Viidritsee vaid anti mõnitada, tahad mõnitada? Reality-kuulsus? Miks sa ei anna teele asuuri surma batoobiidimises pole lasknud surma jala teile hobuseid, surma kehtimise kadumine, surmapäev ta jala teele. Azureid surmapatuistumisest pole lasuga. Eetris on teatri lup, mina olen Keiu Virro ajas, sedapuhku Viljandist Ugalas tugalal küll teatrimaja hetkel teadupärast ei ole, niisiis sedapuhku vanast lennukitehasest, kus esietendus selline lavastus nagu Muraal. Sel puhul räägin juttu lavastaja Marika Palmiga hääleks publikus, sedapuhku Kris Süld. Et ma nüüd ise ei peaks kogu seda tööd ära tegema, et rääkida, millest lavastuses jutt, siis ma küsin Chrissy käest alustuseks, kuidas sa kirjeldaksid inimesele, kes ei tea, millega tegemist on, mida sinna saab? Ma arvan, et maksimaalselt raju noortele suunatud lavastus, mida peaks nägema iga inimene, kes kuidagi noortega töötav või noorsootöötaja õpetaja või kiigele noored korda lähevad, sellepärast et ma arvan, et sellest tükist on palju õppida. Aga mis siin toimub? Ma ei tohi liiga palju ära rääkida. Räägi ikka niimoodi, inimesed tegelikult ei tule, kui sa ütled, et mõtle ise välja. Päriselt, ma tean seda. Ei oska kuskilt alustada päriselt sellepärast, et siin toimub selle 90 minuti jooksul metsikult palju, et seitse surmapattu mida siis noored teevad ja mis ei ole andestatavad ja Adeele ja Raido esituses on see päris äge. Kuidas on Marika, kas tänapäeval selline hoiatuslugu, mis kergelt meenutab võib-olla kolumatsi, kui ma nüüd mõtlen paralleelidel, mis ka päris sihukeste nukrate lõppudega kohatan, mille jaoks, kas ta ongi mõeldud hoiatuseks inimestele, millele te üritate siin tähelepanu? Ratta Me üritamegi tegelikult tähelepanu pöörata sellele, et noored, kes mõtlevad, et tahaks patusele teele minna, et nad mõtleksid ikkagi järele, mis see võib endaga kaasa tuua, sest et paratamatult igal teol igal tegutsemisel on mingi tagajärg ja just nimelt selle patuse tee tegutsemisel ja peame nagu selle liini peale, et on tagajärg ja su enda tegutsemine võib sulle tegelikult jalaga näkku panna tagasi. Moraliseeriv, mis esimest natukene tavalist nihuke kahe otsaga asi, et üldiselt, kui noorele keegi hakkab ütlema, et kuidas peaks ja kuidas ei, ei pea, siis tekib vastupidine efekt, et tahaks just kõike hakata suure hooga tegema. Kris see on see koht, kus sa pead publiku seisukohalt ütlema, et mis hoiab ära siin selle moraliseerivaks muutumise. Tõenäoliselt sa oled ju sihtgrupp, kaabel enam-vähem vanuse poolest. Ma ei tea, mis see sihtgrupp on. 14 ja ülespoole. No siis oleme me kõik veel sihtgrupiaegu. Ma arvan, et selle moraliseerimise hoiab ära, noh, ma räägin enda seisukohast hoiab nagu ära see, et ma saan samastuda. Ma tunnen, et seal nagu igast sellest karakterist, tegelikult on natuke mind ennast küll nagu mõneti üle võlli keeratud olukorras. Ja, ja mina tulin nagu selle eesmärgiga täna siia, et ma saaksin õppida. Ja näha, kuidas ma võib-olla ei tahaks käituda ja kuidas ma ei tahaks, et järeltulevad põlved noored, eks ju, käituvad. Ja, ja ma ei oskagi nagu rohkem midagi öelda. Prooviprotsessi käigus, kui palju te rääkisite või meenutasite üleüldse on raske öelda, et nooruspõlvest tegelikult te olete kõik ju ei ole ka mitte nii kaugele teismelisi ka, et kui selgelt te mäletate, kui palju te ise suhestuda nende tegelastega, kes laval on, siis neid on väga palju, nii et Adeele Sepp ja Rait õunapuu mängivadki. Põhimõtteliselt see on ikka neid tagasi mitmekümne üle kolmekümnetegelase, kellega nad seal hakkama saavad, selleks peab mingisugust tausta olemas. Ja meil on väga palju tausta, me väga palju tegelikult rääkisime just nimelt, isegi mitte nii, et nüüd istume maha ja räägime, mis me nooruses tegime, vaid pigem nendesamade lugude nende seitsme loo puhul just nendega tegeledes tuli mingeid vahele, minul oli selline olukord, ükskord ma tegin seda, olen näinud, kuidas niimoodi kedagi kiusatakse, ehk siis ikkagi väga palju sealt tuli sellest enda isiklikust kogemusest. Ja just ma ei tahaks ka nagu seda välja jätta, et tegelikult ka need tegelased isegi, kes on justkui pahad tegelased, neil on kõigis tegelikult inimlikud, nõrgad jooned olemas saad nendega samastuda. Et nad ei ole ka pahad lihtsalt pahaolemise pärast, vaid sellepärast, et neil on midagi, mida nad tahavad ja neil lihtsalt vale meetod, kuidas seda saada. Miks see seitse surmapattu selles mõttes, et sa ei ole see teksti kirjutanud seal taanlase kirjutatud vist originaalis. Aga ma mõtlen, et see on huvitav, et ikkagi selline tugev telgjoon, mis käib niimoodi läbi kristlikku taustsüsteemi. Jah, on küll, ta on katoliiklikust usus, tegelikult on need seitse surmapattu pärit aga mulle tundub, et seal ei ole usuga väga palju seost. Ta on võtnud küll selle seitse surmapattu nii-öelda selleks vundamendiks sellest teljest, aga need samamoodi, need patud on jällegi üldinimlikud. Niisugune üldinimlik moraalikoodeks tegelikult, et ma ei seostaks teda usuga mitte mingit pidi, ta on lihtsalt väga tugev konkreetne telg, mida mööda liikuda. Lavastuse koduleheküljel igal pool on ära mainitud kogu aeg, et et ropendatakse palju ja üleüldse alates 14.-st eluaastast on see kõige parem ja nii edasi. No ropendamine on alati teatrisse selline teema, millesse suhtutakse võib-olla natukene, ei pika hambaga alati käib läbi see, et kas seda üldse seal on tarvis või kui, siis peab olema kindlasti põhjendatud. Kuidas põhjendatud kris, kas sind see kas ei seganud, kas see on igapäevane või miks, miks seda tarvis on? No minu keelepruugis ropendamine ei ole igapäevane, aga, aga ma arvan, et siin etenduses lavastuses täidab see täpselt oma rolli, et mingil hetkel tundub, et see läheb nagu jõhkralt üle võlli. Teiselt poolt sa saad aru, et, et seda on vaja, et see sõnum nagu jõuaks kohale. Ja ma arvan, et siin nagu see point ongi. Samamoodi just seesama küsimus, kuidas noortega peab rääkima noorte keeles, ei pea, tegelikult ei pea rääkima, aga meie oleme võtnud selle otsuse, et me räägime, aga mitte lihtsalt noorte keeles, ütleme siis toome näiteks siis ropendamise, et ropendamise puhul on ka, me oleme pannud sellele väga suure rõhu. Me oleme viinud selle tava ropendamise tasemest veel kõrgemale, lihtsalt et saad. Tegelikult ühel hetkel ei saagi enam aru, et kas see nüüd oli roppus või see nüüd ei olnud roppus või see oli hoopis midagi muud. Eks me oleme pannud sellele väga tugeva teatraalse rõhu. Mõtlesin, et väga tugev on see ka nii muusikalise kujunduse poolest, kui kostüümid on väga ägedad, et see on nüüd see koht, kus natukene võib-olla maksab kiita neid inimesi, kes veel lavastusega seotud, et kuidas te selle trupi üleüldse kokku põhitamisele pundi, kes kaasa teevad? Tegelikult see punt minu jaoks tuli kuidagi väga loogiliselt teele Rait, Jaan, ma olen nendega koos õppinud, ma endaga koos palju teinud tundus väga õige valik. Kaarel Kuusk. Fantastiline helilooja, muusik tundus samamoodi õige valik, olen ka temaga varem koostööd teinud, et just tema sihukest raju ja väga loomingulist julget peale lendu, et sellist asja oligi just vaja selles lavastuses Kristjan suits, suurepärane kunstnik. Ka kuidagi ta lihtsalt vini õige inimesed leidsid lihtsalt nagu tee selle lavastuse juurde neoonmustaga ma kohtusin nüüd esmakordselt, kes on kostüümikunstnik? Ma arvan, et see ei jää kindlasti viimaseks kohtumiseks, et ta on täiesti fenomenaalne tema mõtted ja kui sa ütled, et mul on vaja, et üks inimene oleks kolm tegelast selge, ma mõtlen natuke ja siis tuleb täiesti, olgu, väga hea lahendus. Ei taha ära reeta, kuidas me selle lahendasime, aga meil on üks kolm tegelast, üks inimene korraga laval ühes stseenis. Majaga kui nüüd tagasi tulla selle juurde mitte ainult kolm inimest ühekorraga, vaid kokku ikkagi üle 30, siis kuidas neid karaktereid leida, kuidas see käib? Mina ei ole selle taustaga, ma mõtlen, et kas, kas siis käibki tänavatel ringi ja mõtled oma tuttavatele ja vaatad, kuidas keegi kõnnib või kuidas selline protsess üldse käib. Ma arvan, et see on näitlejate puhul kindlasti väga erinev, näiteks ilmselt kõigil on oma meetodid ja ilmselt ka lavastajate puhul on see erinev. Aga samamoodi kuskilt oled kedagi näinud või lihtsalt fantaseerinud, milline mingi tegelane võiks olla samamoodi näitlejad pakuvad mingeid variante, on väga hea variant. Proovi näiteks seda, räägi natuke nasaalselt veel juurde, ehk siis selline leiutamine, proovimine, katsetamine, teinekord millegi üldse mõne tegelase ära viskamine ja uuesti otsast pealehakkamine, et see käib kõik selle töö juurde, seda me kaks kuud teemegi. Kuidas sa iseloomustaksid ennast lavastajana, mõtlen just selle koha pealt, et sa tegelikult ju väga hästi tunned näitlejatööd seestpoolt, kuivõrd tegelikult sa oled Ugalas samamoodi näitleja, kuidas erineb lavastajatööst, millega sa muidu kokku puutunud inimeste puhul, kes ongi just meilt ühes ametis? Eks ta ikka natukene erinev, et samamoodi sa pead lihtsalt suutma ennast näitlejale selgeks teha, ilma et sa läheksid talle midagi ette mängima või noh, vähemalt minu puhul on see küll, ma vähemalt proovin hoiduda väga palju ettemängimisest, et pigem suunad otsime, koos on nad tagasisidet peegeldad väga palju, et just lavastajana ma pean nagu tajuma palju suuremat, et pilti, et mitte lihtsalt sedasama ühte lugu, ühte stseeni, ma pean tegelikult tajuma, kus see stseen asub terviku mõttes ja üldse nagu tegelema ka kogu aeg samaaegselt suure pildiga ja mitte samal ajal jätma välja neid väikseid osakesi, millest see suur pilt koosneb. No lõpuks, kogu see suur pilt on pandud siia vana lennukitehase sisse. Mina ei ole siia kunagi varem sattunud ega sellest kohast kuulnud, ausalt öeldes nii et täna siiapoole sõita essa inimene üldse esimest korda teada selle kohta on olemas. Mis koht see üleüldse on, kes nüüd oskab mulle rääkida natukene selle taustast ja kuidas, kuidas see teater siia sobitus? Selle kohta mina jään vastuse võlgu, et kuidas teater siia sobitus, aga mina maja kohta veel öelda nii palju, et see on väga suur ajalooga majas, kui ma ei eksi, siis lennukitehase nime kannab see sellepärast, et siin vist on toodetud kunagi kaks lennuki mootorit ja mõlemad kukkusid alla, kui ma ei eksi. Nõukogude ajal toodeti siin ekskavaatoreid ja mõni aeg tagasi, mõned aastad tagasi toodeti siin veel silindreid ja nüüd on sellest siis hakatud kujundama sellist mõnusat tänapäevast noorte ja vaba aja veetmise keskust. Et ma arvan, et see moraal sobib siia keskkonda väga hästi. Ugala on ju ka black box olemas. Kuidas üldse jõudsite omadega siia? No tegelikult mina püüdsin algusest peale, et moraal võiks välja tulla tehase keskkonnas nii kujunduslikult kui ka muusika mõttes, et ta sobitub lihtsalt tehase keskkonda väga hästi. Eks me näeme, mis, mis edasi saab. Kas ta siia jääb või ta kolib kunagi või vaatame. Egas midagi, Ugala lavastus, moraal, niisiis Viljandi vanas lennukitehases küll lõpugala koduleheküljelt saab ka rohkem informatsiooni selle kohta raju lavastus, palju ropendamist, tõenäoliselt ka põhjendatud ropendamist alla 14 aasta mitte liiga soovitatud. Aitäh Marika Palmi aadressilt. Oli üksik. Väiketiigikena, keegi ei armastanud, saadeti pikka ühe raju klubi. Valiti seal leerid Jaanemistatav lahti. Kad Talibi meilis sõbraga.