Tere algamas on saade helikaja, milles vaatame ülemöödunud nädala muusikasündmused. Mina olen Annebrammik festival Bert Karlsson plas tõi Eestisse 150 löökpillimängijat aga samuti tõi nädal siia ühe andeka viiuldaja, Sibeliuse konkursi finalisti ja publiku lemmiku nimega Emmanuel Tsignavarian. Sonia kammerkoor esitas keeruka kava 20. sajandi prantsuse koorimuusikast. Tallinna barokkorkester käis külas Tartus ja Estonia teater tähistas ooperite ooperi teraviata sajandit, et juubelit Estonia laval. Helga ja reede, 26. veebruar tõi meile kurva uudise. 76 aastasena lahkus raske haiguse tagajärjel maestro Eri Klas. Erakordne isiksus, kes on Eesti muusikakultuuri tutvustanud kogu maailmas. Estonia teatriga on ta olnud seotud üle poole sajandi. Viimased 10 aastat olid las Birgitta festivali kunstiline juht. Ja ma olen õnnelik selle üle, et ma olen sündinud ja kasvanud, siin selles kartuli oligi. Mul on nii palju häid sõpru. Austa vanemaid inimesi, austa muusikuid. On imelik tõdeda, et mul elus kohtuvad olnud õnne kokku saada ka geeniastega. Üks neist geeniusest on Arvo Pärt. Kere koos ma olen veetnud palju aastaid olnud au näha tema muutumist, tema heliloomingu muutumist tossas kirja panna selliseid. Ja, ja ma olen õnnelik, et ma olen elus ja praegu ma jagan teiega neid, neid suuri armastus, tunded oma maa oma kodumaa suhtes. Et olgem õnnelikud selles, mis meil on. Olgem õnnelikud, et me oleme terved. Et me saame seda tajuda, kui palju õnne on ümberringi? Kui palju õnnistust on ümberringi? Olge hoitud. Eriklassi ärasaatmine toimub teisel märtsil kell 12 Estonia Teatris. Jätkame uudistega mujalt maailmast. Muusikauudised maailmast muusikauudised Itaalia metsosopran tšintšiljapark Ta oli on Polar Music Frays 2016 laureaat. Tegu on auhinnaga, mille asutas 1989. aastal ansambli ABBA mänedžer Stig Andersson ning preemiat antakse igal aastal väljapaistvate saavutuste eest muusikas. Esimeseks preemia saajaks oli aastal 1992 Söör Paul McCartney, kes annetas toona saadud raha liverpooli esitlus kunstide koolile. Teisteks preemia saajateks on olnud veel näiteks Sophia kuvaid uulina Valeri kergiev Jojo maa pides sellers ja eelmisel aastal Evelin Glenni. Žürii sõnul on tänavune laureaat tšintšiljaport. Ta oli avardanud kuulajatele muusika mõistet ja laiendanud vokaalrepertuaari seoses vähem tuntud teoste väsimatu otsimise ja esitamisega. Kuna Polar Music Prize antakse välja ka popmuusika vallas, siis tänavuseks teiseks laureaadiks on rootsi muusik Martin Sundberg, kelle artistinimi on Mäks Martin ja kelle loomingut tuntakse eelkõige erakordse meloodilisusetud. 25. veebruaril suri 89 aastaselt tunnustatud dirigent Otto Werner Müller, kes oli professor Ameerikas Göttise muusikainstituudi dirigeerimise osakonnas saksa päritolu kaota. Werner Müller oli Ühendriikides üks enimnõutud terrigeerimis professoreid. Tema õpilaste seas on olnud ka neid näiteks Alan Gilbert ja Paavo Järvi. Müller õpetas aja jooksul ka Juljardi, Eili ja Wisconsin-Madisoni muusikakoolides. Eelmisel nädalal teatas Metropolitan Opera, et järgmisel hooajal tuleb ooperimajas lavale esimene naishelilooja kirjutatud ooper alates aastast 1903 sest rohkem kui 110 aastat ei ole Meti laval naisheliloojate oopereid lavastatud. Pika pausi järel tuleb New Yorgis lavale Kaiassaaria ooper kauge armastus, mis esietendus 16 aasta eest Salzburgi festivalil. Teost peetakse üheks mõjukamaks nüüdisooperiks. New Yorgi esietendus on planeeritud detsembris, lavastab Robert lepaaž ja muusikajuht Susanna Mälki. Kahe nädala eest toimus Tallinnas Gaia saar jahu nimeline festival, kus viibis kohal ka helilooja ja kõlas tema looming. Kõrvuti eesti helilooja. Teiste seas oli ka helilooja Jüri Reinvere. Kaja Saar jahu momendil kindlasti Khan daamidel on kahtlemata tema põlvkonnast, ta on üks kõige kõige mõjujõulisemaid, kindlasti mitte ainukene, aga üks kõige säravamaid, pealegi ta on väga selgelt esindatud ooperimaailmas, mida paljud heliloojad ei ole. Ja Tal on olemas oma publik, mis on natukene ületanud ka selliseid piire. Tema näiteks ei ole kindlasti mitte ainult modernse muusika sisekloostri austajaskonna najal, vaid ta on suutnud palju kaugemale viia oma nagu mõju või, või tähtsust saarjahu juurde, seda, et ta naise, helilooja kirjutatakse peaaegu alati ja see ka, et ta on soomlane. Dirigent Risto Joost juhatab Saksamaal viis kontsert Arvo Pärdi muusikast oma uue kooriga milleks on kesksaksa leipzigi raadio ehk MTR-i koor. Risto Joost on nimetatud koori kunstiline juht alates käesolevast hooajast ja teda on seal igati soojalt vastu võetud nii kooriliikmete kui ka kuulajate poolt. Eelolev kontserttuur on Joosti jaoks esimene ulatuslikum kontserdireis MTR-i kooriga ja esinetakse neljas Saksamaa paigas kolm kontserti, üks neist on kooriõhtud, hakkab bella ja kaks toimuvad koos Emmdeeerry leipzigi raadio sümfooniaorkestriga, kus peadirigendiks on Kristjan Järvi. Joosti kontserdisari algas juba 19. veebruaril, mil lauldi Pärdi suurteost Canon Boca Jan kodulinna leipzigi Peters Kirses. Sama teosega anti külaliskontsert Berliinis vokaalfestivalil koored Berliin. 26. veebruaril astus 60 üheksaliikmeline raadio segakoor üles leipzigi Peters, Kirhes koos MTR, Leipzigi Sümfooniaorkestriga ja Arvo Pärdi muusikat, aga kava kandis nimetust oriend ja oksident. 27. veebruaril esitatakse sama kava aga Magde purgis. 28. veebruaril tuleb Arvo Pärdiga Non Poka Jan Joosti dirigeerimisel ettekandele veel kolmandat korda, sedapuhku Dick Kaiser saalis. Ja veel uudiseid eesti muusika kollektiividest. Juba kolmandat aastat on MustonenFest laienenud Iisraeli. Sel aastal alustati 22. veebruaril ning viimased kontserdid toimuvad esimesel märtsil Tel Avivis ja selle ümbruses. Kammerkoor Woodžes musikaales toob koos ansambliga barokk publikuni hendali teose Tiksid toominus, Vivaldi, glooria ja kontserti kahele trompeti-le, samuti Pärt, Uusbergi, Arvo Pärdi teoseid. Rahvusooper Estonia poistekoor ja Rahvusooper Estonia. Erinevad solistid esitavad Aga aariaid ja koore, erinevatest ooperit, mitest. Rahvusooper Estonia poistekoor koos Iisrael Kamerataga Andres Mustoneni juhatusel toovad ettekandele ka Tobiase ja kreegi muusikat. Andres Mustoneni juhatusel kõlab Tel Avivis ta Iisraeli sümfooniaorkestri Jon les jooni esituses ka Arvo Pärdi sümfoonia number kolm ja Ludwig van Beethoveni sümfoonia number kaks. Lisaks on festivali kavas kaks Rahvusooper Estonia publikule tuttavat ooperilavastust. Nendeks on Hendeli, Julius tseesar ja Rinaldo, mida juhatab Andres Mustonen. Muusikauudised maailmast. Muusikauudised uudiseid vahendas nelevaste infelt. Seitsmeteistkümnendast 20. veebruarini leidis aset sündmus, mis tõi Eestisse lausa haruldasele hulgal nüüdismuusikat. Festival Bert Karlsson Plaskutsus Tallinna ligi 150 löökpillimängijat. Festivali kunstiliseks juhiks oli Vambola Krigul. Festival koondas enda alla üheksa kontserti ja hulga meistrikursusi. Festivali põhikontserdil tähelepanu löökpillid soleeris Pedro karneira asemel Heigo Rosin, mängides Erkki-Sven Tüüri maariba kontserti Hardor. No iseenesest, Ardor kui selline ongi selline kirg ja selline sisemine põlemine ja see on ka esimene asi, mida see teos nii-öelda sümboliseerib. Mulle meeldib veel mõelda selle teose puhul seda, et esimene osa on just tõesti ütleme selline suure tule põlemine siis teine osa on selline süte hõõrumine. Väga vaikne ja tasane, paar sellist raksu tuleb välja kuskilt ja siis kolmas osa on jälle, et keegi viskab paar halgu juurde, tuli, läheb uuesti mõlemat. Festivalil käis muusikateadlane Merike Vaitma Pedro Garner oli murdnud sõrmeluu ja ei tulnud, ma olen teda varem kuulnud, on Tallinnas käinud enne rohkem kui korra. Aga esimene, teine marimbakontsert oli tüüri, Ardor ja Heigo Rosin mängis seda hiilgavalt. Aga siis muidugi Garnier Yarise nimi, kelle pärast täiest läksite või mitte ainult Mallet Pill armastan. Ma õppisin neid kuulama või seda, mis neis on siis, kui hakkasin käima Rootsi löökpilliansambel group, vaata ma esimest korda. Kuulsin, kuidas võib löökpillidel muusikat teha. Löökpillimuusika ongi uus muusika, lõõtspillid muutusid tellideks alles 20. sajandil. Viimase pillirühmana. Reedesele ERSO kontserdil olid lõõtspillimängijad paigutatud publiku keskele teatavasti Estonia kontserdisaali lava enne ümberehitust üheksakümnendatel veelgi väiksem kui praegu. Kuidas löökpillid sina üldse ära mahtusid? Ikka kõik ära mahutatud, iseasi on, et meil pole sugugi kõike pille olnud, võtan kunagi üksainus trump tamm, Visit, Estonia ja raadioorkestri peale. Koogid ja tamp, tamm peaks igas orkestris olema ja korralikud, vaat kui Kroma Groumata esimest korda käis. Mäletan, ma küsisin Lepo Sumera käest. Tema armastas ja tundis kõiki pille, õpetas pillitundmist kontsis ja esined kuulet. Ega meie tam-tam siin Tallinnas küll vist niisugust häält ei tee. Lepo muigas ja ütles. Tead, head tamp, tammi leida on palju raskem, kui leida head viiulit. Neljapäeva õhtul kell 10 toimus Niguliste kirikus öökontsert, kus ligi 30 muusikut mängisid erinevaid löökpille teiste hulgas ka Alexandra kriminetski ja saba Zoltan Mariann Kawasari takemitso Vargas Lindgren kond on aga samas ka Bach. Tavasid heliloojatele täiesti uue tööpõllu ja need teosed siin on kirjutatud viimasel sajandil. See, missugused teosed saavad lõõtspillide standard depretooriks, selle määravad tänased mängijad keda võiks neist mängijatest esile tõsta. Sellel kontserdil mängis Bachi Joan Bridger, kes on minu arvates üks virtuoosse maid marimbamängijaid Rootsis ja võib-olla ka Euroopas. Aga kuidas see ainult löökpilliteostest koosnev kava kokkuvõttes töötas? Kui kogu festivali motoks oli Nende biit ilu ja löök, siis kirikukontserdi kohta võiks öelda, et seal nägime eeskätt esimest poolt sellest motos tehti ilu oli hea mõte tehase kontsert kirikus aga seal olid ka väikeseid ohud, sest vaadates kõiki neid teoseid, mis olid ju veidi sarnased ja ka kontsert oli suhteliselt pikk isegi heas esituses kuulata, ridamisi sarnase iseloomuga teoseid võib olla kuulajale veidi pääseta. Esimene kontsert oli struktuurilt hulga parem, kuigi sealgi kõlas ainult nüüdismuusika, aga need olid kolm selgelt eristuvat teost. Panin tähele, et festivali paljudel kontserditel saaled olid suhteliselt täis, et kirik oli täis inimesi. Öösel kell 10 neljapäeva õhtul on ju, et noh, ühest küljest võib öelda, et see on lihtne, sedasama seal ei toimu midagi, et ooperietendus on juba läbi. Aga samas see on ju tööpäev päev ja järgmine päev on ka tööpäev ja inimesed on kohale, kuulavad ja naudivad. Takemiitsumis on fantastiline lugu ja mulle väga meeldib ma tegelikult ootasin põnevusega seda lugu, take mingisugune noodis kirjas ka valgustus. Ehk siis see lugu käib koos prožektoritega, et seal tekivad erinevad värvid ja minu arust palju-palju põnevam olnud, kui see valgustus oleks olnud ja üldse kogu kontserdil oleks võinud mõelda nagu valgustuse peale, aga no ma saan aru, et see on järjekordselt nagu veel üks väljakutse ja niigi oli tohutult palju tegemisi korraldajatel ja minu arust korraldajad said oma tööga suurepäraselt hakkama ja suur tänu tõesti, Vambola Krigul, Rein roosile ja kõikidele teistele, kes tegid transa, tassisid ville, sättisid üles, panid kokku, võtsid lahti ja, ja see oli tõesti nagu nii täpne pidi see olema ja kõik õiged pildid pidid koha peal olema ja fantastiline. Jätkame reedese 19 nõnda veebruari kontserditeemal. Estonia kontserdisaalis esinesid lisaks lõõtspilli solistidele Eesti riiklik sümfooniaorkester dirigent Paul Mägi juhatusel. Kavas olid Tatjana Kozlova-Johannese uudisteost niidi otsas Erkki-Sven Tüüri marimbakontsert, Arthur ja Rolf pallini tõus ja mõõn. See kontsert oli eriline ka mängijate paigutuse poolest, kes esinesid põrandal kuulajate keskel. Kuulajal on lihtsam muusikat vastu võtta, kui nad tunnevad end osalisena. Kuulajaid aga tabas üllatused. Pedro karneirot asendas meie oma kunagine klassikatäht. Garner on kindlasti üks populaarsemaid löökpilli mängijaid viimasel ajal ja seetõttu oli vastutus Heigo Rosina õlgadel üsna suur aga ta on samuti suurepärane mängija. Ta teab, kuidas laval käituda, kuidas oma tehnilisi muusikalisi oskusi näidata. Ta sai ülihästi hakkama. Becasson plassil osalesid löökpillimängija Chaba, Zoltan Marian ja Alexandra Klemenetski. Lõõtspillifestival sai väärika Laupäeval, 20. veebruaril kaja samal õhtul Tartu Ülikooli aulas kõlasid aga Bachi ja Vivaldi instrumentaalkontserdid. Tallinna barokkorkestri esinemisest räägib Elleri kooli viiuliõppejõud Jüri Kukk küsitleb Liina Vainumetsa. Kavas olid kaks viiulikontserti ja kolm klavessiinikontserti ja samuti siis Bachi tuntud kahe viiulikontsert solistid oli tal ise Juskaia mees. Orgse keeku asjatundjalt küsiks, mis barokkviiuli eripära? No võiks kõige lihtsamalt ütelda, see instrument on küll vaiksem, aga ta on ülemheliderikkam ja paindlikum ja nüansirikkam. Aga samas muidugi suures saalis võib tulla ka küsimus, et kas ta ei kaota liiga palju jõus ja kandvuses. Peab ütlema, et nad lahendasid selle küsimuse edukalt Tartu Ülikooli aulas kirjeltki nüansse väljendav akustika. See ongi pigem kas sooloinstrumendi puhul niimoodi või siis natuke suuremas koosseisus, aga niisugune väiksem koosseis eriti, kus on klavessiin selle ansambli osana siis mõnevõrra ülikooli aula natukene nii öelda kumiseb üle. Seetõttu näiteks soolo klavessiini on äärmiselt mugav kuulata ja kammeransambli osana. Aga soolokontserdis solistina on niisugune väikene probleem, mida alati peab natuke spetsiaalselt harjutama. Igatahes lahendus oli kätte saadud. No lahendus on eelkõige ikkagi muusikaline, kas mängijad fraseerivad oma ilmekuse ja väljendusega kõrgel tasemel või jäävad natuke keskmiseks? Son esimene ja seda nad tegid. Teine moment on lihtsalt klavessiin, olles vaiksem ja mängijad on ka veel püsti kaugemal need orkestri mängijad, ma mõtlen, vahel ei ole nii kerge ära kuulda klavessiini kõiki detaile mille järgi oleks ehk mugavam siis temaga ansamblis saata. Mõnevõrra ettevaatlik, eriti esimeses klavessiinikontserdis olid mäng siiski kui orkester mängis viiulikontserte, siis ta oli natuke julgem ja klavessiini kontserte mängides oli siiski natuke ettevaatlikum, aga ei mänginud üle ega ei olnud mingisuguseid ansambli Nici ebakõlasid esimeses kontserdis klavessiini keelpillidele. A-duur mängis Imbi Tarum soolo, klavessiinipartiid ja teises kontserdis, teetool mängis Reinutep ning peale selle siis Imbi Tarum mängis veel üksinda Johann Sebastian Bachi seadetes Vivaldi viiulikontserdist. Ja oligi ses tahes tunda, et kui klavessiin jäi üksinda, siis oli teda noh, eriti nagu nauditav kuulata. Siis oli selline improviseerige julgus juba mängus ja igasugused erineva karakteriga lõigud tulid väga hästi välja ka Reinud depo poolt, kuna see oli ka nüüd teist korda juba orkestrile mängida. Kontserti esimene lugu on alati natukene ebaLevam. Et siis tema niisugune enesekindlus ja mõnikord ka juhib rolli, julgeb ülevõtmine, ehk mõjusid natukene meenvamalt. Aga viiulisolistid no rohkem oli tööd disalise Juuscalia meelis Orgsel nemad on väga kõrgel tasemel, mängijad said saali kõlama hästi ja rusitseerisid väga paindlikult ja näitasid tõesti seda välja ka, et ikka tasub küll vaeva näha nende barokkinstrumentidega. Lisapala, mida ikka ootad, oli seekord väga vaimukalt lahendatud. Vivaldi talve aeglane osakus, sama partiid mängitakse väga väheste erinevustega kaks korda ja sai endale kahele erisolistile soolopartii. Seal hidden tundus väga hea mõte ja väike tunne oli kohed, sobib need meie ilmale, sest kui oldi esimene osa talves räägib põhiliselt sellest, kuidas on hirmus külm kogu aeg ja kõik värisevad, siis teine eest räägib, et sajab sooja vihma ja on kamina ees mõnus olla ja oli tõesti niisugune Kesk-Euroopa talv meil parasjagu ja. Kas Tartu publik leidis selle kontserdi üles? Publikut võiks alati rohkem olla, eriti selles saalis, kus, kui rohkem publikut, siis kõlab paremini, siis ei kumise liiga. Aga publik oli väga asjatundlik ja väga sümpaatne ja kuulas aga süvenenult ja oli oli näha, et olid need tulnud, kes teadsid, mida oodata. See oli hea publik. Kas tartus võiks olla aktiivsem kontserdil? Praegu tundub, et eriti justkui vaadelda Tartut on kontserdielu niisugune natukene vähem organiseeritud ja liiga palju, ehk loodetakse kohalikele jõududele. Tuleb isegi natuke Tügades ütelda, et kui Tartus kontserte on vähe, siis, kui nad on, siis on need ikka kaks või kol korraga. Just täpselt nii juhtus ka laupäeva õhtul. Tartus esines samal ajal ka kammerkoor, head ööd vend kavaga Mu isamaa on minu arm. Pärt Uusberg. Tundus ilus panna selline klassikaline Pealkiri, kuna meie kontsert algab Kunileitseebelmanni Mu isamaa on minu arm teosega ja lõpeb Ernesaksa samale tekstile kirjutatud teosega, nii et ta on hästi klassikaliselt raamitud. Aga samasse kontserti ise ei ole üldse minu meelest nii-öelda suur, vaid vastupidi väga kammerlik. Aga viletsam polnud ka pealinna kontserdielu. Vähemalt kaks kontserti toimus samal ajal ka Tallinnas. Mustpeade majas esines Eesti filharmoonia kammerkoor. Ettekandele tuli nendega prantsuse kava pealkirjaga Angelused. Sellesse oli peadirigent Kaspars Budnins valinud, mis Jani tsükli piis refrääni. Kõlas ka süü ohi tsükkel ülemlaul kuulsime Ravellija Foree teoseid ja koorimuusika vahele mängis pianist Age Juurikas osi, mis jääni klaveritsüklist 20 pilku Jeesuslapsele kontserdil käis Ene Üleoja. Kuidas sinna Mustpeade maja saali selline kohati ikkagi päris intensiivne 20. sajandi koorimuusika sobis? Probleeme oli küll akustikaga minu jaoks ja ma mõtlesin jälle ikkagi selle muusikaakadeemia tulevase saali peale, et meil ei ole tõesti niisugust korraliku kammersaali kooride jaoks, mis rahuldaks vajadused. Ma istusin suhteliselt ees ja minu hämmastuseks näiteks kõik kulminatsiooniks, mis fortesse läksid, muutusid mitte veidi, vaid isegi väga niukseks jõuliseks ja kohati lausa robussex ja mitte. Ma arvan lauljate pärast ja koori pärast vaid lihtsalt see ruum ei ole niisugusele detsi Põllide hulgale sobiv. Ta hakkab nagu öelda, plärisema kuidagi mingil kombel. Aga võib-olla siis räägime edasi sellest, et kuidas muusikud siis realiseerisid end võib-olla mitte päris ideaalsetes tingimustes ja samas ka repertuaaris, mis kindlasti on üsnagi suurt väljakutset esitav. No ma julgen öelda niimoodi, et see oli kõrgpilotaaž, millega välja tuldi, eriti mis seal. Ja ma hakkasin mõtlema, et sellesse viie laulutsüklisse oli nagu koondunud kõikvõimalikud probleemid, mis koorile laulu puhul tekivad. Ja mis need on. Kõigepealt me teame, et Messiaen lõi oma laadid, nendest laadidest lähtuvalt tekib väga huvitav, aga väga keeruline harmooniline kude seda intoneerida. Peale selle oli teos ju 12 häälne, nagu ma sain aru siis mida kõrv kuulis, oli tohutu lai diapasoon vokaalset probleemid, intonatsioonilised probleemid. Nii et see tihe faktuur oli ülikaunis ja ta siiski kõlas ka väga kenasti kooril, eriti siis, kui nad olid tõesti piano suunas. Aga niipea, kui tulid niuksed suured kulminatsioonis, siis nagu ma ütlesin, need nagu ei kõlanud olnud nii hästi akustiliselt. Ja veel üks asi võõrkeel. Ning ma mõtlesin, et siin on niisugune raske komplekt koos, et sellest üle olla, aga see vajaks minu arvates lihtsalt rohkem treeningu aega. Ma ei tea, kui palju see koor sai proove, aga praegu oli küll tunne, et nad vajaksid veel mingit aega, et süvendada kõiki neid oskusi, ka keelt ja peale selle veel väga keeruline rütmika ja vahelduvad taktimõõdud, nii et ühesõnaga kõik komponendid avaldavad sulle vastupanu. Ja praegu ma tahaksingi öelda niimoodi, et tänu kõikidele nendele raskustele võib-olla jäi tahaplaanile sisu, kujund, interpretatsioon, see materjal ja raskus ilmselt ahistas mingil määral kõiki tegijaid, kaasa arvatud dirigent, kes on väga täpne. Ei tekkinud selle teose esitamisel niisugust loomulikku orgaanikat muusikalist ja veel, kui lugeda teksti ja seda, kellele see on pühendatud, et see on ikkagi armastuslüürika, siis ma ütleksin, et niisugune prantslastele omane salapärane rafineeritud elegants, mida me tajume selles kultuuris, mis on nii eripärane. No seda tabada ikka on väga raske. Ja ega ta siinkohal no tõepoolest ennast väga ei ilmutanud, et ta oli niisugune korrektne püüdlik ettekanne, mille eest me kõik ütleme palju tänu, sest et ega me ei ole kuulnud ju prantsuse koorimuusikat niisuguses koguses, nii et selles mõttes oli see informatsioon väga tänuväärt, et ma olen siia isegi märkinud, nii et vahetevahel nagu tekib nihuke staatiline seisak, et tahaks nagu, et fraas lendlik sedasi. Aga ta liigub staatiliselt ja korrektselt, mingis meetrumis, et vot niisugust vabadust ja loovust oleks siia igatsenud ja ma usun, et see tuleb, et lihtsalt seda kava peaks veel esitama, lihvima otsima ja mõtlesin ka, et meie siin, balti mere ääres kogu meie psüühika on ju hoopis teistmoodi häälestatud kui on prantslastel ja tabada neid Finesse olemuslikult on juba väga keeruline, nii et niisugune mulje oli mul sellest missioonist. No võib-olla siis selline teine nagu nii-öelda suur prantsuse koorimuusikasammas 20.-st sajandist on siis Danielle söögitsükkel ülemlaul mis siis võib-olla ka mingil määral võib tuua ehk paralleele isegi messi jääniga. Minu arvates oli see selle kontserdi kõige õnnestunum esitus, sest siin ei olnud need probleemid nii rängalt. Nii rasked harmoonia muidugi haruldaselt värviküllane, noh, nihukesed kõlamaalingud tekkisid siin ja kuidagi kõiges selles oli rohkem niisugust kergust ja ilu just nimelt ilu. Ja mida ma tahan rõhutada, ma tahan rõhutada sellel kontserdil koori naishäälte rolli. Väga kaunilt kõlas naist, tähendab ka soprani rühm haldjaid, mõlemad, ühesõnaga väga ilus, väga ske. Võib-olla mees koosseis, ma ei tea, kas see oli seotud saali akustikaga nagu ei tulnud kõigele niimoodi järele, nad olid kuidagi monotoonse mad ja nagu kaugemal nendest võib-olla ka dirigendi kavatsustest, ma ei oska seda öelda ja isegi mul tekkis vahepeal üks niisugune illusioon või uitmõte või kuidas ma seda nimetan, et ma ei vaadanud koorima, kuulasin, ma ei vaadanud ka dirigenti ja mul oli tunne nagu laulaksid kaks eraldi üksust, naiskoor ja meeskoor, tähendab mingi ansamblil line ebaühtlus nähtavasti oli, seal, ma ei oska isegi selgitada, aga vaat niisugune tunne mul oli. Ja muidugi no väga ilusad olid siin niisugused dialoogid meesrühma ja naisrühma vahel, aga ikkagi plusspunkte saab rohkem minul sellel kontserdil naiskoosseis. Aga kavas oli ju ka üks teos, mis oligi puhtalt naiskoorile DC-le siis on seal ühtset ja see kõlas nagu inglikoor. See oli kena, mingisugune soov oleks olnud tajuda mingit vahet, ütleme niisuguse religioossete mõtete poole kalduva ettekande ja ainult niukse armastus romantika puhul. Et noh, niisugust värvivarjundeid nägu oleks enam veel võib-olla tahtnud kuulda ja võib-olla rohkem niisugusi des öelda peeni nüansse ja kergemaid ülemine, kuid just seda suursust, aga üldiselt mulle siiski depressi meeldis, oli kaunis. Ja siis veel nende suuremate teoste vahel oli siis põimitud selliseid veidi pehmemaid Ravelli soololaule, et näiteks nagu kolm paradiisilindu, kus soleeris Hele-Mall ego, see oli väga kõigepealt see soolo oli kuulamapanev kaunis, väga õnnestunud. Ma just mõtlesin, et selle kooriga, nagu ma sirbist lugesin, töötas üks Hollandi vokaalpedagoog keerd Bergs. Ma lugesin seda peale kontserti ja siis mul nagu sai selgeks, et mingisugune uus kvaliteet. Ta oli minu meelest kõikidel naissolistidel nagu vokaali käsitlemise puhul mingi uus kvaliteet. Kontserdikava oli tegelikult suhteliselt pikk ja mõtlesin just, et kuidas peaks selle kontserdi vastu nii-öelda mittemuusikust külastaja. Õnneks ma pean ütlema, oli ikkagi väga kena, et Age Juurikas mängis, vahepeal näid kauneid pilke Jeesuslapsele. Need olid tõeliselt meisterlikult ja tõid niisuguste tämbrilisti aga sisulist vaheldust. Nii et mõnevõrra oli siin selles kavas ja tunda niisugust võitlust materjaliga. Ma ütlen veelkord, ta pakkus ositi väga meeldivaid niux elamusi, aga niux päris terviku ahhaa-elamust veel nagu ei tekitanud või et oleksid läinud noh, nihukese erilise emotsionaalse elamusega ära, et noh, et nagu ei jõutud veel igal pool sisu, neid ma nii väga tahaks, et see kaua veel elaks. Pavel saaks lihvitud ja veel kord ma kuulaksin seda suure naudinguga, see on väärt seda tööd lumele. Filharmoonia kammerkoori kontserdist sarjas vitraažid, rääkis Ene Üleoja. Helga ja samal ajal kui filharmoonia kammerkoor laulis Mustpeade majas oli ka Estonia kontserdisaal publikut täis. Esines Sibeliuse viiulikonkursi laureaat Emmanuel Chegnoworian. Estonia teatri orkestrit juhatas Vello Pähn. Tegu on väga andeka, tõesti väga andeka viiuldaja, aga kes on üdini muusik ja valdab väga palju keeli ja on väga avatud pilguga ja seda kahtlemata tunda, ta mängib seda Tšaikovski kontsert esimest korda orkestriga. Peale kontserti küsisin helilooja Jüri Reinvere, et kas tema jaoks on tegemist eeskätt tippklassivirtuoosi või väga sisuka muusikuga. Minu jaoks tema oli rohkem selline šõumäel ja just niisugune noor shoumen veel, kes ei ole astunud veel päris suurtele lavadele ja saanud ka oma vitsad kätte, mis sellega kaasnevad. Ja kelle soov on kindlasti publikut natukene meelelahutada ja näidata, kes ta on ja kuidas ta oskab ja mismoodi ta oskab, aga tehnika on tal tugev ja aga et selles mõttes täiuslik, siis näiteks tema poogna käsi on ju väga selline julge ja tugev, aga natukene ka liiga rohmakas või niimoodi see tehniline pool ei ole siis nagu see kõige säravam? Ei, ma ei ütleks, et tehniline pool ei ole kõige säravam, mõtlen lihtsalt, et ka selles on puudusi, et ei ole sugugi niisugune teemandlikviljantsus, aga rohkem ta jättis mulle just sellise mulje, et ta on selline, kes väga täpselt ja no natuke nagu Kristjan Järvi ja on näha, et ta tunneb ennast laval väga hästi. Seda ma ütlema jaak seal sellepärast et sellel ei pruugi ju mingit seost olla. See, et kui inimene on šõumäng, ei tähenda veel seda, et ta tunneb ennast hästi vastupidi, võib-olla tunneb ennast väga ebakindlalt ja sellepärast teeb seda samas jälle, kui nüüd inimene võtab ikkagi mängida ja niisuguse teose, et siis see võib-olla ütleb ka midagi, kindlasti ei ütle midagi, aga kindlasti ta ei saa konkursile minna ilma et tal ei oleks need neli evangeelsed viiulikontserti käpas, tal ei ole midagi teha nendel konkurssidel, ilma nende neljata, need kahtlemata see on nagu iseenesestmõistetav, et kui su selline preemia on, siis aga neid teoseid mängid, kui teete need võib-olla võrrelda praegu maailmas tegutsevate viiuldajad tegelikult kas ta meenutab kedagi, kas teda saaks nagu öelda, et ta on nagu noor annesofi mutter? Kindlasti mitte, pigem siis juba vana Hannesofii mutter, kes ju ka praegu teeb kõike selle nimel, et endale noort ja säravat publikut leida ja kindlasti mitte nagu noor hale Sophia mutter, sest ta oli ju noorena väga vaoshoitud ja katsus aga sellist intellektuaalset muljet endast jätta. Ja pigem need niisugused lavalised, et need on niisugused uuema aja trendid, mis noh, eriti pärast lang Langi on ju muutunud nii peaaegu legitiimseks kui ennevanasti, seda peeti peaaegu niisuguseks halvaks maitseks siis järjest rohkem ja rohkem seda peetakse täiesti loomulikuks, et see ongi üks osa kontserttegevusest tänapäeval. Kui sa vaatasid publikut saalis, et kuidas nemad siis näisid teda vastu võtmata, et kas see meeldis kuulajatele? Mulle tundus küll, jah. Publik on ka vägagi kirev ja kirju, et, et see on tegelikult väga hea. Ma leian, et publik peabki olema kirju ja kirju ja sugugi ei peaks professionaalne muusikaelu olema ainult professionaalsetele muusikat suurtele, nagu ta tihti kipub olema. Ja ma istusin küll taga rõdul, aga seal oli palju Soome turiste ja nii edasi ja professionaalse muusikuid õppijaid ja vastuvõtt tundus olevat igati väga, väga respekteeriv. Kuidas sinu Eesti kontsertide muljed on olnud sellel külaskäigul nii-öelda? Aga siin on toimunud üks väga selge samm professionaalsuse poole mis ennem oli võib-olla natukene niisugune juhuslik ja juhtus, nii juhtus. No kõik need kontserdid, kus ma olen käinud selle Eestis viibimise ajal aga ka eelmise ajal ma märkasin, et väga selgelt oldakse nagu kätte võetud üks tav joon, mis Läänes peetakse tavaliseks, aga siin oli alati natuke nagu juhuslik, et seda juhtus olema ja seda ei pruukinud olla. Ja seda on näha lihtsalt kontserdikorraldusest, kuidas kontsert on noh, üles ehitanud mida on arvesse võetud, kuidas on korraldatud igasugune liikumine kontserdi ümber ka märgata, näiteks ma olen, kuulsin mõlemaid orkestreid ERSO teele ja Estonia orkestrit täna, et ka nendel on mõlemal minu arvates väga selge hüpe paremuse poole. Viie-kuue aasta või nelja-viie aasta tagant, eriti keelpillidele. Noort viiuldajat oli kuulama tulnud ka muusika ja teatriakadeemia, viiuliüliõpilane Eeva-Maria Laas. Mis võib-olla selleks põhjuseks, et tal õnnestus pääseda niivõrd maineka konkursi finaali. No eelkõige tema tehnilised oskused muidugi väga head, aga mis, kui ma ise seda konkurssi jälgisin, siis mis mulle kõige enam meeldis, oli see, et tema isiksus ja see meeldivus ja kõik, see tuleb tema mängust välja. Ta mängib kogu aeg naeratus näol ja ka siin, Tšaikovski kontserdis see tuli välja meeldivus. Ta ei teinud kõike nii traditsiooniliselt kui nagu siin võiks arvata, et ta lasi endale seda vabadust sisse. Ega tempod või fraseeringud. Aga minule isiklikult meeldis ise ka noore muusikana ei taha kõike teha, nii nagu peab ja nii nagu on tehtud. On ta millegi poolest väga erandlik viiuldaja. Kui nüüd öelda, et just erandlik mäletan, hästi, tsin sügisel käis kammerorkestri ees, ei tia kringolts mängimas ja see kontsert oli jälle omaette klass. Tema muidugi küpsem mängija. Et seal selle manuali ettekandest tuli juba läbi seda, et on ikkagi väga noor mängija. Aga nüüd, kokkuvõttes, kui sa nüüd võrdled, siis oma ootustega, mis seal kindlasti peale seda Sibeliuse konkursi olid ja sellega, missugune see kontsert välja kukkus. Tegelikult ma olin täielikult rahul, sest ma läksin pärast lava taha tulevad õnnitlema ja siis, kuna ta mängib nüüd just koledad tagasi, laenati Stradivariuse viiul. Ta lubas lahkelt, näitas mulle seda viiulit ja rääkis sellest viiulist ja et just teine osa, mis ma tahaksin välja tuua, et see kõla, mis seal kontserdi teises osas oli sortiiniga see oli nii ebamaine, et ma ei ole sellist kõla, aga ammu kuulnud Estonia kontserdisaalis nii vaikne, aga sellest vaikusest kostusid saadi välja ja kõik see tasakaal ja see oli nii korrasimast, mainisin talle ka seda teist osa, siis ta näitas ka veel kindlalt Bush sordiini, millega ta mängisid, mis kõlale kaasa aitas, nii et jah, mul see kontserdiga meeldis. Oleks tahtnud orkestrist kiita. Hea on kuulata seda Estonia rahvusooperi orkestrit, et kui nad sealt august välja tulevad. Et just Tšaikovski esimese osa, kus tuleb see orkestri esimene peateema, vahemäng sain ja ma nägin seda energiat, mis orkester andis seda kõla suurust ja kõlamahtu, et see oli väga vägev. Sibeliuse konkursi laureaadi maal signorjani kontserdil käisid helilooja Jüri Reinvere ja viili tudeng Eeva-Maria Laas. Oli aga pidupäev maja teisel poolel. 21. veebruaril tähistati 100 aasta möödumist päevast, kui Estonia teatris tuli esimest korda lavale Verdi ooper Travjaata. Juubelietendusel astusid lavale korraga kaks Bioletat ja Sermooni. Ja koguni kolm Alfredo Selle ooperilavastusi on Estonias olnud kokku tervelt kaheksa, aga võib ka vist peaaegu et liialdamata öelda, et see ooper on seal teatris laval olnud peaaegu et kogu aeg. Helikaja stuudios on nüüd Tiiu leevalt, kes mitmeid nendest lavastustest ka näinud on. Ja ma tõesti olen näinud ka isegi seda lavastust hooajal 49 50 lapsena aga kustumatu mälestus oma huvi pärast võtsin jälle selle minu jaoks nagu Piiblina eksisteerib ilma baarman raamat 100 aastat Estonia kavalehtedel ja kes siis laulsid 15. 16. aasta hooajal täna teada, et meil ei olnud ju tegelikult veel niisuguseid jõude eriti võtta ja tuligi välja, et niivio Ledad kui ka Alfredo laulsid külalised Soomest oliks Dagmar Parmas, keda kutsuti ka hiljem siia ka veel laulma. Nii et ta oli ilmselt niisugune oodatud ja hea külaline. Ja dirigendiks oli Raimond Kull ja huvitav, et selle ooperi lavastas Paul Pinna, kes tegelikult oli ju näitlejana rohkem nagu koomik võib-olla, ja edasi juba tulid näiteks 18 19 hooaeg kus maailma ju tegelikult raputasid juba ikka väga rängad kada glismid ja olid sellised jõledad nagu Helmi Einer, kes pärast väga pikka aega oli niisugune kandev sopran jamade päts. Meie Leenu kõlar, ema ja pärast õppejõud ja noh, see, kuidas tema saatus kahjuks lõppes, see on jälle omaette teema. Ja huvitav, et 32 33 laulis juba ida Aav-Loo kellest kujunes jälle omakorda kuni 44.-ni. Tegelikult kujunes ikka väga tugev laul ja ta oli õige Itaalias saanud õppida, tema oli tellija paati, õpilane on asi, oli see itaallanna, kelle Carlod siia omal ajal tõi Itaaliast ja seda võib oletada, et see oli juba väga vokaalselt ikka väga huvitav. Ja muuseas 40 ja 41 toodi ka veel siis, kui oli see võimude vahetus juba toodi ka veel välja ja siin oli juba kutsutud Leningradist Aleksander viiner, keda, noh, need, kes vanemad, mina läksin teatrisse 64. ja ma suu ammuli, kuulasin nende vanemate teatris olijad jutustusi. Teda peeti ikka väga heaks lavastajaks ja selles lavastuses laulis ka veel ida Loo Liidja aadre, kellele muuseas Tubin pühendas oma väga paljud laulud, kõik need Marie Underi imelistele tekstidele ja ja tooni kroon, sopran, kes võitis ka miinis ju hõbemedali. Tiit Kuusik võitis kuldmedali tooni, kroon ühel konkursil võitis hõbemedali. Ja juba see 49 50 seda etendust ma mäletan, olin 90 aastane tüdruk, istusin Estonia treppidel seal rõdul ja Elsa Maasik ja Veera neelus laulsid, siis ma tean, et ma käisin mitu korda seda, nii et ma olen mõlemaga seda saanud, näha ja kuulda tolles ajas loomulikult lapsele mõjus ainult see nii-öelda see süžee ja see muusika ja mis kvaliteedis nüüd need lauljad tervikuna seal kõlasid, seda ei suuda keegi praegu kindlaks teha, aga fakt on see, et mõlemal oli väga omapärane. Elsa Maasik oli ju juba väga kõrges eas, kui mul õnnestus teda Kadrioru lossis niukses soolokontserdil kuulata see sillerdusi ja sära hääles. See on kordumatu ja niuke äärmine soojus ja nagu öeldakse Tema hääles oli päike. Ja muidugi Veera neelus oli kindlasti nüüd vot selle epohhi, kust tuli seal Adeliine tee sealt Itaalia Euroopa nii-öelda koolkonnast. Meritsa korjus oli selle koolkonna võib-olla niukene ere esindaja ja tal oli ääretult särav ja ma tean, seal säilis elu lõpuni. Nii et see oli siin niisugune samasugune fenomen. Võib-olla meie Margarita Voites Voites tuli esimest korda laulma ka 61 60. Kas, kui ilmselt lavastaja Udo Väljaots lihtsalt taastas selle eelmise Aleksander viinerilavastuse, aga no hoides oli ka pärast, kui tuli siis 73 74, kus siis olid juba Neeme Järvi peeterilliee, siis Nausid juba siin Anu Kaal ja hoides ja no ja viimane lavastus, mida me siis nüüd Neeme Kuninga lavastus, see, kus siis laulsid juba Nadia Kurem ja Pille Lill ja 97 98. Ja me teame ka, et Violetta partii on üks kõige, kõige raskemaid, esitab lauljale ääretult suuri nõudmisi, nõuab lauljalt nii koleratuur, tehnikat kui ka dramaatilisust ja me teame ka, et ta mitmeid lauljaid, kes on oma hääle sellega kaotanud Muuseas, Renee Fleming ütles, et ta julges Violetta rolli ette võtta 40 aastaselt alles sest tema leidis, et see on sisuliselt niivõrd komplitseeritud roll, kuigi ta ja tema järgi peaks olema hästi nooruke naine, aga ikkagi tähendab kogu see traagika, mis inimese sees toimub, kui inimene teab, et ta on tolles ajas. D see kopsuhaigus ei olnud ravita või, ja see niisugune surma kõrval kõndimine kogu aeg, et see seab ikka väga keerulised. Ja samas ka muidugi kui näitlejale väga huvitavad ülesanded. See on suurim rõõm, mis ma sellel õhtul nüüd tajusin, maalin? Christian Pärtnaga, kuulnud ma ei tea, kas ma tema esietendusel oli igal juhul päris alguses, kui ta seda rolli laulis ja ja siis ma mõtlesin, et noh, müstika, natukene vara, aga muidugi siin on jälle seesama teema. Iga kunstnik kasvab siis laulja, eriti kui ta saab tööd ja kui ta saab ühte sama rolli laulda korduvalt. Ja mitte liiga pikkade intervallidega ka muidugi ajaliselt sellepärast et see on vapustav muutus, mis on Christian Pärtnaga toimunud tahan muidugi alad. T noh, väga siiras, emotsionaalne ja tal on ju meeletult kaunis kõrgregister ja kõik. Aga need värvid ja siiski ka just nimelt vokaalne ühtluse kujunemine juba, mis temas on tekkinud, sest et väga hädaohtlik on. Ma toon näite maailmast, mulle toodi helisalvestusmaailmakuulsa laulja Cottrubasega, kes oli meil siin pärnus ka žürii esinaine, ma ei ole nii vapustavat veada rätta, partiid kuulnud, sest ühesõnaga hääleline muutus, mis tema läbi ooperi toimus, see oli vapustav. Aga tõenäoliselt ainult niisugune meister võib endale lubada seda, et ta lõpus annab oma häälega tunda, et see ei ole enam täisjõus inimene. See on väga riskantne hakata seal nii-öelda isikusi haige häälitsusi tegema. No ja ka see viimane aaria, see sadu, see ei ole mingite eriliste kõrgustega, aga ta nõuab just nimelt Niukest eht verbilid, kui vedamist ja Verdiliku nisukest häälega nüansside andmist ja teine, kes mind väga rõõmustas, oli Rauno L kes on siin ju aastate jooksul olnud natukene selle ümber juttu, et hääles Dremulatsiooni ja juba tegelikult kardeljak indie-mitt mulle kohutavalt meeldis, sest no selline nii-öelda karakterroll talle eriti istub ja seal juba ta oli muidugi võrratu Toomasele persooni loomisega ja see oli üldse väga jale vast. Aga thermoonina ta tegi seda väga diskreetseid, sealt välgatas väga palju siiski seda mõistvat, inimlikku soojust ja hääles on elus kantileen oli ilma milleta Verdit ei ole lihtsalt võimalik laulda. See külaline, Praha konservatooriumi lõpetanud Marie Faiitova üllatas selle poolest, et. Väga pika karjääriga laulja, aga Faitama muidugi laulis ääretult hea kooliga, niisugune kindel, veendunud väga täpne, väga puhas ja muuseas hääletüüp väga mehe Christian Pärtnaga sarnane heas mõttes kõlksuma metall, mis lööb igas saalis läbi. Ja mis puudutab külalist, tenoreid kahjuks meie Oliver Kuusikul ilmselt, kas ta oli nüüd haige või oli tal lihtsalt väga väsinud või ei olnud tema päev? Ma sellest isegi ma ei räägiks lihtsalt, sest see oli natukene ootamatu, see ei olnud üldse mitte see kvaliteet, millega ta viimastel aegadel on mind väga positiivselt üllatanud, midagi oli lahti temaga, aga siis plakan, see tenor on ju ääretult. Noor alles tema tuli meile ka samamoodi alguses laulma kardin. Ja kindlasti väga suure tulevikuga tenor, kõigele lisaks ka väga õnnelik väljanägemine. No aga ikka väga hea. Kool, ja nii, et ikkagi need kolm tenorit siis olid vaheldumisi laval, et kuidas nad siis vahetusid, et ikkagi mitte keset pilti, ma kujutan ette. Esimese vaatuse tegi Oliver Kuusik ja siis teise tegi rumeenlane, sestap tagan. Ja kolmanda ja neljanda tilli tegi siis Maicel vaidli. Temal on ju muidugi nüüd kõik, mida üldse tenorit tahab, Rädanes hertsog Alfredo, man Kreiku tema radame järgneva siin kiidetud taevani. Jah, ta jättis mulle ka siin väga sümpaatse, kui tal ei oleks olnud, ilmselt ka mina nägin, kahjuks kuulsin seda läbi mänguetendust temaga ja ja ilmselt tal oli midagi, mis teda segas. Noh, see on omaette teemase jäide lavastus. Ja muidugi tema on selge, et ta on ikka väga tugev, mitte ainult kui lauljana väga niisugune läbilöögiga hääl ja väga hea fookusega, vot vot see fokusseeritust, see, mida tasuks nii Tenuritel ka ikka väga kõrva taha panna, et see kõla fokusseeritust, see on see, mis kaluuso olevat ikka ka just ütelnud, et ega siis dollarid kukuvad muidugi too noodi eest, aga ikkagi see, et kas sa suudad need lühtrid kõlisema selles panna? Võta, see ei tulene lähele jõust. See just nimelt sellest fokusseeritusest. Ka Sermooni rollis ei olnud Raunol püksi, mina olen alati Jassi Zahharovi positiivselt tema poole peal, aga kahjuks Jahverdi laulmiseks ilmselt midagi paraläinud. Stanley fokusseeruse ülemine register ja siis ta vist natuke forsseerinud minu jaoks ja ja muidugi siin on eraldi teema veel see ühest küljest, see oli erakordselt ilus kingitus nendele, kes olid kutsutud sellel õhtul saali, siin olid ju peaaegu kõik noh, kes on veel elavate kirjas, kes on selles etenduses kaasa kunagi teinud, nii et kompetentsemad publikut, Estonia teatri noored lauljad vaevalt et enam ta üle elada saavad. Travjaata lavale toomises 100. juubelietenduse muljeid jagas Tiiulevalt. Selline sai tänane hiilgaja. Saatele tegid kaastööd nelevasteinfeldja Liina Vainumetsa. Kokku mängis Katrin maadik. Mina olen toimetaja Annebromic. Tänan kuulamast. Kohtumiseni.