Vahel tundus keedžusele, et täielikult ise eneseks muutub ta ainult siis, kui pääseb mingisse kindlasse tungi välja. Tavaliselt ei olnud ta üldse tema ise, vaid alati keegi teine just nagu oleks tema molekulaarne struktuur korraga täielikult muutunud. Normaalsena tundis ta end ainult nendel öödel, mil kuu paistis talle otse näkku. Siis magas ta rahulikult ja sügavalt nagu väike laps ja polnud üldse tähtis, kui paljud eelmisel päeval oli joonud. Võib-olla oli selles kuu imelikus mõjus temasse midagi anomaalselt. Aga milleks üldse mõelda? Parem kindlalt teada, et kuuvalgel ööl saab end korralikult välja magada. Seepärast tundis ta kuufaase niisama hästi kui muinasindia, targad, kuigi tema ei kirjutanud nende mõjus traktaatega andnud nõu, millal alustada külvitööd, veristada loomi, veeta armuhoid. Tõsi, tema hellitas oma naist ainult täiskuuöödel, kuid keegi ei tarvitsenud tema eeskuju järgida, sest seegi võis olla anomaalia. Kui kuuvalgus oli hajunud, tukkus geenius veel mõnda aega vahel isegi hommikuni välja. Kuid see tegevus jätkus veel vaid inertsist ning nendel tundidel piinasid teda košmaar sõdule näod. Ta nägi kõikvõimalikke asju, alustades mesosoikumis saurustest ning lõpetades surnutega, kes kõik eelmisel päeval veel elasid. Kuid hommikuks olid keetsuse unenägudes juba laibad. Just neil samadel koidueelsetel tundidel tekkis temas ka mingi patoloogiline vihkamistunne. Ka õhtused videvikutunnid on äärmiselt ebameeldivad, kuid hommikud on kohutavad. Rasked, väsinud minutid venivad õudsa aeglusega köögis midagi banaalsemat on raske välja mõelda, tilgub kraan. Need ühtlaste vahede järel langevad tilgad taovad otsekui naelu pealuusse. Nüüd võiks üles tõusta, kööki minna, ent selle neetud piinariista külge, imede, nagu ta oli teinud varem, kui elustav veejuga veel mingit kergendust pakkus. Praegune keelsus aga lebab kui halvatuma diivanil, täies riides, isegi kingi pole ta õhtul suutnud jalast ära võtta ning piinleb. Teda rõhub üksainus julm mõte, üksainus nukker teadmine taskus pole ainsatki kopikat. Rääkimata siis veel kahest, mis omavahel kenasti kokku kõliseksid. Ilma selle õndsa kõlinalt on inimene nagu põrandalapp, mis vajab veega turgutamist, etise eneseks saada. Et geenius niisugusel hommikul ei ole inimene. Küllap temagi on nüüd juba üles ärganud, lebab vaheseina taga, pilk kinni, tumedas laes ning mürgitab selle teadmisega mal hinge julgemata, isegi ohata. Ja tütar Taiwa näeb unes isa, kes on muutunud mingiks eelajalooliseks koletiseks ning ajab teda vanalinna kitsaid tänavaid, aga tal on õudne hirm, kuid ta ei suuda kuidagi ärgata. Kaugel, kaugel korrus allpool hakkab lööma portveini seinakell. Löögid on selged, kuid samal ajal vaid aimatavad nagu suveõhtuti, naaberkülast kostev koerte haukumine. Keeduse masendusest murtud keha tõmbub nagu vastu omaniku tahtmist pingsaks kõrvaterituvad kell viis pauku ning jääb vait. Keetše piinatud kehaga jääb ootama, millal ta lööb kuus pauku. Portvein ja just portvein, kelle täielik hüüdnimi kõlab portvein Aaroblagaks. Vaat seda meest oleks tal praegu hädasti tarvis. Ainult et ilma kopikate kõlinatopoleportwing, inimene, vaid mingi madalam olend, kes ka hommikuti peab kraani all külma vett lakkuma. Keedžusel kepiste südamest läbi, tunneb ta tõepoolest portveinile kaasa. Seda haledus tuleb küll varjata, eriti naiste eest. Ning keedžius hoiab hinge kinni, justkui oleksid nemad seal seina taga nii arukad, et tabavad ära isegi tema mõtted. Et need naised seal kõrvaltoas üldse olemas on. Seegi tunne on petlik, illusoorne Nad on nagu eilne päev, millel vist ei olnudki algust ega lõppu. Aegade side on katkenud, rääkis kunagi üks poolhull Taani prints kus veetsid sina kiitšus eilse päeva teise poole teemajas nagu poleks olnud. Või aeti sind sealt minema. Õigus, õigusportfell vedas mingi seltskonnaga kihla, et rubla ja kahe kopika eest tassib ta hammaste vahel laua ühest kohast teise. Tassis sai oma rublakaks, kuid matus ka teema ja perenaine käskis, et ta sellesama laua tagasi kaviks. Selle peale kihutati kenad välja rubla, kahekopikalist, veini olid nad sunnitud jooma mingis võõras trepikojas. Aga kus sellest hetkest peale oligi aja mõiste, kui niisugune kadunud. Geenius lähendab huuled kraanile. Ma usun ikka veel, et sa oled inimene. Sunkedžoviene kuum laine käib mehest läbi. Mas polegi enam või? Ise tead, joodik oled haige ja omadega läbi. Kas ma tassin midagi majast välja või? Ei ütle ausalt, kas ma joon su hilpe maha või pars endale mööblit say tooga, mitte midagi majja sisse, lausub naine vaikselt. Või ei ole ma sulle enam mees, norib geenius, niisama, kõrvaline isik, korteri elanik. Mis korter, elanik, sa oled, kui üüri ei maksa? Ütle, kui palju, 10 rubla, 15 voi makstaksegi muuga lõbutseda, tahad natuke meelt lahutada? Ära tule ligi, karjubki chowiene ning haarab triikraua ratule, elajas maha, löön. Mõtleb geenius rahulikult. Siis söövad nad hommikust. Täpsemalt öeldes sööb hommikust ainult naine, geenius pistab tüki kuiva leiba suhu ning jääb seda mälu. Anna mulle puhas särk eile alles said, eile oli eile järsku kohtad mõnda endist õpilast ja täpiline lipsanaga. End korralikult puhtaks pesnud, hambaid harjanud, habet ajanud ning kolonniga pisendanud. Tammubkeedžus ikka veel köögis. Kunagi Choviienest pole hetkel seltskondliku vestluse alustajad, ütleb Taise diplomaatilise lause. Viskad ehk mulle rubla avansiks. Palgapäeval saad tagasi. Siis laskub geenius korrus allapoole ja tõukab portvein juust. Peremees ei pane iialgi lukku, mõnikord on ukse läbi lausa irvakil kemiks lukustada, nii kui varastada jule portveinid, mitte midagi kogu mööblist on järel ainult roostes raudvoodi, mille peal pole kaltsugi. Portvein, magab riidest lahti võtmata otse metall võrrel, pikad jalad, voodi, varbade valt väljas. Isegi kõige diletantlik kumal vargal ei tuleks mõttesse oma nina nii kehva olustikku pista. Portvein aga tunneb end väga hästi ja absoluutselt vabana ka veel sellepärast, et müüs aastat 15 tagasi zooloogiamuuseumile maha oma kahemeetrise skeleti. Muuseum lootis tollal portveini kopsude peale, mis olid üleni auke täis. Kuid 15 aasta jooksul vahetas muuseum küll mitu direktorit, Schopeni leinamarss portveinile jäia kometi mängimata. Teesi olles maha ei olnud, kõik, mis tal hinge taga oli kaasa arvatud omaeneseskelett ei suutnud porteri ometi loobuda. Seinakellast, mis oli pärit Loui Neljateistkümnenda aegadest kui ta ei olnud väga purjus, imetles ta uhketes parukates ja krinoliinides daame, kes kellalöökide ajaks kirjeldes nähtavale ilmusid. Portrindavates kinnitada, et kellal rahustab teda. Daame ja nende kavalere vaadates tunnetas portfelli nähtavasti tema olemasolu. Tema eksistents ajas ja ruumis oli ikka veel reaalsus. Olgu ta või luin. Neljateistkümnenda päevil. Õpetaja jõudis kohale. Oled end ära remontinud, pidu poissegi, rublandaskus, valetad, kuid keetšistub silmapilkselt lagedale läikiva mindi viskab sellel ajal la püüab jällegi ning pistab lohaka liigutusega taskusse tagasi. Juba sikutab portvein oma voodi varba vahele kinni jäänud jalga välja. Lääne rublast on vähevõitu, õlle jaoks piisab. Kuule, ma põrkas nelja ühe mehega kokku, vaevalt sain sinu Lui 14 10.-st iitsatada, kuid tema pidi pükstest välja hüppama. Portvein ei ole ikka veel päriselt taibanud kuhugi sihib. Kui see mõte aega temani jõuab, on ta kahemeetrine skelett korraga ähvardavalt pingul nagu vibu. Pea ähvardab laealuse lambi puruks lüüa. Mis sa ütlesid, Kell? Huvitav, miks sa ise oma asju ei müü? Sinul on kolu küll ainuüksi eitede hilpe terve kapp täis, aga mina pean oma kella maha müüma. Minu eit annab mulle niigi lääme, lähme loputama must südametunnistus, õllega puhtaks. Geenius kuvab taskus oma ainsat rubla. Peab jälle hakkama paari järjekorda müüma või sa teaksid, kuidas mulle vastu hakkab. Mulle ei hakka või, aga inimväärikust ei tohi kaotada, isegi selle töö juures. Jätnud oma ainsa rubla priimatõmbamisest kollaste hammastega õlle müüa letile suunduvad mehed paari. Neil veab, Nad on esimesed läbi klaasuste paistab, kuidas šveitsi riiulgis garderoobinumbreid mägedesse riputab. Siis võtab ta välja sildi, vabu kohti ei ole. Hingab selle peale ning nühib sildi vargaga läikima kui peegli. Vilets mees ise teeni põlle paaris, aga tilkagi suhu ei võta maksakivid või midagi niisugust, seepärast vihkab kõiki, kel kive ei ole ja kes võivad endale ämbrite kaupa odramärjukest kurku kallata. Järjekord kasvab Esimestena nende järel sabas kamp pikajuukselise sugemata pea ja punaste silmadega loikameid. Siis tuleb üks paarike, mees, nagu mees ikka. Naisest ütleb juba esimene pilk ära, et see ei ole tema seaduslik. Kui avamiseni on jäänud veel mõni minut, hakkab portfelli närvitsema. Pea hingepalve ära, õpetaja sosistab. Mis sa arvad, kas täna oleme kindlustatud? Ning geenius hakkab palvet lugema? See tähendab huuli liigutades kokku arvestama, kui palju õnnetuid on baari ukse taha kogunenud? Klapib karvapealt. Nüüd oleks vaja veel paarikest. Jumal tänatud, nagu tellimise peale särki pole mees vist nädal aega vahetanud. Püksid pole pressrauda näinud. Portvein vaatab oma naabrile küsivalt silma. Geenius raputab pead. Need vaesekesed klapivad vaevalt poti õlut kahe peale herneste jaoks raha ei jätku. See noogutab kogenud psühholokeedžus järsku sviiter luks, Linzid saadetud sealt või raamatut äikalt raha kui rabaeetikat, mitte krossi eestki. Portvein astub sviitrile ligi. Ega tee järjekorda ei taha ära osta, sosistab kuidas üles. Järjekorda ma ütlen, ei taha ära osta. On järjekord, siis kaup, kaup või mittekaup, aga näete ise, saba on pikk. Millal esimesed ükskord sisse saavad, tellimuse annavad. Vaata ärimehi palju küsitel, andke oma äranägemist mööda, aga mitte vähem kui 50 kopikat. Ehtsad röövlid, Kööde komöödiast. Mees püüab vestlust naljaks pöörata. Sellest hoolimata ronib tema käsi taskusse ning toob välja terve hunniku peenraha. Üle lugemata libistab ta raha portveini pihku ning liigub koos viimasega järjekorra etteotsa, kus seisab keetjus. Sealmi Portvinud silmagi pilgutamata ka tema järjekorra maha. Nüüd peavad mõlemad asuma saba lõppu, kuid järjekord polegi enam nii pikk, sest vahepeal on julgis korraks ukse lahti teinud ning suurema jaojanused sisse lasknud. Märganud, et keedžisse portveini kavatsegi baari siseneda, hõikab ta tigedalt. Ah jälle kerjate kopikaid, miilitsa, kutsun teile välja. Meie ei kerja, meie seisame. Ükski seadus ei keela sabas seista, lausub geenius. Ka järgmiste sisse soovijatega edeneb äri kenasti. Tõsi küll, pikajuukseline hipi loob 50 välja kopika pealt. Seevastu intelligentse olemisega noormees leiab taskust vaid mask raha ning ulatab seepärast rublase. Mul ei ole tagasi anda, laiutab portvein käsi. Intelligendil tundub olevat piinlik. Pole tarvis, lööb ta käega. Kui nad kolmandat korda esimesteks jõuavad, hõikab keegi saba lõpust. Mitmendat korda seisate kolmandalt, kas veel müüde? Ei. Kaks saba, seisame ära meeldivate inimeste pärast, kolmandaga läheme ise, siis meie organism nõuab samuti kesvamärjukest. Keedžist, sosistab portfellile. Tead, ühes teatritükis oli niisugune kangelane nagu ema kuraaž seoska sõjaga head äri teha. Mis sa arvad, kes meie sinuga oleme? Kahmarroltöörid ainult et meie ajame oma ärinäljaste ning jäänustega. See sviitri skeiga ütles, nagu et me oleme röövlid Köödee komöödiast. Kas mitte Schilleri küsib ta siis. Õllebaarihämaruses otsivad mehed endale kohta, kuid juba viibatakse rõõmsalt. Ühes kolmelises lauas on seesama intelligentne noormees, kes neile paberraha pihku pistis. Õllekruusid on juba laual. Ärge põlak ära, mis te nüüd tähendab, geenius, suurima heameelega ka meil oleks meeldiv teiega lähemalt tuttavaks saada. Keedžussi, portvein joovad ahnelt põhjani, see tähendab, keedžis jätab natuke põhja peale, tema ei armasta õlle, paksu. Mina olen ajakirjanik, lausub noormees. Ma olen õpetaja vastapkeedžusse, tõsi küll, endine. Aga teie küsib ajakirjanik portfenilt. Mina. Mina olen ka keegi endine, teatab portvein väärikalt. Noormees naeratab ja naeratus on aval. Ega te praegune ametist kerge ei ole, küsib ta. Töö on töö, puhas õhk, kogu aeg, uued inimesed, ei mingit monotoonsus, mingit kindlat totrat rütmid. Ainult ühest on ka ju, ohkab portvein. Kaugeltki kõik ei mõista meid. Ka mina ei julge veel kinnitada, et teie profiili esindajaid mõistaksin, lausub ajakirjanik. Aga mille poolest lubage küsida, meie profiil erineb teie omast. See küsimus tulebki siuselt millegi poolest siiski, teie nähtavasti ei hooli suurt oma tervisest ja mingeid eesmärke teil ka nagu ei paista olevat. Võtaksime ehk veel ühe kannu, lööb sõna sekka portvein, kes ruumi hämaruses näeb välja nagu kollasest vasest taotu tät. Noor ajakirjanik joob väikeste lonksudena nagu varblane. Õlu, tema kruusis pole põrmugi vähenenud. Portvein vaatab ega suuda ära imestada. Suurem osa inimesi on valmis end õlle sisse ära uputama, see siin ainult niisutab huuli. Portvein püüab end miljöösse sisse elada, temagi üritab intelligentset vestlust. Aga missuguse suure eesmärgi teie näite, eks ole, et enesele seadnud. Või on see teile ainult sõnakõlks, kuulake parem mind. Elum, armas sõber, on päev. Üksainus päev. Sa oled oma järjekorra müünud, sul on raha taskus ja oh kui rõõmus võid sa olla siukse kasulikult veedetud päeva üle. Ajakirjaniku silmis välgatas uudishimu, ta suunab pilgu keetjusele. Teie kolleeg on üpris avameelne, sõnab sellepärast. Portfenolhoos olengi avameelne, et mul ei ole mitte kedagi ega mitte midagi karta. Endistel aegadel oli igas külas oma loll oma nõdrameelne, nüüd on oma alkohoolik. Ma ei tee midagi paha, ei peksa, nägusid üles, ei tuuni, võõrastes taskutes, ei aja naistele ligi. Kes pakub süüa, sellel ütlen aitäh. Kes tahab mu rinnal nutta, selle kuulan ära. Ma olen nagu põhjatu kaev, kus kellelegi patanult mulksutab korra ja on läinud nagu haua põhja. Usun, et inimesed isegi armastavad mind. Teeks ehk kolmanda veel. Nüüd ei sarnane portvein hoopiski enam pask mehikesega, temal hiilgavad rahutud silmad jälgivad ajakirjaniku. Sinul ei ole mulle midagi pihtida. Vot sain peale daat, kuulan su ära. Ei, ütleb ajakirjanik. Teeme nüüd midagi muud, joome õlled ära ja läheme minu juurde lõunat sööma. Istume, ajame rahulikus õhkkonnas juttu. Naine meid välja viska, minu külalised on ka tema külalised. Filosoofiliselt öeldud, noogutab geenius pead. Glüllika elavad inimesed ahetab portvein, kui nad võõrasse korterisse sisenevad hulga paremini, kui meie. Silmad vilavad ringi, ei tea, kuhu end toetada. Ajakirjanik kaob kõrvaltuppa, jättes meestele pisut aega aklimatiseerumis, eks portvein silmitseb tuba nihuviga. Geenius tunneb, kuidas teda haarab mingi ebameeldiv värin. Kui on see hirm. Aga mille või kelle ees hirmu tunda? Geenius pole ilmaski, nendelt kõik esemed nii täpselt paiknevad oma kohtadel. Isegi maavärin ei suudaks vist selles toas midagi muuta. Ei, see pole tuba, mõtlebkeedžus, vaid matemaatiline mudel. Matemaatiline idee eukleides meie ajastul. Ilus mõte, eks portvein samal ajal kriibib küüne otsaga puukuju ilusa asi, eks kallis ka. Sinu jõud igatahes üle ei käi ja ära mõtlegi siit midagi taskusse pista. Õuama varas ei ole, solvub portvein. Vahepeal on ajakirjanik nagu kuskilt maalt tuppa ilmunud ning lausub pidulikus toonis kellelegi kino Vaitele, et tal on külalised, kellele tuleks midagi pakkuda. Noor naine astub naeratades ligi, ulatab oma hapra käsiteks keetsusele sporthnile ja palub kõik koos teise tuppa lõunalauda. Kas selles korteris elav veelgi pärit geenius ei jäänud meie kahekesi, aga miks te seda küsite? Pobisebki endamisi laual olnud taldrikud Inglise kuninglikus Serbiisist. Geenius hindab mõttes oma välimust tanud, puhas, lõhnastatud, raseeritud, täpiline lips kaelas. Portveiniga on lugu kee rentima, jalad värisevad lausa kuuldavalt. Peedisupp hautatud jänes. Abielu pooled vahetavad mõistvaid pilke. Ajakirjanik tõuseb ning võtab baarikapist pudeli haljast. Ärge häbenege, lausub ta. Mina armastan ka mõnikord võtta iga päev või tunneb portvein ebakohast huvi. Miks nii tihti, imestab ajakirjanik korra nädalas pits või paar kirjutab, inimene peab oma tööjõudu taastama. Kas inimene, kes ei kirjuta, ei peagi, solvub portvein? Geenius ei saa ikka veel sõna suust. Temas on hakanud idanema üks kummaline teooria. Ja nimelt, et portvein kujutab endast selle maja eitust. Kõverdunud aeg ja ruum. Imelikud mõtted tulevadki Jeesusele pähe. Kas te tööl käia pole kunagi proovinud, pinnib ajakirjanik portfeinilt, olen. No ja mis välja tuli? Löödi põlema. Katsetasid veel? Oh, küllalt, täpselt enam ei mäleta. Tööraamat on kaduma läinud. Võtame vela. Teate, mida ma tahaksin teilt küsida? Ajakirjanik mõtleb sõnastusele. Võib olla Teie ei taha vastata. Kuid minul see hirmus tähtis, mõistate. Öelge, mida te oma arvates kõige väärtuslikumat elus olete maha joonud. Pole siin häbeneda midagi. Portvein töövee lööbiseks. Tahad, ma ütlen? Kõige väärtuslikum, mille ma elus olen maha joonud, on mu eneseskelett. Ajakirjanik joob ehmatusest pitsi ühe sõõmuga tühjaks. Kelle skelett küsib ta juhilt. Enda oma isiklik ja portvein seletab põhjalikult. Aga teie ei suuda keedžus nüüd enam vastu pidada. Mida väärtuslikku olete teie oma elus maha joonud? Mina, mu kallis, ei ole oma elus mitte, kui midagi maha junud, solvub ajakirjanik ja palun mind selle supi sisse mitte segada. Veri tulvab keetsusele näkku. Silmade ette kerkib punane udu. Aga mina just tahan sind selle supi sisse segada, märatseb geenius. Arvad, et näed mind esimest korda? Ei, maalin õpetaja, kui sa minust artiklit kirjutama tulid. Sa vajasid pedagoogi, kelle eeskuju abil teisi kasvatada, aga mina jõin juba siis jaelesin naistega. Sind tahtsin ma tookord trepist alla visata, aga hoidsin end tagasi. Hiljem lugesin enda kohta lehest, nii lai laat, lugu, et tundi minna oli paa ja nalja, lubas lahutuse sisse anda. Sina ära tule minu elukutset puudutama, karjub ta ja nüüd kirjutama sinust lehes, nii et su lihane ema sind ka enam ära ei tunne. Kuidas lehes ehmub portein just nimelt ja paksu rasvase kirjaga, et kõik näeksid välja, karjub portvein. Aga ajakirjanik on iseenese juba leidnud. Oma kodust küsib ta pilkavalt. Õllebaarist läbi astunud tuiguvadkeetjus portvein kodu poole. Pärale jõuabki seekord enne suurt videviku. Väikesel televiisori ekraanil püütakse varast või diversanti nutetud silmadega ketšoviene koobega vaatama mehe poolegi. Kas sa täna käisid tööd vaatamas? Ühes tehases käisin ja mis seal öeldi? Et meie riigis niisugust asja nagu tööpuudus ei tunta pakkunud end abi töölisekski. Mida sa veereda, mina, diplomeeritud matemaatik, pakku nende abitööliseks, nii et sina kõlbad ainult peainseneri kohale. Ketšoviene on nutma puhkemas, kuid surub siiski huuled kokku. Käisin taevaga täna röntgenis, lausub ta kuivalt. Üks kavern, kopsusel armistanud, teine täiesti värske. Kurat, pobiseb geenius ja suundub teise tuppa. Lausud Taivo vaikse monotoonse häälega. Kiuse selg tõmbub külmaks. Tütar tundub talle täiesti võõrana. See võõras laps vaatapkeedžusele läbi prillide täiskasvanu pilguga otsa ning küsib. Kas ema juba rääkis, mis arst ütles. Jaa, mis sa arvad, millest see tuleb? Liiga palju istuda, raamatute taga võiksid teistega koos sportida. Tuberkuloos tuleb sellest, et ma oma toas iialgi päikest ei näe. Mis parata, meie korter on juba kord selline. Ära teeskle, ütle parem, millal see ükskord järele jätad. Kius teeskleb mittemõistmist, sa jood nagu viimane pätt nagu paadialune, ela tema kulul. Viimasega annab tüdruk Jeesusele hea kaardi ette, tõsi küll, mitte ässa, kuninga või 10-ga, ikkagi heagagi. Ning geenius käib sellega kohe välja. Oled sa mind kunagi paadialusena näinud? Siis saab tüdruku mõõt täis. Tema on see, kes lauale lööb. Kui sa veel kord julget purjuspäi koju tulla, löön su maha ise oma käega. See laps, et kauged, teise planeedi elanikud on siis tema perekond. Kuuvalge keedžus tõuseb diivanilt, suleb ettevaatlikult ukse enda järel, tõuseb üles viiendale korrusele ning sealt metallredelit pidi läbi luugi. Pööningule. Kobab käsikaudu nurgas. Köit ei ole. Ta kobab lambi lüliti järele, kärbse laipu täis lae pirn lööb põlema. Tema köis, tema elu suur saladus on tõmmatud ühest seinast teise pesu nööriks ning sellel kuivab kellelegi pesu. Äkkvihas rebib keedžüheseme kaltsudeks, mõistes alles siis, et see on tema enesesärk roheliseruuduline särk, mille ta ostis oma 10 aastat tagasi küünarnukkidest korralikult lapitud. Miks küll naine peseb ja paikab neid vanu narrakaid? Geenius seisab, võimetu vihast. Aga siis tuleb üks naine üles, üks naine, kes pole vist isegi veel neljakümnene keedžist, lülitab momentaalselt valguse välja, tõmbub pimedasse nurka. Kuid naine jääb seisma just hinnanguga aknast tuleb kuukiir talle peale langeb. Veel ei ole aeg. Mõtlebkeečius veel ei ole aeg hüüda ABC sarmolituuride saluutanud. Aga naine seisab kuuvalges öös, valge, imekaunis nagu Helendaks ta ise üleni. Nüüd tunnebki just selle naise ära mäletab eesnime ja perekonnanimegi, mida ta kandis siis, kui veel ketšoviene ei olnud läinud, öösärgis tema pilku ehmunud. Ning järsku tajub geenius, et just see naine ongi toimeline valgus kelle läbida veel iseendaks võib saada.