Tõnu Kaljuste nimega oleme harjunud seostama muidugi eelkõige Eesti filharmoonia kammerkoori, kuid oma mitmekülgses tegevuses ei ole jäänud kõrvale mitte mingisugused muudki muusikalised võimalused meie vabariigis Eesti riiklik sümfooniaorkester loetada oma üheks arvestatavamaks dirigendiks ja oled tõeliselt seotud olnud ka teatriga viimasel ajal küll vähem me selles veerandtunnis oleme igal õhtul just rääkinud teatrijutt ja sellepärast ka sinu käest võib-olla tänase väikese intervjuu sees eelkõige teatrijutud, kuigi jah, praegusel hetkel keerlevad vist su peas hoopiski laulusillad laias variandis. Jaa, seda küll tegemisel ju väga suured projektid, kus oma oratooriumi festival, kooride konkurss Tallinna 90 ühel ja siis suur laulusildade lõbuga kontsert, nii et sellega seonduvad mitte muusikalised probleemid, sest me organisatsioon on osalt Ameerika Tallinnas Feksid ei tööta ja sellega seonduvalt loomulikult praegu on need muusika valisid varasid nii palju peale muusikast rääkimine nõuab omaette aega jamad, konsultatsioone, ponnistusi. Su elu on olnud praegu nii kiire, et ilmselt mõelda väikesele teatrile lihtsalt pole olnudki mahti. Teatrile ma võib-olla Ma mõtlen veidi laiemalt kui ainult muusikateatrile, sest ma armastan käia teatris ja veidi rohkem draamateatris kui muusikateatris ja selle tõttu, et lihtsalt mul on draamateatris istudes tunne parem kui muusikateatris. Aga muusikateater ideaalina on köitnud mind ja et seal saavutada taset selle jaoks. Minu meelest meil läheb tohutult aega ja kannatlikkust. Ja need üksikud hetked, mis ma olen Estonia teatrisse veetnud Selle teatriga seondunud mõned niisugused õnnestumised, kuid püsivaks kliimaks. Mul ei ole see see õhkkond olnud. Mõtlesin, et sobilik või oled ennast tundnud niivõrd hästi, seepärast olen piirdunud kammerkooriga. Ei noh, see töö, mida sa teed praegusel hetkel, on juba iseenesest niivõrd mastaapne ja suur, et sinna sisse midagi veel suruda on ka ju lausa võimatu. Aga meenutame seda, mida sa oled teatris teinud. Eesti ballaadid tormisega kohe meenub ka plaat. Jumal, vähe veenduja, alustasin väikse korstnapühkija, ka see oli brite neljast ooper, kus dirigent peab suhtlema, saaliga ja õpetama mõningaid laule saalis ja ja samas ka. Aga siduma muusikatest, Prikkali, laste oopri, ooperihelikeel ei olnud sugugi kerge ja lauljad olid meil erinevatest lastekollektiivides, Tallinnas ei laul, lauljad olid lapsed, nii et see oli niisugune mitmekülgne töö, kus tuli olla näitleja, dirigent, kõige väike niisugune suomen ühes isikus. Kas siis tuli nii krõbinaid tekitanud lavastus näitkit? Ja see oli õige poolest Peetrilie. Et ma koos temaga seda ette valmistasin, sest me õppisime Leningradis samal ajal ja ei saanud, et tema kogu aeg selle teosega tegeleda, ega mina, ja siis me jagasime seda ettevalmistusperioodi, nii et tema innustavale niisugusele toetusele põhines mulluse valgusel ooperiga ja selle ooperi dirigeerimisest. Mul on kõige paremad mälestused, sest seal oli, seal oli mõni väga õnnestunud etendus. Tuli sealt, milliseid mälestusi on sul seoses Tormise Eesti ballaadid Vegases, Tormise koorilauludega, kori muusikaga oled sa ju väga hästi tuttav, aga kas just tema ballaadid võib-olla ehk avasid ka mingisuguseid hoopiski teisi tasapindade? See on seotud rohkem 80. aastaga, seal, kus me kooriga tulime, Debretsinis tagasi võitjatena ja siis kohe paari nädalaga tuli Eesti ballaadid lavale rahaliselt saali proovidega ja tohutult halvas psühholoogilises kliimas, sest tormise muusika ettevalmistuseks lauljatel puudus nagu. Maadeks lihtsalt heatahtlikkus ja kultuuritaju ja üldse võib öelda muusikaarmastusest harjutud siiski meil seda häälekest. Seal tootma Fondi tootma häält tekitama mitte laulmine ei ole üks mõtlemise viise ja üks. Tahan öelda, et see tulemus on seotud hästi palju paljude probleemidega meie vokaalkoolis. Nii et olin algaja dirigent koos väga raske ülesandega täitsa tundmatu laulumaneer ja väga raskelt tehniliselt lauldav materjale inimestele meeldivaks teha ja öelda, et see on väärt teos, sest sest kui ma ütlen, et, et kõik vihkasid seda teost seisma, ei valeta, mitte. Nii kui me siis oleme rääkinud Britteni väikesest korstnapühkija, Weberi nõidkütist ja Tormise Eesti ballaadid eest siis me oleme mõtetes, millistes aastates. No see oli britele oli enne kaheksakümnendaid kas seal 77.-le pabisid sest Brittenil tuli kaks lavastust, eks ole, Aarne Mikuga teine oline kuningaga. Nõidkütt oli 20 kaheksakümnendaid kaheksandal tuli Eesti ballaadid. Ja õigupoolest mäletagi, millal see Mozarti teatritele tere, Bastian, Bastian oli siis Henrik jällegi lavastusena, samal ajal. Nii et see kõik on veidi rohkem juba kui 10 aastat tagasi ja nii ja nüüd oled sa siis olnud mitte kirglik ooperiteatrikülastaja. Pole aega andma tõepoolest ei ole näinud neid viimaseid lavastusi, mitte ühtegi. Ma ei tea, milleks, aga ei ole. Ei ole tekkinud niisugust vajadust. Enda peas küll mitmed ooperit keerlevad, mida tahaks laval näha ja lavale sättida näiteks? Noh, need puudutavad rohkem endale oopereid, brüsseli, oopereid, aga Ma seondunud need rohkem kooriga ka näiteks üks Mozarti ooper, Askaanjon halba, mis on vähetuntud ja üks, üks haruldasemaid. Aga need on seotud ka koorilauljatega, mõnede konkreetsete isikutega, koorist, kellel seal teatud rollid väga sobiksid. No mul endal on olnud ju elus niisugune hetk, kus ma valisin võime haru vahel üks hetk oli, kus tahtsin edasi minna peale Leningradi aspirantuuri orkestridirigeerimist veel edasi õppima, teine hetk oli, kus tahtsin minna Moskvasse, veri lavastamist õppima ja kolmas hetk oli see professionaalse koori tekkeni, et seal ühel aastal oli peas kolm niisugust teed, kuhu edasi minna ja see käidud origa nagu viis sinnakanti, et olen põhiliselt mõelnud läbi oma inimestega, kellega ma olen pidevalt koostööd teinud. Sellest koostööst praegu võivad hakata hargnema veel mõningad üksikud muusikateatrilavastused, ma väga loodan seda. Muide, selle jutu jätkuks ilma suuremate kommentaarideta, ütleksin sulle praegu, söandaksin öelda eetri vahendusel seda, et nii nagu kindlasti kõik koorid ja koorilauljad proovivad läbi oma dirigendid, sedasama teevad ka kõik orkestrid ja meie suur akadeemiline orkester ei ole mitte erand. Sinuni orkestri tööd hinnatakse sealsete mängumeeste seas väga julgelt. Sa kuulud esimese käe sõrmedel loetavate dirigentide ritta. Noh, see on väga meeldiv, et meil on omavahel hea kontakt, aga aga see on siiski väga suur erinev stiil, kas juhatad orkestrit iga päev või sa juhatad üks kord kvartalis või kaks kord kvartalis? See on omaette. Teine olukord meedi orkestridirigentide vahel, osa osad on väga tihedalt seotud, osa teevad ajaliselt nii, et et hinnangud neid ei pruugi nii väga Tõsiselt võtta nii et kena oleks, kui sa juhataksid nii orkestreid kui ka teatrietendusi. Samamoodi kui koorigi mõtet iga päev aitäh. Tuleb ideedest vaid.