Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Meie Müstilise Venemaaga juhtuvad sageli müstilised asjad ja see ei ole vist esimene kord, kui välja antud lubadus midagi teha jääb ellu viimata. Oli selline tunne. Me oleme ammendanud kõik nõukogude aegsed automargid, sõiduautomargid. Rääkisime natukene pabedast, Moskvitšist, Simmist ikka oli. Ning vahepeal juhtkonna peamine vedamisvahend sisse. Aga lahkudes raadiomajast tuli meelde, oleme unustanud niisukese heast meie kõikidele kuulajatele tuntud automargi nagu Volga. Nii et natukene inimesed, kes sõiduauto, see eriti ei armasta, peavad kannatama, et kuna juba komplekt oleks täielik jätame mõned hilisemad margid nagu saparaažids kõrvale, aga Volgast siis natukene. Tootmise alustamise otsus on 1953.-st aastast ja idee oligi tolleks ajaks Pobeda oli juba natukene vananenud ja otsiti mingit varianti selle väljavahetamiseks ja nii sünnib Volga. Disaineritele on jälle eeskuju, nagu ka ülejäänud nõukogude sõiduautode markidega annab, ei ole väga originaalsed, aga siin ei ole ka midagi süüdistada. Ikkagi katakse, mida naabrit teevad, on ju mingid üldised trendid. Aga siin väidetavalt oli eeskujuks 52. aasta Fordi mudel. Ja kolm esimest prototüüpi d olid valmis 1955. aasta kevadel, täpsemalt maikuus ning juba järgmise aasta detsembris, nii et läheb umbes poolteistaastast, kuni algab selle sõiduauto Volga tootmine, siis ilmuvad Nõukogude Liidu tänavatele. Need esimesed Volga valmistati kahes variandis, üks oli tinglikult tavaline ja teine oli mõeldud Taksonal. Ning ma arvan, et väga paljud meie kuulajatest vähemalt minuealised mäletavad seda esimest Volgat tänu tema imeilusale kapotile. Ma ei tea täpselt, et kuidas seda looma nimetada, mis seal niisukeses hüppeasendis oli. Aga võib-olla oleks ta kõige õigem kits või midagi midagi taolist. Igatahes hiljem loobutakse sellest elemendist ja põhjus on väga lihtne. Esiteks ta maksab midagi. Teiseks, ta kujunes jutumärkides kogujate meelissaagiks, nii et see murti sealt lihtsalt maha. Seega rikkudes autot ja kolmandaks selgus element põhjustas kokkupõrkel inimesega väga ohtlikke traumasid ja sellepärast oli ta lihtsalt ebamõistlik. Sealt ta kaob. Aga vähesed vist teavad, et Volgal oli ka teine nimi, konkureeriv variant ja vahel rahva seas, seda nii ka kutsuti ja see oli siis Viasat A täht viisnurk ja väidet tavalt, kus ta tekkis. Kui nüüd esimesed pulgad said valmis ja nagu ikka, neid esitleti tol ajal tähtsatele inimestele. Stalin oli juba teises ilmas ja üheks esimeseks, kes heitis pilgu vastvalminud Volgale, oli väidet tavalt sõja kangelane Marshall Žukov. Žukol polevat meeldinud uue sõiduauto radiaator, tola ei jätnud talle soodsat muljet. Andis korralduse midagi muuta ja konstruktorit kiiruga oli vaja leida midagi uut, mingi uus mulje uus element. Ja mis siis ikka sai selleks olla ja sobida paremini kui viisnurk, nii et nii ilmus sinna alla radiaatorile viisnurk. Kuid on ka teine variant. Nii et igaüks võib valida endale sobiva. Kirjanduses esinevad nad mõlemad. Et selle viisnurga toriks idee autoriks on pigem Nikolai pulgaanin. Ja kui Purgaanin nägi esimest Volgat olevat, ta väidab tuttavalt küsinud, aga miks teie, Volga on parteitu? Ei tea, kust ta selle järelduse tegi. Aga konstruktorid omakorda leidsid, et ainus võimalus muuta Volga parteiliseks sõiduautoks ta ju pidi sõidutama ka tähtsamaid inimesi, oli lisada sinna radiaatorile viisnurk. Nii et väidetavalt nii kassi, Žukovi või Purgaanini variandil tekib sinna see viisnurk, mis andis talle nime. Ta aga unustasin öelda, kui jutt oli meil sellest kapotil olevast hirvest kitsast kadusta sealt 1962. aastal. Et alates sellest aastast need Volgandmist müüki tulid, seal seda kaunistust enam ei ole. Ja muidugi, uue auto ilmumine oli ju väga suur sündmus ja sündmus, mitte ainult neile, kes tahtsid selle sõiduautoga liigelda, vaid ka sündmus Nõukogude propaganda jaoks. See oli ju Nõukogude tööstuse uus tippsaavutus. Ja kui esimese masinad läksid läände müüki, siis nad olidki nime all ta kuid üsna pea leiti, et see ei ole väga paslik. Täpselt ei leidnud, kust need signaalid tulevad, kast pigem ostjate või müüjate poolt, et nii ka nõukogude liit, sümbol võib mõned ostjad ära hirmutada ja hiljem ta sealt võrrelt radiaatorilt ka kaob, nii et seal rohkem ei ole. Ja mõnikimine Volga omandab kuue näo. Niisukese kiskjalikumis sobib kapitalistlikku ühiskonda tunduvalt paremini ja meenutab väga üksüheselt Hay pead. Nii et kui kohata sellist Valgat taolise esiotsaga, siis vähemalt esimesed neist läksid, et välja. Aga millest eriti räägitud, kui ajakirjandus pasundas selle sõiduauto edust lääne turgudel ja nimelt üks suurfirma, kes neid vahendas Lääne ostjatele pärinas Belgiast ja sellest nõukogude ajalehed ei kirjutanud. Et nõukogudemaalt need Volgat osteti ilma mootorita. Ja seal läänes asendati nad lääne toodanguga, nii et väliselt oli seesamasugune Volga nagu nõukogudeturul müüdav masin. Aga süda oli tal teine, seal olid erinevad mootorid, praegu enam neid autofirmasid ei, ei mäleta nimetada. Ning hilisemal ajal paljud meie kuulajates ka südamele võtavad, et Volga ostmiseks oli vaja eraldi luba ka siin Eesti NSV-s Ministrite nõukogul seda luba jagas. Nii et kui inimene istus Volga roolis, siis ta oli millegi poolest võitis, nii et tähtsamad inimesed sõitsid Volgaga. Tavaline inimene selle auto ostmise luba ei saanud. Koos sõiduautode levikuga tekkis Nõukogude maal ka uus puhkamisviis liik ja see oli autoturism. Mõned allikad nimetavad 50.-te aastate kesk paigas hakkavad ilmuma Nõukogude juhtivates ajalehtedes artiklid kus kirjeldatakse näit. Võimalusi, mis avanevad autoturistidele. Räägitakse sellest Nõukogude Liidu lõunapiirkondades. Ehitatakse spetsiaalseid pansionaat, kus Nõukogude kodanikud saavad peatuda, kui nad sõidavad lõuna kuurortitesse oma autodel. Ning autoturismi peetakse igati kiiduväärt vaba aja veetmise viisiks. Ja selline puhkamise viis oli eriti populaarne jällegi vast eakamad meie kuulajatest võib-olla tuletavad meelde, ilmus ju ekraanidele mitu filmi ja see oli tavaliselt selline, kuidas sõideti oma out doga lõunasse, mis seal tee peal kõik juhtus, valdavalt olid need komöödiad, naljafilmid ja neist vast kõige kuulsam kolm pluss kaks, kus siis üks autotäis oli meeste seltskond ja teine naiste seltskond ja millised põnevad seiklused neid seal ees tahtsid. Kuid ega see auto turis ikka väga ei levi, väga massiliseks ei muutu ja põhjus on ju väga lihtne. Ega neid sõiduautosid eriti palju pole. Teiseks on ju küllaltki suured probleemid, teed, kütus, kui midagi tee peal peaks juhtuma. Ja kes mäletab ja kes on omal ajal selle retke lõunasse lõunavabariikidesse musta mere äärde ette võtnud, siis eks ju oli vaja tohutult ette valmistuda. Peaaegu tagavaraosa. Täna tuli teine auto kaasa võtta, sellepärast et kui tee peal midagi juhtus, siis mitte mingisugust autoteenindust ju praktiliselt ei eksisteerinud. Ning veel üks väike probleemikene, mille me oleme täiesti unustanud, et kui me tänapäeval läheme kuskile reisima siis tavaliselt kõigepealt muretseme selle riigi kaarti ja kui me kavatseme reisid autoga, siis maanteekaarti, aga nõukogude ajal tol ajal polnud ju kaardid kättesaadavad. Nad olid salajased, neid ei olnud, võis mingisuguseid väga üldiseid skeemi leida. Aga korraliku maanteekaart kuskilt osta oli võimatu, neid ei olnud. Ning veel üks asi, mis seostub kas selle meie märksõnaga sõiduauto ja pärineb enam-vähem samast ajast, võib-olla mõned aastat hilisemast 50.-te aastate pust hakkavad jällegi ajalehtedes ilmuma artiklid ühest uuest nähtusest Nõukogude inimeste elus. Paremini ja midagi sellist ei olnud, jällegi ta tuleb läänest, son 50.-te aastate teine pool. Lisame siia juurde nime krutšov ja see on reisimine autostopiga. Selline reisimisviis muutub eriti populaarseks 60.-te esimesel poolel. Ja nagu tol ajal kirjutati, ta pidi avama miljonitele nõukogude inimestele reisimise võimalused muutma reisimise kättesaadavaks. See on ju väga loogiline lähenemine. Autod sõidavad nigunii kaubaautod tavaliselt kõrvalistmel, see on vaba. Miks ta siis peaks vaba olema? See on ju mõttetu ressursi raiskamine. Nõukogude maal ju kuulub kõik nõukogude inimestele võrdselt, seega ka võimalus. Ja kui juhtub, et mõni kaubaauto on teel Sotši, miks mitte Ta peale mõni reisihuviline inimene ja nii avada talle ka võimalus külastada seda suurepärast linna. Ja seda ideed konkretiseeriti ning ametiühingute juures oli turisminõukogud. Ja sealt oli võimalik saada ka vastav talongide raamatukene. Selle raamatukese mõnikord need talongid ja raamat oli eraldi. Raamatukese kaanel oli stoppmärk, nii et inimene, kes seisis tee ääres, hoidis seda raamatukest käes ja auto nägi, et nüüd on õige aeg peatuda stopp märkada silmi ees. Ning nende talongide maksumus nad maksid, aga see summa oli tõsine. Ja nimelt 500 kilomeetri läbimiseks tuli anda autojuhile 50 kopikalise talongi 50 kopikat 500 kilomeetrit. Miks olid juhid huvitatud reisija pealevõtmisest? Vähemalt niikaua, kui see süsteem toimis, oli ette nähtud, et need talongid ja seega nende taga olevad juhid osalevad loosimisel ja võis ta külmkappi muid toredaid asju ja sellepärast olid juhid suhteliselt huvitatud võtta sellise stoppmärgiga reisija peale, sest võis saada mingisuguse kodumasina omanikuks, võites selle talongiga. Mõnes kohas üritati ka katsetada natukene otsesemad stimuleerimist süsteemi ja nimelt nende talongide eest või neid vahetati raamatupidamises raha vastu. Milline see ekvivalent täpselt oli olnud? Praegu tagantjärele raske öelda ja ei hakanud seda kuskilt otsima. Ning eriti populaarne oli see reisimine autostopiga just nimelt meie balti liiduvabariikides. Ja hiljuti täiesti juhuslikult sattus ühe tänapäeval veel elava Jaltas Esperantisti nüüd juba suhteliselt eaka meese mälestustele. Ja ta kirjeldab, kuidas ta 1964. aastal võttis osa Leedus toimunud üleliidulises despirantistide kokkutulekust sealkandis numbrit kuus. Ja tema üks suuremaid üllatusi oli, ilmselt ta kirjeldas oma teekonda, kuidas tema oli sinna jõudnud, aga enamus Esperantiste balti liiduvabariikidest olid sinna saabunud autostopiga. Ja siis, kui kokkusaamine oli lõpukorral, otsustas ta sõita Ta Leedust Lätti ja Eestisse, kasutades samaviisi autostopiga. Seda kirjeldab seda oma teekonda. Muidugi, seal on sakslase tüüpilisi lauseid, mis iseloomustavad ka väga hästi tänapäevast Venemaa suhtumist või Venemaal levinud arusaama. Ma ei usu. See oli nüüd nii suur probleem ja tema pühendab sellele aga mitu-mitu, head lauset, kuidas ikka ei saanud Lätis ja Eestis midagi paluda vene keeles ja kuidas autod keeldusid peatumast, kui nendega juhtidega alustada vestlust vene keeles? Ma ei tea, kas siis ta tõugati sealt kabiinist välja või ta räägib pikalt, kuidas tema küsis siis Ranto keeles, aga edasist punkti, kuhu tal oli vaja sõita ja nii edasi, aga need ei ole huvitavad mälestused. Kuid päris põnev on tema kirjeldusmaid. Muidugi huvitab ainult see autost topiga sõitmine. Aga Tartus kohtub ta ka Paul Aristega on sellest kokkusaamisest vaimustuses ja väga pikalt peatub. Aristel ja tolleaegsel Tartul. Me oleme päris pikalt rääkinud, et sellest, milliste autodega nõukogude inimesed sõitsid või õigem oleks muidugi öelda, milliseid autosid nägid sõitmas, sest sõitis ikkagi tõsine osa inimestest. Autoomanike arv on ikkagi suhteliselt väike. Pikka aega ju peamised sõiduautod, mis suurasid maanteedele, ei kuulunud. Ta inimestele need ei olnud mitte aftal joviitseli, nagu me rääkisime, vaid need olid ametisõiduautod, nii et neid oli suhteliselt vähe. Ja ega tavalise nõukogude inimese peamine probleem polnud mitte, kuidas muretseda, autotaolised probleemid muutusid aktuaalseks. Peaks juba hilisematel aegadel. Aga pigem oli küsimas, kust muretseda toiduaineid ja muid eluks häda vajaliku. Ning seoses selle hädavajaliku muretsemisega tasuks võib-olla meenutada veel ühte nõukogude argielu, pisikest atribuuti. Jällegi vastne kuulajad seda mäletavad, seal on üks võrgu kõike, mida kanti kaasas, nii nagu tänapäeval kanname mõnikord kotis mõnda plastika või paberkotti. See oli kotikene, mis sai endale alates 20.-te lõpust, vähemalt nii väidab takse nime Avoska. Nii et seal seal kuulu Savoska Avoska Voss. Kõige parem vist oleks seda tõlkida sõnaga vast võib olla. Ja kust väidetavalt tuleb, tuleneb just nimelt sellest, et järsku võib-olla naeratab õnn mingisugust asja kuskil leida näha, ja siis sinna võrkuga. Avoskane üldiselt tuntud sõna, ta väljendab lootust, aga vahetevahel oli käibel üks teine termin asjaga kohta, mida vist väga paljud ei tea. Ja see kõlas Napraska. Niiet Naprasna vaevalt ilmaasjata, nii et mitte alati ta oskab, et õnnestub, midagi saab. Vahetevahel ja väidetavalt just 30.-te aastate lõpupoole oli ta Napraska. Aga tavaliselt ja see pilt, mis silmade ette tuleb, Avoska sealt on ju väga hästi jälgitav, mida inimene oli saanud muretseda. Sest kui see õnnelik osta oli parajasti kana kanajalg, ulatus sealt võrgust välja. Tavaline nõukogude aegne küsimus, see mahtus ilusasti viisakusreeglite raamidesse. Inimene jalutab vastu niisukese Avoskaga jalutab on muidugi vale sõna, kiirustab ja oli täiesti paslik asuda talle ligi ja küsida. Kirjelda Stahli kuuritsu. Kusjuures ju kasutati mitte sõna Cupiili ostma, vaid dastavats muretsema, mis on hoopis suurem toiming, eeldab suuremaid jõupingutusi, nii et see kala, kana või kala kestab, meil oli, oli kuskilt muretsetud. Ja väga paljud inimesed vast mäletavad. See Avoscal oli juba meie variandis vähemalt minu põlvkonna mälestuste variandis venib. Kuid sellised Avoskad tulid müüki alles alates Hruštšovi ajast ja seotud on see jällegi Hruštšovi aegsete suur ettevõtmistega suurte reformidega teda ju hiljem süüdistati Volultarismis. Ja see oli kogu maa kemiseerimine, kui hakati tootma kõikvõimalikke kunstmaterjale, nii et sa ei oska, oli valmistatud taolisest venivast niidist nöörist ja seega oli ta eriti mugav ja ka tänapäeva vaatevinklist oli ta väga mõistlik kotikele, mis venis põhimõtteliselt lõputu. Hilisemal ajal nende Avoskade asemele tulid ja saali kuskil kaheksakümnendatel aastatel väga suur uus defitsiit, põletileenist kilekotid ja eriti hinnas olid loomulikult välismaa kirjadega kotid. Kui juhtus, et seal peal oli malbara või midagi taolist siis seda kotihoidjat Te ei, peaaegu kui silmatera, testi kuivatad ja isegi pisikese kingitusena taoline kott. Ta oli kindlasti väärtus omaette. Ja Eesti oligi vist minu teadmise järgi esimene koht Nõukogude liidus. Kas ei olnud mitte ettevõtte polümeer, kus hakati taolisi kotte tootma ja ma tean inimesi, kes teenisid nii päris suure rahasumma muretseda Neid pakkide viisi ja sõites kuskile kaugele-kaugele Venemaa avarustele ning neid kotte õnnestus seal müüa edasi tunduvalt suurema hinna eest, teenides päris kopsakat vahetasu. Eelmine kord olime natukene kaitstud lisaks autodele ja tulenevalt ühest autonimetusest Moskvitšist põgene riietest, meil oli nimelt üks tõmbelukuga jakite Moskvitšiga. Ning samal ajal kui kanti Moskvitškat, see on 50.-te aastate lõpp, 60.-te algus valdavalt vanemate klasside koolilapsed, tudengid, siis tollest ajast pärineb ka üks moodne soeng, võib-olla tuleb ka meelde. Ja nimelt see oli son, Vabeta Beta mis seda soengut inspireeris viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel. Tavaliselt nõukogude liidus käis ikka lainetena. Tuli järgi mõõda kinoekraanidele mitmeid Prantsusmaalt pärinevat filmi ja üks neist peaosas Brežit bordo. Kinokomöödia tapeta läheb sõtta, lõi nii suuri laineid, et sealt see soeng ei oska daamide soenguid hästi kirjeldada ka natukene siukene kargem ta oli. Igatahes Nõukogude juuksurid saavutasid väga suure vilumuse selle soengu soengu tegemisel ja selle fikseerimiseks kasutati laki. Laki tol ajal juukselakki on nõukogude maal ei olnud ja olid väga suured meistrid kes valmistasid seda juukselaki mööblilakist, segades sinna juurde odekolonni nii 100 mööblilakki vedeldades. Taoline pabeta soeng oli enam-vähem samal ajal kui kanti neid Moskvitškazi mida koduinimesed üldse kandsid ja kuidas nõukogude võim suhtus. Moody's on loomulikult omaette teema. Täna ei jõua vist seda alustada, aga võib-olla tasuks teda ka eraldi käsitleda kuigi natukene seoses väljapaistvate Nõukogude daamidega nagu kol Altai Reisner, kes meil kõik olid, olime liut, tsipakene maast, aga ta on tõesti päris huvitav ja päris põnev. Kuidas need kaks mõistet nõukogude võim ja mood omavahel ühist keelt otsisid, vahetevahel ka leidsid, siis olid jällegi tülis. Aga kui pöörduda nõukogude esimeste leedide poole, nad on ju väga paljus moe dikteerijat ka tänasel päeval me ju pöörame päris palju tähelepanu sellele, mis kasvõi vabariigi aastapäeva vastuvõttudel on esimesel leedil seljas nõuga kade variandis kõige esimene esimene leedi Nadežda krutskaja. No kui teda kuidagi selles vaatevinklist iseloomustada, siis vast mingit muud sõna kui anti, glamuurne tema puhul kasutada ei saa. Ta ei pööra oma välimusele mitte mingit tähelepanu või minimaalne reaalselt tähelepanu. Kui me eraldi rääkisime Vladimir Ellyczist ja Nadežda Konstantin õunast, siis nendel detailidel me ka peatusime. Aga mõned autorid väidavad, et tema puhul oli ka küllaltki tüüpiline või sealt mingi erand, kui palitu ees neljast nööbist olid köik eri sorti. Nii et see rivi oli väga kirju. Need ei olnud Nadežda Konstantin oma jaoks olulised küsimused ja nüüd me võime tema kõrval selle kolmanda persooni selles kuulsas kolmikus kujutada ette NSA armaandi väga maitsekad daami kes lubasime, elades Pariisis enesele ressursid rahaliselt talle seda võimaldasid Kanda viimase moe järgi rõivaid väga elegantselt, nii et selles kolmikus see opositsioon või erinevus oli igale ühele silmatorkav. Kuid mis puudutab maitset, siis krõps Kaja vist ja tema rõivastust ei saaks sellest kategooriast lähtuvalt vist iseloomustada, sest kui inimene ei pööra oma riietele mitte mingisugust tähelepanu, siis ei saa ka ju öelda ilmselt eta riietus maitsetult, sest ta lihtsalt ei riietunud selle sõna kaudses tähenduses. Aga vast kõige maitseb tumm ja kellel olid oma õmblejad, juuksurid, aga nende töö tulemus on null. On ilmselt Hruštšovi abikaasa Niina. Ja just hiljuti sattus kätte üks foto meie kuulajad, kui nad soovivad, võiksid selle kuskilt ülesse leida, kuigi see antud juhul ei ole oluline. Sellepärast et sellel fotol kujutatud persoonid on üldiselt tuttavad. See on pilt Nikita Sergejevitš Hruštšovi kuulsast Ameerika visiidist. Ja sellel pildil on elegantsust sõnanejev Jacques Lin Kennedy fantastilisest kosteemis imeilusa soenguga pisikene kübarakene peas, käes kindad ja kõrval Andal. Ei mingit soengut ja seda kleiti, mida Nõukogude Liidu kommunistliku partei peasekretäri abikaasa kannab kuidagi teisiti nimetada kui Titliks. Ja kitlid on ka ilmselt erinevad, aga midagi pole parata. Ei ole see neid, selle elukutse inimestele halvasti öeldud, aga see on koristaja kid. Tavaliselt taolises kitlis inimene teeb tööd ja siis paneb selga hoopis teleKaldsemat rõivad. Aga see kontrast on lihtsalt rabav. Üks daam, lühe, riigi esimene leedi ja tema kõrval teise riigi peasekretäri abikaasa. Mis aga puudutab meessoost liini ja nende moealaseid saavutusi, võib-olla Lenini peamine teeme. Ja Lenin on meil köigil silmi ees vaatamata vaatamata igasugustele Lenini järgsetele aegadele ei kao mitte kuskile. Lenin on ju sonis valdavalt. Ja väga paljudes monumentides on tal soni käessoni peas. Ja Lenin toobki Moody soni. Nii et Nõukogude ladvik tol ajal on valdavalt kõik sonides. Pärast Lenini surmasoni kaob väga pikalt ja hiljem tuleb ta jällegi Nõukogude ladvikus niisukese valuliselt mõtlesime ja peaaegu anekdootlike mütsina jälle tagasi variandis Moskva linna peal Uskoff kes on läinud Moskva linna peadlusquovi, siis milline poleks ka aastaaeg, on tema peakatteks alati soni. Talvel on see nisukene karusnahkne soni ja soojema ilmaga teine soni, väidetavalt Luzgovi sonid on olnud isegi heategevuslikul enampakkumistel ja kuskil kirjanduses on jäänud meelde. Kord keegi pakkus aga linnapeale ja Moskva linnapeale, seda enam tuleb ju meeldida. Selle soni hind kerkis kuni viieni, teist 1000 dollarini. Aga see number ei ole oluline ja ei peagi olema täpne. Igatahes oli ta väga suur. Stalin soni ei kanna. Stalinil on peas reeglina vormimüts viisnurgaga. Kui kulus ära, õmmeldi uus. Ja mõned korrad on väidetud, et see uus Stalinile ei meeldinud, istunud kuidagi mugavalt peas ja siis ta kandis vana edasi. Ja talvistel piltidel mõnikord võib Stalinit näha kani sihukeses läkiläkis ja sõdurisinelis. Lenina pintsakus. Stalin kannab frentši. Ja siin ei ole ta mitte esimene Venemaa ajaloos, kes hakkab taolist inglisepärast frentši kandma. Selleks on keerenski. Aga Stalini ajal, kui vaadata tolleaegseid fotosi on tavaliselt kõik nagu ikka juht ees ja teised tema järgi ilusti eeskuju võttes frentsides jalas kirsasaapad, son, tüüpiline Stalini-aegne partei juhtkonna vormirõivastus. Kui 43 Stalin saab marssaliks, siis ta hakkab kandma sõjaväe vormi. Kuid see on natukene erinev, kui teistel kõrge krae paistis talle ebamugav, nii et Stalini-variandis on see asendatud tavalise kraega. Ja kui vaadata Stalini mundri värvi, siis ei ole tüüpiline, ta on erinev sellest, mis oli määrustiku poolt kindlalt paika pandud. Nii et ta on ainulaadne. Hruštšovi ajal jälle muutus Rushafon tsiviilkostüümis nii, et neid hakatakse kandma ülikondi. Hruštšovi ülikonnad on ju ka küllaltki tuntud, valdavalt olid nad heledat ja Nikita Sergejevitš toob ka käibele oma maitse järgi peakate. Selleks on kaabu. Suvisel ajal kuulsat Kružovi Salane majas lapad, niisugused kerged õlgkaabu. Brežnev, kui seda rida juba jätkata ei ole spetsiaalselt tänaseks neid asju vaadanud, aga meelde tuletades Brežnevi puhul mainivad ju peaaegu kõik autorid ja nendega on väga raske vaielda. Et Brežnev on väga elegantsed, ülikonnad on tõesti hästi õmmeldud, nad on ju eraldi krik, tellimused. Brežnevi lemmiksärgi toon on sinakas, meeldib tale, sinakat, särgid jaa, ellips, mida ta Kaju kannab, lips teda natukene pigistab ta küllaltki korpulentne ja sellepärast väidetavalt Brežnev eelistas neid lipsu variante, mis olid kinnitatavad kaela tagant konksukesega, nii et ei olnud vaja seda sõlme pigistada. Ja Brežnevi puhul ja tänapäeval tol ajal Nõukogude ajal muidugi me neid fotosi ei näinud, sellepärast et meie juhid tegid kõik tööd mitte keegi neist kunagi puhanud, aga Brežnev pidas puhkusest väga lugu. Suhtus puhkusesse erakordselt tõsidusega. Ja peamine variant, kas ta on jahil ja siis reeglina ta kampsunis neid on neid fotosi avaldatud siin ja seal jahimehe mõttes on, ta on niisugune tore sulega peas. Ja teine variant, kui ta puhkab Krimmis, siis on ta niisukeses puhkekostüümis. Ja üks asi, kus ta on vaieldamatult Nõukogude juhtkonnas. Pioneer Tallon, päikseprillid, Brežnev on sageli päikeseprillidega ja vahetevahel nihukeses lõdvas poosis, meenutab mafioosode sündisakest matšhot. Kui Nõukogude juhtkonnale õmmeldi eraldi. Arusaadavalt need on ka päris põnevad lood ja ega nende rätseppade või õmblejate tõe ja väga lihtne kui Stalinile midagi ei meeldi, tulemused võisid olla väga kurvad. Aga tavalised nõukogude inimesed ostsid oma asju väga pikalt turgudel populaarsed tänase päevani Venemaal. Niinimetatud rünnak ehk rahva päraselt olid nad varaholkad. Ja ametlikult parafolkat. Kehtestati on vale sõnaga, lubati või vähemalt avati neile roheline tee. 32. aastal ja kuskil 60.-te alguses lõpetatakse nende tegevus. Aga riietus nõukogude ajal olnud ka ideoloogilise võitluse oluline teema. Kes võib olla meie kuulajatest, mäletab nõukogude aegseid krokodille, neid on tagantjärele väga huvitav lehitseda, siis seal ju alati olid pildid. Kas lõngustest, mõnedest teistest inimestest, kes kannavad läänepäraseid riideid, need olid naeruväärsed. Ja loomulikult olid tavaliselt naljakad riided seljas ka kõikvõimalikel kapitalistide ja teistel halbadel inimestel mis tuleb meelde näiteks 50.-te lõpus lõngus ja mis neid eristas, need olid hästi kitsad püksid. Sanya tohutu probleem tänapäeval on raske ja noorematele inimestele isegi seda kuidagi ette kujutada, aga needsamad kitsad püksid võisid viia ja selleni, et mõni tudeng heideti komsomolis välja, nii et need on väga tõsised probleemid. Ja hiljuti sattusin ühe kirjutise peale kus autor väidab kõigile vast tuntud ajaloopublitsist ja ajalooraamatute autor, väga paljud neist on tõlgitud ka eesti keelde. Ratzynski oli oma noorpõlve instituudis peamine, kes kohaliku seinalehte kirjutas artikleid, kus häbistas neid, kes kandsid kitsaid pükse, võid, läänepäraseid, Reiu, et aga mis puudutab hilisemat aega, siis seda mäletan ise suurepäraselt. Pikad juuksed, 60.-te aastate teine pool ja need tohutud probleemid, mis olid nendega seotud. Kuidas pikkadele juustele korraldati ju suisa klaperjahti ja Venemaa variandis, meil ei olnud see asi küll nii äärmuslik inimesi, noori suisa püüti tänaval kinni ja miilitsa juhtimisel korraldatud Tin nende juuste maha lõikamist, nii et ka taolised asjad tulevad vahetevahel meelt. Aga selle isikliku mälestus killukesega võikski täna lõpetada, et järgmine kord mitte tulla anaautode juurde ja vaadata mingi uus teema.