, mis ei unune aastate jooksul. Merike, vait, maa sõnad osutuvad prohvetlikeks. Arvustuse ilmumisega ei olnud mingeid probleeme. Valdar Viires, kes töötas sirbi muusikaosakonnas. Tellised trükime ruttu ära, erutu valmis ja ma ei maininud seal üldse sõna religioon või Jeesus või midagi taolist. Aga seal olid teised naiivse noore inimese vead. Püüdsin selle kontserdi puhul oli võimalik järgida niisugust Ilvese koolkonna mõtet, et kokku muusikat ükskõik mis ajastutel, mis stiilidest saab võrrelda, et mis on aga sügavam, see on parem. No õnnetus on see, et samal kontserdil kanti ette Jaan koha, teine sümfoonia. Kuldar Sink ütles mulle muiates. Juhtusin nägema, et see on täitsa hea lugu, ainult et kohast kirjutad natuke liiga hästi. Leo Normet ütles võrdlete Pärti ja kohas, see pole ilus, see pole lihtsalt ilus. Koha oli heliloojate liidu üks väheseid parteilasi ja noh, niisugune funkt sonar Arvo oli ilvese jõnger ja see tal religioosne pööre oli olnud, seda teadsid kõik, seda ta ei varjanud. Kreedo sündi mõjutasid ka ühiskondlikud protsessid. 68, augustis paar kuud enne seda olid olnud Tšehhi sündmused, no need mõjusid Eestist tõesti vapustavalt kõigile ehmatusena jahmatusena, kellelt televiisorit ei olnud, tookord minul ka ei olnud, paljudel ei olnud veel, käisid sõprade pool vaatamas neid Soome TV-s reportaaže, noh, kõik nagu tajusid, et nüüd võib kõik minna hullemaks. Läkski. Vestlusi kultuurist. Punast tšellokontsert. Olid just need esimesed asjad, trooja, kontra ja kreedo. Arvo Pärdi kõigi teoste esiettekanded 60.-te lõpus on eranditult sündmused, leiab Tõnu Reimann. Paneme siia, kasvõi see meie aed, et ma ei räägi Gretavast ja pro, et contra vot kõik erituid nüüd tagantjärele vaadates olid need väga. Põnevat stiilis katset. Toomas Velmet-ist saab poolkogemata maailmakuulsa tšellokontserdi esiettekandja. See teos on tõsisem, kui me arvame. Ta on nagu eelmäng Pärtikreedole minu meelest Tartu võib seda ümber lükata, aga minu arvates on see nii, kus on tekkimas tõsine konflikt autoris endas? Sel ajal on teose tellija ilma kuulus tšellokunstnik veel heliloojast kõvem mees. Pastor poiss käis päri juures haiglas, ta oli siis ma ei tea, kas enne või pärast neeruoperatsiooni oli haiglas tõi talle värvilised pliiatsid noodipaberi ja ütles, et hakka kirjutama. Värd kirjutas. Veel joostud Pärdi pärast vaid joosti kindlasti Rostropovitši pärast, eks ole, ja siis me avastasime. Restor poiss hüppas alt ära, seal pühendatud rassapovitšile, tema tellimused, Ivalo Randalu. Pärtli vähe kärsitu, sest tsitrus proovitš oli välismaa ringreisil. Velmet, me tegime selle ära ja siis Orozdropovisk, nii pool naljaga ütles, oli pahane minu lugu, miks andsid selleks noormehele? Ja ma olen talle väga tänulik, et ta ei tulnud seda mängima. Ma arvan, et üks esimesed viis-kuus korda erinevates kohtades oli see, kus teost tuli kordamisele. Rostrapovitš mängib teost Estonia kontserdisaalis 16. veebruaril aastal 1968, teisel ettekandel. Seda ta tegi ta ühe korra ja ainult siin Eestis. See oli tal nagu auvõlg. Helilooja kutsub tšello kuulsust juhendama temast 14 aastat noorema esiettekandja. Ta maksis selle eest mulle päris hästi kätte sest pärast seda ma läksin Moskvasse OSKA konservatooriumisse ja siis restor poiss mind seal koridori peal kohtas. Temaga käis kaasas alati niuke 15 20 inimest kes kõik ta jutule pääseda, sest ta eemalt kaugelt hakkas lõugama valju häälega. Orkestriga siin siis vastuvõtul tuli uksest sisse, nägime endus, nõuad, peatun stes. Ma pean ütlema, et Velmet mõistis paremini. Aastal 1991 Eestis käies on Rostrapovitšil meeles küll vaid head sõbrad. Suheldes tuul, nimi ja see polnud küll viimane kord, kui eestlane olevat suurt tšellisti õpetanud. Priit Kuusk. Ja Neeme Järvi ju käis tema tria dirigendi ajal ju seal rahvuslikus sümfooniaorkestrit Washingtonis Kennedy keskuses juhatamas ja Neeme rääkis mulle seda, et rassopovitš oli peadirigent aegadel natuke kõhelnud seal ja öelnud, et ta tahaks ikka veel ikka natuke dirigeerimise alal mingisuguseid kogemusi, paremaid saada ja ma nüüd ei teagi, kas Neeme Järvi siis aitas teda ka ja kas nad tegid mõned kohtumised ja mõned konsultatsioonid, seda selle kohta mul andmed puuduvad. Sellega Toomas Velmeti Pro, et contra seiklus ei lõppenud. Lati filharmoonias Aria filharmoonia saalis sain esinemiskeelu selle eest, et ma kordasin seda. Moone direktor kutsus mind välja ja ütles, et meil niisuguseid teoseid ei korrata. Vestlusi kultuurist. Kuus vanamuusikaaed. Uue muusika kõrval hakkab teid rajama ammu unustatud vana konservatooriumi viiuli üliõpilast. Andres Mustoneni tõukab leppimatus Kehtiva rezhiimiga lõputule avastusretkele Bachi eelsesse ajastusse. Aastal 1972 sünnib Nõukogude Eesti kontekstis enneolematu ansambel. Muidugi kindlasti võis tunduda niukse isetegevusliku õhinaga ja paljud kindlasti lootsid, et see lihtsalt väga lühikese aja jooksul kaob ära, kuna nemad ju ei mõelnud niimoodi, nagu mina. Riho rit peksatud bändi Kaljuste koorist See on, laulis ka Helle Mustonen. Ilmselt Elle oli see, kes Andresele mainis, et selline noormees seal on bassilaulja, et võib-olla tasuks teda proovida. Minu jaoks oli väga uudne kõik vanamuusika. Esimene kontsert toimub esimesel oktoobril 1972 Ene Üleoja. Leppnurm ütles selle kohta ilusasti, see on nagu suvine vihm janusele maale. Pikenda kööki sellise ja oli väga palju kui noort publikut ilmselt ka sellepärast, et ise olime, noored, oli küllaltki kirju ka. Just see tuli, mõned laulukesed temalt soost oli midagi tahaks muidugi anonüümsed autorid ka küllaltki palju talitegemist hilise keskajaga. See oli ühtlasi ka natuke nagu teisiti mõtlemine läbi selle muusikaga, see teine, teine vaimsus, mis, nagu selle muusikaga kaasnes Kõigepealt on aga vaja hankida noodid. Peeter Volkonski oli selle ansambli esimeses koosseisus, aga Peetri isa oli Moskvas Andrei Volkonski Madrigali juht. Igatahes sealt kaudu tuli päris palju noote. Harjutuse väljendusvahendeid saavad teistsugused, esitas paigad ja vanad instrumendid. Mida siin piirkonnas üleüldse müügil oli, oli plokkflööt küll ida, Saksa pillid olid mingisugused ja nende hulgast oli valida Pille võib-olla poes mitukümmend sopranit läbi mängida, et vaadata, millest üldse asja saab tromboon, muud pillid olid kõik kaasaegsed, tšello oli siis selle vioola hamba asendajaga. Enne oma tänasesse kodupaika väravatorni pääsemist esineb Hortus Estonia kontserdisaalis aga ka publikule, senitundmatutest paikades, neitsitornis ja dominiiklaste kloostris. Talvisel perioodil oli seal sees selliseid ruumide üks oli kelder, suhteliselt pime koht ilma elektrita praktiliselt, et me seal tegime mitu kontserti, ainult küünalde valgus noodist laulmiseks päris hirmus. Õpetajaid noortel ei ole teadmisi, hangitakse plaatidelt. Ei soositud seda tegevust. No eks mustadel käis muidugi ikkagi rektori jutul korduvalt toetajaid, õppejõudusid ikkagi, oli ju, Leppnurm oli taga meie poolt alatu ja aga tema oli ise ka ju aeg-ajalt põlu all, ta käis mitu korda edasi-tagasi, kord saadaks ta minema konservatooriumist, siis võeti tagasi. Helju Tauk oli väga tugev toetaja. Suur osa vanamuusikast on muidugi kiriklik. Mõnigi kava ei läinud sellepärast niimoodi läbi, aga Mustonen muidugi oskus ka ära rääkida, tihtipeale ja. Tekstide teemal võtab kirglikult sõna aastal 1975 filharmoonia kunstiliseks juhiks saanud Boriss Parsadenian. Ta ütles, kuidas räigelt ei hakka seda siin ütlema, igatahes tal väga paljud asjad ei meeldinud, kuna ta oli partorg vist ka ühtlasest kummaline sõnal nagu Räks ehk kuningas tõlkes oli see Kristele kohe kõrvu hakkas. Ta ilmselt ei tajunud üldse, millest ta räägib. Peeter Vähi on ju teada, et algul ametlikes ringkondades Ortust ei märgatud, siis ei tahetud võibolla märgata, edasi juba ei saadud mitte märgata. Ja lõpuks tollane Eesti NSV riiklik filharmoonia võttis siis Ortuse oma tiiva alla ja hiljem tuli ka muidugi üleüldine tunnustus. Nüüdseks on ansambel leidnud oma koduväravatornis. Ega ta ei saa võrrelda nende oludega, kus me viibisime, kui meie harjutusruum oli filharmoonias, piisab vaid aknast välja vaadata, et veenduda, kas Tallinnas on rahulik või rahutu. Vestlusi kultuurist. Noodikoor uued suunad heliloomingus vajavad ka uusi interpreedid. Lembit Verlin kaasaegsest kooriloomingust Helikeel on läinud niivõrd uudseks ja kaasaegseks ja kuidas me seda ka ei nimetaks. Aga sageli on ka niimoodi, et end kompaktsed ja kobarakordid ja on viidud väga palju vokaliiside pea. Kui on juba kobarakordide käia niukse suurte. See peab olema imepuhas. Aastal 1974 arvatakse filharmoonia juurde Ellerheina kammerkoor Tõnu Kaljuste. 75.-st aastast nagu hakkas õige töö pihta, lauljaid on muutunud ka üpris palju. Kuulan nooremaks läinud saanud jõude juurde konservatooriumist, lastekoorist ellerhein on siig saanud terviklikke programmide koostamine ja tervikliku kontserdi tegemine. Reit Remmel mäletab Koori kontsert Mustpeade majas neil olid väga sageli, olid mõned teised kohad nagu sobivamad, isegi kontserdi andmiseks. Kui Estonia kontserdisaal saali mure on aktuaalne juba siis. Neid ruum on vähe, kus muusika kõlab hästi, praegustes kultuurimajades peab väga valima, mida laulda. Eks nad ole rohkem mõeldud nii koosolekutel kui ka näitetrupi teoks, muusika ikka vajab veidi teistsugust ruumi. Ujujad ei hüppa sinna basseini, kus, et ei ole. Aga mis puutub kõla poolde, siis eks Eesti filharmoonia kammerkooril on olnud ka väga erinevaid dirigente ja ega olnud erinev kõla, kvaliteet isegi erinev lähenemine sellele, kuidas muusikat üldse teha. Ja noh, praeguseks on Eesti filharmoonia kammerkoor, Grammy laureaat ühe plaadiga, aga minu kõige eredamad elamused kahtlemata Ta filharmoonia kammerkooriga, Tõnu Kaljuste kontserdid, eriti see, kui ta tegid tormis Tiina Mattiiseni saatest peale üleliidulist koorifestivali aastal 1983 Karin Hatšhaturjan samuti vaimustatud Veljo Tormise teostest. Ülivõrdeid jätkub nii isuri eepose kui seda esitanud Tõnu Kaljuste koori tarvis. Kaljuste koorilauljate keskmine vanus on 23 kaks kooliõpilast, ka keskkoolist on teenistusööd. Keemik, matemaatik, trollibussijuht, muusikaõpetaja. Kovi muusikapäev. Aastal 1975 algatab Yehudi Menuhin rahvusvahelise muusikapäeva tähistamise. Tiia Järg. Esimene oktoober 1979 rahvusvahelisele muusikapäevale pühendatud kontsert, Estonia kontserdisaal. Kavas Tubin, sümfoonia number 10, esiettekanne, Tihhon freenikov viiulikontsert number kaks, Tihhon freenikov, klaverikontsert number kaks, solist oli autor. Ta läks muide šaši saalisistujate mitte suureks kurvastuseks. Kas see musikaalne ei olnud nii nagu tema loominki? Vilta romaani üksinduse alusel lõid rinnikov ja Faiku teose, milles käsitletakse teravat klassivõitlust maal. Kodusõja perioodil võitlust uue elu eest uue tõi veest. Ma lõbutsesime, kuidas Neeme juhatas Frennikovi väga hästi orkester külas nagu ikka, aga tema niisugune hoiak Neeme Järvi kavas oligovest said story muusika mille tsensor maha tõmbas. Kas mängis tervelt lisapalaks? Saalis säras muidugi sõnniku veelkord ka midagi öelda, et edasi ei huvitanudki, see oli Eesti ülemuste oma korralikkuse küsimus. Selline meer või viimane kontsert enne kodumaalt lahkumist sai vist see viimaseks piisaks selles karikas, mis hakkas üle ajama. Vestlusi kultuurist. Joonas on tulnud. Aasta pärast Järvi lahkumist teritab meie esindusorkester uut dirigenti. No minu meelest oli Peeter Lilje geniaalne survermi dirigent, tal oli seda haaret ja arusaamist, mida üks suur ookeanilaine muusikas võid nagu tähendada Peetri parimad minu mälestuses elamused olid Brahmsi sümfooniat, maaler. Šostakovitši tegi ta väga hästi. Tal oli jah niisugune monumentaalne mõtlemine mis tõmbas nagu vormi nagu suurepäraselt kokku, et esiteks ta oli väga napp mu meelest oma väljenduses vähemalt see, mis saali poolt paistis. Samas ei saa kuidagi öelda, et oleks olnud ka nii väga surmtõsine, kuigi minu meelest suhtus muusikasse sügava respektiga. Peeter Lilje saab ka meie ühe rahvusliku iseolemise sümboliks saanud teosed Erik versiooni esiettekandjaks. Eeva Potter VII. Mekümne kolmandast aastast algaks nagu Tobiase saaga, seal oli väga palju kontserte üle Eesti tobi, seal kant ette Johannes Damaskusest, aga edaspidi võib öelda, et hakkas Joonase tulemine. Rumessen restaureeris ja taastas neid käsikirju, nii et tobias oli tegelikult kontserdielu pildis juba varem. Esimese Joonase katkenditega kontsert selle korraldas Estonia ja soli Georg Otsa muusikapäevade raamis 80 seitse-kaheksakümmend kaheksa oli juba palju asi sellest ettekandel ja siis tipnes 89. ka kolm kontserti juhatas kõik Peeter Lilje. Viies mai 1989 õpetaja JAAN kiivit. Olge avatud südamega valmis vastu võtma Joonase lähetamise sõnumit ja paluge oratoorium eile selle tema tulevikule kõigile sel esitajatele jumala õnnistust ja tõusk selleks püsti. Kristel Pappel, ma mäletan, et head tervikutaju ja dramaatikat, aga seal kõrval ka nagu Peeteli alati oli lüürilise vaatenurgaga Kadeostele. Seal oli ka selliseid pehmeid ja helgeid momente. Igor Karsnek. Ma olin ka üks nendest, kes istus seal rõdu trepi peal, igatahes tundus terve suru torm ehmatavalt pikk olevat, ilmselt muidugi väga ebamugav koht. Eks ta oli loomulikult pika, aga rohkem ma mäletan ikka seda kõrgendatud meeleolu ja see, et me saime seda nii-öelda mee saime, see oli meie tunne, et me saime seda oratooriumi esitada, ehk Me olime kuulajad. See tekitas tollal suure lootuse ikkagi ka üldse Eesti vabanemisel. Ta on üks väga ühendav teos. Ja ma arvan, et see suur idee, mis Toby asel oli ja see vajadus sõnumit edastada nii mastaapselt et tänu sellele see teos ka praegu nii kanged ja nii oluline Tiiule, Evald. Esiteks on see muusika nii endasse imev see lõpu Saunctus minule oli seda liiga palju, nii et ma läksin saalist välja. Ma nutsin muidugi meeletult, kui oratooriumi jõudis songduseni ja lõpuks muidugi, kas ankrusse kordamiseni? Sellist tunnet jah, võib-olla on olnud elus üldse üks, kaks või paar paar korda sõrmedel üles lugeda. Suurteos on ellu ärganud vaid tänu Vardo Rumessen Ifanaatilisele järjekindlusele. Minu missiooniks oli tänu sellele äratundmisele, see oli midagi nii nagu kuulsat arheoloogi Hendrix liimanni saatis terve tema elu see äratundmine, et see peab olema trooja, tema on see mees, kes on määratud ja kutsutud ja seatud ja tema peab selle välja kaevama. Midagi analoogilist olen mina tõepoolest endas ka tuntud ja kui minu töö oli sellega tehtud 89.-ks aastaks, siis tegelikult, et sellega võiks nagu sellele kriipsu alla tõmmata. Simonile tõi ta kahtlemata jah, väga palju muret ja vaeva kaela balla saigi temale tema elus ka saatuslikuks, lõpuks et ta varises kokku lihtsalt. Rumessen teeb oma missiooni täitmiseks Sisypaslike pingutusi. Minul oli nisugune depressiooniperiood, võiks ütelda siin, kus ma tunnetasin, et milleks seda tegelikult kõike vaja on, kui seda ei taheta, seda lihtsalt ainult mõnitatakse, ülbitsetakse selle kallal. Et kas on mõtet siis nii hirmsasti pingutada selle nimel. Sünnib suur plaan viia Joonas ringreisile. Oli üks grupp inimesi viis inimest, kes pöördusid kirjalikult ettepanekuga kultuuriministri poole 93. aastal pärast seda kultuuriminister andis välja käskkirja ja pani vastutavaks Eesti kontserdi. Ja tegelikult oligi see dirigent Leo kreemeri idee, et viia teda välismaale. Asjade käigus muidugi need ideed veidi rohtusid ja kasvasid, nagu ütelda, pea moodustati kultuuriministeeriumi juures ka üks vastav komisjon, mille töö pärast siiski osutus küllaltki niisuguseks formaalseks. Ja mõni mees paistab, et nägi selles lihtsalt väga head äri rahateenimise võimalust, sellepärast et kui on niisugune suur projekt, siis on ka suurvesi ja Joonas on suur. Noh, selle äratundmise peale jõuti muidugi samal ajal olin ma olnud pidevalt kontaktis Neeme Järviga ja teinud temal ettepanekud, et tema püüaks seda kuskil välismaal Kauna kontserdite kavasse panna. Ja niimoodi juhtus siis, et need kaks ideed kuidagi omavahel ühinesid kuskil ja Järvi võttis vastu selle pakkumise tulla siis Eestisse juhatama siia 95. aastal seda teost, et valmistada ette Põhjamaade ringreis, mis oli algselt planeeritud seitsmesse linna. Kõigepealt tuli plaan rentida ookeani Cruiser, kes siis sõidaks Läänemerel sadamast sadamasse ja Läänemere äärsete pealinnade kontserdisaalides esitaks joonest. Selleks projektiks tehti isegi kokkuleppe ühene Norra laevafirmaga. Lõpuks projekt kuivas kokku minu hinnangul eelkõige niisuguse vastutustundetuse ja oskamatuse pärast. Eesti kontserdi poolt muidugi rahaline puudujääk, mis sellega seoses tekkis, oli küllaltki suur. Siis tuli Eesti Kontserdi direktoriks Aivar Mäe ja tema võttis need ohjad enda kätte, nii et sellega sai see ringreis tegelikult teoks, mis oli tõeliselt ärajäämise veere peal. Toimusid kontserdid lõpuks ainult neljas linnas ja kui peale seda siin kõrval lugeda neid nõmedaid arvamusi Eesti ajakirjandusest, noh nii nagu seal Aivar Mäega väljendas, et 350 inimese liigutamine Euroopas ei ole mingisugune probleem. Aga peab see siis just Joonas olema, et sellel oli kurb, valguse kurb lõpp. See oli kõik aastal 93 ja 94, see oli grandioosne projekt mitte ainult ambitsioonilt ja soovilt, vaid see oli grandioosne projekt ka finantsiliselt ja tegelikult Eesti riik ei kandnud tol ajal seda jõudu välja, lihtsalt 1995. aasta juunis toimuvad kontserdid ka Eestis. Teost plaadistatakse Birma leppis. Niisuguste suurte asjade toimimine pidi tegelikult toimuda ainult koostöös välispartneriga ja selles mõttes ma usun ka tol ajal ei olnud eriti nagu arusaamist või teadmist, kuidas üldse suured asjad teoks saavad. Üks kõige olulisemaid asju tegelikult suurte rahvusvaheliste projektide korraldamisel on see, et sul on igas riigis oma partner. Niiet et see on nagu ajapikku jõudnud kõikide teadmisse ja, ja tänapäeval käivad asjad asjad niimoodi. Vardo Rumessen elutöö saab krooni aastal 2015 Leipzigis, kus Neeme Järvi teosed taas ettekandele toob. Aasta suursündmuseks saab Joonase lähetamine ka Eesti kontserdipublikule, kuid ei oska labiinseni täissaalile nii Tartu Pauluse kirikus kui Estonia kontserdisaalis. Juhatab Arvo Volmer. Volmer tõi lisaks dramaatikat rohkem välja selle teose lüürilisi momente. Kui on natuke rohkem lüürikat selles teoses välja toodud, siis pääsevad ka dramaatilised kulminatsiooni rohkem mõjule ja selles suhtes kogu austuse juures Neeme Järvi vastu. Kui ma olin Laidzigiski Vanthouci saalis tõesti akustilisi mõttes väga heal kohal, kuulasin seda siis see oli kõik minu jaoks natukene liiga vali liiga kiire ja tekstile mitte tähelepanu pöörav. Leipzigis ja Eestis käis suurteost kuulamas ka Tobiase lapselaps, maaja roos. Ma ei tea kuidagi minule pääsesse isegi paremini mõjule. Tartus kui lätsigis, ma arvasin, kuma seal Läti, kes olid need paremad, ei või olla, aga see moment, kus lõppes hetkeks, oli vaikus. Ja siis purskas nagu karjumised Jabraavodiotesti tõusmisest ja ellastet lahti ja jälle välja ja Neeme Järvi ja no see oli midagi hullu ja inimeste käed hakkasid valutama ja siis jalgadega edasi ja see lõppenud. Ja siis ma vaatasin, kuidas need siis Tartus ja no oli väga soe, vastuvõtt, aga natukene nagu tagasihoidlikum. Ühesõnaga, võib-olla Eesti rahvas oli ka mõni vaikne haavu ja mina siis veel mõtlesin, ma, ma annan kraavi juurde, aga tumedama häälega, nagu võiks meesterahva hääl olla, sest voo. Nojah, eks ta olegi selline valjemalt sorti väga paljudes osades lõikudes, aga ütleme, esitus mulle iseenesest nagu väga meeldis, et oli selline paindlik, musikaalne kontraste oli, oli seal ka hästi nagu välja toodud, noh ütleme dünaamiliselt, aga noh, võib-olla isegi seda vaiksemalt poolt oleks võinud veel rohkem olla. See suurteos elab juba oma elu ja tema järgi juba maailmas nõudmine ja tal on tulevik väga suur tänu sellele, et see oli küll varem kirjutatud, aga et seal sai Eestis ette kantud sümptomi suuru. Ei ole kustutanud neid elamusi. Reet Remmel, Priit Kuusk, Tiia Järg Tiiulevalt, Kuno areng, Ene Üleoja, Age Raa, Tõnu Reimann, Toomas Velmet, Ivalo Randalu, Riho Ritpekija, Merike võitma arhiiviminutid anne peaske, Roman Matsov kiiraga Neeme Järvi Helve võsamäe, Tõnu Kaljuste Ene Pilliroog Hugo Lepnurme, Peeter Vähi, Andres Mustonen Vello Mikk, Mart Lille, Virve Normet, Aurora Semper, Tiina Mattiisen, Tihhon Ratnikov, Lembit Verlin, Igor Karsnek. Kristel Pappel, maaja, roos. Suur aitäh viima Mihkelson ja Kersti Inno. Saate koostas Annebrummik, kokku mängis Katrin mõõdik. Lõpetuseks Tõnu Kaljuste mõtteid vabariigi algusaegadest. Kusagil maailmas ei ole kontserdimaja ja riiklik kontsentratsioon ühe asutusena koos. See on niisugune vana filharmoonia, mis meil tänase päevani eksisteerib. ENSV riikliku filharmoonia, tema struktuur ei ole muutunud riiklik kontserdiorganisatsioon, ta peab nägema kogu seda kultuuripoliitikaprotsessi ja seda oskama mõtestada. Ega see iseseisvus ei ole mingisugune. Kergetegevuses on suur nõudlikkus iseenesetöö vastu.