Kajama. Hea kuulaja, mina olen Tõnis kahu ja klassikaraadio eetris on tunni jagu aega kaja masina saate tarvis. See tund täitub tavapäraselt juttu ja muusikaga, et kuidagimoodi kokku võtta üks popmuusika ajaloo suurnimedest. Ja täna vaatame järele, mida on meile öelda inglise laulja ja helilooja Elton Johni kahtem. Oli aasta 1970 ja populaarses muusikas muutuste hetk. Tihti ei pruugi murrangut kümnendite vahetusega kokku langeda, kuid seekord oli põhjus tõsisem. Kõik mõistsid. Ansambli The Beatles lagunemine tähendab seda, et popmuusika peab enesele leidma justkui uue toetuspunkti. Tagantjärele targana on võimalik osutada mõnelegi sümboolse kaaluga asjaolule. Oli 1970. aasta juulikuu, kui Ühendriikide edetabelist lahkus viimane tiitlite singel langel Banning Rõud. Mõned nädalad hiljem algas üks teine edetabelikarjäär, mis kujunes uuel kümnendil sama mastaapseks, kui biitlid olid olnud kuuekümnendatel aastatel. Elton Johni kodus Suurbritannias läbi kukkunud laul Border Song käis ära 92. kohal ja kui seda sündmust viitsisid toona üles tähendada vähesed siis juba sama aasta lõpul märkis John Lennon isiklikult ära Elton Johni laulu yours song kui märgi uut popmuusika ajastut sissejuhatavas talendist. Selleks hetkeks oli toosama meie saates äsja kõlanud yours song jõudnud esikümnesse nii Suurbritannias kui Ühendriikides ja inimesed hakkasid küsima, kes ikkagi on Elton John. Reinhold genet vaid sündis 1947. aasta märtsis Inglismaal ja mitmelgi moel oli tema areng kahe erineva mõju välja voolida, millest üks kokkuvõttes peale jäi. Kõigepealt oli ta erakordse muusikalise kuulmisega imelaps, kellele ennustati varases eas klassikalise pianistikarjääri ja kes seda ka kuninglikku muusikaakadeemiasse õppima jõudis. Kuid tegelikult muutuse tema ellu oli siirdunud varane tutvus Ameerika rock n rolliga täpsemalt ema kingitud pil heliplaat. Ja nõnda hakkas ta 15 aastaselt klaverit mängida, see raha teenima peagi juba ka sõpradega koos sündinud ansambli pluusolotši koosseisus ning veidi hiljem ka bluusilaulja John Long poolri saatebändis. Sellest järgmine aste oli kohtumine sõnade autor Bernitoopiniga ning leping Lennoni ja McCartney laulude kirjastaja Dick Jamesi plaadifirmaga ECM Records. Omaette keeruline oli üleminek teistele esitajatele poplaulude kirjutamisest isiklikuma väljenduse poole ja selles osas sai nüüd ennast uue nimega Elton John reklaamiv artist ühe tagasilöögi teise järel. Tema folkrokkija kommertspappi liitev stiil ei toonud 1969. aasta albumile Emmitis kai arvestatavat edu. Järgmine plaat nimega Elton John tõi uue jõuna tema karjääri esmalt produtsent ka staadioni, kes oli suuresti artisti järgneva edu taga ning samuti pool Bagmasteri, kelle keelpilliseaded nihutasid uue plaadi laulud õigesse emotsionaalses koloriiti kusagile sentimentaalsus ja mõtliku tundelisuse vahele. Samas ehk hakkas ka koostoppernitoopiniga üha ilusamaid vilju kanduma ja siiamaani on seda, kuidas ja miks sõnad ja muusika just sel moel Elton Johni plaatidel kokku kõlavad. Raske lõpuni seletada. Ilmselt on asi suurest emotsionaalsest sobivusest klišeede kiuste toonitavad laulutekstid muusika, romantilist tonaalsust ja muusika omakorda aktsepteerib, konkretiseerib muidu ehk liigagi hägust paatost toopini laulusõnades. Igatahes oli album nimega Elton John laulja esimene ühendriikides ilmunud plaat. Esmakordselt esines ta seal samuti 1970. aasta sügisel nüüd juba kodumaal hinnatud artistina. Edu pannud siiski veel päris kindel enne kui Elton Johni viies album hankishatoota Ühendriikide tabeli päris tippu viis. Aga sealt jälle algas täiesti pretsedenditu marss ning 70.-te esimene tõeline globaalne superstaar oli sündinud. Kuulame kolme laulu esmalt Rocketman niux Elton Johni Barnitoopini varaseks, kõrghetkeks arvatud laule. Pärlitest plaadid ongi shato aastast 1970 2973. aasta alguses ilmunud LP Tõnksud bajaan Player esindab laul teinel ning sama aasta sügise topeltalbumit. Kräud nimi, laule. Elton Johni edu oli märkimisväärne mitmes mõttes. Kõigepealt võib öelda, et ta oli nii-öelda kogu aeg kohal. Tema produktiivsus oli hämmastav ja paljude jaoks muidugi veidi häiriv kuid ega tal palju võimalusi ei olnud, sest leping firmaga IGM oli sõna otseses mõttes röövellik ja kohustas teda välja andma kaks plaati aastas. Nõnda et kui me vaatame tema 70.-te aastate diskograafiat, jätame väljakogumikud ja kontserdialbumid, saame ikkagi uskumatu tulemuse. Pärast debüütplaati. Esimest tuurja Ühendriikides andis Elton John kuni 76. aastani välja tervelt üheksa stuudioplaati neist kaks topeltalbumilt. Teine küsimus oli see, mida ikkagi Elton John oma publiku jaoks esindas ja tuleb öelda, et publik oli suuresti Ameerika publik. Vaatamata tõsiasjale, et Suurbritannias oli Elton John püsivalt menukas peegeldas tema tähendus ka sel puhul suuresti last ookeani tagant. Võime öelda, et Elton John oli hea illustratsioon 1970.-te alguses toimunud rõhuasetuste muutumisele popmuusikas. Uus 10. oli tasapisi kehtestanud veendumused. Rokk muusikaline buum oli oma väljenduslikud võimalused ammendanud seda muusikalises mõttes, kus eksperimendid nihkusid järjest enam popkultuuri äärealadele kui üldisemas, sotsiaalses tähenduses. Popmuusika poliitiline potentsiaal oli ju need samuti selja taga. Nii oligi 1970.-te algul märgata pöördumist minevikku isegi 60.-te aastate ideede miiniväljadest mööda otse 50.-tesse. Elton John tõusis paljuski selle nostalgialainega. Ühtäkki tundus piisavat kenadest meloodiates, mis viitasid traditsiooni tundmisele. Ühtäkki tundus küllalt olevat sellestki, kui artist ennast pehme siirusega avas ning sisemised pinged looja karakteri poeetiliselt heitlused polnud. Sega diaca olulised. Elton John oli selles mõttes 70.-te aastate vaimus muusik kuid samas polnud sellel, mida ta tegi, ehk üldse konkreetse ajastu märki. Ta võttis elemente siit ja sealt proovis erinevaid popstiile neisse ometi kinni jäämata. Ja muidugi oli ta lauljana eeskätt selline, kes nadid stiile kaunistas. Loomatu ometi ja päris teistsugust interpretatsiooni välja. Tal oli ka territooriume, mida ta siin-seal oma plaatidel vallutada proovis, päriselt sellega siiski toime tulemata. Haardraki hindav publik ei võtnud teda näiteks kunagi kuigivõrd tõsiselt. Aga polnud vahet. Kusagil 70.-te keskpaigale lähenedes hakkas Elton Johni menu ületama terve mõistuse piire. Arvutati välja, et vahepeal kuulus talle kaks protsenti kõigi läbi müüdud plaatide koguarvust. Albumit kapten fantastika, Debramdord, kauboi ja Rakov tõvestis tegid ajalugu, aga sellega sisenesid Ühendriikide tabelisse esikohal. Sellega on hiljem küll hakkama saadud, tollal oli seal ka esmakordne. Samas oli seda, kui Elton Johni saatma hakanud kriitikute umbusk, tema papp ei tundunud olevat mingi puhas vorm, ilus illusioon oma täiuses vaid tavaline populism ilma igasuguse filigraansusega. Kuid küünikuks ei söandanud teda samuti keegi nimetada. Lihtsalt ta ei kõlanud selliselt ja võttis aeg-ajalt ette isegi eksperimente nagu 1973. aasta topeltalbum bye lõbrick Rõud, millelt nimilugu juba kuulata jõudsime. Teeme kuulamispausi nüüdki ja jääme sama plaadi juurde. Lugu peni Jets on üks näide Elton Johni katsetest oma statistilist balletti avardada. Vähe sellest, et Ofank tunnetusega laul oli Ameerika edetabeli esikohal. Ta jõudis ka mustanahaliste raadiojaamadesse ja müügitabelitesse. Ka teine lugu, mis päritelt ioni esimeselt väljaspoolt Ühendriikide salvestatud albumilt kari puu Aastast 1974 on ilmselge väljenduslik. Bastishi lubab ära kuulda Rolling Stonesi like intonatsioone. Kolmas lugu aelanud Köl on samuti Ühendriikide edetabeli juht, seekord aastast 1975 ja pärit on see albumilt rakkama tõvestis. Olgu Elton Johni ameerikaliku kallaku kinnituseks fakt, et ükski kohe kõlavast kolmest laulust ei jõudnud Suurbritannia edetabeleid. 1976. aastal ilmunud album bluubeli, teine topeltalbum Elton Johni karjääris toonilt ehk tumedam kui eelmiste enamik kuid siiski võrdlemisi hästi vastu võetud sissejuhatus tema oma plaadifirmale rakett Records. Pealesunnitult intensiivne periood Elton John elus sellega tegelikult mööda, kuigi teatavate ohvritega järgnes kaks aastat pausi ja selle järel proovis ta koos teiste produtsentidega peale ka staadioni ja teiste teksti autoritega pealbeeerritoopini. Kui see hetk välja arvata, tundus sisenemine uude kümnendisse esialgu sujuv. Ka kõik see, mis seondub bankija uue laine tulekuga väärtuste ümberhindamisega popmuusikas ei mõjutanud teda tegelikult kuigivõrd. Ühtpidi jah, oli Elton John uute reeglite kohaselt nii-öelda vaenlane. Ta oli rokkaristokraatia üks juhtfiguure, suurte staadionite, suurte žestide muusika ja võib arvata, et pank fundamentalismi seisukohalt oli juba Elton Johni kollektsioon erksavärvilistest ja ülikallitest prillidest vihkamisväärne kuritegu. Teisalt erinevalt näiteks Rod Stewarti, st või mõnest teisest Bodudelt on seal ka midagi oma karjääris reetnud. Ta polnud kunagi ennast sidunud mingite rokkmuusika eetiliste kategooriatega. Ta oli alati olnud meelelahutaja ning seda üsna avalikult ja häbitult moel. 80.-te künnisel oli vaatamata banki esitatud nõudlikele pretentsioonidele üsna selge, et rokkmuusika küllap ei erinenudki. Muusikatööstuse muudest suundumustest on ta palju, kui kunagi tegelikult põhjendatud oli arvatud. Elton John oli sellele täiuslikuks illustratsiooniks. Tegelikult oli kõige raskem teda ette kujutada 60.-te turbolents muutuste aegu, kuid varasematel kümnenditel, miks mitte. Ja mis puutub 80.-tesse aastatesse, mis teadagi oli muusikatööstuse suure konsolideerumise aeg nega staaride esilekerkimise ja suurte müügiarvud aeg siis oli Elton John siin vaevalt nii väga esiplaanil. Näiteks erinevalt mitmest minevikku, kuulsusest tainatööna tuleb meelde ei teinud muusikavideo tema karjääri edendamiseks midagi. Ja ei pane imestama, sest tema imagoloogiline külg polnud eriti tähtis olnud ka seitsmekümnendatel aastatel. Tema plaadid müüsid nüüd enam-vähem stabiilselt, kuigi kahanemas ratsioonis ja otseselt sündmuseks neid enam pidada ei saanud. See oli pealispind ja selle varjus räägiti küllalt palju isiklikust kriisist, alkoholismist, poliimiast, boikoti rikkunud esinemistest Lõuna-Aafrika vabariigis ja muust, mis kõik osutas, et tegelikult on seal nii, karjäär on pigem laskuvas trendis. Ta tuli küll hiljem juba üheksakümnendatel aeg-ajalt tagasi, justkui tavapärase popkultuurivälise kuulsusena jättis maha kord hittlaulu lõvikuningafilmile siinsele hämmastavalt menukaks kujunenud uusversiooni oma kunagisest laulust Kändline wind nüüd pühendatud hukkunud printsess Diana mälestusele. Selle kõige taustal on olnud ehk raske objektiivselt kokku võtta seda, mida Elton John oma kõrgaegadel ikkagi teinud oli. Ilmselt on ta pigem märk mingist ajastust, pigem sümptom kui novaator ja ilmselt on ta singli artist, kelle ebaühtlasetel kaua mängivatel leidub siiski aeg-ajalt ootamatusi, kui neile võimalusi anda. Me jätkame hittidega 80.-test 90.-test aastatest. Esmalt kestvat vaideid koolite pluus aastast 1983 albumilt joulukülalisena teeb siin Sublil kaasaga Stevie Wonder. Teiseks üsna tüüpiline hilisElton Johni ballaade, vann pärit samanimeliselt plaadilt aastast 1992. Hea kuulaja, meie saade kajamasin, rääkis täna inglise heliloojast lauljast Elton Johnist eeskätt 1970.-te aastate juhtivast popstaarist kes küll natuke võõrandunud moel oma karjääriga järgnevatesse kümnenditesse laiendas olemata mingilgi moel trendilooja ja muretsema teritama vaimse pärandi pärast on ta viimasel paaril aastal välja andnud paar suhteliselt tasakaalukas meeleolus plaati. Neist ühe alles äsja juba 2016. aastanumbri sees. Plaadilt wonderful crazy naid kõlab Elton Johnil, saate lõpuks laul Lukingap. Tõnis kahu, tänan kuulamast. Kohtumiseni.