Tere, hea kuulaja helikajas, teeme kokkuvõtteid aastaringist džässis ja pärimusmuusikas. Kõigepealt toimetaja Ivo Heinloo džässi aasta vestlusring. Džässiaasta on olnud kirev ja sisukas, nagu ühele muusika-aastale kohane. Eesti džäss tähistas üheksakümnendat aastapäeva ning Eesti vanim järjepidevalt tegutsev bigbänd Mikis sai 70 aastaseks. Eesti džässimaastikul on esile kerkinud mitmeid uusi, eeskätt noorte muusikute ansambleid ja ka mõned uued festivalid, nagu näiteks džässifestival Võsul ning Viimsi Happy Jazz festival. Rohkelt on välja antud albumeid ning Eesti džässmuusikud on aina enam silma paistmas ka välismaal. Sügisel toimus suur eesti džässiinvasioon Hiinasse, mida kroonisid Estonian Dream Big Bandi kontserdid. Abraham skafeeee käis esinemas Palestiinas, Holger Marjamaa koos keelpillimängijatega Itaalias, käratlaids Prantsusmaal ja Belgias. Kadri Voorand Venemaal rahvusvaheliselt tuntuimaks nimeks Eesti džässis võib selle aasta põhjal nimetada Kristjan Randalu kõrval Maria Fausti, kes on pälvinud tähelepanu tuuritas Euroopast oma ansambliga Sacrom Fadžere ning kirjutades Jaranžeritas muusikat Taani Raadio bigbändile ja nii edasi ja nii edasi. Jutu jätkuks rohkem kui tänasesse saatesse mahub. Sellest kõigest räägime nüüd klassikaraadio stuudios džässikriitikute Maria hingeli, Tiit laugi ja Priit pruuliga. Tiit Lauk on aastaid kirjutanud klassist väljaandele teater, muusika, kino Marje Ingel erinevatele lehtedele ja ajakirjadele nagu muusika ja sirp. Tervist alustaks sellega, et ma küsiksime käigult teie kõigi käest. Kui te meenutasite, milline on teie jaoks selle aasta kõige suurem kontserdielamus olnud üleüldiselt, see ei pruugi olla tingimata džäss. Noh, mina teeks siiski valiku jazzkaarest, seal olid mõned päris head momendid, mis mulle silma jäid ja seda oli mul võimalus ka põhjalikumalt pikemalt kuulata. Tõsi küll, mitte kõiki. Minu viga on lapsepõlvest peale, on see mulle nimed päris hästi meelde, lehma pean endale tavaliselt meelde jätma nii äkilise küsimuse peale, ma ei oska praegu sulle konkreetseid nimesid öelda. Küll meeldis mulle tset taanlaste ansambel, näiteks see jättis mulle väga sügava elamuse. Ja teine niukene kahetine elamus, ma ütleks, oli noorte eestlaste kontsert, kes tegid Billy Holiday mälestuskontserti ja seal tekitas niuks meeldiva elamuse see. Ma äkki märkasin tervet seltskonda noori pillimehi, kes oskavad džässiklassikat mängida hästi. Ja miinuspoolele oli see, et kahjuks solist ei käinud asjast üle. No võib-olla küll pilli, Holi teid ongi raske laulda noorel inimesel üldse, sest teatavasti pillil oli ju äärmiselt keeruline ja raske saatuse ja inimene, kes pole niukseid elamusi ise läbi elanud. Võib-olla see ainult niiviisi artistliku sisseelamise korras ei saagi seda teha päris samal tasemel. Võib-olla nii. Aga igatahes poisid olid väga head. Marje, kuidas sinuga on? No mõnes mõttes ma ütleksin, et ma olen suhteliselt selline kerge vaimustu ja mitte nüüd küll päris igast ettejuhtuvalt asjast, aga lihtsalt see, et mis juhtub olema viimane enamus tundub tihtipeale see kõige suurem, aga kumanud proovisin niimoodi tagasi aastat skaneerida mälus, et, et mis siis nagu veel on olnud see, mis oli kõige viimane oli Antonio Sancheze kontsert jõulud jazzil mis oli väga võimas just selles mõttes ka, et, et ta kandis tervik, kompositsioonina. Kogu see sõit. Aga enne seda oli jällegi täiesti teistsugune elamus. Maria Faust, Sacromfadžeere Tampere jättis häppeningi, kuulsin, seal oli see just nimelt emotsionaalne laeng küll mitte selline ütleme siis positiivses suunas, vaid ma lihtsalt tundsin, kuidas see puudutab mingit asja kusagil sügaval minu südames. Ja mul lihtsalt hakkasid pisarad voolama. Ja no pärast ma vestlesin Mariega ja siis selgus, et seal oligi midagi sellist sügavat puudutavat mõeldud sisse panna, sellesse teosesse nad oma kaaskoneerisin veel tahapoole, mälused, mis siis veel võiks olla, et jah, jätskaarel, prantslaste magma oli niisugune võimas just nimelt siis ütleme positiivses mõttes energeetiline laeng, et see tekitas küll sellise tunde, et noh see oli niivõrd energiline, niivõrd selline tihe. Ma ei oskagi öelda, mis oli, aga see oli just nagu väga kõrge energiakontsert minu jaoks. Ja kui nüüd vahepeale siia veel üks asi tuua, siis minu jaoks oli ka hästi vahva jämmi juu jääbil, kus siis omavahel proovisid jämmida saksofonistiga ja, ja tiitšei Villu Veski Baskeevitš ja ma praegu jään võlgus, see oli vist Austria saksofonist kellega koos nad seal siis siis Emmisid ja Sander Mölder oli stiitsee puldi taga, et see oli ka päris omapärane asi, et ma ei ole ennem näinud, kuidas diis Jämib koos siis nagu elavate muusikutega. Ja Priit mulle ausalt öeldes meenus just seesama, mida siin mainis juhiabid Jamimise koha pealt, et seal selliseid spontaanseid kosmositseerimisi tuli päris palju öelda, et et erinevates kooslustes ja need olid kõik sellised noh, ütleme džässmuusika puhul on ikkagi see, et, et see muusika, mis sünnib kohapeal, on ikkagi, kuidagi puudutab võib-olla pisut teistmoodi. Ehk et ta ongi niivõrd laane valdavalt improvisatsioonidel põhinevat. See ilmselt hakkabki kuulajatega kuidagi teistmoodi mängima suhestuma. Aga kuna siin tead ka jazzkaarte mainisid, siis minu jaoks vähemalt Jazzkaare kontekstis oli kõige suuremaks elamuseks Hauschka kontsert. Et see oli noh, mõneti ikkagi midagi sellist mida siin džässiaasta jooksul noh ka naljalt ei näe, on ju, et on üks mees, klaver ja see, mida sellega ja on võimalik ette võtta, milliseid helimaastikke luua. See oli vähemalt minu jaoks tõesti muljetavaldav, et ma lihtsalt istusin seal pimedas ruumis ja panin silmad kinni ja lasin selle selle muusika endast läbi, et et see oli selline tore asi. Nüüd kui siin üks näide veel tuua, siis ainult otseselt džässivallast, aga üks selline suurepärane itaalia vokalist nagu Maarjo peondi. Kes küll teeb ka, ütleme, nii-öelda selle džässiskaala siukse kergemas otsas muusikat, et õnnestus teda kuulata Horvaatias suvel ka täiesti juhuslikult. Selles mõttes aga see produktsioon ja see itaallastest saate bänd võiks olla noh, praktiliselt ükskõik millisele muule koosseisule täielikuks eeskujuks, et see oli õues, toimub kontsert. See, kuidas oli helipaigas, kuidas orkester mängis, et see oli tõesti noh, õpikunäide minu jaoks küll vähemasti muljetavaldav selle vahelt. Loomulikult oli ju ka muusika-aasta, aga ma ei tea, kas te jagate seda seisukohta, et mulle tundub, et kui näiteks klassikalise muusika vallas seda muusikaaastat nagu ilmestavad teatud kindlad sellised sündmused, aga džässivallas võib-olla niivõrd see muusika aasta nagu ütleme käsi jaoks seda aastat erilisemaks aga ei teinud, või kuidas teile tundub? Pigem olen sinuga nõus väga seal mingit no-cd, silmapaistvalt tervikut või midagi nihukest tõepoolest ei, ei teki nagu silma, et, et nüüd see aasta nüüd seoses sellega midagi tervikutes, mis ainult selle aastaga seostub. Et võib-olla see on ka džässmuusikale kui, kui žanrile niuke selles mõttes nagu ikkagi nagu iseloomulik teatud mõttes, et see ongi niisugune mõneti selline organiseeritud kaos, onju, et tegelikult džäss toimub ju iga aasta päris palju ja, ja neid erinevaid sündmusi ja, ja nii-öelda minifestivale nii-öelda paaripäevased ju ka mõni aasta kerkib siin-seal, et sel aastal, kui ma ei, eks see ole ka Võsul näiteks sellist laadi üritus, onju ehk et tegelikult see nii-öelda see eesti džässikogukond on ilmselt ikkagi niivõrd tugev ja, ja kuidagi selles mõttes nagu enesekindel, et see, kas on meil parasjagu käsil muusika aasta või ei, seda ei ole siis see nagu seda siukest džässivedurit ei peata. See on tõesti nii, et kui veel mõni aeg tagasi või ütleme, võib-olla kümmekond aastat tagasi tundus, et käsiaastat ilmestavad nagu kaks tugevat sellist keset üks ikkagi siis kevadine jazzkaar ja teine on talvine jõulud, džäss ja need on ka ajad, mil siis muusikud kipuvad kõige rohkem plaate välja andma, siis nüüd on tegelikult aastaringselt ikkagi väga palju festivale. Ma tooks tegelikult ühe nähtusena võib-olla siia välja ka veel minu jaoks justkui siukseid micro kiirfestivali formaadi, nagu on Tallinn Music, kuigi džässishow case, mis on sündmusena ainuke selline, kus sa tegelikult ühe õhtu jooksul näed ära sellise üpris hea läbilõike sellest, mis Eesti džässis toimub. Et kui tavapäraselt on ikkagi sellised formaadid, kus on üks maksimaalselt võib-olla kaks koosseisu õhtu jooksul, siis seal on tõesti see, et sa käidki ruumist ruumi ja õhtu lõpuks on, et ütleme nii-öelda heas mõttes laipet. Ma selle sündmusega siiski lisaksin siia veel. No minu meelest on väga tervitatav see, vähemasti, et need festivalid on kõik nii-öelda roomanud mööda Eestit laiali Holites Tallinnast, eks ole, et kui ütleme nõukogude ajaloo ja eesti aja ülemineku ajal oli tõesti jätskaar praktiliselt ainukene suur sündmus, siis, siis nüüd on see kuidagi väga laiali läinud ja see on ju positiivne. Aga tulles tagasi selle aasta ikkagi põhisündmuseid Sist Jazzkaare festivali juurde, siis ma otsisin üles, mida on ajakirjanduses sellest festivalist kirjutatud. Ja tegelikult mul oleks siin küsimus teile kõigile, aga võib-olla alustaksin sinust, Priit, et ma tsiteerin korra sind artiklist, mille sa kirjutasid jazzkaarest, Sa kirjutasid seal nii, et džäss ei ela ainult kuskil suitsuses keldris koos päevinäinud Troppetisti ja mikrofoni statiivilionaarduva siidkinnastes lauljatar, igaüks tüüpilisemad stereotüüpe, mida džässi kujutades ilmselt tänaseni kasutatakse. Vaadates nüüd tänavust festivali ja selle kontekstis, kuidas ta seda selgitaksite, mida sa täpselt silmas pidasid? Ma pidasin silmas seda, et, et noh, inimesed, kes käivad aastas võib-olla rohkem, kui ühel džässmuusika kontserdil on ja kes võib-olla noh, kas käivad rohkem kontserditel nende jaoks. Džäss on muidugi midagi muud. Inimesed, kes satuvad kontserdile võib-olla juhuslikult kord viie aasta jooksul, nad näevad võib-olla mingit filme või pilte või ütleme, nii-öelda tavaline inimene tänavalt, et tema jaoks ikkagi kui sa ütled sama džässis üldiselt kangastub enam-vähem selle visuaaliga minema, piitsin selles artiklis ei asenda. See ongi lihtsalt see, et mis, võib-olla ka otsapidi läheb kokku selle džässi defineerimisega, et, et ma arvan, et seda ei suudeta kunagi defineerida näiteks uusi muusikuid. Ma pakun, et lähiaastatel ka võib-olla uusi instrumente, mida võetakse, ütleme siis tinglikult selles žanris kasutusele. Ma arvan, et neid tuleb juurde ja kui mängureeglid selles mõttes muutuvad, siis see on niisugune tänamatu töö. Küsimused, kuidas need mängureeglid saavad muutuda, kui neid ei olegi? Jah, täitsa mind näiteks häiribki seejuures see, et praegu džässi sildi alla püütakse anda igasugust soga. Kõik on džäss, see müüb ja olgem ausad, ajalooliselt on teada, džässi nimel on müüdud alkoholi, tubakat, naiste intiimpesu. Praegu sõidavad linna mööda ringi Honda džässautod. Džässmüük. Aga noh, ma ütlengi, et eks, eks sellised asjad noh, ütleme, et mis on või mis, ei ole džäss, mõnes mõttes annavad selle suuna kätte ütleme, teatud arvamusliidrid, ehk et siis mulle tundub, et nagu muusika kontekstis ka teatud festivalid, mis on nii-öelda suuremad ja mõjukamad, on ju vaadata pori või noorte siig jazzi on ju, kus on nende see diapasoon ikka meeletult lai on ju, et, et seal on noh, väga väga tinglikult. Pori pori on juba ammu puhtalt kommertsfestival. Et selles ongi asi, et noh, samas me ei saa ka ju mitte kasutada sõna džäss Aga vaadates nüüd Jazzkaare festivali ja ka tänavusi esinejaid, siis noh, keskfestival on selgelt festival väga laiale publikule ja seetõttu on seal ka tõesti väga erinevaid esinejaid, et see aastaga tõesti isegi lausa selline bänd nagu magma, kellel pole Tšassiga vähimatki pistmist, aga kes samal ajal on omas žanris väga kõva No seesama festival meedžeskaardekidest, minul kevadel väga niukse tugeva küsimuse näiteks esines seal üks tantsijad, tar koos oma elukaaslasega norrakaga. Mis oli selle asja jazzkaarele seal ei tantsus? Ei, muusikas polnud mitte midagi Tšassist absoluutselt mitte midagi. Tähendab, ma näen selles teataval määral ka selle mõiste ja, ja ka ka festivali kui sellist devalveerimist. Kui me hakkame sinna igasuguseid asju pähe määrima, milleks olgu ta siis, kas seda on piisavalt palju ja viimasel ajal on Sass küllalt tugevalt selles mõttes laine äärel, et tugevaid tegijaid maailmas päris palju. Isegi Eestiski on peale kasvanud juba terve niukene noorte põlvkond, kes on juba täiesti arvestatavad. Aga räägimegi siis võib-olla sellest eesti džässi uuest põlvkonnast ei ole üldse eesti džässmuusikutest, kes on sel aastal nagu eriliselt silma paistnud tegelikult plaati on päris palju välja antud. Kui ma tegin kiire arvutuse, siis ma sain umbes 10 20 vahel neid laata, neid on tegelikult isegi võib-olla rohkem. Näiteks on andnud välja plaadi Sofia Rubina, Raul Vaigla, Abraham skaffee, Hedvig Hanson Trio, Oleg Pissarenko bänd, verbaarium, ansambel Ain Agan, Raul Sööt, tyyper Sound andis välja plaadi täiesti uue plaadi ja uue plaadi andis välja ka trio Sooäär, Vaigla-Ruben ja muidugi lisaks neile veel on ju suur hulk plaate, mida on eesti muusikud andnud välja koostöös välismuusikutega. Et kuidas teile tundub, et kui vaadata seda eesti džässi nooremat põlvkonda, et siin on ikkagi mingisuguse väga olulise sellise hüppega tegemist, et ka see aasta seda näitab, et käigud ikka tohutult on neid uusi just ansambleid, mis tulevad välja ja tulevad kohe välja. Tihtipeale plaatidega. No kui võtta nüüd need plaadi plaadi inimestest, mis seal praegu ette lugesid, siis seal tubli kolmandik on neid, kes enam noorema põlvkonna alla tegelikult ei mahu. Harta, mis puudutab jah näiteks Abraham Café õied, siis need on väga huvitavad ideed. Põnev on neid kuulata. Kas päris tsässon, Lott, ma ei olegi päris kindel, aga aga no ütleme, tema võiks jääda sinna kuskile ääremaadele. Ei saaks päris öelda, et ta ei ole ka seda. Et noh, eks džässis on alati olnud ka niukseid äärealasid, mis kattuvad kas või süvamuusikaga. Niuksed äärealad on alati olnud niisugust poolhämarad alad. Minu arust tekib siis küsimus, et mida nimetada nooremaks põlvkonnaks, et minu meelest need, kelle kohta mina ütleks, nooremad võib-olla tõesti veel plaatideni ei ole jõudnud. Kui nüüd jah, kõige nooremate peale mõelda, kes on ühtlasi ka plaatideni jõudnud, siis võib-olla meenub Kirke Karja ja tema pae kollektiiv, aga aga jah, suurem jagu plaadil olijatest on ikkagi kolmekümnendates neljakümnendates, et need nagu ei ole need kõige nooremad, aga kõige nooremad kerkivad tegelikult esile kontsertidel nagu näiteks oli sind sügist jazzil vist, et Eesti otsib džässi. No seal on nagu need, kes on need noored päris noored ja kindlasti need noored muidugi tulevad esile selle tõttu, et on olemas nii-öelda ees juba läinud laine, need muusikud, kes läksid uue Eesti vabariigi kohe algusaegadel välismaale õppima, kes olid aastaid džässliidu eesotsas, kes on õppejõud, et nemad on selle tee lahti lükanud ja samas muidugi on seda teed ka lahti lükanud, seda püramiidi põhja ehitanud jazzkaar, et ilma nendeta ei oleks seda uut põlvkonda, seda uut lainet. Aga kes veel eesti muusikutest teie meelest sel aastal nagu eriliselt mingisuguse sellise olulise arenguhüppe tegi või mida peaks nagu esile tõstma? Minu arust peaks esile tõstma Estonian Voices, et see on selline nišš, mis tunduvad džässansambel mis pikka aega justkui nagu puudus siinselt nagu džässimaastikult ja see, kuidas nad on teinud. Mulle tundub päris muljetavaldava krossovery mis tähendab seda, et ta ei ole ainult džässiringkondades kuulata, vaid seda kuulavad ka noh, ükskõik mis inimesed, ehk et see asi, mis nad teevad, on piisavalt universaalne ja samas vokaalselt nõudlik, täitsa tegelikult sobib väga laiadele hulkadele, et, et see on nagu džässižanrist rääkides ikkagi üpris muljetavaldavad seal žanri piiridest selles mõttes nagu välja murdnud. Kui nüüd rääkida viimase niukestest muljetest selles mõttes, et kes silm on hakanud siis minule hakkas augustibluusil silma üks niisugune mees, keda suhteliselt vähem ennem on tundnud, aga kes praegu peaaegu et võiks pretendeerida Eesti parima hammudi mängija tiitlile. Ülo Krigul, kes ju tegelikult on süvamuusikaharidusega helilooja ka väga kihvtilt praegu mängib ja ta juba aasta tagasi torkas seal silma, siis ta oli niisugune noor tegija ja oli esimese koordi Hammondile Hammondi tõsiselt kätte saanud ja mängib ikka menetlust kuulata. Marie, keda sina nimetaksid veel? Jah, no ma hakkasingi siin mõtlema, et kuna mainiti ka Estonian Voices, Sid, et noh, siis kaks naist, keda tuleks nimetada jah, Maria Faust ja Kadri Voorand. Aga samas niipea kui sa mainisid Peedu kassi, tuli mul kohe meelde. Peedu kass, momentum oli ju esimene Eesti ansambel, kes valiti džässi Heedid programmi, tõsi küll, oli ka Maria Faust vist siis natukese teise nimega programmis kusagil ööprogramm või mis iganes selle nimi oli, et kuidagi juhtus nii jah, et eestlaste invasioon eile oli kohe kaks ansambleid ühe aastaga korraga. Ja ma kuulasin tagantjärele seda kontserdit, selle videosalvestis oli hiljem üleval, ma ei tea, ma loodan, et see on ka praegu üleval, nii et seda võib nimetada veel üheks minuga kontserdielamuseks sellel aastal, et kui tavaliselt ikkagi see vahetu kontserdielamus saalis kaalub üles selle, mida sa oled võimeline kätte saama videod, siis ma ütleksin selle kontserdi puhul küll, et et ma sain ka video vahendusel suurepärase elamuse, sellest, see oli, see oli väga hea kontsert. Ei saa tegelikult ütelda, et oleks nüüd üks või teine või kolmas inimene esile kerkinud, vaid vaid et meil on tegelikult päris suur see Käsmuudikutel ladvik, kes teeb välismaiste muusikutega koostööd. Peedu kass momentumis on ju ka Kristjan Randalu, kes on juba mitu aastat rahvusvahelisel orbiidil. Jah, mina ka selles suhtes julgeks öelda, et Maria Faust on ikkagi ilmselt üks Eesti viimaste aastate eredamaid džässitähti, et see, kuidas ta aastaid nii-öelda ladus seda vundamenti, läks läbi halli kivi on ju praktiliselt, et nagu viimased kaks, kolm aastat on ka tänu sellele ikkagi väga palju ja väga tihedalt kontserttegevust olnud, nagu praktiliselt nüüd juba igal pool maailmas on ju see on küll tunnustamast saartel ja samamoodi noor naisbassist Mai Agan. Tema torkas mulle silma juba kaks aastat tagasi, siin tudengi järsul kuule, käis omadele koolikaaslastega siin. Jah, ja kui ma nüüd praegu hakkasin mõtlema, siis ütleme ka vanakooli meestest ma tõstaks ka Villu Veski siia kõrvale, kes ju tegelikult hiljaaegu käis Kristjan black ja vitraažidega käis tuuritamas Venemaa avarustes all, et kes Ta on tõesti tegelikult jazzmuusikutest ikkagi ütleme nagu loomemates jätkuvalt aktiivne ja suudab olla nagu, nagu sellel tasemel. Nojah, Villu on üks eelis selle, ta on väga pikalt on säilitanud nii-öelda oma näo ta on alati äratuntav, kes Villu ja, ja tal on alati oma liin, mida mööda tal läinud juba üsna üsna pikalt, üsna otse. Jah, kui siin nüüd Venemaa avarused jutuks tulid, siis ju ei saa ka mainimata jätta Jaak Sooäär, kes teeb vene suhteliselt noore põlvkonna saksofonistiga Aleksei Kruglovi ka pidevalt koostööd. Mul on juba järg segamini läinud, kui mitu plaati nad koos ühes välja andnud, et ma usun neid on juba vist neli. Aitäh Ma tegelikult lisaks siia veel seda, et mina, ausalt öeldes suhteliselt põnevusega ootaks lähiaastal aastatel häid uudiseid, näiteks ka USAst kuu Holger Marjamaa soppima New Yorki, et on ka kindlasti vaieldamatult noorema põlvkonna tulla jah, noorema põlvkonna sellised pianistidega, kellele võib küll nagu lootuse panna. Tema töösse suhtumine on ka ilmselt üks, üks näitaja, mis äratab lootust. Nii palju vist ei tegelenud selles vanusegrupis teegi pilli õppimisega ja selle tööga, kui tema, ta on tõsiselt ametis seal asjaga täiesti tulemust andma. Räägime natukene auhindadest ka, et ka auhinnad ikkagi ilmestavad igal aastal seda džässielu mingil määral. Aga tänavu tõesti siin jutu sees käis läbi ka Kadri Voorand. Tema sai auhinna tegelikult juba teist korda. Ta sai Jazzkaare nii-öelda selle põhiauhinna ja tegelikult ta on noore muusiku auhinna saanud varem, nii et on esimene, kes on saanud mõlemad auhinnad ja jazzkaar jalas välja ka siis noore talendi auhinna, Aleksander Paal sai selle ja jazziedendaja auhinna sai seekord Tiit Paulus. Kuidas ta neid auhindu kommenteerige? Minu arvates on väga imelik, Tiit Pauluse, alles praegu jõuti sest kui vaadata sellesama džässi edelejate rida, siis on see asi väga suhteline ja tema on muidugi suur täht. Nii mõnegi teisega võrreldes. Ja seda ei saa täiesti salata, et tema on teinud omasele Kuressaare muusikakooli džässielu käima panemisega midagi sellist, mis on täiesti unikaalne ja võib-olla enamikul ei olegi kättesaadav, kes ka püüaks, ei tahaks teha temale Su Kuressaares käinud ja vaadanud, kuidas ta seda on teinud, mis ta seal on teinud, neid üritusi paneb lihtsalt imetlema. Hämmastav pedagoogiline talent, mis on isevõrsunud tal ei mingit pedagoogilist haridust tegelikult. Ja see, mis ta on teinud ja kõik kõik leidnud need üritused, kuidas seda asja oma õpilastele huvitavaks teha. See on lihtsalt fantastiline. Mina saan siinkohal ainult sekundeerida, kuna mina olen olnud aastaid Tiit Pauluse õpilane kitarri mänginud olnud asja juures, kui nii-öelda Kuressaare muusikakoolis popjazzosakond Tiidu poolt käima lükati. Praegu on ka siin käinud läbi siin vestlusest minu rõõmuks neid ka saarlaste nimesid tegelikult kõik on noh, ütleme päris otseselt selle tulemus, et Kuressaares selline asi ühel hetkel toimuma hakkas. Nii et. Ma olen täiesti nõus, et see auhind oleks pidanud Tiit Paulusele juba märksa varem minema. Ja ka Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemiate seas oli üks jazzmuusik, Raul Sööt. Ka aastaid silma paistnud juba siis, kui ta muusikakooli lõpetas, ta torkas juba siis silmasin osakonda ja otsa kooli vilistlane. Viimasel kursusel torkas silma ja just sellega, et ta oskas sealt harmoonia eest ja, ja oma improvisatsiooni jaoks välja nokkida, väga õigeid noodita ei mänginud palju noote. Aga need olid kõik väga õige, mis tuleks kas välja valida, siis see on niuke väärt oskus, mis tema kui helilooja jaoks on praegu ilmselt ainult edasi arenenud kogu selle ajaga. Kui nüüd vaadata uude aastasse ja mõelda eesti Tšassile, siis mida te ootaksite sellelt uuelt aastalt? No ühend väliskontaktide arendajat, kellest me ei ole nimeliselt rääkinud, on üks väga omapärane rühmituse avarus, mis ei ole küll ainult Tšassile keskendunud, sest ütleme, Ingo rajandi on on kompositsiooni eriala lõpetanud ja sama hästi võiks öelda, et on ka klassikalise muusika helilooja. Et see on nagu just nimelt nagu nimi ütleb, on see tegelikult avaram selle rühmituse kontekst, aga põhituumikusse kuuluvate lisaks mingu rajandile ka Virgo Sillamaa. Kadri Voorand osaleb seal Kirke Karja, eks ju. Nii et noh, selline avar mõtlemine nagu neile loomulik ja minu teada ka nad arendavad just neid väliskontakte päris usinalt. Virgo Sillamaa muusikast Estoniaga seotud. Nii et rohkem selliseid avaralt mõtlejaid džässis tahaks näha. Ma arvan, et, et kui me siin üpris saate alguses rääkisime nii-öelda sellest Tšassist selle muusika aasta kontekstis, siis noh, ma arvan, et too hetk ka juba nagu selles mõttes, nagu mainisin, et see käsivedur tegelikult ikkagi liigub suhteliselt peatamatult edasi, et džäss kui žanr tänases Eestis ikka nii hästi legiti meerinud, et, et see ei ole enam mingisugune sõimusõna, vaid vaid pigem hoitakse uksed ja aknad sellele žanrile lahti, et ja südamed ja meeled, et ma lihtsalt oskakski öelda, et jah, et see nii-öelda kuidagi kõik nagu jätkuks, onju, ja võib olla, et siia saabuks veel rohkem paremaid artiste mujalt, et meie enda muusikut nähes neid suurmeistrit kõrvat suudaksid midagi kõrva taha panna ja ise ka areneda, et ma arvan, et ilmselt kõik loodavad seda, et need Eesti džässmuusikud, kes rohkemale pärast võib-olla välismaaga sidunud, satuksid siia mängima ja esineksid rohkelt ka välismaal, teeksid endale nime ja ka eesti Tšassile, seega. No see ühinen selles mõttes jah, siin eelkõnelejate ütlemisega kõik ja just nimelt, et need noored oleks niuksed, kes välismaal omandavad kogemusi ja nagu nüüd kombeks öelda, tuleksid siis tagasi ka. Mina lisaksin omalt poolt juurde siia, et tõepoolest ma olen sellega nõus, et tõenäoliselt seda vedurit enam peatada ei saa ja ehk keegi ei püüagi. Aga olgem nüüd ausad ja ärgem unustagem seda, kes on selle veduri käimalükkajaid olnud ja vaadake natuke taga pole ka. Aga lõpetuseks, Eesti džässi tulevik on igatahes selge, suur tänu teile, et tulite klassikaraadiosse ja natukene lõppenud džässiaastast ja loodame, et saime siis vähemalt mingisuguse osa neid tähtsamaid sündmusi jai tähtsamaid pidepunkte siin ka nimetatud. Raske raadio stuudios olid vestlemas Maria Engel, Tiit Lauk ja Priit. Annan nüüd sõnajärje Liina Vainumetsale, kes teeb kokkuvõtte pärimusmuusikaelust lõppeval aastal. Aitäh, toimetaja Ivo Heinloo-le, kes juhtis džässiaasta kokkuvõtet, aga nüüd jätkame Tartu stuudiost, et võtta kokku aasta pärimusmuusikas. Ja mul on hea meel, et stuudiosse on saanud tulla kolm inimest. Eesti rahvaluule arhiivi teadur Taive Särg, Mooste rahvamuusikakooli direktor ja Eesti folkloorinõukogu juhatuse liige, sildoja, kes on ka praegu ettevalmistatava Baltica festivali sisujuht ja Eesti pärimusmuusika keskuse juhataja Tarmo Noormaa tervituseks ma palun, et meenutaksite üht tipphetke möödunud aasta pärimusmuusikas. Taive särg. Mina hindan hein võib-olla rohkem pärimusmuusikale andjate poolt, selles mõttes, et suurema osa materjalist, mida Eesti pärimusmuusika kasutage, aga säravalt kasutab on pärit meie rahvaluulekogudest, mida hoitakse Eesti rahvaluule arhiivis. Ja selle andmise poole pealt on meil olnud väga viljakas aasta. Kuna Ingrid Rüütel nendel, kes on võib-olla saanud meie rahvamuusika uurimise sümboliks viimaste aastakümnete jooksul. Ingrid Rüütel on välja andnud kolm rahvamuusikat tutvustavat materjaliallika kogumikku, milles kliimat teen tema juubeliseminaril, esitleti plaadikomplekti Muhu rahvamuusikat, laulumänge ja tantse. Ja see sisaldab siis Muhu saarel tehtud helisalvestusi ja filmilõike kõike, mis on äärmisel huvitavad, kuna filmid on tehtud sel ajal, kui veel igaüks ei käinud videokaamera ja mobiiltelefoniga ringi. Eesti äärealad on olnud need, mis on kauem säilitanud vanemat traditsiooni. Ja sellepärast Muhu saarelt sai veel 20. sajandi lõpuaastatel salvest Ta ta vanemat pärimust, mis linna piirkonda, kes oli juba kadunud, siis teiseks on ilmunud raamat Saaremaa laule ja lugusid. Nii see kui ka teised Ingridi väljaanded, et esindavad tema enda kogutud materjali. Kuna inglid on käinud rahvaluulet kogumas kõigis Eesti piirkondades peaaegu, aga eriti palju saartel ja see täidab lünka meie rahvamuusikaalases materjalis sellega, et seal on avaldatud, jaga palju uuemaid rahvalaule siiamaani, nagu meie väljaannet rõhk on olnud regilaulul samal ajal vähe puudustan uuemast rahvalaulust ja Saaremaa ja Muhu uuema rahvalaulu pärimus on erakordselt rikkalik. Kolmas väljaanne on Kihnu tantsud, mis annab ettekujutuse jällegi seal kaugel saarel säilinud vanast tantsutraditsioonist. Minunedki rahvamuusika uurija seisukohalt on need tõesti aasta tippsündmus, et Krista Sildoja. Minu elamused haakuvad väga selgelt sellega, mida Taive just rääkis. Minu kaks kõige suuremat hilisemat naasta teises pooles toimunud sündmust olid kahe suure naise juubelid, ehk siis mainitud Ingrid Rüütli juubel. Jaa, suure seto lauluema Õie Sarve juubel, Obinitsas kus me pidutsesime ja laulsime ja tantsisime. Aga muidugi ma alati rõõmusta on igat sorti õppematerjalide või väljaannete üle ja selle aasta saak on eriti rikkalik. Täpselt minu lemmikute hulka kuulub väga mahukas Kihnu tantsude raamat, mida on mõnus lugeda, hästi palju uut infot saada. Väga suur aitäh, ma ise osalesin seal noodistajana, ka see projekt sai nüüd sellel aastal mõnusa lõpukaante vahele ja muidugi nad kaks Muhu ja Saaremaalaulude plaadikogumikud ja sinna juurde need DVD, et kus me näeme siis seda elavat ehedat ettekannet. Imeline materjal. Ja muidugi igapäevane töö, raba muusikapõllul nii-öelda lapsi õpetades, selles ise elades ja selles protsessis olles on selline, mis annab jõudu. Ja Tarmo Noorma Kui mõtlen elamuste peale, siis mul tulevad kohe meelde need pärimusmuusika magistrikontserdid eelkõige Johan upina, noh, kontsert, kus ta mängis siis Karl Kikka loomingut ja rääkisin lugusid vahele ja lasi neid originaalsalvestusi ja meenuka meelika Hainso magistrikontsert, kus ta esines lepasaare nime all, et see oli ka väga kihvt, mulle tõesti meeldisid nüüd sel aastal ma ei saa jääda objektiivseks, et võib-olla kõige suurem elamus oli septembris aida hooaja avapeol esineda koos rentslihärrade ja naised köögis, selline ühiskoosseisuni, kui see oli naiste meeste teemad nagu ühel laval, et see oli hästi hästi põnev koostöö, mis eelnes see, mis lava sündisid kuidagi hästi palju andis jõudu inspiratsiooni. Ma lisaks kohe Tarmole juurde Tarmo oliga tegutsemas Karl Kikka plaadikogumiku väljaandmise juures, mille Johan Uppin oma magistritöö jätkuna välja andis et see on ka üks aasta tippsündmusi ikkagi, et me hoiame käes kargika loomingut ja saame seda iga päev kuulata. Ma enne rääkisin nii-öelda asutuse esindajana ja nüüd ma räägin veel kuradi inimesena maaelamustest, et minu nii-öelda muusikaelamus sel aastal oli kindlasti maastus toimuv rahvamuusikatöötlused festival Moisekatsi, Elohelü. Mulle meeldib see festival sellepärast et seal esitatakse uusi palu. Kui nüüd kuulata seda meie pärimusmuusikat, siis sageli on märgata, et mingisugused hittideks saanud lood käivad läbi ja läbi ja iga uus bänd tahab jälle laulda ossa vana valgejänes ja muid selliseid tuntud lugusid. Aga Mooste festivali jaoks iga korda otsitakse välja üks uus uus senitundmatu lugu Lõuna-Eesti muusikast, kõik osavõtjad peavad seda töötlema ja mis minul on, suur enamus on see, kuivõrd erinevaid töötlusi on võimalik teha. 10 mõni aasta tagasi hakkasin seal käima, siis ma mõtlesin, issand, Kristise osavõtjad ja kõik mängivad sedasama lugu. Sellest tuleb eks lõpmatult iga festival. Ja kui ma avastasin, kuivõrd erinevalt, kuivõrd isikupäraselt on võimalik esitate üht ja sedasama lugu, siis ma pean ütlema, et see võttis ahetama ja ohetama. Ja ma armastan väga seda festivali just sellise julge idee pärast. Minule meenub ikkagi kevadel toimunud sellised ekspromt, sündmused jällegi oma kodukohas Moostes, kus meile tulid külla näiteks siberi kassid ja tegid meile vägeva kontserdi. Nii et meie väike veskiteater mahutas üle 100 inimese, mis tavaliselt mahutab 60 inimest, siis sellel kontserdil oli üle 100 inimese. See järsku kargas pähe, et sellist eksootikat oli ka selles aastas. Ja muidugi soome-ugri sõbrad on käinud meil korduvalt külas ja need on olnud ka väga soojad. Sellised ühispeod. No nüüd ma ikkagi tahaksin ütelda, et minu elamus oli siiski kas seesama Ingrid Rüütli 80. juubel, kus mängisid mitmesuguseid muusikuid ja minu elamus oli näiteks Krista Sildoja, kes mängis seal koos Raivo Sildoja ja oma pojaga. Jamin Ta võlub mõnikord rahvamuusikute juures tagasihoidlikkus kõige paremas mõttes. Et On muusikuid, kelle puhul tundub, et Ta on keskne ja meie oleme kõik saalsele muusiku pärast, et me oleme tulnud teda imetlema olemas muusikuid, kelle puhul ma tunnen, et nad on seal meie pärast nad teevad muusikud meie iluks rõõmuks ja Sildojad, sellel Ingridi juubelil olid juust, muusikud meie kõigi jaoks, kes tagasihoidlikult tegid oma tipptasemel muusikat nagu nõudmata endale erilist tähelepanu, see andis niivõrd kauni tausta sellele üritusele. Ja teine väga kaunis hetk sellel üritusel oli siis, kui mängisid Eesti päkarauakandlemängijat tuulekani juhatamisel pika konverentsipäeva, kus oli paljuräägitud siiski lõpuks päkarauakandlemängijad panid oma pillid laudadele hakkasid mängima, siis see oli nagu selline puhastav, särav heli. Ma poleks ette kujutanud, et kannel nii valjusti, nii selgelt, nii kaunilt kõlab ja see nende muusikute enti andmisrõõm, kuna nad tundsid, et nad on tulnud tegema muusikalist kingitust, nagu lõi selle saali hetkeks valgeks ja säravaks ja see oli tõesti elamuse hetk. Aitäh Taive nende ilusate sõnade eest, ma tahaksin siia kohe lisada meie järgmise suvepilte ka festivali idee, mis ongi nüüd liikumas sinna suunda, et pärimusmuusik peaks olema see, kes kujundab selle tubase õhkkonna või kuidagi loob selle meeleolu. Ja meie festival liigub nüüd sinna suunda, et et iga inimene, kes laulab, mängib või tantsib mingisuguses rühmas seltskonnas, et ta saaks nagu aru, et tegelikult teenindab oma loominguga teenindab selle kogukonna või selle seltskonna huve ühisolemise ja iluhuve. Et ta tõesti ei ole nagu sellest seltskonnast eraldi vaided Nad koos loovad, et see on meie, uue Baltika selline uuenenud Baltika sõnu koos teha, hästi palju koos teha ja samas õppida nendelt eeskuju pärlitelt siis kõike seda, mida annab õppida. Mis suunas praegu asjad liiguvad ja mis on need teemad, kus midagi muutub pärimusmuusika tegemises nii professionaalsel kui harrastustasemel? Ma puutun päris palju kokkust professionaalselt pärimusmuusikutega ja need, kes teenivad elatist ainult muusikaga ja nendel on kindlasti nagu süvenev tegevus siis just nagu välisturgudel, kus nad on hästi pühendanud sellele, teevad hästi palju tööd, pühendavad sinna palju aega, liisivad oma kavasid, muusikat aga samavõrra ka see suhtlus oma agentide mona keridega, igasuguste õiguslike teemadega, mis nad peavad ületama, et näiteks USA-sse esinema minna või tegelikult see hästi rõõmustav, et et ei saa eeldada, et muusikule piisab ainult Eestis mängimisest, et muutud järjest paremaks järjest inspireerimaks ka meile, kui nad käivad igal pool maailmas ja suudavad nagu elatada ennast ära muusika tegemisega, see on väga kihvt, et viimased emotsioonid, et siis ma olen muusikamessilt omanikuks Budapestis siis oli kohal seal viis, kuus Eesti koosseisu, kes tegid väga tihedat koostööd üksteisega, tutvustasid üksteisele edasi neid inimesi, kes on võtmeisikut kuhugi esinema pääsemiseks ja see oli nagu hästi südantsoojendav vaadata, kuidas valdkond areneb kohutava kiirusega. Eelmine aasta panin sellele eksport tegevusele õla alla suus organisatsioon ISIC Estonia, mis on tegelikult siis liikmetest koosnev muusika, ekspordile suunatud infokeskus eesotsas on Virgo Sillamaa ja siis need kõik need ansamblid pärimusmuusikute, Maarja Nuut, mari, kalkun, seatavatriana, kõik liikmed seal ja nüüd music Estonia võtab järjest rohkem üle seda ekspordi suunamist, et meil oli hästi ja soe tunne seda nagu jälgida kõrvalt, et me oleme aastaid proovinud seda ise aidata. Aga me näeme, et keegi tee, et muusikud üksi ei saa seda, et keegi peab nende huvisid koonduma, et see jõuaks kaugemale. Ja nüüd on lõpuks eriti aktiviteet nagu olemas. Hästi rõõmus selle üle. Kuhu siis meie pärimusmuusikud on praegu välja jõudnud Maarja Nuut, kes testi Ameerikas Üks on see, et lähed käid esinemas korra Saksamaal või lähed USAst, et ühe selle kontserdi, aga teine asi on see, et sa oled seal kuude kaupa ja seal on 30 kontserti ja järgmine aasta on 30 kontserti, et sa oled nagu sellele turule ennast sisse söönud. Näiteks kui me võtame Maarja nuudi, siis temal on täiesti regulaarne kontserttegevus väljaspool Eestit ja tal on oma agentuurid nii USAs, Euroopas kui ka Inglismaal. Samamoodi Trad, Attack tegutseb aktiivselt, et neil on regulaarne kontserttegevus. Ma tean, et kas Water water ala on hästi tugev selline Management ja ka mari kalkunilt, et nemad on kindlasti sellised, kes on juba väga avatud välis välisvõimalustele. Mina tahaksin siia lisada kohe, et meie tegutseme paralleelmaailmas mõnusasti teie kõrval ja minu hästi suureks südameasjaks ja igapäevaseks tegevuseks on see, et vaadata, kuidas pärimus päritud pärimus suuline pärimus nagu selles päris keskkonnas ka ellu jääks. Siin on olnud nüüd viimase sajandi jooksul ju suundumus selle poole, et kase nii-öelda folkloor, unelaul, tants ja pillimäng on suundunud suuresti lavale ja meie hästi suureks südamesooviks on nüüd see asi kõik ikkagi sealt lavalt ühe korraga alla tuua selles mõttes et seda tehtaks koos ja põrandal nii-öelda ja mitte üksteisele esinedes vaid 11 innustades ja kaasates et see on osutunud äärmiselt raskeks ülesandeks. Ma räägin praegu siin siis Baltika meeskonnast, kellega me tööd teeme, nüüd viimased poolteist aastat oleme uue Baltika vankrit vedanud juba et tegelikult, kui me elame maapiirkondades, mina ise elan maal ja ma olen hakanud hästi märkama linna ja maamuusika tegemise vahet siis pärimusmuusika on just see, mis ikkagi on sündinud ja kasvanud maapiirkonnas. Siis nüüd me näeme seda tendentsi, et ta ikkagi on rohkem linnas teatud seltskondade harrastada. Kuidas need ikkagi maainimene leiaks selle oma ja selle väärtusliku taas üles, et tal oleks sellest laulust, tantsust pillimängust, mingitki tuge elamisel. Et see ei ole esinemise kultuur, see on osalemise või elustiilikultuur. Ma täiendaks Kristad kahe mul tekkis ka mõte või selline paralleel, et mis tegelikult toimib väga hästi ja kus saab nagu teiste pillide või lauluga nagu inspiratsiooni võtan siis lõõtspilliliikumine üle Eesti on erinevad lõõtspilliklubid moodustanud täiesti omaalgatuslikult inimeste kokkutulnud mingi koos lõõtsa ja mis neid koos hoiab, on see et nad saavad üksteisega kokku, nad saavad inspiratsiooni üksteise käest ja kutsuvad siis väga häid mängijaid sinna, et need inspireerisid siis edasi. Ja väga paljud on võtnud lõõtsad pilli kätte ja mängid oma esimese loo seal klubi mingitel üritustel ja saanud positiivset tagasisidet, mis nagu julgustab edasi tegutsema. Ja, pluss see, et sul on võimalus lõõtsameistritega kohtuda, sul ise võimas pill teha, kui sa tahad. Et see on tõstnud selle mängijate hulga väga kiiresti, võib-olla viie-kuue aastaga maid mitmekordseks, seal on hästi oluline selle nii-öelda rahva juurde tagasitoomisel selle traditsiooni tagasi tuleb, on see, et kus sa seda saab kasutada või mis see kaif andmise saad. Lõõtsa liikumise puhul on see raudselt kooskäimise efekt, on ju, et see nagu sotsiaalne tegevus, see on nagu suhtlemine. Et seda ei tehta lihtsalt treeningut treeningu pärast või siis lavalaudadele jõudnud seepärast, et see ongi suhtlusvorm. Esmalt on see suhkrusurm, aga ma tean, et sealt edasi Tulemus on muidugi pühenduma numate puhul, eksju on lavalauad, miks mitte. Tegelikult me oleme kaotamas ka oskust, näiteks kuidas eluliselt tähtsate perekondlike sündmuste puhul musitseerida. Võtkem siis kasvõi varrud matus, pulm see on ka see, millele nagu ohutuli peaks põlema hakkama, et ma olen neid korduvalt käinud sellistel perekondlikel sündmustel mängimas. Muusikud võivad olla väga saamatud ja kohatud sellistes olukordades, et see on ka üks oskus, mida tuleb hakata selle mälu põhjal. Muideks, kas folkloorinõukogu mitte ei korraldanud pulmakoolitusi praegu meelde bullshit väga jaajaa ivad hoolega, need on väga populaarsed siin, aga miks mitte ka mingi matusekoolitus kõlab nagu jaburalt, aga jumala vajalik oskus muusika. Talle on see äärmiselt vajalik oskus. Mina elan kaasa mõlemale suunale nagu eesti muusikaviimiseni välismaale kui ka sellele igapäevasele muusika tegemisele ja ma ise väga hindan Krista kooli. Sellepärast et mulle tundub, et üks asi, mis takistab inimesi tegelikult muusikat tegemast, on see, et ta on nagu kadunud muusikaline keel kui suhtlemisviis, et öelda, et muusika ei ole enam inimestevaheline kommunikatsioon, maitse on esineja ja kuulaja suveaed millalgi meie kultuuris on kadunud, et see esmane muusika selline väljendusviis, et kui võrdleme keelega, siis meil on keel, milles me räägime ja on keel, millest me loome kunstiteoseid, luuletusi ja kirjandust. Et muusikaga nüüd on juhtunud minu meelest nii, et on jäänud see kunstiline pool, et loomemuusikateoseid, sümfooniaid, keel, pärimusmuusikateoseid, mida me kuulame. Akas esmane muusikaline keel, milles me suhtleme, see on kadunud. Ja see on kadunud, ma arvan, meie Euroopast kunagi toonud kultuuri hinnangut väärtustamist mõjul, kus nagu kõrgema staatuse on saanud see muusika, nii nagu kunst. Ja see muusikaline suhtlus, mis, kas võiks väljenduda selles, et me lauldes elektris tere hommikust või midagi sellist, see on kadunud ilmselt kui alaväärtuslike, mingisuguse primitiivse, arenemata ühiskonna juurde kuuluv nähtus, nii nagu kui arutati kahekümnendatel aastatel regilaulude lugemist koolis, kuidas neid lugeda siis põhiküsimus oli ikkagi see, kuidas neid lugemisele rõhutada ja ei tulnud kõne allagi see, et neid võiks laulda, nagu Johannes Aavik ütles, et ega meie neid ju enam Leenut Ma ei hakka. Et selline võimalus oligi välistatud ja see nakku kõrgkultuuri hinnanguline suht rahvamuusikategemisele nagu meie teadvuses püsinud. Et inimesed tunnevad, et kui nad ikkagi kõrgtasemel muusikat ei tee, siis mõttetu tegevus ja sellest noh, minul isiklikult on väga kahju, sest muusikaline suhtlemine on kaunis ja teistmoodi tegevus, mis annab ka nendele sündmustele teistsuguse ilme, pidulikkuse või lihtsalt teistmoodi emotsionaalsus. Ja ma väga imetlen, austan Krist Ta kooli, kus õpetatakse muusikat kõikidele inimestele, kes tahavad, et üks asi, mis nagu võõrutanud inimesi muusika tegemisest, laulnud muusikaõpetus, kus muusikakoolidesse valitakse ainult kõige andekamad ja nii palju, kui mina ikkagi mäletan oma lapsepõlvest öeldi, et kui sa ei ole viie aastaselt hakanud riiulite õppima või hiljemalt seitsmeaastaselt klaverit õppima, siis sul ei ole mingit mõtet muusikaga tegeleda, kuna sinust niikuinii ei saa muusikud. Inimestel ei ole usku, et nad on musikaalsed. Selles mõttes ütlesin, ma austan Krista kooli, kes võtab täiskasvanud inimesi mängima ja suudab neile mingi nõksuga sisendada usku, et nad saavad hakkama. Kusjuures nad saavadki, et oleks vaja seda usku, et me suudame teha muusikat. Me usume küll, me usume küll seal õige Vaidlen vastu. Tegelikult olukord on täiesti juba liigub, liigub reaalides, liigub aga veel kaugele jõudnud ühelgi, mis siis, et sooviksid. No kuule, praegu on nii, et näiteks pärimusmuusika osakonnas Viljandis võeti vastu üheksa tudengit, kellest kaheksa ei olnud muusikakoolis käinud nõudeid nagu avardati lihtsalt et need, kes pilli mängida, oskavadki, nad õpivad selle solfi seal poole aastaga ära, kui vaja. Et ei ole probleemi, kui see keel on selge laulu või see muusikakeel. Ja teiseks, ma tahtsin öelda seda pärimusmuusika bändid, kes on professionaliseerunud, et nad inspireerinud väga paljusid nagu pilli kätte võtma. Ja tegelikult on tekkinud ka väikene nihe tavainimestega, kes ei ole muusikud, kes kuulavad lihtsalt nende teadvuses. Mingi veider nõks on nende, ma tea kööri Stringsi või Trad Attacki lugudes, et on nagu popmuusika on nagu midagi nagu teistmoodi. Et see paneb nagu mõtlema, et kui ma vaatan näiteks oma õpilaste väga palju neid ei ole, andis mingi playlist kuulavad, siis ma ei tea. Esimese 10 sees on seal Attack, Curly, Strings, võib-olla mari kalkun seda muusikat nii hinnata, kas see, et sul on see oma kultuurne nõks, on sees, et see muutub nagu järjest olulisemaks ja inimesed nagu oskavad seda väärtustada. Ja see paratamatult viib mõttele, et kuule, et äkki võiks ise ka kunagi nagu proovida. Tahaksin, et lisada veel selle pärimusmuusika rahvamuusika suure kasvu taustal, mida te mõlemad kirjeldasite seda, et need allikas, kust see muusika peaks tulema, side, selle väga laialdase muusikategevusega, mis ulatub üle maailma, kipub arhiivil, jääme järjest nõrgemaks, sellepärast et meie võimalused seda muusikat uurida ja välja anda kuivavad järjest enam ja enam kokku. Et mulle tundub, et sinna mingisugune kohutav vastuolu nagu selle nõudluse ja meie võimaluste vahel seda välja anda, sellepärast et ühe pärimusmuusikaväljaande koostamine on suure vaevaline töö ja need projektid, mida me koos teeme, selleks, et saada raha, on piht ebarealistlikud, sellepärast et kui sa kirjutad suure projektimas, võtab palju aega ja väga palju raha, siis ta lihtsalt ei rahastata, öeldes, et meil ei ole seda, teisest küljest ei ole võimalik odavalt kiires ja ilma oskusteta välja anda korraliku rahvamuusikamaterjalikogu või allikad. Eks pillimuusikaväljaande koostamine võtab aastaid tööd ja vaeva paljudelt inimestelt ja need inimesed peavad olema väga spetsiifiliste oskustega. Neid inimesi on üldse neid väga vähe. Ja nüüd ma ärriti kurvalt, tahaksin meenutada jällegi meie Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikolooge osakonna käekäiku. Et pärast pikka vindumist on nüüd saabunud siis ametlik otsus osakond likvideerida kuna ei ole mingisugust reaalset rahastust pidamiseks. Ja need paar inimest, kes seda tööd seal tegid, on praegu liitunud Eesti rahvaluule arhiiviga. See on täiesti absurdne olukord, et ma olen ka nagu kõrvalt kuulnud, aga palju neid samu arenguid, et see on nagu meie rahvuskultuuri nagu tagala või kuidagi see on täiesti nagu arusaamatu, kuidas jäetaks asi nagu tähelepanuta, see on nagu tulevikku silmas pidades saab mingil hetkel väga suureks arengu piduriks või tuleb tagasi meile, et me peaks nagu selles suunas 11 toetama täidmegigi need võimalused, kui meil Eestis on nisuharrastajate urk ja professionaalsed bändid, isegi kõrghariduses on pärimusmuusika ja need kõik tihedalt seotud arhiiviga, et enamus sellest materjalist tuleb arhiivist, siis seda süsteemi tervikuna arendada, mitte nagu et ühte eris arendada, teisi täiesti välja suretada, sest muidu kukub see kogu süsteem ühe külje peale kokku. Meie omalt poolt keskuse poole pealt oleme mõelnud selle päris palju. Näiteks etnokilpide jagamisel andsime sel aastal eriauhinna Eesti rahvaluule arhiivile et tunnustada nende tegevust nagu pärimusmuusika teisele elule aitamisel. Kas siis tunnustatud juhtfiguurid meie pärimusmuusikamaastikul võiksid võtta selle ju endale selliseks plakatiks mainida oma intervjuudes seda ka, et selline raske olukord on. Mina tänan taga pärimusmuusika keskust arhiivi nimel etnokulbi omistamise eest meile, see oli tõesti suur au ja tähelepanu. Mis puutub nüüd arhiivi mainesse, siis võib-olla üks asi, mis mulle on silma torganud või kõrva torganud vaadates pärimusmuusika kontsert on, see ei pöörata tähelepanu oma allikale või on näha vähest austust oma eeskujude õpetajate vastu, kes tegelikult on esitanud neid palu Eesti rahvaluule arhiivis. See on suhteliselt harv kontsertidel, kui tutvustatakse seda muusikut keelelt pole õpitud, see on väga tavaline just nendele eksami kontsertidel, kuna see sisaldub eksamikontsertide nõudes. Aga kui vaatate tavalist pärimuusika kontserti, siis ralli ei öelda üldse, kust see balan pärit või siis olen kuulnud ka lihtsalt niimoodi. Ah, ma kuulsin kusagilt arhiivist just nagu tegemist oleks mingi ebamäärase kohaga, aga tegelikult meie nagu see pärimusmuusikateadvus on tal selles möödunud aegade teoorias, kus rahvaluule oli kollektiivne anonüümne looming tegelikult ta ei ole nii kole tiivne, nii anonüümne Igor rahvamuusika on olnud selle konkreetse palakujundaja ehk taaslooja, nagu me ütleme, et kui ikkagi lugu on õpitud nüüd näiteks Kolga-Jaani laulikult juuli otilt, siis on täiesti võimalik, et tema ise on selle laulu teine, et ta võib olla teinud selle viisi ei kohendanud seda teksti, olles nüüd väga palju kuulanud rahvaluule, arhiivimaterjali norin ütelda, et kui meil on mingisugune laulutööd näiteks loomislaul, siis tegelikult ei ole kahte täpselt ühesugust varianti olemas sellest laulust meie arhiivis, see tähendab, et iga looja ise on teinud selle konkreetse variandi. Kui nüüd keegi õpib selle temalt, siis ta esitab teise esitaja loomingut. Et sellistel puhkudel oleks elementaarne, et öeldakse keelelt, on see lugu õpitud. Ta traditsiooni tuleks esile tõsta. Pärimusmuusika vestlusringis kohtusid Eesti rahvaluule arhiivi teadur Taive Särg Mooste rahvamuusikakooli direktor, Eesti folkloorinõukogu juhatuse liige Krista Sildoja ja Eesti pärimusmuusika keskuse juhataja Tarmo Noormaa noppeid. Möödunud aastast kogunes palju rahvaluuleteadlase Ingrid Rüütli juubel ja väljaanded. Ka igapäevane tööprotsess on oluline professionaalse pärimusmuusiku roll nii laval kui põrandal ning olulistel peresündmustel. Muusika kui suhtlemisviis ja selle staatuse muutus võrreldes kunst muusikaga ja tõsine mure etnomusikolooge teadlase saatuse pärast, kes viimasest teemast soovi sügavamalt teada saada, palun kuulake klassikaraadio kodulehel. Meie vestlusringi tervikuna. Pärimusmuusika vestlusringi kutsus kokku toimetaja Liina Vainumetsale. Tänases heligaja saates kuulsite aastalõpuvestlusringe Tšassist ja pärimusmuusikast. Saate toimetasid Liina Vainumetsa, Ivo Heinloo. Taaži teostas operaator Helle Paas. Järgmise nädala helikajas uurib anne promic, mida uut tõi aasta 2015 eesti süvamuusikasse ja kontserdiellu. Tänan teid kuulamast ja soovin kaunist ja rahulikku aasta lõppu. Helgaja.